Читать книгу Vaht - Émile Zola - Страница 3

Kalaroast alates – kahtlase värskusega võis praetud raikalast, mille too kobakäpp Adèle oli lausa äädikasse uputanud – asusid Hortense ja Berthe, üks Bachelardi vasakul, teine paremal käel, teda jooma õhutama, täites kordamööda onu joogiklaasi ja aina korrutades:

„Jooge, täna on ju teie nimepäev! Teie terviseks, onuke!”

Õed olid kokku leppinud, et meelitavad mõlemad temalt välja kakskümmend franki. Igal aastal sättis ettenägelik ema nad onu, oma venna kõrvale, jättes tolle täiesti nende hoolde. Ent ülesanne polnud kergete killast, nõudes järjekindlust tema tütardelt, kes päeval ja ööl ei unistanud muust kui Louis XV stiilis kingadest ja viie nööbiga kinnastest. Et onuke kakskümmend franki välja laoks, tuli ta hästi purju joota. Oma sugulaste suhtes ilmutas mees äärmist ihnsust, pillerkaaritades ise kahtlase kuulsusega paikades, kus ta kogu oma kaheksakümne tuhande frangise komisjoniärist teenitud aastatulu tuulde laskis. Õnneks oli tal sel õhtul kohale saabudes juba üsna lõbusas tujus, sest oli veetnud õhtupooliku ühe Montmartre’i eeslinnas elutseva värvaliproua pool, kes tellis ekstra tema jaoks Marseillest vermutit.

„Teie terviseks, kiisukesed!” vastas ta jämedal häälel ja tühjendas järjekordse klaasi. Kullahelgis mansetinööpide ja sõrmuste särades, roos kuuerevääril, troonis laua keskel ta kõigis pattudes püherdanud tüse hooplejast-prassijast hangeldajakuju. Tema ärajoodud näost tungisid esile ebaloomulikult valged kunsthambad ja suur leekivpunane nina, mis läikis lühikeseks pügatud halli juukseparuka all. Aeg-ajalt vajusid ta laud väsinult kinni, kattes ilmetud hägusad silmad. Tema kadunud naise õepoeg Gueulin kinnitas, et onu polnud kümme aastat kestnud lesepõlve jooksul kordagi kaineks saanud.

„Narcisse, võta veel natuke raikala, see on võrratu,” pakkus proua Josserand venna purjusolekust hoolimata naeratades, kuid sisimas vastikust tundes.

Proua istus venna vastas, temast vasakul oli Gueulin, paremal aga Hector Trublot, noormees, kelle suhtes oli vaja üles näidata viisakust. Tavaliselt kutsus proua Josserand perekonnalõunatele ka inimesi, keda kuidagi vältida ei saanud. Nii istus seekord härra Josserandi kõrval majanaaber proua Juzeur. Kuna onul oli kombeks end lauas väga halvasti üleval pidada ning teda taluti üksnes lugupidamisest tema rikkuse vastu, näidati teda vaid lähematele tuttavatele või isikutele, kellele proua arvates polnud mõtet puru silma ajada. Kunagi oli ta lootnud tollal mingi börsimaakleri juures töötanud noort Trublot’d väimeheks, oodates, et tolle rikas isa ostab pojale osanikuseisuse. Ent kuulnud Trublot’ eitavast suhtumisest abielusse, loobus proua Josserand temaga igasugusest tseremoonitsemisest, pannes mehe istuma kõrvuti Saturniniga, kes ei osanud korralikult süüa. Alati venna kõrval istuvale Berthe’ile oli tehtud kohustuseks silma peal hoida, et too ei topiks sõrmi kastmekaussi.

Pärast kala toodi lauale rasvane pirukas ning neidude arvates oli rünnakuhetk käes.

„Jooge ometi, onuke!” meelitas Hortense. „Täna on ju teie nimepäev. Kas te oma nimepäeva puhul meile kingitust ei teegi?”

„Ja muidugi!” lisas Berthe süütul ilmel. „Oma nimepäeval tehakse ikka kingitusi… Te ju kingite meile kakskümmend franki?”

Kuulnud, et mainitakse raha, teeskles Bachelard korraga purupurjus olekut. See oli tema tavaline vigur: niisugustel puhkudel vajusid tema silmad kinni ning ta ei taibanud mõhkugi.

„Mida?” puterdas ta pehmel keelel. „Kakskümmend franki. Te ju mõistate suurepäraselt, mida see tähendab. Ärge mängige lolli. Andke meile kakskümmend franki ja me armastame teid hullupööra.”

Nad viskusid talle kaela, külvates ta üle õrnade sõnadega, ning hoolimata onust õhkuvast tubaka- ja patueluhõngust, suudlesid tema punaseks tõmbunud nägu. Bachelardi ühtesoodu ümbritsevast absindi-, tubaka- ja muskuselõhnast häiritud härra Josserand ärritus, et tema neitsilikult puhtad tütred määrivad end, puudutades räpast, kes teab kust külge korjatud jälkustega määritud olendit.

„Jätke ta rahule!” hüüatas ta. „Ei tea miks?” imestas proua Josserand ning heitis mehele tigeda pilgu. „Las lõbutsevad! Ja kui Narcisse tahab neile kakskümmend franki kinkida, siis on see tema asi.”

„Härra Bachelard on nende vastu nii lahke!” kiitis proua Juzeur takka.

Ent onu punnis vastu, mängis visalt joobnut ning nämmutas sülge pritsides:

„Nali küll… Ei saa aru, jumala eest…” Pilke vahetanud, jätsid Hortense ja Berthe onu rahule. Küllap pole ta veel küllalt joonud. Ning naerdes nagu müüdavad naised, kellel on kavatsus ohver paljaks riisuda, asusid nad taas lauanaabri klaasi täitma. Nende võluvad, nooruslikult ümarad paljastatud õlad aina virvendasid onu punase punsunud nina ees.

Vaikides pealt vaadanud Trublot, kes mõtles eelkõige omaenda lõbudele, jälgis pilguga kohmakalt laua ümber askeldavat Adèle’i. Noormees oli niivõrd lühinägelik, et pidas bretoonlanna iseloomulike näojoonte ja määrdunud kanepikarva juustega olevust kaunitariks. Teist rooga – selleks oli vasikahautis – lauale tuues nõjatus too laua keskpaigani küünitades peaaegu noormehe õlale ning viimane näpistas naist sääremarjast, teeseldes mahakukkunud salvräti ülestõstmist. Teenijanna jõllitas teda arusaamatul pilgul, arvates, et temalt küsitakse leiba.

„Mis on?” päris proua Josserand. „Kas ta müksas teid, härra? On alles tüdruk, täielik kobakäpp. Ja mida temast tahtagi – alles külast tulnud, pole veel õppinud.”

„Loomulikult, sellest pole midagi,” kostis Trublot noore India jumalusena rahulikult oma paksu musta habet triikides.

Kuumadest toitudest pisut soojemaks muutunud söögitoas läks vestlus elavamaks. Juba ei tea mitmendat korda kurtis proua Juzeur härra Josserandile, kui kurb on tema kolmkümmend aastat üksipäini elatud elu. Naine lõi silmad üles – see pidi vihjama tema eludraamale: mees oli teda pärast kümnepäevast abielu maha jätnud, keegi ei teadnud põhjust ja ka ta ise eelistas sellest vaikida. Nüüd elas ta üksi oma soojas ja mugavas korteris, mida külastasid ainult vaimulikud.

„Minu eas on see nii kurb!” lausus ta vasikalihapalukesi mõõdetud liigutustega suhu pistes.

„Äärmiselt õnnetu naine,” sosistas proua Josserand kaastundlikult Trublot’le kõrva.

Ent Trublot’d jättis see süütu silmavaatega vagatseja, kelle olekus oli nii vihjeid kui ütlematajätmisi, täiesti ükskõikseks. Polnud lihtsalt tema maitse.