Читать книгу Vaht - Émile Zola - Страница 2
II
ОглавлениеKui proua Josserand oma tütarde sabas ühes Rivoli ja Oratoire’i tänava nurgal asuva maja viiendal korrusel elutseva proua Dambreville’i peoõhtult lahkus, lõi ta ukse enda järel juba kaks tundi kohunud vihaga kinni. Tema noorem tütar Berthe oli mehelemineku šansid jälle maha maganud.
„Mis te venite?” kohmas ta ägedalt tütardele, kes olid sissesõiduvärava alla mööduvaid tõldu vahtima jäänud. „Astuge aga! Ega te ometi arva, et me tõlla võtame? Et veel kaks franki tuulde lasta?”
„Tore küll selles poris marssida! Mu kingad ei pea sellele vastu!” torises vanem tütar Hortense.
„Tulge juba!” kamandas ema raevukalt. „Kui kingadest ilma jääte, tuleb teil koju voodisse jääda, ja kogu lugu! Ja mis mõtet on teid üldse seltskonda viia?”
Pead longus, keerasid Berthe ja Hortense Oratoire’i tänavasse. Krinoliinisabad pihku korjanud neiud lõdisesid õhukestes peokleitides. Proua Josserand marssis nende järel, seljas päevinäinud oravanahast kasukas, mis sarnanes pigem kõngenud kassiga. Viimased möödakäijad pöördusid imestunult vaatama, kui nad hanereas, katteks üksnes ümber tõmmatud pitssallid, seljad kumaras, majadeesiseid lompe vältides edasi rühkisid. Ema raevu kütsid veelgi meenutused arvukatest sarnastest kojuminekutest kolme möödunud talve jooksul, mil nad hiliste irvhammaste pilgete saatel seelikutesse takerdudes läbi tänavapori olid sumanud. Ei no tõesti, nüüd on tal sellest villand: vedada neid plikasid mööda Pariisi, saamata endale lubada üüritõlda hirmust, et järgmisel päeval tuleb lõunasöögi arvelt kokku hoida.
„Ja seda nimetab ta abielude korraldamiseks!” kirus ta omaenda südame kergenduseks proua Dambreville’i, lootmatagi, et Saint-Honoré tänavasse pöörata jõudnud tütred seda kuulevad. „Kenad kosjasobitamised küll! Korjab enda juurde kokku igasuguseid lehtsabasid! Oh, kui ainult häda takka ei sunniks! Ja see tema viimane õnneloos – mõrsja, kelle ta oli kohale kutsunud näitamaks, et tuleb ette ka õnnestumisi! Tore eeskuju küll! Õnnetu neiu, kes tuli pooleks aastaks kloostrisse peita, et ta patte puhtaks pesta!”
Tüdrukud jõudsid Palais-Royali tänavasse, kui vallandus paduvihm. Nüüd oli tõeline häda käes. Nad libastusid loikudes, saates pilkudega tühjalt möödasõitvaid tõldu.
„Minge aga!” kamandas ema halastamatult. „Siit on juba kiviga visata, pole mõtet neljakümmend suud kulutada… Ja teie vend Léon on üks igavene ihnuskoi, keeldus meiega kaasa tulemast, sest kartis, et tal tuleb sõidu eest maksta! No las siis vedeleb selle daamikese juures! Aga meile on teada, et asi pole puhas: naine on juba üle viiekümne, aga kutsub enda poole ainult noori mehi! Ega ta varemgi midagi väärt olnud – üks tähtis isik sokutas ta sellele lollile Dambreville’ile naiseks, tagatippu tegi mehest veel osakonnajuhataja!”
Justkui midagi kuulmata löntsisid Hortense ja Berthe teineteise sabas vihma käes. Kui ema niiviisi südant kergendas, head kasvatust eirates kõik hinge pealt välja ladus, tuli neil vaikival kokkuleppel kurdiks jääda. Ent pimedasse ja inimtühja Échelle’i tänavasse pöörates hakkas Berthe valjusti hädaldama.
„No nii, kinga konts tuli ära. Ma ei saa enam edasi minna!” Proua Josserand läks marru. „Minge, ma ütlen teile! Kas mina halisen? Kas minule on sobilik säherdusel kellaajal ja veel niisuguse ilmaga mööda tänavaid lonkida? Ja oleks teil veel korralik isa! Aga ei – härra istub kodus ja logeleb niisama! Ikka pean mina teid seltskonda viima, tema juba sellist nuhtlust enda peale ei võta! Ja nüüd kuulake: mul on sellest kõrini! Edaspidi viigu isa teid välja, kui tahab; löödagu mind või maha, mina ei tõsta enam oma jalgagi majadesse, kus mind solvatakse. Pettis see mehike mind juttudega oma võimekusest ja mina olgu nüüd kõigega rahul. Õiglane jumal! Saaks minevikku tagasi keerata, ei abielluks ma temaga mingi hinna eest!”
Tütred kuulasid vaikides. Ema purunenud lootuste lõputu lugu oli neile hästi teada. Pitssallid näo külge kleepunud, kingad läbi ligunenud, lippasid nad kärmelt mööda Sainte-Anne’i tänavat. Kuid Choiseuli tänava maja ees ootas proua Josserandi ees uus alandus – koju naasvate Duveyrier’de sõiduk pritsis nad poriga üle.
Kohates trepil Octave’i, püüdsid vihased ning surmväsinud ema ja tütred möödudes head nägu teha. Ent niipea kui uks oli kinni langenud, sööstsid nad mööbli otsa komistades pimedasse korterisse ning tuhisesid söögituppa, kus härra Josserand väikese hingitseva lambi valgel kirjatööd tegi.
„Jälle läks luhta!” hüüatas proua Josserand toolile prantsatades. Ühe ropsuga tõmbas ta salli peast ning heitis seljatoele kasuka, mille alt ilmus nähtavale lihav, veel üsnagi kaunite, kuid mära ristluid meenutavate õlgadega keha, mida kattis mustade atlasskaunistuste ja sügava dekolteega erkoranž kleit. Tema nurgelisel, lotendavate põskede ja liiga suure ninaga näol oli kuninganna traagiline ilme, kes kogu jõudu appi võttes end sõimlemisest tagasi hoiab.
Naispere tormilisest kojusaabumisest jahmunud härra Josserand kostis vaid: „Või nii!”
Ta pilgutas murelikult silmi. Naise hiiglasliku rinnapartii nägemine täitis teda hirmuga, et kohe-kohe vajub see kogu oma raskusega talle peale. Seljas vana, koduseks kandmiseks veel kõlblik kulunud pikkkuub, saatis ta kolmkümmend viis aastat kestnud kantseleitööst justkui luitunud ja igasuguse väljenduslikkuse kaotanud näost naise poole suurte helesiniste silmade kustunud pilgu. Kohmetusest sõnu leidmata lükkas ta kõrva taha hallinevate juuste salgu ning üritas uuesti töö kallale asuda.
„Kas te siis tõesti aru ei saa?” jätkas proua Josserand läbitungival toonil. „Ma ju ütlesin selgesti, et jälle lendas üks partii korstnasse! Ja see oli juba neljas!”
„Ja-jah, ma tean, et neljas,” pomises mees. „Kurb, väga kurb…” Ning pööranud end naise hirmuäratava kehapaljastuse eest kõrvale, naeratas ta südamlikult tütardele. Nemadki heitsid ümbert pitssallid ja keebid: vanem tütar oli helesinises, noorem roosas kleidis. Ülearu vabameelsete kleitide lõiked ja ülekuhjatud kaunistused mõjusid väljakutsuvalt. Kahkja jumega Hortense, kelle nägu inetas emalt päritud liiga suur nina, mis andis sellele põlglik-ülbe ilme, oli äsja saanud kahekümne kolme aastaseks, ent nägi välja viis aastat vanem; kaks aastat noorem, sarnase näokujuga Berthe oli säilitanud lapseliku armsuse ja heleda jume, mis viiekümnendaks eluaastaks ähvardas muutuda samasuguseks maskiks, nagu kandis tema ema.
„Vaadake meid kolme!” hüüatas proua Josserand. „Ja jätke jumala pärast oma kirjutamine, see käib mulle närvidele!”
„Aga, kullake,” kostis mees rahulikult, „ma ju kirjutan panderollidele pealdisi.”
„No muidugi! Need õnnetud panderollid – kolm franki tuhande eest! Ega te ometi looda nende kolme frangiga oma tütreid mehele panna?”
Lambist kasinasti valgustatud laud oli täis laiu halle paberiribasid. Need olid trükiste panderollid, millele Josserand pidi kirjutama pealdisi ühe suure kirjastaja tellimusel, kellele kuulusid mitmed perioodikaväljaanded. Kuna kassiiripalgast ei piisanud, veetis ta öid tänamatu tööga, püüdes seda igati salajas hoida hirmust, et nende vaesusest võidakse teada saada.
„Kolm franki on ka raha,” vastas mees aeglaselt ja väsinult. „Need kolm franki võimaldavad lisada veel mõned lehvid teie kleitidele ning kostitada kookidega teisipäeviti käivaid külalisi.”
Samas kahetses ta ettevaatamatult väljaöeldud lauset, sest tajus, et oli tabanud naist otse südamesse, haavanud tema eneseuhkust. Naise paljad õlad hakkasid kuumusest hõõguma ning tundus, et otsekohe purskub välja vihane sõnavaling. Ent võtnud kokku kogu oma väärikuse, sai naine enesevalitsemise tagasi, pomisedes: „Oo, mu jumal… jumal küll!”
Heitnud seejärel pilgu tütardele, kehitas ta majesteetlikult oma hiigelõlgu – liigutus, mis otsekui öelnuks: „No kuulsite ise, milline tolvan!” Tütred noogutasid. Löödud pereisa pani sule kahetsedes käest ja avas ajalehe Temps, mille igal õhtul kontorist koju kaasa võttis.
„Kas Saturnin magab?” päris proua Josserand kuival toonil oma noorema poja järele.
„Juba ammu,” kostis mees. „Ma saatsin ka Adèle’i ära… Kas Léoni nägite Dambreville’ide juures?”
„Pagan võtku, ta ju lausa elab seal!” pahvatas naine pahameelt tagasi hoidmata.
Üllatunud isa päris naiivselt: „Ah nii, kas tõesti?” Hortense ja Berthe teesklesid, et ei kuule. Ometi nad muigasid, tehes näo, et uurivad haletsusväärses seisukorras kingi. Jutuainet muutes leidis proua Josserand uue põhjuse mehega riielda: ta oli ju palunud mehel ajalehe igal hommikul kaasa võtta, mitte jätta seda terveks päevaks korterisse vedelema nagu eile. Just eilses numbris oli kirjutatud kohutavast kohtuprotsessist ja see võinuks ju tütarde silma alla sattuda. Mehel puudub moraalist igasugune arusaam.
„Kas lähme nüüd magama?” küsis Hortense. „Kõht on ka tühi.” „Oh, ja minul ka!” kostis Berthe. „Ma lausa suren näljast.” „Mis nälg!” hüüatas proua Josserand nördinult. „Kas te siis seal saiakesi ei söönud? On alles tobud! Külas süüakse… Mina näiteks sõin.”
Ent tüdrukud ei jätnud jonni. Nemad tahtsid süüa. Emal ei jäänud muud üle kui koos nendega kööki minna, et vaadata, kas mingit söögipoolist on järele jäänud. Otsekohe asus isa vargsi töö kallale. Ta teadis suurepäraselt, et ilma nende panderollideta ei saaks nad endale midagi lubada. Just seepärast istus ta abikaasa põlgusele ja ebaõiglastele süüdistustele vaatamata aovalgeni kannatlikult oma salajase töö kallal, rõõmustades juba ette, et veel üks pitsiriba võib saada otsustavaks kasuliku partii leidmisel. Toiduga koonerdamisest tualettide ja teisipäevaste vastuvõttude kulude katmiseks ei piisanud, ning ta alistus märtrina oma kohustusele, kandes kulunud rõivaid, sel ajal kui ema ja tütred, lilled juustes, mööda võõraid salonge jooksid.
„No on siin alles hais!” torises proua Josserand kööki sisenedes. „Mõelda vaid, et sellele Adèle’i-lipakale ei saa kuidagi selgeks, et aken tuleb paokile jätta! Tema kardab, et köök jahtub hommikuks ära.”
Ta avas akna ning kitsast tagaõuest hoovas sisse jäist rõskust ja kopitanud keldrihõngu. Berthe’i süüdatud küünal heitis vastasseinale paljaste õlgade hiiglasliku varju.
„Ja mis siin üleüldse toimub!” jätkas proua Josserand nuhutades ja nina igasse räpasesse nurgatagusesse pistes. „Laud on juba kaks nädalat pesemata… Need on üleeilsed mustad taldrikud. Ausõna, lihtsalt vastik! Ja kraanikauss! Nuusutage, kuidas haiseb!”
Viha lausa lämmatas. Kuldkäevõrude kõlisedes lükkas ta riisipuudrist valgete kätega pesemata sööginõud eemale, ning lohistades erkoranži kleidi saba mööda rasvaplekkidega kaetud põrandat, komistas ta laua all vedelevatele köögiriistadele, määrides vaevarikka tööga omandatud peorõivad jäätmetega. Silma alla sattunud nüri nuga viis ta lõplikult endast välja.
„Homme hommikul ajan ta minema!” „Suur võit küll,” kostis Hortense rahulikult. „Niikuinii ei jää ükski siia pikemaks pidama. See on esimene, kes on kolm kuud vastu pidanud… Niipea kui satubki mõni korralikum, kes valge kastme valmistamise selgeks saab, laseb ta kohe jalga.”
Proua Josserand pigistas huuled kriipsuks kokku. Tõepoolest, ainult Bretagne’i kolkast tulnud räpane ja juhm Adèle suutis vastu pidada selles kodanliku alpuse taha varjunud viletsuses, kus tema rumalust ja räpakust ära kasutades teda poolnäljas hoiti. Oma paarkümmend korda oli teda tahetud leivapätsi pealt leitud kammi või kõhus kõrvetisi tekitanud jubeda raguu pärast minema saata; ent samas oli tulnud kavatsusest loobuda: uut oli raske leida, sest isegi vargaplikad keeldusid tulemast sellesse urgu, kus iga suhkrutüki üle ranget arvet peeti.
„Mina ei näe siin küll midagi söödavat!” pomises kapis tuhniv Berthe.
Riiulitel laiutas nukker tühjus, andes tunnistust perekonna võltsluksusest, mis lillede lauale paneku nimel sundis ostma kõige viletsamat liha. Näha polnud muud kui puhtaid kuldtriipudega portselantaldrikuid, hõbetatud, kuid juba kooruva käepidemega leivapuruharjakest ning kannukesi kuivanud äädika- ja õlijääkidega. Ei ühtki leivakoorukest, magustoidujääki, puuvilja, maiustust ega juustukübet. Näha oli, et Adèle’i igavesti rahuldamata nälg sundis teda kokku riisuma iga viimse kui taldrikule jäänud toidukübeme ja perekonna laualt ülejäänud kastmetilga.
„Ta on kogu järelejäänud küülikuliha nahka pistnud!” hüüatas proua Josserand.
„Ongi, ja ometi jäi ju üks seljatükk alles…” lausus Hortense. „Ah ei, see on siin! Ma imestasingi, kuidas ta julges… Ma söön selle ära. Mis sest, et külm.”
Berthe otsis midagi enda jaoks, ent tulutult. Lõpuks puutus talle näppu purk, kuhu ema oli pannud sõstramoosijäägid, et teha sellest oma teisipäevakülalistele siirupit. Ta valas endale pool klaasitäit, lausudes:
„Väga hea! Kuna muud pole, siis kastan leiba selle sisse!” Murelikuks muutunud proua Josserand vaatas teda karmil pilgul. „Ära häbene, vala siis juba klaas täis! Eks ma homme kostitan daame ja härrasid palja veega!”
Berthe’i õnneks katkestas epistli Adèle’i järjekordne pahategu. Teenijanna kuritegude jälgi otsides keerles proua kööki mööda ringi ning märkas korraga laual raamatut. See kutsus esile tõelise plahvatuse:
„See jälk olevus on minu Lamartine’i kööki toonud!” Tegemist oli „Jocelyni”1 köitega. Ta haaras selle kätte ja hõõrus puhastamiseks kaant, korrates üha, et oli kakskümmend korda keelanud Adèle’il raamatut ringi vedada ja selle peal majapidamisarveid kirjutada. Vahepeal leivatüki leidnud Berthe ja Hortense teatasid, et tahavad lahti riietuda, ning võtsid õhtueine tuppa kaasa. Heitnud viimase pilgu külmale pliidile, naasis ema Lamartine’i kõvasti oma lihavasse kätte pigistades söögituppa.
Härra Josserand jätkas kirjatööd. Ta lootis, et naine piirdub toast läbi minnes vaid põlgliku pilguga. Ent too vajus hoopis toolile ning puuris sõnatult meest. Härra Josserandi valdas selle pilgu all niisugune ärevus, et sulg tegi õhukesse panderollipaberisse augu.
„Kas teie keelasite Adèle’il homseks kreemi valmistada?” päris naine viimaks.
Lõpuks söandas jahmunud mees pea tõsta. „Kes, kas mina, kullake?” „Teie muidugi eitate nagu alati… Miks ta siis ei teinud kreemi, mida ma käskisin teha? Te ju teate väga hästi, et homme enne külaliste tulekut lõunatab meie juures onu Bachelard, kellel on nimepäev. Kahjuks langeb see kokku minu vastuvõtupäevaga. Kui kreemi ei ole, siis tuleb tellida jäätist ja jälle viis franki tuulde lasta!”
Mees ei üritanudki end õigustada. Söandamata tööd jätkata, hakkas ta sulepead käes keerutama. Valitses vaikus.
„Homme hommikul,” jätkas proua Josserand, „võtate vaevaks Campardonide poole minna ja neile viisakalt meelde tuletada, et me ootame neid õhtuks enda poole. Täna jõudis ka see noormees nende juurde kohale. Paluge, et nad temagi kaasa võtaksid. Kas kuulete: ma tahan, et ta tuleks.”
„Mis noormees?” „On üks noormees, selgitamine läheks liiga pikale… Ma uurisin järele. Ma pean igast õlekõrrest kinni haarama, sest teie ju jätate need lollikesed tütred minu kaela peale ja nende mehelepanek huvitab teid niisama vähe kui mullune lumi!”
Selle mõtte juures lahvatas ta viha uue jõuga. „Näete ise, ma pean vastu, ehkki see on mind surmani ära tüüdanud! Ei ühtki sõna, härra, või ma lähen endast täiesti välja.”
Mehe suu jäi lukku, ent proua läks ometi endast välja. „Lõppude lõpuks on see lihtsalt talumatu! Ma hoiatan teid, et ühel ilusal päeval lasen ma siit jalga ja jätan teid maha koos nende tolvanitest tütardega! Kas ma tõesti sündisin siia ilma niisuguse näruse elu jaoks? Kogu aeg iga krossi pärast väriseda, lubamata endale kingapaarigi, saamata korralikult külalisi vastu võtta! Ja see kõik on teie süü! Oh, ärge vangutage midagi pead, ärge pange mu kannatust proovile! Muidugi on see teie süü! Te olete mind petnud, härra – alatult petnud. Pole vaja abielluda, kui teatakse, et naine peab kõigest loobuma. Teie aga arvasite end ei tea kelleks, uhkustasite, et teid ootab ilus tulevik, kinnitasite end olevat oma ülemuse poegade, nende Bernheimi-vendade sõbra, kes nüüd teist karvavõrdki ei hooli… Kuidas – kas te julgete veel vastu vaielda? Teist oleks juba ammu pidanud nende kaasosanik saama. Vaid tänu teile on nende kristallivabrik tänaseks üks Pariisi suuremaid ettevõtteid, teie aga olete jäänudki nende kassiiriks, alluvaks ja armualuseks… Teate, mis ma ütlen: teil pole südant, nii et olge vait!”
„Aga mu palk on ju kaheksa tuhat franki,” pomises teenistuja. „See on väga hea koht.”
„Hea koht – ja seda pärast kolmekümmet teenistusaastat!” protestis proua Josserand. „Teist imetakse mahl välja ja teie veel rõõmustate. Teate, mis mina teie asemel oleks teinud – ma oleksin juba ammu terve nende firma taskusse ajanud! Teiega abielludes oli mulle selge, et see pole üldse raske, ja muud ma ei teinudki, kui õhutasin teid takka. Kuid see nõudnuks ettevõtlikkust ja nutikust, mitte tugitoolis tukkumist.”
„No kuule,” katkestas teda Josserand, „ega sa mulle ometi ausust ette heida?”
Naine tõusis püsti ja astus Lamartine’i köitega vehkides mehele lähemale.
„Mis aususest te siin räägite? Olge kõigepealt minu vastu aus. Pärast mõelge teiste peale. Ja ma kordan veel, mu härra: mis ausus see on, kui noort tütarlast rikkaks saamise lubadustega ninapidi veetakse, ise aga vireletakse teiste varakirstu valvates. Kuidas mind küll alt tõmmati! Oh, kui vaid saaks otsast alata, ja oleks ma teie perekonda paremini tundnud!”
Mornilt tammus proua Josserand mööda tuba. Kuigi ta soovis üksnes rahu, ei suutnud härra Josserand enam kasvavat ärritust maha suruda.
„Éléonore, sa peaksid magama minema,” kostis ta. „Kell on juba üks läbi ja nagu ma ütlesin, on mul kiire töö… Minu perekond pole sulle midagi halba teinud, nii et jäta see rahule.”
„Või nii? Ja mispärast? Teie perekond pole sugugi püham kui mõni teine… Clermontis pole kellelegi saladuseks, et pärast seda kui teie isa oma advokaadikontori maha müüs, laskis ta end ühel teenijaplikal laostada! Poleks ta rohkem kui seitsmekümneaastasena lõtvade kommetega plikade järel jooksnud, oleksid teie tütred juba abielus. Veel üks, kes mind lolliks tegi!”
Härra Josserand oli kahvatunud. Ta vastas väriseval, üha valjeneval häälel:
„Kuulge, jätame selle teineteise perekondade sarjamise… Teie isa jättis mulle välja maksmata teile kaasavaraks lubatud kolmkümmend tuhat franki.”
„Mida veel, ah? Kolmkümmend tuhat franki?” „Täpselt, ärge tehke midagi imestunud nägu! Kui minu isa sattus igasuguste õnnetute asjaolude ohvriks, siis teie oma käitus meie suhtes kõige alatumal moel. Tema päranduseasjust pole ma kunagi täit sotti saanud. Käiku lasti igasugused mahhinatsioonid, et Fossés-Saint-Victori tänava pansionaat läheks teie õemehe, selle läbikukkunud õpetaja valdusesse, kes meid praegu isegi ei tereta… Meid tehti paljaks nagu tühjal maanteel!”
Üleni kaame proua Josserand ähkis ja puhkis raevust oma abikaasa ennekuulmatu häbematuse peale.
„Kuidas te julgete minu isast niiviisi rääkida! Nelikümmend aastat oli ta õpetajaameti au ja uhkus! Minge ainult ja küsige Panthéoni kvartalis Bachelardi õppeasutuse kohta! Ja mis puutub mu õesse ja tolle mehesse, siis olgu kuidas on – ma tean, et nad mind paljaks varastasid, aga pole teie asi seda öelda, kas kuulete! Kas mina viskan teile nina peale teie õde Andelys’d, kes ohvitseriga jalga laskis? Kena perekond küll see teie oma!”
„Ohvitseriga, kes temaga abiellus, proua… Teie vend onu Bachelard aga on täiesti ebamoraalne inimene.”
„Te olete püstihull, mu härra! Ta on rikas, võtab komisjonitasu palju tahab, ning lubas Berthe’ile kaasavara… Teile pole vist enam miski püha?”
„Või tema annab Berthe’ile kaasavara! Veame kihla, et ta ei anna krossigi ning et me talume asjatult tema vastikuid kombeid. Mul on tema pärast häbi, kui ta siin käib. Igavene valetaja, prassija ja ekspluateerija, kes kasutab ära inimeste olukorda. Näinud, kuidas me tema varanduse ees kummardame, sunnib ta mind juba viisteist aastat igal laupäeval kaks tundi oma kontoris arveraamatuid kontrollima! Sellega hoiab ta paar krossi kokku. Me veel saame näha tema kingitusi!”
Proua Josserandil jäi hing kinni. Ent ta kogus end kohe ning pahvatas:
„Aga teil, härra, teenib ju vennapoeg politseis!” Toas valitses vaikus. Lambike hakkas kustuma. Härra Josserandi ägedad liigutused ajasid panderollipaberid segamini. Täis otsustavust suu puhtaks rääkida, ise värisedes oma kohatu julguse pärast, piidles ta paljastavas kleidis abikaasat enda vastas.
„Kaheksa tuhande frangiga võib täiesti korralikult ära elada,” jätkas ta. „Teie aga kaeblete pidevalt. Pole vaja laiemalt elada, kui rahakott võimaldab. Teil on nagu mingisugune haigus külalisi kutsuda ja ise vastuvisiite teha, ning korraldada kindlal päeval vastuvõtte tee ja kookidega…”
Naine ei lasknud tal lõpetada. „Ah nüüd jõudsime selleni! Pange mind siis juba kohe nelja seina vahele kinni. Tehke etteheiteid, et ma lausa alasti väljas ei käi! Ja teie tütred – kellega nad siis abielluvad, kui me kuskil ei käi? Tuttavaid pole niigi kuigi palju… Ohverda veel ennast, et pärast sinust nii häbematult räägitaks!”
„Igaüks meist, proua, on omal ajal midagi ohvriks toonud. Léon tuli vastu oma õdedele: ta lahkus kodust, sest peale iseenda polnud tal kellelegi loota. Saturnini vaesekest aga ei õpetatud isegi lugema. Mina olen kõigest loobunud, istun ööd läbi üleval.”
„Mispärast, armuline härra, te üleüldse tütred soetasite? Viimaks heidate neile ka seda ette, et nad hariduse said? Iga teine teie asemel tunneks uhkust Hortense’i diplomi ja Berthe’i annete üle. Alles täna õhtul vaimustas ta kõiki, mängides valssi „Oise’i kaldal”, ja tema viimane joonistus võlub homme kindlasti meie külalisi… Teie, härra, ei vääri üldse, et teid isaks kutsutaks, teie saadaksite nad pansioni asemel meelsamini lehmakarja.”
„Lubage, ma ju tegin Berthe’ile kindlustuse. Ja kas mitte teie, mu proua, ei kasutanud neljandaks sissemakseks mõeldud raha võõrastetoa mööblikatete uuendamiseks? Ja tahtsite eelmistelegi sissemaksetele käppa peale panna.”
„Loomulikult, kuna muidu oleksime nälga surnud. Küll te siis veel näete näguripäevi, kui tütred vanatüdrukuks jäävad.”
„Näguripäevi! Ise te pagana päralt peletate kõik peigmehed oma tualettide ja naeruväärsete vastuvõttudega eemale!”
Nii kaugele polnud härra Josserand veel kunagi läinud. Raevust hingeldav proua Josserand suutis endast välja pigistada vaid hüüatuse: „Mina, ah mina olen naeruväärne!”, kui avanes uks: tuppa astusid alusseelikutes ja ööjakkides Hortense ja Berthe, juuksed lahti kammitud, jalas toatuhvlid.
„Küll meie toas on külm!” kaebas Berthe lõdisedes. „Hambad lausa plagisevad. Siin on vähemalt õhtul köetud.”
Ja mõlemad nihutasid toolid veel jahtumata ahju juurde. Hortense’il oli näppude vahel küüliku seljatükk, mida ta hoolikalt näksis. Berthe kastis leivapalukesi siirupiklaasi. Tülist haaratud vanemad ei paistnud nende tulekut märkavatki ja jätkasid.
„Ah mina olen naeruväärne! Siis võtke teadmiseks, et ma ei taha enam naeruväärne olla! Löödagu mul või pea maha, kui ma veel lillegi liigutan, et neid mehele panna… Nüüd tegelege sellega ise! Ja püüdke olla vähem naeruväärne kui mina!”
„Tuhat ja tuline! Nüüd kui olete neid igal pool ringi vedanud ja kõikjal kompromiteerinud? Pange nad mehele või ärge pange – mul ükspuha!”
„Minul on veelgi rohkem ükspuha, mu härra! Mul on niivõrd ükspuha, et ma viskan nad tänavale, kui te mind nii kaugele ajate. Ja kui soovite, võite nendele järele minna, keegi teid kinni ei hoia… Oh issand, oleks see vast kergendus!”
Vanemate tülidega harjunud tütred kuulasid rahulikult pealt. Ööjakk õlgadelt maha libisenud, naaldusid nad seljaga veel leige ahju vastu ning jätkasid nosimist. Aplalt söövad poolpaljad, uniste silmadega neiud olid oma nooruses võluvad.
„Ilmaasjata tülitsete,” lausus Hortense viimaks toitu mäludes. „Ema kütab end üles ja isal on homme tööl halb. Minu arvates oleme juba nii suured küll, et ise endale peigmehed leida.”
Sellega võttis perekondlik stseen uue suuna. Kurnatud isa tegi, nagu asuks uuesti panderollide kallale. Ta pistis nina paberitesse, kuid kirjutada ei suutnud, sest käed värisesid. Ema aga keerles tuba mööda nagu lõvi puuris ning peatus äkki Hortense’i ees.
„Kui sa ennast silmas pead,” karjus ta, „siis oled sa tõeline lollpea! Su Verdier ei kosi sind iialgi!”
„See on juba minu asi!” kähvas neiu. Viis-kuus pretendenti põlgusega tagasi lükanud – väikeametniku, rätsepa poja ja teisedki noormehed, kellel polnud mingit tulevikuväljavaadet –, oli ta langetanud otsuse Dambreville’ide pool kohatud neljakümneaastase advokaadi kasuks. Too tundus asjaliku mehena, kes ilmselt jõuab kaugele. Ent häda oli selles, et Verdier elas juba viisteist aastat koos ühe armukesega, keda oli kvartalis harjutud pidama tema naiseks. Hortense’ile oli see hästi teada, kuid see ei häirinud teda sugugi.
„Mu laps,” lausus isa pead tõstes, „ma ju palusin sul loobuda mõtlemast sellele partiile. Sa ju tunned olukorda…”
Katkestanud kondi lutsutamise, kostis tütar ärritatult: „Ja mis siis? Verdier lubas ta maha jätta. Naine on ju igavene hani!” „Hortense, kas sul pole häbi niimoodi rääkida. See mees võib vabalt sinugi ühel päeval maha jätta ning pöörduda tagasi selle juurde, kelle ta sinu pärast hülgas.”
„See on juba minu asi!” kähvas neiu järsult. Berthe kuulas tähelepanelikult, kuigi talle oli teada kogu lugu, mille keerdkäike oli õega iga päev arutatud. Lisaks oli ta isa eeskujul naise poolel, keda viieteistkümne kooseluaasta järel taheti tänavale visata. Ent nüüd sekkus proua Josserand.
„Aitab! Säärased olevused lõpetavad alati rentslis, kust nad ka pärit on. Ainult et Verdier’l ei jätku iial tahtejõudu temast lahku minna. Ta veab sind ninapidi, kullake. Sinu asemel ei ootaks ma hetkegi, vaid püüaks leida kellegi teise.”
Hortense’i hääl muutus kimedaks, põskedele aga ilmusid kaks kahvatut laiku.
„Ema, sa ju tunned mind… Ma tahan teda ja ma saan ta endale! Ma ei abiellu iial kellegi teisega, tulgu või sada aastat oodata.”
Ema kehitas õlgu. „Ja sina veel nimetad teisi lollideks hanedeks!” Neiu oli end ärritatult püsti ajanud. „Jäta mind rahule, kas kuuled?” kisendas ta. „Liha on söödud ja ma lähen magama. Kuna sinul ei õnnestu meid mehele panna, siis lase meil endil tegutseda.”
Ust pauguga kinni lüües lahkus ta toast. Proua Josserand pöördus suursuguselt mehe poole ning teatas tähendusrikkalt:
„See, mu härra, on teie kasvatus!” Härra Josserand ei vaielnud vastu, ning oodates, mil saab jälle panderollide kallale asuda, tegi ta sulega küünele täpikesi. Berthe, kes oli leivatükid nahka pistnud, torkas sõrme klaasi ning noolis sealt viimast. Selg oli soojas ning ta ei kiirustanud äraminekuga, kuna tal ei olnud mingit soovi õe pahutsemist kuulda.
„See on siis tasu!” jätkas proua Josserand mööda söögituba saalides. „Kakskümmend aastat rabad nende tüdrukute pärast, närutad, et neist hästikasvatatud preilid saaksid, aga nemad ei või emale isegi nii palju rõõmu valmistada, et tema valiku järele mehele minna… Ja oleks neile siis midagi keelatud! Iial pole ma ühtki krossi endale hoidnud, näpistasin oma kleitide kõrvalt, riietades neid, just nagu oleks meil viiekümnetuhandene aastatulu. No tõepoolest, asi on juba täitsa totter! Annad nendele häbematutele korraliku kasvatuse ja tarvilikud usukombed, ent niipea kui neil rikaste tüdrukute maneerid käes, pole sa neile enam krossigi väärt – nad võtavad pähe abielluda advokaatide ja avantüristidega, kes elavad liiderlikku elu.”
Ta peatus Berthe’i ees ning ähvardas sõrme viibutades: „Ja kui sina kavatsed oma õe jälgedes käia, siis tuleb sul minuga tegemist!”
Seejärel asus ta omaette rääkides taas mööda söögituba tammuma, hüpates ühelt mõttelt teisele ning rääkides iseendale vastu nagu naine, kellel on alati õigus.
„Ma tegin kõik, milleks olin kohustatud, ja peaksin ma otsast alustama, talitaksin täpselt samamoodi… Siin elus langeb ebaõnn osaks ainult argadele. Raha jääb ikka rahaks: kui seda pole, siis mine ja istu nurgas! Kui minul oli näiteks kakskümmend suud, siis ütlesin ma alati, et mul on nelikümmend, sest kogu tarkus seisneb selles, et parem on äratada kadedust kui haletsust… Ükskõik kui haritud sa ka ei ole, kui oled halvasti riides, siis inimesed põlgavad sind. See ei ole õiglane, aga nii see kord on… Ennemini kannan räpast alusseelikut kui sitsikleiti. Sööge ise kartuleid, aga kui lõunaks on külalised, siis andke lauale kana… Ja need, kes sellega ei nõustu, on lollpead!”
Ta piidles meest, kellele kogu jutt oli määratud. Ent tollel, läbinisti kurnatul, kes kartis uut lahingut, jätkus veel jultumust kinnitada:
„See on tõsi, tänapäeval on raha kõik.” „Kas kuuled?” lausus proua Josserand uuesti tütre poole pöördudes. „Tegutse õigesti ja püüa meile kas või natukenegi rõõmu valmistada… Ja kuidas juhtus, et see partii jälle vett vedama läks?”
Berthe mõistis, et nüüd on ema tema liistule tõmmanud. „Ma ei tea, ema,” pomises ta. „Kantseleiülema abi,” jätkas ema, „noor, pole veel kolmekümnenegi, suurepärased tulevikuväljavaated. Iga kuu toob palga koju, see on kindel ja peamine. Kas tegid jälle mõne rumaluse nagu eelmistega?”
„Ei, ema, kinnitan sulle… Küllap oli ta järele uurinud, et mul pole krossigi hinge taga.”
Ent proua Josserand hüüatas nördinult: „Aga kaasavara, mille onu on lubanud sulle anda! Kõik teavad su kaasavarast… Ei, seal pidi olema midagi muud – liiga äkki katkestas ta sinuga suhted… Sa tantsisid temaga ja siis läksite koos väikesesse salongi.”
Berthe oli kohmetunud. „Jah, ema… Kui me omaette olime, siis lubas ta endale igasuguseid jäledusi: suudles mind ja surus kõvasti enda vastu… Mul hakkas hirm ja ma tõukasin teda, ta komistas mööbli otsa…”
Raevust keev ema katkestas teda: „Tõukasid teda! Oh sind õnnetut, ja tema komistas!” „Aga, ema, ta ju haaras minust…” „Ja mis siis? Õige mul asi – haaras! Pane veel neid lollikesi pansionisse! Mida teile seal üldse õpetati?”
Neiu õlad ja põsed värvusid punaseks ning tema silmi valgusid süütu, solvatud neiu pisarad.
„See pole minu süü, tal oli nii hirmus nägu… Ma ei tea, kuidas niisugusel puhul olla!”
„Kuidas olla! Ta veel küsib, kuidas olla! Kas ma pole sada korda öelnud, kui naeruväärne on see teie alpus! Teil tuleb ju inimeste keskel elada. Kui mees annab kätele voli, siis tähendab – on armunud ja alati on võimalus talle viisakalt koht kätte näidata. Üks väike suudlus kinnise ukse taga – seda polnuks vaja vanematele rääkidagi. Ja sa veel tõukad inimesi nii, et nad komistavad, peletad peigmehed ära!”
Ta jätkas targutavalt: „No see on lõpp, mulle aitab! Mu tütar, te olete täielik lollpea! Kõike tuleb teile pähe taguda, see hakkab juba ära tüütama. Saage ometi aru, et kuna teil pole varandust, siis tuleb teil mehi teiste vahenditega ligi meelitada. Tuleb olla lahke, silmi välgutada, lasta kätt puudutada ja vahel öelda midagi lapsikut. Vaat niimoodi püütakse meest… Teie aga vist arvate, et silmad lähevad sellest ilusamaks, kui sedaviisi arutult pisaraid valate.”
Berthe nuuksus. „Te olete mind ära tüüdanud! Jätke see nutt! Mu härra, keelake ometi oma tütart, et ta vesistamisega nägu ära ei rikuks! See veel puudub, et ta inetuks muutuks!”
„Mu laps,” kostis isa, „ole mõistlik ja kuula ema, ta annab head nõu. Ei tohi end inetuks teha, kullake.”
„Kõige hullem ongi see, et ta ju oskab kena olla, kui ainult tahab,” jätkas proua Josserand. „Aitab nüüd, kuivata silmad ära ja vaata mulle otsa, nagu oleksin ma mees, kes sinuga kurameerib. Naeratad, pillad lehviku maha, et mees seda üles tõstes saaks su sõrmi puudutada… Mitte niimoodi! Sa oled loid nagu haige kana… Pea püsti, kael sirgu – see on veel noor, et näidata.”
„Kas nii, ema?” „Jah, nii on parem… Ja ära ole nii kange, püüa olla graatsilisem. Mehed ei armasta jäiga kehahoiakuga naisi… Ja kui nad endale midagi enamat lubavad, siis ära käitu nagu loll. See, mu kullake, näitab ainult, et nad on põlema läinud.”
Võõrastetoa kell lõi kaks. Pikaks veninud ärkvelolekust ja Berthe’ile peigmehe leidmise ägedast soovist ülesköetud ema rääkis omaette, pöörates tütart siia-sinna, just nagu olnuks see pabernukk. Jõuetult ja vastu panemata alistus tütar emale. Aga ta süda oli raske ning kurku pitsitasid häbi ja hirm. Ja kui ema sundis teda proovima kellukesena helisevat naeru, kõverdus äkki ta nägu ning ta puhkes nutma, pomisedes läbi pisarate:
„Ei, ei! See on nii raske!” Mõne hetke vältel oli proua Josserand segaduses ja nõutu. Dambreville’ide poolt kujutulekust saati sügelesid tal käed ning oodata oli kõrvakiile.
„Säh sulle! Ise viisid mind nii kaugele! Meestel ongi õigus!” käratas ta ning virutas täiest jõust Berthe’ile vastu kõrvu.
Löögihoos pudenes ta käes olnud Lamartine’i köide põrandale. Ta korjas selle üles, silus kaant ning siirdus peokleidi saba kuninglikult järele lohisedes sõnagi lausumata magamistuppa.
„Nii see pidigi lõppema,” pomises härra Josserand endamisi, julgemata peatada tütart, kes põske kinni hoides ja üha kõvemini nuuksudes söögitoast minema jooksis.
Ent kikivarvul läbi esiku hiilides põrkas ta seal kokku oma venna Saturniniga, kes paljajalu ukse taga seistes kõike pealt oli kuulnud. Saturnin oli pikk ja kohmakas, kummalise pilguga kahekümne viie aastane noormees, kelle kunagi põetud peaajupõletik oli igavesti lapseks jätnud. Hull ta ei olnud, kuid tekitas perekonnas hirmu kontrollimatute raevuhoogudega, mis vallandusid neil puhkudel, kui ta oma tahtmist ei saanud. Ainult Berthe suutis venda oma pilguga vaigistada. Poisina oli too õe eest tema pika haiguse ajal hoolt kandnud, täitnud ustava koerana haige tüdruku iga kapriisi ning sellest peale jumaldas ta õde piiritult.
„Kas ta lõi sind jälle?” päris ta sosinal. Ootamatust kohtumisest ehmunud Berthe püüdis teda tagasi tuppa ajada.
„Mine magama, see pole sinu asi.” „On küll! Ma ei taha, et ta sind lööb! Ta kisendas nii, et äratas mind üles. Vaadaku ette, või ma äigan talle!”
Berthe võttis venna mõlemast käest kinni ja hakkas vaigistavalt rääkima nagu marruläinud loomaga. Noormees rahunes otsekohe ning lalises nutta tihkudes:
„Kas sul on väga valus? Kus kohas, näita, ma annan sinna musi.” Leidnud pimeduses Berthe’i põse, suudles ta seda, tehes õe oma pisaratega märjaks, ning korrutas:
„Enam ei valuta, enam ei valuta.” Üksi tuppa jäänud härra Josserandil oli sulg käest kukkunud. Ta süda oli muret täis. Mõne minuti möödudes tõusis ta püsti ning läks ukse taha kuulatama. Proua Josserand norskas. Tütarde toast ei kostnud nuttu. Korter oli pime ja vaikne. Kergendatult läks ta oma kohale tagasi. Ta sättis suitsema hakanud lampi ja jätkas masinlikult kirjutamist. Uinunud maja pidulikus vaikuses langesid panderollidele kaks rasket pisarat.
1
Lamartine, Alphonse de (1790–1869) – kirjanik, prantsuse romantismi esimesi ning tunnustatumaid lüürikuid. Poeem „Jocelyn” ilmus 1836. a. – Tõlk.