Читать книгу Hattie Hoffmani viimane vaatus - Mindy Mejia - Страница 2

KODUST PLEHKUPANEK osutus nõmedaks.

Seisin nüüd täpselt selles kohas, millest olin matemaatikatundides nii palju unistanud, Minneapolise lennujaama sõiduplaani ees, ja kõik oli viimse pisiasjani täpselt nõnda, nagu olin endale ette kujutanud. Mul olid seljas reisiriided – jalas mustad retuusid ja baleriinad ning seljas lohvakas kreemikas sviiter, mille varrukatesse mu käed ära uppusid ja mis laskis mu kaelal veel pikema ja peenemana paista kui muidu. Mul oli kaasas ilus nahkkohver ning rahakotis piisavalt raha, et lennata, kuhu hing vaid ihata oskas. Ma võisin minna ükskõik kuhu. Teha ükskõik mida. Miks ma siis ennast nii lõksupüütuna tundsin?

Hiilisin täna öösel kell kolm majast välja, jättes köögilauale napi teate: „Tulen kunagi tagasi. Armastusega Hattie.” „Kunagi” tähendas suvalist aega pärast praegust hetke. See võis olla näiteks kümne aasta pärast. Mul polnud aimugi. Võib-olla ei lähe valu kunagi üle. Võib-olla ei suuda ma kunagi piisavalt kaugele pageda. „Armastusega Hattie” oli küll väheke liialdatud. Mul polnud sedasorti perekond, kes jätaks kuhugi armastuskirjakesi vedelema, ja isegi kui nad oleksid kahtlustanud, et miski on mäda, siis selle peale poleks nad eluilmaski tulnud, et ma kavatsen minema lennata.

Ma peaaegu et kuulsin kõrvus ema häält. See pole üldsegi Hattie moodi. Sa püha Peetrus, tal on jäänud kooli lõpetamiseni ju ainult kaks kuud ja pealegi mängib ta koolinäidendis leedi Macbethi. Ma ju tean, kui väga ta seda ootas.

Kihutasin kujuteldava hääle peast minema ja lugesin uuesti võimalike sihtkohtade nimekirja, lootes tunda natukenegi seda rõõmu, mida arvasin end tundvat, kui viimaks ometi Pine Valleyst jalga lasen. Olin varem ainult ühe korra lennukiga sõitnud, siis, kui Phoenixis sugulastel külas käisime. Mäletasin, et mu istme küljes oli palju nuppe ja lambikesi ja et tualett meenutas kosmoselaeva. Tahtsin endale midagi toidukäru pealt osta, kuid emal oli kotis puuviljalinte ja see oli kogu me toidukraam peale pähklite, mida mulle ei jätkunudki. Greg teadis, et ma ei armasta pähkleid, ja pistis ka minu osa nahka. Olin reisi lõpuni maruvihane, sest uskusin üsna kindlalt, et lennukipähklid oleksid mulle meeldinud. Sellest oli nüüdseks möödas kaheksa aastat.

Täna hakkasin ma minema oma elu teisele lennule, teel uude ellu.

Ja ma ei seisaks üldse praegu siin õnnetu ja tardununa, kui mõnes La Guardia või JFK-nimelisele lennuväljale suunduvas õhusõidukis oleks vaba koht. Selline oli lihavõttepüha eelõhtul impulsiivse kodust minemajooksmise miinuspool. Lennujaamas oleks nagu peetud musta reede soodusmüüki ja järjekorrad ulatusid kõnniteele välja. Järgmine lend New Yorki väljus esmaspäeva hommikul kell kuus ja seda tulnuks liiga kaua oodata. Minul oli vaja veel täna osariigist minema pääseda.

Oleksin võinud lennata Chicagosse, kuid see tundus asuvat liiga lähedal. See oli liiga Kesk-Lääs. Issand küll, miks ei võinud New Yorgi lennule vaba kohta olla? Ma teadsin täpselt, millisele bussile pean ühes või teises lennujaamas istuma, millises hotellis ma peatun, kui palju see maksma läheb ja kuidas sealt lähimasse metroojaama jõuan. Olin tundide kaupa internetist New Yorgi linna pähe õppinud, lausa nii kaua, et tundus, nagu oleksingi juba sinna kolinud, ja täna hommikul kodust lahkudes olin veendunud, et just sinna lähengi. Nüüd aga vahtisin sõiduplaani, et leida mingit muud sihtkohta. Kui ma ei pääsenud New Yorki otse, pidin vähemalt kuhugi selle lähedale välja jõudma. Kakskümmend minutit pärast kahte väljus lennuk Bostonisse. Kui kaugel Boston New Yorgist üldse oli?

Ma teadsin küll, et see on tobe, kuid vahtisin ikkagi vilksamisi uste poole ja jälgisin inimmassi, mis trügis oma pagasimägesid tassides ning võtmeid, rahakotti ja piletit pihku pigistades lennujaama hoonesse. Mitte ükski neist ei kavatsenud mind peatada. Keegi isegi ei teadnud, et ma siin olen. Ja kui inimesed oleksidki seda teadnud, keda see oleks huvitanud? Peale vanemate ei armastanud mind maailmas keegi nii palju, et oleks vaevunud mu nime hüüdes uksest sisse tormama ja mind meeleheitlikult taga otsima, et leida mind enne, kui igaveseks kaon.

Püüdsin kassasse Bostoni lennule piletit ostma minnes nuttu tagasi hoida. Tõmmu ja ülimalt rõõmsameelne proua teatas mulle, et üks istekoht on vaba.

„Ma võtan selle.”

Pilet maksis 760 dollarit ja ma polnud iial midagi nii kallist ostnud, kui arvuti välja arvata. Ulatasin naisele oma juhiloa ja kaheksa tuliuut sajadollarilist rahatähte sellest õudsest ümbrikust, millest kogu lugu oli alguse saanud. Kaks sajalist jäi sinna veel alles. Vahtisin neid ja rahatähed tundusid suures valges ruumis nii väikeste ja üksikutena. Ma ei suutnud neid sajalisi rahakotti panna. Olin oma rahakoti sisust iga viimase kui penni ise tööga teeninud ega tahtnud, et mu raha selle ümbriku sisuga isegi kokku puutuks. Küllap lasksingi ma järjekordsesse masendushoogu uppununa naise järgmised sõnad kõrvust mööda.

„Preili?” Naine kummardus lähemale, püüdes ilmselgelt mu tähelepanu saada.

Nüüd oli koos temaga üks mees ja nad mõlemad vaatasid mind üksisilmi just nagu unenäos, kui õpetaja küsib küsimusi, sinul aga polnud aimugi, et tuli teha mingi kodutöö.

„Miks te täna Bostonisse lendate?” uuris mees. Ta silmitses mu väikest kohvrit.

„Teed jooma.”1 Pidasin seda üpris teravmeelseks vastuseks, kuid kumbki ei hakanud naerma.

„Kas teil on ka mõni muu isikut tõendav dokument kaasas?”

Tuhnisin käekotis ja võtsin oma õpilaspileti välja. Mees vaatas õpilaspiletit ja seejärel arvutiekraani.

„Kas teie vanemad teavad teie praegust asukohta?”

See ajas mu pisut paanikasse, ehkki teadsin, et seaduse silmis olen ma täiskasvanu. Mulle tuli kohe pähe paar valet. Võiksin öelda, et vanemad – või siis vähemalt isa – ootavad mind juba Bostonis. Isa läks emast lahku ja saatis mulle viimasel minutil raha, et ma sõidaksin lihavõteteks talle külla. Ma võiksin muidugi ennast ka orvuks luuletada. Kuid pisarad ei lasknud mul midagi vastata. Mul pitsitas klimp kurgus ja teadsin, et ma ei saa sellega hakkama. Eriti nüüd, mil mõlemad paistsid juba midagi kahtlustavat. Niisiis lasksin hoopis emotsioonid valla.

„Miks te ei võiks oma asjadega tegelda?” Vihane klient. Lennujaam paistis sääraseks etenduseks päris hea lavana.

Mu selja taga seisvad inimesed jäid vait ja pöörasid pilgud etendusele.

„Kuulge, preili Hoffman, meil on kindlad reeglid, mida peame järgima, kui sularaha eest ostetakse pilet sama päeva lennule, eriti veel, kui see on üheotsapilet. Ma pean paluma teil minuga kaasa tulla, et saaksime asjad selgeks teha.”

Mul polnud vähimatki kavatsust lasta end mingisse Sisejulgeolekuministeeriumi kontorisse luku taha panna, kuni nad mu vanematele helistavad ja tänase päeva veel kümme tuhat korda hullemaks teevad. Äkki nad saavad teada, kes ümbrikus olnud rahatähed pangast välja võttis? Kas nad saaksid seda kontrollida? Sirutasin käe kassasse ning haarasin raha ja õpilaspileti pihku.

„Sel juhul pean ma paluma teil oma piletiga persse minna.”

„Peaksin ma turvamehe kutsuma?” Naine, kes ei paistnud enam vähimalgi määral rõõmsameelsena, võttis telefonitoru ja hakkas vastust ootamata numbrit valima.

„Pole vaja vaeva näha, ma lähen minema. Näete, ma juba lähen.” Haarasin koti ja pühkisin silmi, rahatähed higiseks känkraks rusikasse pigistatud.

„Preili Hoffman, miks te ei võiks maha rahuneda ja me…”

„Miks te ise maha ei rahune?” Põrnitsesin tigedalt seda meest. „Ma pole mingi terrorist. Palun vabandust, et te ei taha mu kaheksatsadat dollarit ühe näruse Bostoni pileti eest.”

Järjekorras hõikas keegi midagi toetavat, kuid enamik rahvast lihtsalt vahtis, kuidas ma oma kohvri minema sõidutasin, ja ilmselt arutles endamisi, mis sorti pommi ma üritasin lennukisse sokutada. Igasuguseid on olemas, Velma. Vihje-vihje. Temasugust ei kahtlustataks milleski, ega ju?

Jooksin parkimismajja ega mäletagi, kuidas oma pikapini jõudsin või teenindajale maksin, sest kõik oli nii hägune. Mu süda peksles. Vahtisin pidevalt tagasi, kartes, et mõni turvamees võib mind taga ajada. Kiirteele jõudes hakkasin nuuksuma. Mu käed värisesid nii kõvasti, et oleksin äärepealt ühele universaalile otsa põrutanud. Sain alles poole tunni pärast aru, et sõidan Pine Valley poole tagasi. Kaksiklinn2 oli juba silmist kadunud ja tühjad põllud laiusid nii kaugele, kui mu silm ulatus.

Niiviisi juhtubki, kui sa lubad endal kedagi vajada.

Armudes muutudki sihukeseks sitahunnikuks.

Ma olin möödunud sügisel lõpuklassi minnes nii õnnelik, nii vaba ja enesekindel. Tollane Hattie oli valmis maailma vallutama ja ta olekski sellega hakkama saanud – pagan küll, ta oleks absoluutselt kõigega hakkama saanud. Ja nüüd olin ma hale nuuksuv äbarik. Minust oli saanud just selline tüdruk, kelletaolisi olin alati vihanud.

Raadio jäi äkki vait ja armatuurlaua tuled hakkasid vilkuma. Persse! Sattusin paanikasse, kui teised autod minust mööda vuhisesid. Nägin eespool mahasõitu, pöörasin põldudevahelisele kruusateele, tõstsin jala gaasipedaalilt ja lasksin masinal teepervel seisma jääda. Kui käigu parkimisasendisse lükkasin, hakkas mootor turtsuma ja heitis lõplikult hinge. Proovisin võtmest käivitada. Ei midagi. Olin mingisse pärapõrgusse kinni jäänud.

Vajusin kõrvalistmele kummuli ja nuuksusin karedasse istmekattesse, kuni tundsin, et hakkan kohe oksele, ja koperdasin autost välja maanteekraavi, oksendades sinna kohvi ja maomahla.

Külm tuul kihutas üle põldude. See kuivatas mu laubale tekkinud higi ja aitas iiveldusel üle minna. Koperdasin okseloigust eemale ja istusin kraavipervele, mille mudane pind õhkas külma läbi mu pükste ja aluspesu.

Jäin sinna kauaks, piisavalt kauaks, et enam külma mitte tunda. Piisavalt kauaks, et pisarad lõppesid otsa ja asendusid millegi muuga.

Ma olin seal täiesti üksinda, kui kiirteel minust mööda kihutavad autod välja arvata, ja ma taipasin alles nüüd, et ei tahagi tegelikult kusagil mujal olla. Ma ei tahtnud kitsal lennukiistmel lõksus istuda ega lennata võõrasse linna, kus mul pole pärast lennuki maandumist kuhugi minna. Ma ei tahtnud seista laval prožektorivalguses, kus saalitäis publikut iga mu liigutust jälgib. Ma ei tahtnud lamada üksinda oma voodis, sel ajal kui ema valmistab õhtusööki, mida ma süüa ei taha. Mind ümbritseva maa, raagus puudega ääristatud ja mõne sulamast keeldunud lumelaiguga lagedate põldude tühjus oli kuidagi rahustav.

Mitte keegi ei teadnud, et ma siin olen. Järsku näis see fakt täiesti imelisena. Oleksin võinud elu lõpuni korrutada kõigile vastutulijatele: „Mitte keegi ei tea, et ma siin olen.” Nemad oleksid seepeale naernud, silmi pööritanud ja mind seljale patsutanud. „Oh sind küll!” oleksid nad öelnud, kuid tegelikult oli see tõsi. Ma olin kogu oma elu erinevaid rolle mänginud ja olnud just see inimene, keda näha taheti, olin keskendunud kõigile teistele mu ümber, tundes sisimas, nagu istuksin täpipealt samas kohas kui praegu, kössitaksin täiesti ihuüksi keset lõputut elutut preeriat. Nüüd, mil ma olin siia jõudnud, sai kõik tähenduse. Kõik klõpsas järsku paika just nagu filmides, kus kangelanna äkki taipab, et ta armastab seda tolgusest kutti või et tema unistused nii ameerikalikult täituvad, kuigi see näis alguses võimatu, ning muusika valjeneb ja meie kangelanna marsib otsustaval ilmel kuskilt suvalisest ruumist välja. Kõik oli täpselt niiviisi, ainult taustamuusika puudus. Istusin ikka veel mingis pärapõrgu kraavis, kuid sisemiselt oli kõik äkki hoopis teine.

Kuulsin uuesti ema häält. Mulle meenusid ta eileõhtused sõnad, kui ma tema õla najal nii kõvasti nutsin, et ei kuulnud ega taibanud midagi.

Roni lavalt alla, kullake, ütles ema. Sa ei saa oma elu ära elada vaid teiste jaoks näitemängu tehes. Inimesed lihtsalt kasutavad sind ära. Sa pead ennast tundma õppima ja välja selgitama, mida sa tahad. Mina ei saa seda sinu eest teha. Mitte keegi ei saa.

Ma teadsin vist esimest korda elus täpselt, kes ma olen ja mida ma tahan ja mida on vaja teha, et seda saada. See oli puhas selgus. Umbes nagu ärkaksid unenäost, mida pidasid tegelikkuseks, ja siis tunned, kuidas päris maailm su ümber kuju võtab. Tõusin püsti ja olin valmis tolle haleda nutva plika igaveseks maha jätma. Hea võimalus sitast lahti saada.

Geraldi vana videokaamera oli mu kohvris kõige peal. Võtsin selle välja, sättisin pikapikastile paika, vajutasin nuppu, et tuliuus kassett lindistama hakkaks, ja astusin kaamera ette.

„Okei, tere.” Pühkisin silmi ning hingasin sügavalt ja diafragmat kasutades, nagu Gerald oli õpetanud. „See olen nüüd mina. Minu nimi on Henrietta Sue Hoffman.”

Ja kui ma kord Pine Valleyga ühele poole saan, ei unusta mind enam keegi.