Читать книгу Hattie Hoffmani viimane vaatus - Mindy Mejia - Страница 3

SURNUD TÜDRUK lamas selili Ericksoni vanas küüninurgas, hulpides poolest kehast saati järvevees, mis oli kaldus põranda madalama osa üle ujutanud. Ta käed puhkasid rindkerel mingil verest läbi imbunud kroogitud riidetükil, mis oli ilmselt kunagi kleit olnud, ja kleidiserva alt sirutusid vette paljad jalad, pakkudes šokeerivat vaatepilti, sest mõlemad olid tursunud sama jämedaks kui tüdruku vöökoht ja hõljusid nagu lamantiinid räpases laguunis. Tüdruku rindkere ei paistnud alumise kehapoolega kokku kuuluvat. Ma olin varem üksjagu nii lõigutuid kui ka uppunuid näinud, kuid mitte iial polnud ühe ja sama laibaga juhtunud mõlemad õudused korraga. Nägu oli küll liiga moondunud, et isikut tuvastada, aga kogu maakonnas oli praegu kadunuks kuulutatud vaid üks tüdruk.

„See peab olema Hattie.” Seda ütles Jack, minu asetäitja.

Meile oli tulnud telefonikõne Sandersi noorimalt pojalt, kes oli mingi tüdrukuga küüni hiilides surnukeha leidnud. Otse küüni viltuvajunud ukse ees oli värske okseloik, sest emb-kumb polnud suutnud enne pagemist okserefleksi tagasi hoida. Ma ei saanudki aru, kas see oli okse- või laibahais, mis ajas Jake’i sisse tulles öökima. Tavaliselt oleksin seepeale ta kallal aasima hakanud, aga praegu küll mitte. Igatahes mitte sellise vaatepildi juures.

Võtsin vöö küljest fotoaparaadi ja hakkasin pilte klõpsima, nii lähedalt kui ka kaugelt, püüdes tüdrukust iga nurga alt pilte saada nõnda, et ise tema kõrvale vette ei libiseks.

„Me ei tea veel, kas see on Hattie.” Rinnus rõhuvast raskusest hoolimata pidime käituma reeglite järgi.

Kohe, kui uksest välja saime, kutsusin linnast kriminalistikabüroo välja ja nõudsin kohale kriminalistid, kes kõik asitõendid hoolikalt kokku korjaksid. Pidime siin umbes tunnikese surnukeha juures passima, kuni nad kohale jõuavad.

„Kes see muu ikka olla võib?” Jake kõndis ettevaatlikult ringiga ümber tüdruku pea, põrandalauad endise jalgpalluri koguka kere all ägamas. Mees kummardus lähemale ja ma nägin, et tema korrakaitsja mõtlemine oli tööle hakanud.

„Sellist nägu ei saa tuvastada, eriti kuna keha on juba üles tursunud. Sõrmuseid ega ehteid pole. Nähtavaid tätoveeringuid samuti mitte.”

„Kus ta käekott võiks olla? Ma pole näinud ühtegi tüdrukut, kel poleks igas olukorras käekotti kaenlas.”

„Ehk võeti see kaasa.”

„Röövmõrvaks on see küll veider koht.”

„Ära rutta ette. Kõigepealt teeme isiku kindlaks.” Kükitasin tüdruku kõrvale. Kergitasin kinnastatud käega ta huult ja nägin, et hambad on terved. „Paistab, et saame hambakaarti kasutada.”

Jake uuris, kas kleidil on taskuid, kuid ei leidnud ühtki.

„Surma põhjustas kõige tõenäolisemalt pussitamine.” Kergitasin üht tüdruku kätt ja nägin otse südame kohal, võib-olla ka südamesse ulatuvat noahaava.

„Kõige tõenäolisemalt?” turtsatas Jake.

Ma ei teinud temast välja ja tõstsin kätt pisut kõrgemale, et näha oleks tumepunane rant, mis kohtus valge nahaga.

„Näed seda?” Osutasin kaht värvi eraldavale joonele. „Koolnulaik. Kui süda enam verd ei pumpa, vajub veri raskusjõu mõjul keha alumistesse kudedesse. Selle järgi saab aru, kas laipa on liigutatud: kui punased laigud ei ole alumistes kudedes, nagu peaks, siis on laipa liigutatud.”

Kontrollisime veel paari kohta. „Asi paistab õige. Ilmselt on mõrvapaik siinsamas.”

Õpetajarolli säilitades keskendusin laibale nagu lihtsalt ühele paljudest laipadest. Olin neid näinud sadu, enamikku loomulikult Vietnamis, praegu aga oleksin parema meelega sinna tagasi läinud, kui mõelnud selle inimjäänuse isikule.

Näitasin Jake’ile vajutuskatset.

„Kui sa vajutad naha heledale osale ja see värvub punaseks, on surmast möödas vähem kui pool ööpäeva.”

„Nii et veri vajub alla kaheteistkümne tunni jooksul.”

„Mhmh.” Nahk jäi mu kindas käe sõrme all valgeks. Selle alla ei kogunenud verd. Seega oli tüdruk siin olnud vähemalt varahommikust saati.

Küüni uks kriiksatas hoiatavalt ja me mõlemad taganesime.

„See sara kukub meile kohe pähe.”

„Kahtlen. See on vähemalt kümme aastat samas seisus püsinud.”

Olin seda küüni vaadanud peaaegu kõigil suvistel nädalavahetustel, kalastushooaja algusest kuni esimeste külmadeni. See kummardus Crosby järve idakalda kohale, nagu silmitseks veepinna alt vilksatavaid päikeseahvenaid. Fraas „olin vaadanud” oli muidugi liialdus. Ma teadsin, kus küün asub, see oli sama tuntud kalastuskoht kui täpselt küüni vastaskaldal asuv avalik rand, aga ma polnud juba kes teab kui kaua Ericksoni vana küüni juures peatust teinud, et seda täpsemalt uurida. Kõige lähemal asuvate asjadega on alati niiviisi. Lars Erickson lõpetas küüni kasutamise umbes kakskümmend aastat tagasi, kui ta müüs suurema osa järvekaldast linnale ja ehitas endale uued küünid maavalduse teise serva, rohkem kui pooleteise kilomeetri kaugusel asuva moodulmaja kõrvale. Vana ehitise ainsateks külalisteks olid järv, mis kippus kõrge veetaseme aastatel üle ujutama, ja Sandersi-poisi taolised teismelised, kes otsisid vaikset kohakest seksimiseks ja kanepi tõmbamiseks.

Privaatsus oligi koha ainuke voorus. Küün oli üksainus hiiglaslik, kuus korda üheksa meetri suurune ruum, üldiselt tühi, ainult järve vajuvas otsas vedeles vana heina. Küüni vastasseinas olid kaks uksepoolt valla ja akna asemel haigutas seinas lihtsalt auk.

Tänavukevadised paduvihmad ja ebatavaliselt varane lumesulamine olid järvevee kõrgeks ajanud ja neljandik põrandast oli kaetud veega, mis oli täis sigaretikonisid ja tühje paberkotte, lisaks veel miski, mis võis olla suletav kilekott või kondoom.

Jake’i pilk liikus minu omaga kaasa.

„Arvad, et mõrvarelv võib siin olla?”

„Kui on, siis leiab meeskond selle siit üles. Nad on põhjalikud.” Mõnel maakonnal oli oma kriminalistikabüroo ja terved kriminalistide ja uurijate osakonnad, kuid meil neid polnud. Kuritegevust siin kandis jätkus, aga enamik meie patuseid olid tavalised narkarid ja koduvägivallatsejad, igatahes mitte sedasorti kontingent, kelle peale olnuks vaja põhjalikumalt maksumaksja raha kulutada. Viimati kutsusin Minneapolise poisid välja rohkem kui aasta eest.

„Kui ta pole Hattie, siis peab ta olema läbisõitja. Viies maakonnas pole kedagi teist kadunuks kuulutatud.”

„Kas sa oma deduktsioonis Rochesteriga ka arvestasid?”

„Hmm…” Ta jäi selle üle mõtlema.

„Vaata, kas leiad midagi sissepääsu juurest.” Ulatasin talle fotoaparaadi ja läksin ettevaatlikult veepiirile tagasi. Põrand peaaegu ei kriuksunudki, kui ei pidanud Jake’i raskust kandma. Selle mehe kõrval paistsin ma ilmselt päris pisike, pärast kolmekümneaastast ametisolekut ainult luu ja nahk. Kükitasin tüdruku kõrvale ja hakkasin käega mõtlikult lõuast hoides otsima midagi, mida ma polnud varem märganud. Tüdruku nahk oli valge ja nägu pisut küljele keeratud. Hüübinud verd täis silmadele oli juuksekarvu kleepunud. Lõikehaavad olidki peamiselt silmades ja põskedes ja suuremalt jaolt oli tegemist lühikeste sähvakatega, millest erines vaid üks pikk diagonaalne lõige oimukohast lõuani. See meenutas hüüumärki. Kui rinnas olev torkehaav välja arvata, oli keha üsna puhas. Keegi oli väga-väga soovinud, et ei peaks seda nägu enam iial nägema.

Vaatasin vilksamisi Jake’i poole, et ta kindlasti kuuldekaugusest väljas oleks, enne kui lähemale kummardusin.

„Henrietta?” Tüdrukut oli alati ärritanud, kui ma teda täisnimega kõnetasin, ja seepärast olin teda enam-vähem kaheksateist aastat niiviisi kutsunud. Kõik teised olid teda kutsunud Hattieks sellest päevast peale, kui ta haiglast koju saabus, pitspael armsa kiila peakese ümber lehviks seotud. See mälestus lõi mu peaaegu rööpast välja, nii et köhatasin kurgu puhtaks ja veendusin, et Jake ikka veel tegutseb, enne kui laususin nime, mida olin nalja pärast keeldunud tüdruku eluajal välja ütlemast. „Hattie?”

Ma ei oodanud vastuseks mingit reaktsiooni ega issanda saadetud tuvi või muud säärast, aga mõni asi tuleb teinekord valjusti välja öelda, et näha, mis tunde sõnad tekitavad ja kuidas sa suudad need ära seedida. Sõnad torkisid mu sisemust nagu noad. Silmitsesin tüdruku kehaehitust, pikki pruune juukseid ja lühikest kleidikest, mille kandmiseks oli aastaaeg veel liiga varajane. Ükskõik mida ma ennist Jake’ile ütlesin, rääkisid need detailid mulle täpselt, keda ma olin küüni astudes näinud.

Kui Bud täna hommikul mu kabinetti tuli ja ütles, et Hattie on kadunuks kuulutatud, arvasime mõlemad, et tüdruk laskis lihtsalt jalga. See plika oli alati tahtnud linnast minema pääseda, kuid Budi naine polnud asjas nii kindel. Hattie pidi sel nädalavahetusel keskkoolinäidendi staarina lavale minema ja Mona ei uskunud hetkekski, et Hattie lahkuks linnast enne etenduse lõppu. Tegemist oli mingi Shakespeare’i näidendiga. Mona väitis ka, et Hattie ei lahkuks kaks kuud enne keskkooli lõpetamist. Naise jutt oli igati mõistlik, aga enne hakkab siga lendama, kui ma usaldan teismeliselt mingit mõistlikku mõtlemist oodata. Panin tavalise kadunud isiku kuulutuse üles ja mõtlesin, et nagunii saavad Bud ja Mona tüdrukult järgmisel nädalal meili teatega, et ta on Minneapolises või Chicagos.

Nüüd, silmitsedes vägagi tõenäoliselt oma kalastuskaaslase ainsa tütre maiseid jäänuseid, hakkas mind kiusama hoopis hullem küsimus, selline, mis oleks hukutanud Budi elu samasuguse kergusega, kui meie koksasime siit vaevalt viiesaja meetri kaugusel surnuks päikeseahvenaid ja karpkalu.

Kes võis Hattie Hoffmani tappa?

–

Selleks ajaks, kui kriminalistid sündmuspaigale jõudsid ja kiirabiauto küünini viivat rohtukasvanud rada mööda kohale ukerdas, et surnukeha ära viia, olin ma saanud juba paarkümmend telefonikõnet. Ainus, mille vastu võtsin, tuli Pine Valley linnapealt Brian Haeffnerilt.

„Del, kas see on tõsi?”

Hoidsin kõrvale, sest kriminalistid kammisid kogu küüni läbi nagu sipelgad piknikuplatsi.

„Jah, on küll tõsi.”

„Mingi õnnetus?” Briani hääl kõlas lootusrikkalt.

„Ei.”

„Sa tahad öelda, et meil hulgub siin mõrtsukas ringi?”

Läksin välja ja sülitasin küüni seina äärde, et laiba maitset suust välja saada. Rohtu polnud keegi maha tallanud ja kõrred paindusid kerge tuule survel järve poole.

„Ma ütlen ainult, et me alustame mõrvajuurdlust siiani veel kindlaks tegemata ohvriga, ja midagi täpsemat ma praegu ei räägi.”

„Sa pead pressiteate tegema. Kõik osariigi uudisteagentuurid helistavad meile.”

Brian oli kohutav liialdaja. Tegelikult oli talle ilmselt vaid kohalikust Maalehest paar korda helistatud. Kõige tõenäolisemalt nõudis linnapea proua üksikasjalikku aruannet, et levitada seda Sally kohvikus, kus ta igal hommikul muffineid küpsetas. Brian ja mina olime ammused tuttavad, sest me mõlemad olime pikka aega avalikus sektoris töötanud. Me toetasime teineteist kõigi valimiste ajal ja ta oli tõesti hea linnapea, kuid ma ei suutnud tema seltsis kunagi üle ühe napsi võtta. Ta hakkas siis väikseimate pisiasjade üle arutlema ja uuris alati käimasolevate juurdluste ja kuritegevuse „trendide” kohta. Mõnikord meenutas ta mulle elevil peni, kes ei suuda kuidagi käe lakkumist lõpetada.

„Brian, sa said just praegu mu pressiteate kätte. Ohvri nime teeme teatavaks, kui see on kindel.”

„Del, ma pean teadma, kas linn on hädaohus.”

„Mina samuti.”

Lõpetasin kõne ja toppisin telefoni taskusse, sest üks meedik tuli minu juurde.

„Šerif, me oleme valmis tüdruku ära viima.”

„Hea küll. Ma tulen hiljem järele. Pean kõigepealt paari asja kontrollima.”

„On mingeid juhtlõngu?” Neiu näost paistis lootust. Ma polnud seda piigat varem näinud, sest ta ei olnud meie maakonnast.

„Pole olemas selliseid asju nagu juhtlõngad.” Läksin küüni tagasi. „Sa lihtsalt kas saad tüübi kätte või ei saa.”

–

Kriminalistid korjasid kokku kõik, mis polnud kinni naelutatud, ja kammisid läbi küünipõrandat katva veekihi iga ruutsentimeetri. Nad said saagiks tühja veinipudeli, petrooleumilambi, viis tühja sigaretipakki, mõned tikud ja kolm kasutatud kondoomi.

Jälgisin, kuidas nad ukse ja akna kinni pitseerisid.

Jake tuli minu juurde. „Mõrvarelva polnud.”

„Ei olnud.” Ootasime, millal meeskond töö lõpetab ja end lahkuma asutab. Nad olid leidnud mõned juuksekarvad ja kavatsesid ka uurida, kas kondoomidel on DNA-d säilinud. Kõik ülejäänu pidid nad alles hoidma, kuni me täpsustame, mida meil vaja on, või teatame juurdluse lõpetamisest.

Kui nende mikrobussid silmist kadusid, jäi kõrvu vaid üle põldude tuhiseva tuule mühin ja aeg-ajalt järve poolt kostev varblase säutsatus. Niiviisi oli kergem mõelda.

„Ta oli ukse juurest vaadates kõige kaugemas nurgas.”

„Järelikult ta kas taganes kellegi eest sinna nurka või leidis keegi ta sealt.” Jake’i mõtted liikusid täpselt sama loogika järgi kui minu omad. Seepärast ma ta asešerifiks valisingi.

„Kätel pole haavu ega muid jälgi, nii et võitlust eriti polnud.” Läksin küüni ukse juurde ja vaatasin välja, nagu hakkaksin lahkuma. Põllud ja rohumaad laiusid madalate seljandikena igas suunas kuni silmapiirini ja tühjad väljad sulatasid viimast, mis oli lumest alles jäänud. Küünist vaadates ei paistnud ainsatki maja. „Mees tapab tüdruku ja läheb välja. Nuga ta maha ei jäta. Ta peab siit minema pääsema ning relva ja oma riided kuhugi ära sokutama.”

Jake osutas jalgrajale, mis viis tiiruga ümber järve, supelranna ja paadisilla juurde. „Parim oletus, mis meil praegu on. Mees parkis oma auto sinna ja läks sama teed mööda tagasi.”

„Kas seda või siis läks jalgsi siit kiirteele või läks Ericksoni majast mööda Seitsmendale maanteele. Mõlemani on umbes poolteist kilomeetrit.”

„Miks ta oleks pidanud auto nii kaugele jätma? Ei tundu loogiline.”

„Ei olegi loogiline. Enamik mõrtsukaid on rumalad. Ja nad ei plaani tavaliselt tapmist ette ega mõtle seetõttu ka sellistele pisiasjadele nagu parim põgenemismarsruut.”

Jake ühmas midagi, andes mõista, et maastikumatka asjus pole ta minuga päri.

„Meil on vaja koeri, et põllud läbi uurida. Poolteist kilomeetrit igas suunas. Helista Rochesteri Mickile. Ja saada järvele metallidetektoriga paat. Mõrtsukas võis tagasiteel auto juurde noa vette visata.”

„Sellega olen nõus. Ma lasen järve ja kalda sentimeeterhaaval läbi kammida.”

Lahkusime kuriteopaigalt ja loksusime üle põldude Winifred Ericksoni maja juurde. Jake sõitis edasi linna poole, kuid mina koputasin kõigepealt taluomaniku uksele. Ei mingit vastust. Ega see muidugi tähendanud, et naist pole kodus. Siitkandirahvas tegi enamasti ukse lahti juba siis, kui silmapiiril esimest tolmusaba märkas, kuid Winifred oli teistsugune. Mõnikord ei näidanud ta oma nägu linnas nädalate kaupa ja mind oli rohkem kui üks kord saadetud kontrollima, ega ta pole näiteks oma köögi põrandale ära surnud. See naine ei tulnud kunagi ust avama enne, kui ma olin valmis seda hingedelt maha lööma, ja siis ilmus ta lävele, lokirullid hõredates juustes ja Larsi vana piip suunurgas tolknemas, et minult küsida, kas ma tean, kui palju uksed maksavad ja kas olen ikka kuradima kindel, et tahan talle uut ust osta. Mõni päev pärast seda ilmus ta tavaliselt jälle peatänavale ja oli väga sõbralikult meelestatud. Pärast seda, kui ta oma abikaasa ära tappis, muutuski ta niisuguseks veidrikuks.

Jätsin naisele teate, et piirkonda hakatakse koertega uurima, ja sõitsin linna tagasi.

Kui ma kabinetti jõudsin, tegid telefonid põrgulärmi, kuid Nancyt polnud laua taga. Leidsin ta puhketoast kohvi keetmast. Jake kugistas võileiba, telefon pihus.

„Ma ootan, et Rochesteri liinile pääseda,” mõmises ta kahe suutäie vahel. Mul oli hea meel näha, et moonutatud laip polnud poisi söögiisu mõjutanud.

„Kalla mulle ka kohvi, Nance.”

„Del, nad ei jäta järele. Umbes kakskümmend minutit pärast seda, kui teid välja kutsuti, hakkasid nad siia sisse trügima nagu tulvavesi.”

„Kes?” küsis Jake.

„Kõik, keda ma kunagi kohanud olen, ja neil käskisin ma oma asjadega tegelda. Aga ajakirjandus trügib niisamuti ning Shel helistas ja küsis, kas sa tahad, et ta kohale tuleks.”

Shel oli üks meie neljast täiskohaga asešerifist. Mõrvajuurdluse jaoks oli meil jõudu üsna napilt, arvestades, et kogu kontori peale oli meid kokku ainult kaksteist inimest.

„Kuidas kuradi moodi ta sellest nii kähku kuulis?”

„Ta on Sandersi sugulane. Nad helistasid talle kohe, kui poiss koju jõudis.”

„Ei, ütle talle, et me saame hakkama. Jake tegeleb kõigi operatiivsete väljakutsetega ise.”

„Aga mina pean juurdlust alustama,” protestis Jake.

„Ma alustan ise juurdlust.”

„Del, uurimisrühma juht olen mina.”

„Ja mina olen selle maakonna šerif.”

Ma ei tuletanud talle just tihti käsuliini meelde ning Jake ei paistnud eriti rõõmustavat, et seda praegu tegin. Ükskõik. See oli minu juurdlus. Nancy tuli mulle kohviga kabinetti järele.

„Järgmise kahekümne minuti jooksul ei võta ma ühtegi kõnet vastu. Ja see juhtum nõuab vaikimist. Mitte ühtegi sõna ega noogutust enne, kui mina selleks loa annan. Me võime kinnitada vaid seda, et üks naissoost isik pussitati surnuks. See on kõik.”

„Del, sa ju tunned mind. Ma vaikin kui haud.”

Nancy hakkas juba ära minema, kuid pöördus veel korraks. „Kas asi oli väga hull?”

Vaatasin oma telefoni ekraanile ilmunud numbrit ja ohkasin. „Läheb aina hullemaks.”

„Kahju kuulda, Del. Valmistan pressiteate ette ajaks, kui ohvri isik on kindlaks tehtud.”

Nancy tõmbas ukse enda järel kinni. Ohkasin ja silmitsesin seinal rippuvat pilti, millel ma poseerisin kolmeteistkümne ja poole kilose maskinongiga, kõige suurema minu püütud mageveekalaga. Bud nimetas selle kala minu koletiseks ja juba järgmisel päeval püüdis ise ligi kolmeteistkilose. Jumal küll. Vajutasin helistamisnuppu enne, kui jõudsin midagi rohkemat mõelda.

Mees vastas pärast esimest kutsungit. „On see tema?”

Surusin hambad kokku ja hingasin sisse. „Sa juba kuulsid.”

„Mona on murest hulluks minemas. Mida sa tead?”

„Ei saa praegu veel öelda, kes see on.”

„Ei saa öelda või ei ütle?” Bud ei tõstnud häält ega muutnud tooni, kuid ma polnud meie kahekümne viie aastase sõpruse jooksul kordagi kuulnud teda niiviisi küsimas.

„Ei saa, Bud. Nägu oli… vigastatud… ja me ei saanud isikut kohe kindlaks teha.” Selle peale ei kostnud ta midagi, ehkki ma teadsin, et ta võttis kuuldut ikkagi südamesse ja tema kujutlus surnud tüdrukust, kes võis olla tema tütar, muutus palju jubedamaks.

Budi sõnul nähti Hattiet viimast korda reede õhtul pärast koolinäidendi lõppu. Bud ja Mona käisid seda samuti vaatamas, kallistasid pärast etendust oma tütart ja manitsesid, et ta hilja peale ei jääks, kuid Hattie ei tulnudki koju.

„Bud, kas sa mäletad, mis Hattiel eile õhtul seljas oli?”

„Ta lavakostüüm. Kleit.”

„Suvekleit?”

„Ei, verega määritud valge kleit. Kunstvereplekkidega. Ja tal oli kroon peas.”

„Kas ta vahetas enne lahkumist riided ära?”

„Vist küll.”

„Kas tal on mingi kollane satsidega suvekleit?”

„Kust kuradi kohast mina seda teadma peaksin?” Bud pidas Monaga nõu. Kuulsin nende vaikseid ärevaid hääli.

„Ei, Mona väidab, et sellist ei ole.” Mees ütles seda telefoni peaaegu et kergendustundega. Mina niiviisi ei tundnud.

„Hmm… Kas te ei tea ikka veel, kellega ta koolist minema sõitis?”

„Mona ja mina muudkui mõtleme, et ta oleks pidanud Portiaga minema. Tema mängis samuti näidendis, aga ütles, et peaaegu ei näinudki Hattiet pärast etendust.”

„Hea küll, Bud. Kuula nüüd. Mul on vaja Hattie hambakaardi kontrolliks sinu nõusolekut. Nancy astub teie poolt paberitega läbi ja teie olete esimesed, kes kuulevad, kas tapetu on teie tütar või mitte. Seda saan ma sulle lubada.”

Mees pomises midagi hädise jaatuse taolist ja lõpetas kõne.

Enne kui jõudsin põhjalikumalt järele mõelda, mida olin oma parimalt sõbralt just palunud, helistasin Rochesteri ja sain kinnituse, et lahang toimub kohe hommikul. See ei lugenud, et homme on pühapäev. Morgid ei tööta kaheksast viieni.

Nancy hoolitses paberite ja fotode eest, mina aga avasin toimiku, kasutades Jake’i uut uhket tarkvara, millega ei saanud tegelikult midagi asjalikku teha. Praegu polnud aega selle üle toriseda. Kui selle kuradima programmi lõpuks lahti sain, panin sinna kirja need vähesed faktid, mis meil praegu olid. Seda oli näpuotsatäis, õieti ei midagi.

Naissoost.

Valgenahaline.

Torkehaavad ja võimalik peatrauma.

Surnukeha leidsid kaks kohalikku alaealist vanast Ericksoni küünist laupäeval, 12. aprillil 2008. aastal kell 16.32.

Kõiki tühje lahtreid silmitsedes neelatasin ja hõõrusin lõuga. Ma ei mäletanud, millal viimati nii mures olin, mõeldes, mida mul võib-olla tuleb sinna kirjutada. Tüdrukuid ei tapeta lihtsalt niisama, vähemalt mitte Wabashi maakonnas. Siin ei tulistatud möödasõitvast autost inimeste pihta ja vihased poisid ei korraldanud koolitulistamisi. Sedasorti hullumeelne maailm asus meist väga kaugel ja seepärast jäidki siinsetest elanikest paljud paigale. Tõsi, Pine Valley poodide vaateaknad olid alati pooltühjad. Kui teravilja hind langes, ei pruukinud inimesed enam suuta oma kinnisvaralaenusid maksta, kuid siin oli kogukond. Koht, kus kindlameelselt usuti, et inimene on oluline. Igatahes pidi miski olema nii oluline, et selle nimel tasus tüdruk pärapõrgusse Ericksoni küüni vedada. Ja mis see ka oli, oli see kellegi meelest piisav põhjus tüdruk ära tappa.

–

Oli juba üsna hilja, seega otsustasin koju minna, ei tea ise ka, miks. Enamiku einetest sõin töö juures ega maganud peaaegu üldse. Varem olin sellist elu elanud suuremate juhtumite puhul, kuid viimasel ajal jätkus mul ööund vaid neljaks tunniks. Mulle kuulus siit kvartali kaugusel peatänava ääres paarismaja ülemine korrus. Alumisel korrusel elasid alkoholipoodi pidavad Nguyenid. Nad olid terves maakonnas enam-vähem ainsad asiaadid, ja ehkki erinevalt Hiina restoranidest oli nende toidulõhn sõna otseses mõttes vürtsikas, olid nad ise vaiksed inimesed ega kolkinud kunagi veetorude pihta nagu too vanaproua, kes seal enne elas, rabanduse sai ja ära suri. Püüdsin sellegipoolest lärmi mitte teha, eriti keset ööd, kui und ei tulnud. Mõnikord kuulasin plaate, kuid televiisorit ei vaadanud kunagi, sest see tekitas tunde, nagu oleksin juba surnud. Uudised sain kätte ajalehtedest ja pallimängude ülekandeid kuulasin raadiost, nii et teleri majashoidmisel polnud muud otstarvet kui olla lamamisaluse eest Nguyenide kassile, kes armastas aknast sisse hüpata ja teleri peal pikutada. Mulle polnud kassid kunagi meeldinud, aga see elukas oli täitsa okei. Ta ei jooksnud mul toitu mangudes sabas ega ajanud kogu elamist karvu täis. Tema istus elutoa ühe seina ääres televiisori otsas, mina istusin vastasseina ääres diivanil ja meil mõlemal oli mõnus.

Olin terve öö ärkvel ja mõtlesin sellele laibale. Kui ka jäingi veidikeseks tukkuma, siis ma ise seda ei märganud. Tegin märkmeid ja koostasin nimekirju inimestest, kellega pean rääkima, jälgides, kuidas kellaosutid liiguvad aegamisi kella seitsmese äratuse poole, kass aga võngutas saba.

–

„Niisiis, šerif Goodman, kelle säilmetele peaksin ma tänu avaldama, et mind külaskäiguga austad?”

Doktor Frances Okada polnud üldse muutunud. Tema krunn oli nüüd küll hõbedane ja selg kühmus, kuid ta askeldas endistviisi morgis ringi nagu põrgulik surnute kuninganna ja hääldas mu nime endiselt kahes osas – Good man3 –, nagu oleks see mingi eriti hea nali, millest vaid tema aru saab.

„Fran, ma olen seda tahtnud sinult küsida terve selle tunni, mis ma su kuradima ooteruumis passisin.”

„Jaa, see on tõesti häbilugu, et too noormees seal…” – ta osutas hoogsa pealiigutusega nurgas lamava laiba poole, kelle kallal assistent parajasti askeldas – „julges eile õhtul pesapallitrennis aneurüsmi kätte surra. Tal oleks pidanud jätkuma viisakust seda sinu päevakavaga kooskõlastada.”

Lonkisin midagi vastamata laua juurde. Ema oli mulle ja mu õdedele alati kinnitanud, et vaikus lõpetab vaidluse sõnadest kiiremini. See lähenemine toimis hästi ka ninakate kohtuarstide puhul, ja olgugi et Fran oli igavene pind perses, pidin ma temalt saama surnu isikuandmed. Bud ja Mona ootasid.

Laip oli taas muutunud. Laborivalguses hallina paistev surnukeha oli nüüd veel rohkem üles tursunud. See ei olnud enam üldse inimese moodi, eriti veel Hattie moodi.

„Ma saatsin su neiukese kohe röntgenisse, kui ta saabus. Tema hambad on siin.” Naine libistas pildid valguskasti. „Ja siin on pildid sinu oletatava ohvri Henrietta hammastest.”

„Hattie,” parandasin röntgenipilte lähemalt uurima astudes.

„Näed neid hambaauke siin ja siin?” Ta osutas mõlemale. „Plommid klapivad täpselt ja mõlemal on ühesugune profiil.”

Frani sõrm liikus pisut viltusele alumisele hambale. „DNA-proovi pole seekord vaja teha. Ta on Henrietta.”

„Ta on Hattie.” Ütlesin seda pisut kurjemini, kui kavatsesin.

„Ma pakun roiskumisastme järgi, et ta oli leidmise ajaks olnud surnud kaksteist kuni kaheksateist tundi.” Fran tõmbas uue kindapaari kätte ja küsis siis pisut leebemalt: „Kas sa tundsid teda?”

„Sellel pole nüüd enam tähtsust, ega? Ma vajan mõrvakahtluse tõttu põhjalikku uuringut. Võõras veri, juuksed, kõik, mida leida on, et mingeidki vihjeid saada. Ja mul on seda vaja kähku, saad aru? Helista mulle, kui valmis jõuad.” Viimased sõnad ütlesin juba käigu pealt, teel ukse poole.

„Miks sa ei võiks siia jääda ja lahkamist ise vaadata?”

Ringi pöörates nägin, et naine vaatab mulle lõpuks ometi otse silma, seistes nagu valvur vormitu massi kõrval, mis veel kaks päeva tagasi oli olnud Hattie.

„Mul on vaja üht-teist teha.”

Budi pikap seisis maja juures, kui ma nende sissesõiduteele pöörasin, ehkki oli alles varajane pühapäevahommik ja nad poleks tohtinud veel kirikust tagasi olla. Kui maja poole lonkisin, tuli pere must labrador Karu lõõtsutades minu juurde, et ma teda kõrva tagant sügaksin nagu tavaliselt. Ma ei vaadanud ta poolegi. Ma polnud veel majale ligilähedalegi jõudnud, kui Mona välisukse hooga valla lükkas.

Tal oli suur lilleline põll ees ning juuksed rätiga sabasse seotud. Mona oli minu tutvusringkonnas ainus tema eas naine, kes polnud juukseid lühikeseks lõiganud, ja tänu sellele nägi ta kuidagi eatu välja. Tal olid tugevad näojooned ja hea enesevalitsus, kuid täna paistsid tema silmade põhjast hirmuvärinad.

„Noh?” nähvas naine.

„Mona.” Võtsin kaabu peast. „Kas Bud on ka kodus?”

„Ütle see lihtsalt välja, Del.” Naise sõrmed trummeldasid rütmitult vastu kintsu, kui ta seal seisis otsekui kivikuju. Näis, nagu ei kuulukski need sõrmed ta ülejäänud keha külge, ja mulle meenus hetkeks vastik vaatepilt poolenisti vees lamavast Hattiest, kelle keha polnudki nagu enam ühes tükis.

„Võin ma sisse tulla?”

„Muidugi, Del.” Bud ilmus Mona selja taha ja lükkas ukse laiemalt lahti. Ta võttis oma naisel õlgade ümbert kinni ja tagurdas ta tuppa, et ma saaksin sisse astuda. Naine rapsas end lahti ja suundus meie ees elutuppa.

Majja sisenedes uppusin või ja šokolaadi lõhnapilve. Köök oli küpsiseid täis. Kuhu ka silm vaatas, kõrgusid taldrikutel kaneelirullide, šokolaadilaastudega küpsiste ja liivatainaküpsiste virnad.

Budi pilk liikus minu omaga kaasa. „Ta küpsetas parajasti kiriku väljamüügi jaoks, kui meile selle surnukeha pärast helistati, ja siis…” Mees kehitas abitult õlgu. „Siis ta lihtsalt ei lõpetanud küpsetamist. Ta ei läinud kirikusse ka ja mul pole aimugi, kas ta öösel üldse magas.”

Mehe hääl kostis kuidagi kaugelt, nagu ei seisakski ma siinsamas ta kõrval, ning ma ei saanud aru, kas see kaugusetunne tuleb minust või temast.

Läksin elutuppa ja jäin seisma kamina kõrvale, mille kohal rippusid kullatud raamides Hattie ja Gregi koolilõpupildid. Hattie toetus puu najale, käed rinnal vaheliti. Ta kandis valget kleiti, millele oli nõelaga lilleõis kinnitatud, ja naeratas nõnda, et suunurgad vaevu kerkisid. Tüdruk paistis õnnelik. Ei, tegelikult polnud „õnnelik” õige sõna. Pigem rahulolev. Ta paistis tüdrukuna, kes teab, mida tahab ja kuidas seda saada. Tema oli sedasorti laps, kes kavatses saada edukaks, ehitada oma elu üles kusagil Pine Valleyst eemal, abielluda mõne karjääriredelil kõrgemale tuhiseva juristiga ja tulla kodulinna vaid pühade ajal, et eputada oma hiilgava karjääri ning ühe või kahe lapsega. Tema polnud sedasorti tüdruk, kes kavatses ära surra. Kiikasin vilksamisi Gregi foto poole, kus poiss poseeris koos Karu ja jahipüssiga. Tema käis siilisoenguga ringi juba ammu enne, kui sõjaväkke läks, ja ihkas innukalt Afganistani sõdima minna kohe, kui kool lõpetatud. Vaat tema oli see, kelle surmasaamist kardeti. Tema oli see laps, kes kasvatas Budi ja Mona naha paksuks, nii et nad suudaksid teate üle elada, kui see peaks tulema.

Bud istus diivanile Mona kõrvale, hoidis tal käest kinni ja ootas. Kui palju kordi olin ma selles elutoas käinud? Sadu kordi ja igal neist suutis Bud tekitada minus tunde, nagu oleks see minu elutuba ja nagu ripuksid seintel minu perekonna pildid. Hingasin sügavalt sisse ja vaatasin talle otsa. Mehe juustes oli halli ja ta särk oli kõhu ümber rohkem pingul kui varem. Ta vaatas mulle otse silma ja ma ütlesin tõe välja.

„Hambaarst saatis Hattie hambakaardi Rochesteri, kus surnud tüdruk praegu asub, ja Hattie hambaid võrreldi ohvri omadega. Kõik klappis. See on Hattie.”

Mona tuikus ettepoole, nagu oleks keegi teda selja tagant tõuganud, ja Bud laskis ta käest lahti. Kumbki ei toonud kuuldavale ainsatki heli.

„Jumal küll, Bud, mul on nii kahju.” Pressisin sõnad oma pitsitavast kurgust välja. „Mona, ma ei suuda sulle kirjeldada, kui jubedalt ma end tunnen. Ma luban sulle, et leian selle tõpra üles.”

Mona vahtis üksisilmi kulunud rohelist vaipa. „Hambad?”

Budi pilk tungis minust läbi ja ta silmitses seinal rippuvaid pilte. „Mis õieti juhtus? Kuidas ta…?”

„Ta leiti järve äärest Ericksoni vanast küünist, ja paistab, et just seal see juhtuski. Keegi ründas teda noaga ja ta suri rinnahaava tõttu.”

Kirjelduse ajal istus Bud täiesti liikumatult paigal, Mona aga vabises vaikselt.

„Sa ütlesid, et ei tundnud teda näo järgi ära.”

Kurat mu suuvärki võtku! Olin püüdnud juhtunut kirjeldada nii peenetundeliselt kui võimalik, et neid vähemalt millestki säästa.

„Ründaja lõikus ta nägu noaga, aga see võis vabalt juhtuda pärast surma. Me ei saa seda enne lahanguaruande saabumist kindlalt öelda.”

Mona hakkas vaikselt halama. Bud ärkas seepeale tardumusest ja sirutas käe naise poole, kuid too tõukas ta eemale.

„Ära puutu mind!”

Naine ajas end püsti ja komberdas vastu seinu põrgates ja omaenese nuuksumisest hingetuna kööki tagasi. Mida kaugemale ta jõudis, seda valjemaks läks ta leinahala. Mona ei olnud kalk naine, aga talus eluraskusi stoilise rahuga. Ma polnud vist kõigi me tutvuseaastate jooksul näinud teda pisaratki poetamas. Mona-suguse naise südantlõhestav ulg oli vist kõige hullem asi, mis oli iial mu kõrvu jõudnud.

Kummardusin Budi poole, kes ikka veel tardunult diivanil konutas.

„Bud, mida Hattie reedel pärast etendust teha kavatses? Mul on vaja selle õhtu kohta teada kõike, mida sa mulle rääkida oskad.”

Mees poleks mu küsimust nagu kuulnudki, kuid minuti möödudes tõmbas ta kareda käega üle näo ja köhatas põrandat põrnitsedes kurgu puhtaks.

„Ta ütles, et läheb välja. Ta kavatses mõne kaaslasega esietendust tähistama minna.”

„Ta ei maininud, kellega täpsemalt?”

„Ei. Me arvasime, et terve trupiga. Nad käisid ka eelmisel nädalavahetusel pärast lavakujunduse valmimist kogu kambaga väljas.”

„Ta polnud siis kellegi kindlaga koos?”

„Ta oli koos meiega.” Mehe hääl murdus ja ta neelatas. „Ta oli seal meiega.”

Me mõlemad võpatasime mürtsatuse peale. Jooksin läbi köögi Budi ja Mona magamistuppa. Mona lamas külili väikese lauakese jäänustel. Paistis, nagu oleksid jalad loobunud teda kandmast. Naise selg vappus pidurdamatult laudlina, puutükkide ja raamatute otsas. Kui proovisin kindlaks teha, ega ta viga saanud, hakkas Mona mind hullunult peksma ja kaeblemisest sai peenehäälne, kile inin. Läksin elutuppa tagasi ja nägin, et Bud polnud kohalt liikunud. Ta istus diivanil, peopesad ülespoole pööratud ja sõrmed konksus nagu imikul.

„Bud.”

Ta ei vastanud. Tema pilk eksles sihitult ringi. Sealt, kuhu Mona oli talle äsanud, olid ta juuksed jahused.

„Bud.”

Mees tõusis kangelt ja läks magamistuppa. Ta kummardus Mona kohale ja varjas naise nuukseist vappuva keha enda omaga. Pühkisin silmad kuivaks ja jätsin nad omaette.

–

Pine Valley keskkool oli ühekorruseline telliskivihoone kesklinna lõunaosas, kohas, kus peatänava poed lõppesid ning algas elumajade ja bensiinijaamade piirkond. Koolihoone polnud muutunud kuuekümnendatest aastatest saati, kui sellele uus võimla juurde ehitati.

Auto sõidukeid poolenisti täis parklasse jätnud, sain Jake’iga peaukse juures kokku ning me läksime silte järgides uude võimlasse, kus käis parajasti etendus. Kolm nädalat ja terve inimiga tagasi olin Hattiele lubanud pühapäeva pärastlõunast etendust vaatama tulla. Siin ma nüüd olingi.

Jake libistas pilgu üle kavalehe. „Siin on kirjas, et leedi Macbethi mängib Hattie.”

Hiilisime sisse ja istusime tagarea tühjadele toolidele. Laval mingi lossi ees seisid kaks valgetes riietes last. Asiaadist tüdrukut Portia Nguyeni ma tundsin, aga poiss oli võõras. Esinejad rääkisid Shakespeare’i uhkeldavas keeles, mida ma polnud kunagi hinnata osanud, kuid lõpuks suutsin ikkagi nende jutule häälestuda. Tüdruk püüdis veenda poissi kedagi mõrvama ja poiss paistis asjaga päri olevat. Stseeni lõpus läks tüdruk poisi juurde kavandama, kuidas nad pärast mõrva käituvad.

„Kes söandaks muud, kui halame ja teeme kaebekisa ta surma pärast?”4

Poiss võttis tüdrukul käest kinni. „Minu meel on kindel. Mul iga kiud on pingul hirmsaks teoks.”

Ta talutas tüdruku lava taha ja ütles pimedusse: „Nüüd lahke nägu aega petma peab: võlts ilme katku, mis võlts süda teab.”

–

Pärast kutsusin korda pidanud õpetaja kõrvale ja ütlesin talle, et tahan vestelda kogu näitetrupi ja abipersonaliga. Mees läks näost kaameks, kuid ei esitanud ühtegi küsimust. Ta oli noor prillide ja puhaste küünealustega mees, kelle nimi oli Peter Lund.

Lund teatas kõigile, et tahab teha kiire kokkuvõtte, ja kutsus õpilased muusikaklassi. Kui uksed sulgusid, jäid ootavad lapsed hiirvait.

„Suurepärane etendus… ee… kõigilt. Portia, sina… sina said hästi hakkama. Me hakkame kohe dekoratsioone maha võtma, aga šerif Goodman tahab meie kõigiga kohe praegu rääkida.”

Õpetaja läks klassi tagumisse otsa, jättes minu ja Jake’i kahekesi õpilaste ette. Mõned tüdrukud juba nutsid. Pine Valley oli väike linnake ja ma teadsin, et kõik olid surnukeha leidmisest mõne tunni jooksul teada saanud.

Ma ei hakanud keerutama. Ütlesin neile tõe otse välja ja nemad käitusid just nii, nagu võis oodata teismelistelt, kui üks nende hulgast surnuks pussitatakse ja nad kõik saavad seeläbi oma surelikkusest esmakordselt aimu. Oli šokk ning palju pisaraid ja hala. Enamik poisse läksid näost kaameks, kivistusid paigale ja neid oleks võinud udusulega jalust maha lüüa. Enamik tüdrukuid kallistasid üksteist. Lund konutas klassi tagaseina ääres, pea käte vahel.

Andsin neile pisut aega kuuldut seedida, aga enne, kui lein jõudis nende üle täielikult võimust võtta, asusin asja kallale.

„Ta tapeti reede öösel pärast etendust. Mul on vaja, et te kõik nüüd meenutaksite. Tehke seda Hattie pärast. Kellega koos ta tol ööl minema läks? Kas keegi teist kohtas teda veel pärast peol või midagi?”

„Mõned meist läksid Dairy Queeni, aga tema sinna küll ei tulnud,” sõnas poiss, kes oli Macbethi mänginud. Praegu paistis ta hoopis rohkem hullumise äärel kui natukese aja eest laval.

„Tommy oli etendusel, eks ju? Portia, ega Hattie temaga kaasa läinud?” päris üks õpilastest.

Portia Nguyen harutas ennast teise nutva tüdruku embusest lahti ja vaatas nutumärja näoga emotsioonitult meie poole. Tal oli kroon viltu peas. „Võib-olla. Ma ei tea. Ma ei rääkinud temaga eriti palju. Ma ei käinud teda isegi õnnitlemas.”

„Tommy oleks teda sõidutanud, kui Hattie oleks palunud. Ta tantsis täiesti Hattie pilli järgi.”

„Missugune Tommy?” uuris Jake.

„Tommy Kinakis,” vastasin. Kui õigesti mäletasin, siis oli Hattie temaga peaaegu aasta käinud. See poiss oli mulle eelmisel sügisel esindusmeeskonna ründajana silma jäänud. Ta oli kõigis mängudes täiesti usaldusväärne, temast oli raske mööda pääseda ja ta ei vedanud kunagi sööduandjat alt. Kui niisugune poiss tahaks kellelegi noaga virutada, poleks erilist lootust teda selles takistada.

„Mina tean, mis ta tappis.” Portia tõusis püsti ja vaatas mulle otsa, nagu kavatseks alustada mõnda pikka monoloogi teatritükist. „See oli needus.”

„Kuidas, palun?”

Mõned lapsed ahhetasid ja katsid suu käega.

„Hattie tappis needus. „Macbethi” needus.”