Читать книгу Kui headel inimestel on kõrvalsuhted - Mira Kirshenbaum - Страница 13

“Vali või kaota” tähendab, et tuleb välja mõelda, mis on kõigi jaoks parim, nii ruttu kui vähegi võimalik. Et sa saaksid nii hästi kui võimalik suhet parandada, kui otsustad sellesse jääda.

Probleem on selles, et kuidas siis välja mõelda, mida teha?

Viimaks satuvad inimesed, kellel on kõrvalsuhted, kummalisse dünaamikasse. Mittemidagitegemise perioodid vahelduvad palavikuliste mõtisklustega, mida oleks kõige parem ette võtta.

Vahel leiavad inimesed, et tahavad olla just sellega, kellega nad hetkel on. Vahel tahavad nad olla just sellega, kellega nad hetkel ei ole.

Vahel on see, mis paistab kõige parem olevat, seotud mingite kummaliste üksikasjadega. Ühel päeval pöördub nende laps, kes kooli läheb, ümber ja ütleb: “Nägemist, õhtul näeme,” niisugusel viisil, mis tungib neile südamesse ja paneb neid otsekohe otsustama, et nad peaksid abiellu jääma. Teisel päeval, istudes vihmasajus liiklusummikus, klaasipuhastajad vaevalt oma ülesandega toime tulemas, tunnevad nad äkki niisugust üksindusepuhangut, et saab kristallselgeks: ma saan õnnelik olla vaid armukese juurde jäädes.

Neil mõtlemisperioodidel räägivad nad sõpradega. Kuid sõbrad annavad tavaliselt vastukäivat nõu.

Ja nad jätkavad, palavikuliselt vastuseid otsides. Viimaks langevad nad kurnatult kokku ega tee üldse midagi. Ja pendel kõigub edasi-tagasi, mitte millestki paanikasse, paanikast mitte millessegi.

Kuid selles kõiges pole vastuseid.

Kus need vastused siis on?