Читать книгу Kui headel inimestel on kõrvalsuhted - Mira Kirshenbaum - Страница 9

Sooviksin paika panna kõrvalsuhte arengu üldise skeemi. Detailid on eri inimestel muidugi erinevad. Kuid üllatavalt tulevad ette samad küsimused, sündmused ja tunded, ikka ja jälle, hoolimata vanusest ja tagapõhjast. Siin on üldine muster.

See algab süütult. Tean, et seda on raske uskuda. Kuid see on tavaliselt tõsi. Kui inimesed ütlevad: “Ma ei tahtnud üldse, et see juhtuks,” siis on nad nii siirad, kui suudavad.

Tüüpiliselt on nad püsisuhtes, kuid pole täiesti õnnelikud. Keegi, kes on täiesti õnnelik oma esimeses suhtes, ei satu teise. Ehk on nad väga õnnetud, ehk vaid natukene. Siiski pole neil mingeid petmisplaane.

Ja siis heljub “see teine isik” kuidagi nende radariekraanile. See võib olla keegi, kellega nad iga päev töötavad. Või keegi, keda nad pole kunagi varem kohanud, kellega nad hakkasid vestlema koera jalutades või joogatunni järel hinge tõmmates.

See, miks teine inimene neid kütkestab, varieerub samuti. Vahel on ta lihtsalt kena välimusega. Kuid palju sagedamini on esimeses suhtes midagi puudu, mille järele nad janunevad ja mis äkki tundub võimalik selle uue isikuga. Nad oleksid nagu ekselnud ringi paari tühja veiniklaasiga ja kohanud kedagi veinipudeliga.

SEE ALGAB. Nad tahavad vaid korraks proovida. Asi võib olla vaid seksis. Kuid viimased uuringud näitavad, et isegi mehed otsivad tõenäolisemalt mingit muud sidet. Tavaliselt on selle inimesega vaid hea vestelda. Mis see ka poleks, osa neist on võlutud. Kuid osa neist on hirmunud. Osa neist ütleb: mitte kunagi.

Siiski, enne, kui nad arugi saavad… noh, sel hetkel on tuhat ja üks stsenaariumit.

Ehk leiavad nad enne, kui arugi saavad, end voodist hullumeelses, kirglikus armastuses.

Või ehk õpivad nad teineteist tundma väga, väga aeglaselt. Ehk on neil pikki vestlusi selle kohta, kuhu nende suhe suundub. Ehk nad ei saa sellest ise arugi. Ehk alustavad nad sõpradena ja jäävad selleks mõneks ajaks.

Kuid siiski see juhtub, viimaks nad mõistavad, et on ületanud mingisuguse piiri, pärast seda, kui nad on selle ületanud. Ja tekib suurepärane tunne, sest see oli piir, mida nad janunesid ületada. Kuid tekib ka kohutav tunne, sest nad teavad, et see on petmine, ja nad teavad, et nad ei tahtnud kunagi petjad olla.

Kuid nad on näljased ja nõrgad ja segaduses, ja nii nad lähevad üha sügavamale sellesse uude suhtesse.

MÕLEMAST SUHTEST KINNI HOIDMINE. Nüüd rääkigem tõtt. Kui nad leiavad end korraga kahest suhtest, näib mingil hetkel (võib-olla vaid korraks, kuid see võib venida kuudepikkuseks), nagu võiks see suhtekolmnurk töötada. Abikaasa eest saladuse hoidmine paistab tehtavana. Nad arvavad, et saavad süütundega hakkama.

Nad ei vaata ikka veel eriti tulevikku. Nad kõnnivad mööda tänavat, tundes, et neid on õnnistatud erilise saladusega, võtmega peidetud rikkuse – seksuaalse, emotsionaalse, mille iganes juurde. Nad on kuidagi sattunud igavesse praegusesse, mis tundub õnnistusena ja paistab lahendavat kõik nende probleemid.

Õnnetuseks, nagu inimesed alati avastavad, ei jää see lühike hetk kunagi kestma. See ei saagi jääda. Kahes suhtes olemine on loomupäraselt jätkusuutmatu. See on nagu kaardimajake, ja mida kauem see kestab, seda tõenäolisemalt kokku kukub.

PINGE KASVAB. Selles kõrvalsuhte staadiumis püüavad head inimesed mitte mõelda ega tegeleda asjaga, mis toimumas, nii palju kui suudavad. Nad sammuvad elus nagu uneskõndija keset liikluskeerist. See töötab seni, kuni miski neile otsa sõidab ja sunnib neid tähele panema. Ja midagi sõidab alati otsa.

Iga päevaga kasvab risk, et nende abikaasa sellest teada saab. On e-mailide ketid (“Mu partner just leidis e-maili, mis tekitas temas kahtlusi!”), selgitamatud krediitkaardi väljavõtted, lood, mida tuleb välja mõelda ja mis lihtsalt ei pea vett (“Ütlesin talle, et mul on kontoris koosolek pärast töö lõppu, kuid ta tuli mulle midagi tooma ja leidis, et kedagi pole seal, ja ma pidin selgitama, et viisime koosoleku üle lähedalasuvasse restorani.”).

Või ehk on nad juba teada saanud. See on väga ohtlik hetk. Inimesel on suurem võimalus pärast infarkti ellu jääda kui armastusel pärast truudusetuse avastamist haavamatult pääseda. Kuid siiski, tänapäeval jäävad paljud inimesed ellu pärast infarkti.

See on ikkagi väga riskantne. Tuleb tegeleda haavumise ja viha ja usaldamatusega. Kindlasti avaldavad abikaasa ja perekond suurt survet kõrvalsuhte lõpetamiseks.

Kuid teiselt poolt võib ka armuke avaldada tohutut survet abielu lõpetamiseks. (“Mu armuke tahab, et ma mingi osa jõuludest temaga veedaksin!”) Ja miks mitte? Kas ta siis alati ei rääkinud, kui õnnetu ta oma abikaasaga oli? Kas ta ei rääkinud oma armukesele, kui imeline oleks, kui nad saaksid alati koos olla?

Ja nii kerkib pinge mõlemal pool. Nagu ka arusaamatus, mis oleks kõige parem teha. Ta tunneb end murelikult, üksildaselt, süüdlaslikult. Ta tunneb, nagu istuks püssirohutünni otsas, mis võiks plahvatada nende elu tuhandeks tükiks.

Tema emotsioonid on haripunktis.

SEGADUS. Ühelt poolt, ehk on nad väga lootusrikkad, et saavad veeta oma ülejäänud elu armukesega.

Teiselt poolt, ehk hakkab neile kohale jõudma, kui kallis võib olla lahutus. Ja mitte ainult rahaliselt. Ka emotsionaalselt ja sotsiaalselt.

Ja kolmandalt poolt, iga kord, kui nad mõtlevad oma abikaasa juurde tagasi minemisele, juhtub midagi, nende suhe halveneb ja nad mõtlevad, et milleks vaeva näha.

Neljandalt poolt, iga kord, kui nad mõtlevad oma lastele – kui neil on lapsi –, tunnevad nad süümepiinu, mida lahutus võiks teha nende noortele ja habrastele psüühikatele. Ja nad hakkavad kartma, et kui nad enam oma laste elus nii palju ei osale, kaotavad nad nende armastuse. Lapsed mõtlevad neist kui halvast vanemast. Ja kui lapsed selle hetkeks unustavad, tuletab eksabikaasa neile seda meelde.

Ja nii süvenevad pinge ja segadus.

Sel viisil muretsedes pole ehk asjad nende armukestega nii suurepärased, nagu nad varem olid, ja nad hakkavad mõtlema, mis mõtet on jääda sellesse uude suhtesse. Või ehk mõtlevad nad teistpidi ja tunnetavad palju rohkem survet abielu ja seega ka stressi lõpetamiseks.

Ja kui nende abikaasa teada saab, algab päris varsti piinarikas võitlus.

KOLMEPOOLNE SIKUTAMISSÕDA. Kui kõrvalsuhe on paljastatud, tekib nii palju kahtlustusi ja viha, et see muutub kiiresti kolmepoolseks köieveosõjaks.

Ütleme, et Alan on abielus Bettyga (kellega tal on kaks last) ja tal on kõrvalsuhe Caroliga.

Carol võitleb nii kõvasti kui suudab, et panna Alanit Bettyst lahutama, püüdes siiski mitte nii tugevalt peale käia, et Alan vihastaks.

Betty kardab ja püüab Alanit hirmutada. Ta avaldab survet ja ähvardab kõige rängema abielulahutusega, mis talle pähe tuleb. Ta mõtleb, et see kas hirmutab Alanit tema juurde tagasi tulema või ta lõpetab heal majanduslikul järjel olles, kui mees temast lahutab.

Ja Alan… noh, Alan on äärmiselt segaduses, mida oleks parim teha, eriti kuna asi puudutab ka lapsi. Ja tal tekib soov asju aeglustada. Hetkel on tal suhe kahe inimesega ja tal seisab ees tõsine haigetsaamine, kui ta ükskõik kummal minna laseb.

Nii tekib palju stressi ja võitlust ja see on ka põhjus, et olukord püsib muutmatuna üllatavalt pikaks ajaks. Kuigi inimeste suurim soov on, et asjad rutem selguks, on asjade dünaamika selline, et kõik jäävad nagu halvatuiks.

LÕKSUS TUNNE. Pole ime, et nii paljud inimesed satuvad sellesse kitsikuseperioodi, kus nad lihtsalt ei tea, mis oleks kõige parem teha. Asjad pole kummaski suhtes suurepärased ja nad ei suuda ette kujutada, et need on nemad ise, kes on selles neetud olukorras.

Kuid nad peavad siiski vastu, sest nad ei tea, mida muud teha, ja nad kardavad, et kõik tehtu muudab asju vaid hullemaks.

Muidugi räägivad nad sageli sõbraga või pereliikmega. Nood võivad siiralt hoolida, kuid pole enamasti nii abivalmis, nagu lootsid. Sõbrad ja perekond on tavaliselt ühele või teisele poole kallutatud. Mis veel enam, inimesed ei suuda tavaliselt sõprade ega perekonnaga seda lugu täielikult jagada. Tähtsad asjaolud jäävad alati sellest välja. Ja sõbrad ning perekond on harva parimad nõuandjad.

SEE KÕIK PLAHVATAB. Nii et inimesed jäävad sellesse olukorda nii kauaks, kui suudavad, kuni saavad tugeva äratava hoobi. Vahel on need maohaavad. Vahel ärevusehäired või isegi infarkt. Ehk tekivad ühel lastest probleemid koolis.

Ehk on nende boss neid kohvile kutsunud, sest tema arust ei pühendu nad küllaldaselt oma ülesannetele. Neil on keskendumisraskusi ja enamik ei suuda tööle vääriliselt panustada, vahel peaaegu üldse mitte, seades ohtu oma karjääri.

Lõpuks võtab elamine sellise stressirohke probleemiga nagu kõrvalsuhe suurt lõivu. Nad satuvad masendusse. Nad kaotavad une. Kahes suhtes olemine tühjendab neid emotsionaalsest energiast, nii et nende arust on raske anda seda inimestele, kellest nad hoolivad, ja kõik nende suhted kannatavad. Enamik ütleb, et see on heidutav, segadusseajav luupainaja. Nagu püüaksid žongleerida mootorsaagidega, ise seda oskamata.

Ja viimaks nad mõistavad, et selle hind, mida nad teevad, on talumatu.

Ja läbi kõige painab neid kõige tähtsam küsimus: “Mida ma tahan? Mida ma tõesti, tõesti tahan?”