Читать книгу Esimene paha mees - Miranda July - Страница 3

Ärkasin varahommikul nende prantsatuste peale, millega puuoksad minu tagaaias maha langesid. Võtsin sisse kolmkümmend milliliitrit punast ja kuulasin, kuidas keegi seal usinalt saeb. See oli Rick, kodutu aednik, kes majaga kaasas käib. Ma ei palkaks eales kedagi oma valdustesse luurama ja oma privaatsust häirima, aga ma ei saanud teda sisse kolides lahti lasta – ma ei saanud jätta talle muljet, nagu oleksid minul eelarvamused, mida eelmistel omanikel, Goldfarbidel, polnud. Nemad andsid talle võtme; mõnikord kasutab ta minu tualettruumi või jätab köögilauale sidruneid. Püüan pidevalt põhjusi leida, et enne tema tulekut lahkuda, aga kell seitse hommikul pole see sugugi lihtne. Mõnikord sõidan lihtsalt kolm tundi autoga ringi, kuni ta läinud on. Või sõidan paar tänavavahet edasi, pargin auto ja jään sealsamas magama. Ükskord ta märkas mind, kui oli juba tagasiteel oma telgi või kuudi poole, ja surus oma tüükalise naerunäo vastu autoklaasi. Raske oli usutavat põhjendust välja mõelda, kui ma ise alles pooleldi magasin.

Täna läksin lihtsalt varakult Avatud Pihku, et juhatuse koosolekuks kõik valmis seada. Kavatsesin käituda nii peenelt, et Phillip ei tunneks minus hetkekski ära eile telefonis kõlanud kohmetut naist. Ma ei kavatsenud kasutada britipärast hääldust valjult, vaid ainult oma peas, ja sellest pidi piisama.

Jim ja Michelle olid juba kontoris ja samuti meie praktikant Sarah. Ta oli oma imiku tööle kaasa võtnud ja püüdis teda küll oma laua alla peita, aga loomulikult me kõik kuulsime, et ta seal on. Pühkisin koosolekulaua puhtaks, laotasin laiali pastakad ja märkmepaberid. Juhatajana ei oleks mina pidanud selliseid asju tegema, aga ma tahtsin, et Phillipi jaoks kõik ilus oleks. Jim hüüdis „Tulevad!”, mis tähendas, et Carl ja Suzanne on iga hetk uksest sisse astumas. Haarasin kaenlasse kaks hiiglaslikku vaasi närbunud lilledega ja kihutasin nendega kööginurga poole.

„Ma võin seda ise teha!” hüüdis Michelle. Ta oli uus töötaja – mina teda ei värvanud.

„Nüüd on juba hilja,” ütlesin ma. „Nad on juba minu käes.”

Ta jooksis mu kõrval ja rebis mul ühe vaasidest käest, arvestamata vähimalgi määral, mida see teeb minu tasakaalusüsteemile. Tema appiruttamise tõttu libises teine vaas mul nüüd kaenlast ja ma arvasin, et ta püüab selle ise kinni, aga ta ei teinud seda. Carl ja Suzanne astusid uksest sisse samal hetkel, kui vaas vaibale prantsatas. Phillip tuli koos nendega.

„Tervitus,” ütles Carl. Phillipil oli võrratu bordoopunane kampsun seljas. Mul jäi hing kinni. Pidin ennast pidevalt korrale kutsuma, et ma ei astuks tema juurde nagu abikaasa, kes on temaga koos elanud juba sada tuhat eluaega. Ürgmees ja ürgnaine. Kuningas ja kuninganna. Kaks kloostrielanikku.

„Palun saage tuttavaks Michelle’i, meie uue pressiesindajaga,” ütlesin ma ülepakutud kummardusega põranda poole viibates. Ta oli neljakäpukil, kraapis vaiba seest pruune ja ligaseid lilli; nüüd püüdis ta ennast jalule ajada.

„Mina olen Phillip.” Michelle surus pooleldi põlvitades Phillipi kätt, endal nägu pisaraist paistes. Olin õelutsenud täiesti kogemata; seda juhtus minuga vaid väga pingelistes olukordades ja pärast oli mul sellepärast alati kohutavalt piinlik. Otsustasin talle kohe homme kingituse tuua, kinkekaardi või blenderi. Oleksin pidanud seda juba ammu tegema; see oli mul uute töötajate puhul kombeks. Nad lähevad koju ja ütlevad: „See uus töökoht on uskumatult lahe – vaata, mis mu juhataja mulle kinkis!” Nii et kui nad kunagi pisarsilmil koju saabuvad, ütlevad nende elukaaslased: „Aga kallis, see blender?!? Oled sa ikka päris kindel?” Ning uus töötaja mõtleb, et äkki ta sai tõesti asjast valesti aru, või hakkab ehk koguni ennast süüdistama.

Suzanne ja Carl kadusid koos Phillipiga tagaruumidesse ning praktikant Sarah tormas appi, et see laga koristatud saaks. Tema imik kurises valjult ja agressiivselt. Ma ei pidanud vastu ja kiikasin lõpuks tema laua alla. Ta kudrutas kohe nagu kurblik tuvi ja naeratas mulle täielikus äratundmises.

Ma sünnin kogu aeg valedele inimestele, ütles ta.

Noogutasin kahetsevalt. Ma tean.

Mida ma teha sain? Oleksin tahtnud ta turvahällist välja tõsta ja teda uuesti emmata, aga ma ei saanud seda teha. Tegin vabandava näo ja ta andestas mulle aeglase ja mõistva silmapilgutusega; mu rind paisus kurbusest ja kõri klombist. Mina sain järjest vanemaks, aga tema oli ikka noor – minu pisike abikaasa. Või oleks ehk kohasem öelda – poeg. Sarah kiirustas meie juurde ja tõstis turvahälli teisele poole lauda. Poiss hakkas vihaselt jalgu põtkima.

Ära anna alla! Ära anna alla!

Ei anna, ütlesin mina. Ei iial.

Liiga valus oleks teda siin pidevalt näha. Köhatasin kurjakuulutavalt.

„Sa ikka tead ju, et lapsi ei tohi tööle kaasa võtta?”

„Suzanne ütles, et tohib. Ta ütles, et kui Clee väike oli, võttis ta teda pidevalt tööle kaasa.”

See oli tõsi. Carli ja Suzanne’i tütrel oli kombeks pärast kooli meie vanasse stuudiosse tulla ja treeningsaalides jõlkuda, joosta neis röökides ringi ja segada sellega absoluutselt igaüht. Ütlesin Sarah’le, et laps võib tööpäeva lõpuni kontoris olla, aga sellest ei tohiks saada harjumust. Ta heitis mulle pettunud pilgu, sest ta oli töötav ema – feminism jne. Vastasin samasuguse pilguga, sest mina olin kõrgemale ametikohale jõudnud naine, kelle positsiooni ta püüdis õõnestada – feminism jne. Ta kummardas kergelt. Meile võeti praktikale alati selliseid naisi, kellest Carlil ja Suzanne’il kahju hakkas. Kakskümmend viis aastat tagasi olin mina üks selliseid. Siis ei olnud Avatud Pihk muud kui treeningstuudio – uue tähenduse saanud taek won do dojo, kus õpetati naistele enesekaitset.

Mees krabab su rinda – mida sa teed? Kari mehi piirab su ümber, lükkab su pikali ja hakkab sul pükse jalast rebima – mida sa teed? Mees, keda sa enda arvates tunned, surub su vastu seina ega kavatsegi lahti lasta – mida sa teed? Mees hõikab labase märkuse sinu kehaosa kohta, mida ta näha tahaks – kas sa näitad seda talle? Ei. Sa pöörad ennast ümber ja vaatad talle ainiti otsa, sihid näpuga tema nina ja tood oma diafragmat kasutades kuuldavale kõrvulukustavalt valju kurguhäälse „aiaiaiaiaiai!”. See osa meeldis õpilastele alati. Nende meeleolu muutus, kui välja ilmusid pehmete kaitseülikondade ja kiivritega ründajad, kes hakkasid matkima vägistamist ja grupikallaletungi, käperdama ja ahistavaid solvanguid pilduma. Mehed, kes neid ülikondi kandsid, olid tegelikult toredad ja rahumeelsed – isegi üleliia –, kuid nad elasid rollimängu sisse ja muutusid üsna rõvedaks. Nad suutsid enamiku naistest täiesti endast välja ajada, mis oligi asja idee – igaüks on võimeline vastu hakkama, kui ta unustab hirmu ja alanduse, ei nuta ega palu, et talle tema raha tagasi antaks. Viimases treeningtunnis oli õhk siirast saavutusrõõmust tiine; see oli alati väga liigutav. Ründajad ja rünnatavad lõid siidriklaase kokku, kallistasid ja tänasid üksteist. Kõik oli andeks antud.

Pakkusime nüüd treeningtunde ainult teismelistele tüdrukutele, ja sedagi vaid selleks, et oma mittetulundusühingu staatust säilitada – meie tegelik kasum tuli nüüd fitnessi DVD-de müügist. Minul tuli mõte müüa enesekaitset kui võimlemisharjutust. Võisime vabalt teiste populaarsete treeningvideotega konkureerida; enamik ostjaid on meile öelnud, et neid ei huvita videote võitluslik pool – neile lihtsalt meeldib, et muusika kiireneb ja et see aitab neil ennast vormis hoida. Kellele meeldib vaadata, kuidas naist pargis rünnatakse? Mitte kellelegi. Kui mind ei oleks, teeksid Carl ja Suzanne ikka veel neid depressiivseid mida-teha-kui-tüüpi videoid. Pärast Ojaisse kolimist olid nad küll kontorielust kõvasti kõrvale tõmmanud, aga sekkusid ikka veel töötajate värbamisse ja osalesid juhatuse koosolekuil. Olin samahästi kui juhatuse liige, ehkki mitteametlikult. Mina tegin protokolli.

Phillip istus minust nii kaugele, kui vähegi sai, ja hoidus terve koosoleku vältel minu poole vaatamast. Lootsin, et olen lihtsalt paranoiline, aga hiljem küsis Suzanne, ega me Phillipiga tülis ei ole. Tunnistasin, et olin võrgu välja visanud.

„Mis see tähendab?”

Sellest oli juba peaaegu viis aastat möödas, kui ta seda mulle soovitas – arvatavasti ei kuulunud see enam tema käibeväljendite hulka.

„Ütlesin talle, et kõlistagu …” Seda oli raske välja öelda.

„Mida?” Suzanne kummardus ettepoole ja nii tegid ka tema rippuvad kõrvarõngad.

„Kõlistagu mulle, kui tal mind vaja on,” sosistasin ma.

„Sa ütlesid talle niimoodi? See kõlab päris väljakutsuvalt.”

„Kõlab või?”

„Naisel mehele öelda? Loomulikult. Ilmselgelt oled sa … kuidas sa seda ütlesidki?”

„Võrgu välja visanud.”

Carl kõndis kontoris ringi, seljas räpane purjeriidest seljakott kirjaga OJAI MAHETOIT, ja toppis sinna küpsiseid ja rohelist teed ja purgi mandlipiima, mis ta kööginurgast leidis, ja astus siis kontoritarvete kapi juurde ning võttis sealt mitu pakki paberit, peotäie pastakaid ja markereid ning mitu korrektuurlinti. Niisamuti toovad nad siia asju, millega neil endal ei ole midagi peale hakata – katkise auto, pesakonna kassipoegi, vana haisva diivani, mida neil pole kuhugi panna. Seekord oli neil kaasas tohutu hunnik liha.

„See on bifalo – veise ja piisoni sigimisvõimeline ristand,” ütles Carl.

Suzanne avas kaasaskantava külmakasti. „Tellisime seda liiga palju,” seletas ta, „ja see on kõlblik ainult homseni.”

„Selle asemel, et lasta sel roiskuda, mõtlesime teile kõigile õhtusöögiks bifalot pakkuda – meie kulul!” hüüdis Carl ja ajas oma ülestõstetud käed laiali nagu jõuluvana.

Nad hakkasid ükshaaval meie nimesid hõikuma. Iga töötaja tõusis ja sai väikese valge paki, millele oli kirjutatud tema nimi. Suzanne hõikas Phillipi nime ja siis kohe minu oma. Kõndisime kõrvuti ja saime pakid korraga kätte. Minu pakk oli suurem. Nägin, et ta märkas seda, ja vaatas siis, lõpuks, mulle otsa.

„Vahetame ära,” sosistas ta.

Kortsutasin kulmu, et iga hinna eest oma rõõmu varjata. Ta andis mulle lihatüki, mille peale oli kirjutatud PHILLIP, ja mina talle vastu tüki CHERYLi nimega.

Kui bifalo oli jagatud, tundis Suzanne huvi, kas keegi saaks nende tütre paariks nädalaks enda juurde elama võtta, seniks, kuni ta endale Los Angeleses korteri ja töökoha muretseb.

„Ta on erakordselt andekas näitleja.”

Keegi ei lausunud ühtegi sõna.

Suzanne õõtsutas ennast oma pikas seelikus. Carl silitas oma suurt kõhtu ja kergitas kulmu, ootas, et keegi ütleks jah. Viimane kord, kui Clee kontoris käis, oli ta neljateistaastane. Tema heledad juuksed olid tugevas hobusesabas, silmade ümber paksud pliiatsitriibud, kõrvas suured rõngad, püksid rebadel. Ta nägi välja, nagu kuuluks ta mõnda gängi. See oli kuus aastat tagasi, aga ikka veel ei tahtnud keegi teda vabatahtlikult enda juurde võtta. Kuni keegi tahtis: Michelle.

Bifalol on ürgne järelmaitse. Pühkisin panni puhtaks ja hakkasin Phillipi nimega paberit tükkideks rebima. Telefon helises veel enne, kui ma sellega ühele poole sain. Keegi ei tea, miks nime puruksrebimine paneb inimese sulle helistama – teadus ei suuda seda seletada. Sama toime on nime kustutamisel.

„Mõtlesin siis, et kõlistan,” ütles ta.

Läksin magamistuppa ja heitsin pikali. Alguses ei erinenud see kõne kõigist meie varasematest vestlustest, ainult et kuue aasta jooksul ei olnud ta kordagi helistanud nii hilja õhtul minu isiklikule mobiilinumbrile. Vestlesime Avatud Pihust ja sellest, mis koosolekul räägiti, nagu polekski kell juba kaheksa ja minul öösärki seljas. Ja siis, täpselt seal, kus kõne oleks tavaliselt lõppenud, võttis maad vaikus. Istusin pimedas ja juurdlesin, kas ta pani telefoni ära ilma, et oleks vaevunud seda kinni vajutama. Siis ütles ta aga viimaks sosinal: „Ma olen vist kohutav inimene.”

Sekundi murdosa vältel ma uskusin teda – arvasin, et ta kavatseb kohe üles tunnistada mõne hirmsa kuriteo, ehk koguni mõrva. Siis sain aga aru, et kõik inimesed arvavad endast nii. Aga tunnistavad seda ainult siis, kui kavatsevad kohe kelleltki nende armastust anuda. See on üks alastivõtmise vorme.

„Ei,” ütlesin ma sosinal. „Sa oled hea.”

„Üldse ei ole!” vaidles ta mulle vastu ja tema hääl tõusis erutusest. „Sa ei kujuta ette!”

Vastasin sama valjult ja tuliselt. „Kujutan küll, Phillip! Ma tunnen sind paremini, kui sa arvata oskad!” See rahustas teda hetkeks. Panin silmad kinni. Lebasin oma dekoratiivpatjade keskel, valmis kohe armusuhtesse astuma – ja tundsin ennast nagu kuningas. Kuningas, kellele on kaetud lookas pidulaud.

„Kas sa saad praegu rääkida?” küsis ta.

„Kui sina saad.”

„Ma mõtlesin seda, et kas sa oled üksinda?”

„Ma elan üksinda.”

„Seda ma arvasin.”

„Tõesti? Mida mõtlesid, kui sa seda arvasid?”

„Ma mõtlesin, et ma arvan, et ta elab üksinda.”

„Sul oli õigus.”

„Ma pean midagi üles tunnistama.”

Panin silmad uuesti kinni – kuningas.

„Ma tahan südamelt ära rääkida,” jätkas ta. „Sa ei pea midagi vastama, lihtsalt kuula.”

„Olgu.”

„Uh, ma olen nii närvis. Läksin higiseks. Pea meeles, sa ei pea vastama. Ma lihtsalt ütlen selle välja ja siis lõpetame kõne ja sa saad magama minna.”

„Ma olen juba voodis.”

„Väga hea. Siis saad lihtsalt magama jääda ja mulle hommikul tagasi helistada.”

„Nii ma teen.”

„Olgu, räägime homme.”

„Oota! Sa ei ole veel midagi üles tunnistanud.”

„Ma tean, lõin verest välja – oh, ma ei tea. Õige hetk läks mööda. Mine nüüd magama.”

Tõusin istuli.

„Kas ma helistan sulle hommikul?”

„Ma helistan sulle ise homme õhtul.”

„Tänan.”

„Head ööd.”

Raske oli välja mõelda ülestunnistust, mis ei oleks romantiline ega kriminaalne, aga ajaks inimese higistama. Ja kui tihti saavad inimesed – need inimesed, keda me tunneme – hakkama mõne raske kuriteoga? Olin ärevil; mul ei tulnud und. Koidikul kogesin, mida tähendab täielik sooletühjenemine. Võtsin kolmkümmend milliliitrit punast ja pigistasin oma kõriklompi. See oli ikka veel kivikõva. Kell üksteist helistas Jim ja ütles, et meil on kergekujuline hädaolukord. Jim on büroojuhataja, kes töötab kontoris kohapeal.

„Kas asi puudutab Phillipit?” Võib-olla tuleb meil tema juurde tormata ja ma näen, kus ta elab?

„Michelle muutis Clee suhtes meelt.”

„Või nii.”

„Ta tahab, et Clee välja koliks.”

„Selge.”

„Saad sa ta enda juurde võtta?”

Kui sa elad üksinda, arvavad inimesed alati, et nad saavad sinu juures elada, kuigi tegelikult peaks asi olema täpselt vastupidi: nad peaksid kolima nende inimeste juurde, kelle elu on teised inimesed juba niimoodi ära rikkunud, et ühe inimese lisandumine enam midagi ei muuda.

„Ma tahaksin, et see nii oleks, ma tõesti tahaksin sind hädast välja aidata.”

„See ei ole minu, vaid Carli ja Suzanne’i mõte. Ma arvan, et nad on veidi üllatunud, et sa kohe ennast välja ei pakkunud, peaaegu pereliige, nagu sa oled.”

Surusin huuled kõvasti kokku. Kunagi nimetas Carl mind ginjo’ks, mis tähendas minu arvates „õde”, aga siis ta selgitas, et niimoodi nimetatakse jaapani keeles hoopis meest, enamasti vanemat meest, kes elab kõikidest teistest eemal, aga hoiab kogu küla jaoks lõket põlemas.

„Vanade müütide järgi põletab ta lõkke elushoidmiseks ära oma riided ja seejärel kondid,” rääkis Carl. Püüdsin olla nii vaikselt, kui vähegi sain; mulle meeldib, kui keegi mind kirjeldab. „Seejärel peab ta leidma lõkkesse midagi muud ja see on ubitsu. Seda on raske tõlkida, aga põhimõtteliselt on tegu nii raskete unistustega, mille mass on lõpmatu. Ta põletab neid ja tuli ei kustu kunagi ära.” Siis ütles ta mulle, et minu juhtimisstiil toimib paremini distantsilt, nii et sellest päevast alates töötasin ma kodus, kuid võisin korra nädalas kontoris käia ja juhatuse koosolekutel osaleda.

Minu maja ei ole kuigi suur; püüdsin ette kujutada, et siin elaks veel keegi teine.

„Kas nad ütlesid sulle, et ma olen peaaegu pereliige?”

„Selliseid asju ei pea ütlema – kas sa ütled, et su ema on peaaegu pereliige?”

„Ei.”

„No vot.”

„Millal see juhtub?”

„Ta tuleb täna õhtul, kogu oma kraamiga.”

„Mul oli õhtuks üks oluline isiklik telefonikõne planeeritud.”

„Ole sa tuhandest tänatud, Cheryl.”

Tassisin oma arvuti pesutoast välja ja tõmbasin lahti välivoodi, mis on märksa mugavam, kui esmapilgul paistab. Voltisin näorätiku käterätiku peale ja käterätiku saunalina peale ja asetasin need voodikattele, mida ma luban tal oma teki peale tõmmata. Panin näorätiku peale suhkruvaba piparmündikommi. Lõin kõik segistid puhastusvahendiga läikima, nii et nad paistsid välja nagu uued, ja tegin seda ka vetsupotinupuga. Tõstsin kõik oma puuviljad suurde kaussi, et saaksin sellele osutada, kui ütlen: „Sa võid kõike süüa. Tunne ennast nagu kodus.” Ülejäänud maja oli suurepärases korras nagu alati, tänu minu süsteemile.

Sellel ei ole nime – kutsun seda lihtsalt oma süsteemiks. Kujutage ette, et inimene on mustas masenduses, või siis lihtsalt laisk, ja lõpetab nõude pesemise. Nõudevirn kasvab peagi laeni ja sellises olukorras tundub täiesti lootusetu isegi kahvlit pesta. Ja nii hakkab see inimene sööma pesemata kahvliga pesemata nõudelt ja tal tekib peagi tunne, nagu oleks ta kodutu. Ja sellepärast lõpetab ta enda pesemise. Mis omakorda ei luba tal enam majast väljuda. See inimene hakkab prügi maha loopima ja tassidesse kusema, sest need on voodile lähemal kui pott. Me kõik oleme sellised inimesed olnud, nii et ma ei taha siin kedagi hukka mõistma hakata, aga lahendus on tegelikult lihtne:

Vähem nõusid.

Kui neid pole, ei saa nad kuhjuda. See on peamine, aga lisaks:

Tuleb lõpetada asjade ringitassimine.

Kui palju teil kulub aega asju ühest kohast teise tassides? Enne kui te mõnda eset liigutama hakkate, tasub alati meenutada, et see tuleb hiljem oma kohale tagasi viia – kas see kõik on seda tõesti väärt? Kas te ei võiks lugeda raamatut riiuli kõrval seistes ja hoida näppu selle koha peal, kuhu te raamatu tagasi tahate panna? Või mis veel parem, jätke see üldse lugemata. Ja kui te juba midagi tassite, siis haarake kaasa kõik asjad, mida tuleks samasse suunda viia. Seda kutsutakse autojagamiseks. Teil on duširuumi uut seepi vaja? Äkki oleks targem oodata, kuni rätikud saab kuivatist välja võtta, ja tassida neid siis koos seebiga. Äkki oleks targem seep seniks kuivati peale panna? Ja rätikuid ei ole üldse mõtet kokku voltida enne, kui peate uuesti tualetti minema. Kui see aeg käes on, võite seebi aluse peale panna ja rätikud kokku voltida samal ajal, kui te poti peal istute, sest käed on teil ju ometi vabad. Enne tagumiku pühkimist tupsutage tualettpaberiga näolt maha kogu üleliigne rasu. Õhtusöögi aeg: ärge määrige taldrikut. Tõstke pann pajalapi peale. Taldrikute kasutamine tähendab automaatselt lisatööd, mida te võite teha külaliste auks – kui te tahate, et nad tunneksid ennast nagu restoranis. Kas panni on vaja pesta? Ei, kui te sööte sellelt vaid hõrgutisi.

Me kõik teeme aeg-ajalt enamikku neist asjadest; minu süsteemiga teete te kõiki neid asju kogu aeg. Ärge jätke neid kunagi tegemata. Enne kui te arugi saate, kujuneb sellest harjumus, ja kui te uuesti musta masendusse langete, hakkab süsteem teie eest tööle. Nagu rikkuritel, on ka minul täiskohaga teenija, kes kõike korras hoiab, aga ta ei häiri mu privaatsust, sest see teenija olen ma ise. Parimal juhul tagab minu süsteem mulle imeliselt sujuva elu. Minu päevad muutuvad unenäolaadseteks; kuskil pole ühtegi takistust, ei mingeid ebameeldivusi ega segadusi, mille poolest elu muidu nii tuntud on. Pärast aastatepikkust üksi elamist muutub kõik nii muretuks, et ma ei tunne iseennastki, nagu mind polekski enam olemas.

Uksekell helises kell kolmveerand üheksa, aga ma ei olnud Phillipist ikka veel midagi kuulnud. Kui ta peaks helistama siis, kui ma parajasti Cleega tegelen, tuleb mul ennast lihtsalt hetkeks vabandada. Mis siis, kui ta ikka gängiliikme moodi välja näeb? Võib-olla on tal piinlik, et teda mulle niimoodi peale suruti, ja ta hakkab mind nähes kohe vabandama? Kui ma ukse poole kõndisin, tuli maailmakaart seina küljest lahti ja kukkus kolinal põrandale. Miks ma oleksin pidanud seda ettekuulutuseks pidama?

Ta oli nüüd palju vanem kui neljateistaastaselt. Ta oli naine. Isegi sedavõrd, et ma ei olnud hetkeks päris kindel, kes mina olen. Tal oli õlal hiiglaslik lillast riidest märss.

„Clee! Tere tulemast!” Ta taganes kiiresti, nagu kartes, et ma tahan teda emmata. „Siin majas välisjalanõudega ei käida, nii et sa võid oma kingad siia jätta.” Näitasin näpuga koridorinurka ja naeratasin, ootasin ja näitasin uuesti. Ta põrnitses minu kingarivi, erinevaid pruune kaunu, ja siis oma kingi, mis paistsid olevat valmistatud roosast kummist.

„Ma arvan, et ei või,” vastas ta mulle üllatavalt madala ja käheda häälega.

Seisime hetke üheskoos. Käskisin tal oodata ja tõin köögist kilekoti. Ta raputas kingad jalast, pani need kilekotti ja vaatas kogu selle aja mulle rabavalt tühja pilguga otsa.

„Välja minnes keera uks kindlasti kaks korda lukku; kui sa kodus oled, siis on ühest korrast küll. Kui uksekell heliseb, võid lahti tõmmata selle,” – tegin lahti välisukse sisse lõigatud pisikese luugi ja piilusin sealt välja –, „et vaadata, kes seal on.” Kui ma näo piiluavast välja tõmbasin, oli ta juba köögis.

„Söö kõike, mida vähegi tahad,” hüüdsin ma talle järele sörkides. „Tunne ennast nagu kodus.” Ta võttis kaks õuna ja hakkas neid kotti toppima, kuid märkas ühel neist muljumisjälge ja vahetas selle uue õuna vastu välja. Juhatasin ta pesutuppa. Ta pistis kommi suhu ja jättis paberi rätikule.

„Telekat siin pole?”

„Telekas on ühiskasutatavas ruumis. Elutoas.”

Läksime elutuppa ja ta jäi mu telekat põrnitsema. See ei olnud küll lameekraaniga, aga oli ikkagi üpris suur ja raamaturiiuli sisse ehitatud. Telekat kattis väike Tiibeti vaip.

„Kas sul kaabeltelevisioon on?”

„Ei. Aga mul on hea antenn, nii et kõiki kohalikke jaamu on päris hästi näha.” Enne kui ma oma lause lõpetada jõudsin, võttis ta mobiiltelefoni ja hakkas sinna midagi toksima. Seisin seal veidi ja ootasin, kuni ta vaatas mind sellise pilguga, nagu tahaks küsida: Mida sina siin veel teed?

Läksin kööki ja panin teekannu tulele. Sain teda oma perifeerse nägemise abil edasi silmitseda ega saanud jätta mõtlemata, kas Carli ema võis olla tavalisest rinnakam. Ehkki Suzanne oli pikk ja kütkestav, ei oleks tema kohta saanud öelda „sekspomm”, samas kui see olend, kes parajasti minu diivanile nõjatus, tõi mulle meelde just selle sõna. Ja mitte ainult oma rinnaümbermõõdu pärast – ta oli blond ja päevitunud mingis märksa suuremas mõõtmes. Võibolla oli ta isegi veidi ülekaaluline. Aga võib-olla ka mitte, ehk jättis sellise mulje tema riietus – puusadele vajunud lillad liibuvad sametdressid ja mitu õlapaeltega särki, või äkki hoopis purpurne rinnahoidja ja kaks õlapaeltega särki – igal juhul oli paelu tema õlgadel rohkem kui küll. Tal oli ilus nägu, aga keha oli ilusam. Tema silmade ja pisikese nina vahel oli liiga palju vaba ruumi. Liiga palju näopinda jäi ka allapoole suud. Suur lõug. Ehkki tema näojooned olid ilmselgelt ilusamad kui minu omad, olin ma nende vahele jäävate näoosade arvestuses kindel võidumees. Ta oleks võinud mind tänada; ka väikeses tervituskingituses poleks olnud midagi ennekuulmatut. Veekann hakkas vilistama. Ta tõstis pilgu telefonilt ja ajas oma silmad pilkavalt punni, mis pidi mulle ilmselt näitama, milline mina hetkel välja näen.

Õhtusöögi ajal küsisin Cleelt, kas ta soovib minu seltsis kana ja kapsaga röstsaia süüa. Kui ta oleks üllatust väljendanud, et ma õhtuks röstsaia söön, siis oleksin talle selgitanud, et see on samasugune teraviljatoode nagu pasta või riis, aga seda on märksa lihtsam valmistada. Ma ei tahtnud talle kohe kogu oma süsteemi avada, vaid vihjata sellele jaokaupa. Ta ütles, et tal on endal toit kaasas.

„On sul taldrikut vaja?”

„Ma võin karbist süüa.”

„Kahvlit?”

„Okei.”

Andsin talle kahvli ja keerasin telefonihelina valjemaks. „Ma ootan üht olulist kõnet,” selgitasin ma. Ta vaatas selja taha, nagu otsiks ta sealt inimest, keda selline asi huvitada võiks.

„Kui sa ära sööd, siis pese oma kahvel puhtaks ja pane siia, teiste asjade juurde.” Näitasin näpuga riiuli poole, kus oli kast tema jaoks valmis pandud tassi, kausi, taldriku, noa ja kahvliga. „Minu nõud käivad siin, aga hetkel on nad muidugi kasutuses.” Koputasin sõrmega tühjale kastile, mis seisis tema kasti kõrval.

Ta põrnitses neid kaste, siis oma kahvlit, siis uuesti kaste.

„Ma tean, et see võib segadust tekitada, sest meie nõud on täpselt ühesugused, aga kui neid pesta ja kastides hoida, töötab kõik nagu valatult.”

„Kus teised nõud on?”

„See on mul nii olnud juba aastaid, sest pole midagi hullemat kui musti nõusid täis kraanikauss.”

„Aga kus nad on?”

„Mul on neid küll. Kui sa tahad näiteks mõne sõbra õhtusöögile kutsuda …” Mida rohkem ma vältisin kõige kõrgemal riiulil seisva kasti poole vaatamist, seda rohkem ma selle poole vaatasin. Ta saatis mu pilku ja naeratas.

Järgmiseks õhtuks oli kraanikauss musti nõusid täis ja Phillip ei olnud ikka helistanud. Pesutoas telekat ei olnud, nii et Clee elas nüüd kõigi oma riiete, toidu ja dieetpepsipurkidega elutoas diivanil, mille ta oli oma hiiglasliku lillemustriga padja ja lilla magamiskotiga sisustanud. Ta rääkis seal telefoniga, saatis sõnumeid, ja mis peamine, vaatas telekat. Viisin arvuti pesutuppa tagasi, panin välivoodi kokku ja hakkasin seda pööningule suruma. Kui mu pea parajasti teisel pool lage oli, seletas ta mulle, et keegi oli käinud ukse taga ja pakkunud meile tasuta proovimiseks kaabeltelevisiooni.

„Siis, kui sa tööl olid. Võid lasta selle kuu lõpus välja lülitada, kui mina ära lähen. Siis sa ei pea selle eest midagi maksma.”

Ma ei hakanud riidu kiskuma – see oli omamoodi kindlustus, et ma temast tõesti lahti saan. Telekas mängis kogu aeg, päeval ja öösel, hoolimata sellest, kas ta oli üleval ja vaatas seda või ei. Olin sellistest inimestest kuulnud ja isegi näinud neid, telekast muide. Kui möödas oli juba kolm päeva, kirjutasin paberitükile Phillipi nime ja rebisin selle tükkideks, aga sellest polnud mingit kasu – ei ole kunagi, kui kõik lootused ainult sellele kaardile panna. Püüdsin ka tema numbrit tagurpidi valida, ja siis ilma piirkondliku koodita, ja siis kõiki kümmet numbrit täiesti suvalistes kombinatsioonides.

Clee pesa ümber hakkas levima vänge hais, intiimne muskus, millest ta ise ilmselt aru ei saanud või siis ei hoolinud. Olin arvanud, et temasugused käivad igal hommikul duši all, kus nad ennast mürgiste siniste puhastusgeelide ja plastikust valmistatud magusate ihupiimadega sisse hõõruvad. Tegelikult ei pesnud ta ennast üldse. Ei saabumispäeval ega sellel, mis järgnes. Tema kehalõhnade bukett tipnes kirbe jalaseene haisuga, mis ründas täiesti kuritahtlikult alles kaks sekundit pärast tema möödumist. Ta pesi ennast alles nädala lõpus ja kasutas selleks midagi, mis lõhnas täpselt nagu minu šampoon.

„Sa võid minu šampooni kasutada,” ütlesin ma talle, kui ta vannitoast välja astus. Ta oli juuksed üle pea kamminud, saunalina rippus ümber tema kaela.

„Juba kasutasin.”

Ma naersin ja ta naeris vastu, aga see ei olnud harilik naer, vaid sarkastiline, pruuskav lagin, mis kestis liiga kaua ja muutus järjest inetumaks, kuni ta selle lõpuks jäiselt katkestas. Pilgutasin silmi, esimest korda õnnelik, et ma ei suutnud nutta, ja ta trügis minust mööda, kergelt minu õlga müksates. Heitsin talle pilgu, mis ütles: Kuule! Nii see ei lähe, et sa naeruvääristad mind minu enda majas, kuhu ma su nii suuremeelselt elama lubasin. Sellel korral jätan ma asja veel sinnapaika, aga tulevikus ootan ma sinu käitumises küll saja kaheksakümne kraadist pööret, noor daam. Aga ta valis parajasti telefoninumbrit, nii et see pilk jäi tal nägemata. Võtsin oma telefoni ja hakkasin samuti numbrit valima. Kõiki kümmet numbrit õiges järjekorras.

„Tere!” hüüdsin ma. Clee pööras üllatunult pead. Tõenäoliselt arvas ta, et ma ei tunne mitte ühtegi inimest.

„Tere,” vastas ta. „Cheryl?”

„Just nii, Cherykas siinpool,” haukusin ma ja kõndsisin rahulikult oma tuppa. Tõmbasin ukse kiiruga kinni.

„See ei olnud minu päris hääl,” sosistasin ma talle, kui ma juba oma voodi taga kükitasin. „Ja tegelikult ei pea me üldse rääkima, sest mul oli lihtsalt vaja näidata, et ma räägin telefoniga, ja täiesti juhuslikult oli see sinu number, mis mulle esimesena näppu jäi.” Lause algus kõlas märksa usutavamalt kui lõpp.

„Vabandust,” ütles Phillip. „Ma ei helistanud siis, kui lubasin.”

„Igal juhul oleme nüüd tasa, sest mina helistasin sulle lihtsalt selleks, et helistamist teeselda.”

„Küllap ma lihtsalt kartsin.”

„Mind?”

„Jah, ja ühiskonda laiemalt. Kas sa kuuled mind? Olen autoroolis.”

„Kuhu sa lähed?”

„Toidupoodi. Ralphsi. Ma küsin sinult midagi: kas vanusevahe on sinu jaoks probleem? Kas sa oleksid valmis minema voodisse inimesega, kes on sinust palju vanem või palju noorem?”

Mu hambad plagisesid, liiga palju energiat oli minust ühekorraga välja purskumas. Phillip oli minust kakskümmend kaks aastat vanem.

„Kas see ongi sinu ülestunnistus?”

„See on sellega seotud.”

„Hea küll, minu vastus on jah, võiksin küll.” Võtsin lõuast kinni, et oma hambaid talitseda. „Aga sina?”

„Kas sa tõesti tahad teada, mida mina arvan, Cheryl?”

Jah!

„Jah.”

„Ma arvan, et kõne alla tulevad kõik inimesed, kes sellel planeedil meiega samal ajal elavad. Valdav enamus neist on nagunii liiga noored või liiga vanad, et nende eluead omavahel ei kattu – ja need inimesed on valikust väljas.”

„Igas võimalikus mõttes.”

„Just. Kui keegi on sündinud selles imetillukeses ajavahemikus, mis sulle elada on antud, siis oleks patt pelgalt aastate pärast nina kirtsutada. See oleks peaaegu jumalavallatu.”

„Kuigi on ka selliseid inimesi, kelle eluead hädavaevu kattuvad,” lisasin ma. „Ehk on nemad ka valikust väljas.”

„Sa mõtled …?”

„Imikuid.”

„Ma ei teagi,” vastas ta mõtlikult. „See peab olema vastastikune. Ja mõlemale osapoolele füüsiliselt mõnus. Ma arvan, et imikuga – kui kuidagi on võimalik kindlaks teha, et imikul on samasugused tunded – saab selline suhe olla vaid vaimne või siis lihtsalt energeetiline. Mis ei tähenda, et see oleks vähem romantiline või tähendusrikas.” Ta peatus. „Ma tean, et see kõik on hästi vastuoluline, aga ma arvan, et sa saad aru küll, mida ma tegelikult öelda tahan.”

„Saan küll.” Ta oli närvis – millegipärast arvavad mehed, et kui nad oma tunnetest kellelegi räägivad, hakatakse neid kohe süüdistama mingis hirmsas kuriteos. Et teda rahustada, rääkisin ma talle Kubelko Bondyst, meie kolmekümneaastasest suhtest, mille jooksul me kogu aeg üksteisest mööda elasime.

„Nii et tegu ei ole ühe imikuga, vaid teda on palju?” Kas tema hääles kõlas mingi kummaline noot? Kas ma kuulsin kadedust?

„Ei, teda on üks, aga teda mängivad paljud imikud. Või oleks parem öelda, pakuvad talle oma keha.”

„Mõistan. Kubelko – kas see on tšehhi nimi?”

„Ma lihtsalt kutsun teda nii. Võimalik, et mõtlesin selle ise välja.”

Mulle tundus, et ta oli auto kinni pidanud. Juurdlesin, kas me hakkame nüüd telefonitsi seksima. Ma ei olnud seda kunagi varem teinud, aga uskusin, et olen selles erakordselt hea. Mõned inimesed arvavad, et seksimise ajal peab ilmtingimata ise kohal olema, olema päriselt teise inimese juures; mulle oli oluline hoopis see inimene oma meeltest välja tõrjuda ja asendada ta, kui vähegi võimalik, täielikult oma asjaga. Telefonitsi oli seda märksa lihtsam teha. Minu asi polnud muud kui üks isiklik fantaasia, mida mulle meeldis oma silmade ette manada. Küsisin talt, mis tal seljas on.

„Püksid ja pluus. Sokid. Kingad.”

„Kõlab hästi. Tahad sa mulle midagi öelda?”

„Vist mitte.”

„Ei mingit ülestunnistust?”

Ta naeris närviliselt. „Cheryl? Ma jõudsin nüüd kohale.”

Hetkeks arvasin, et ta pidas silmas minu maja – et ta oli minu maja ees. Aga ta mõtles Ralphsi. Oli see peen vihje?