Читать книгу Minu Toba. Sulgedeta indiaanlane - Mirjam Johannes - Страница 6

Toba? Mis? Kes? Kus? Kellele ja milleks? Sellist riiki pole ju olemas. Sellisest linnast ei saa keegi kunagi midagi kuulnud olla. Just sellepärast tahan ma sõnadesse panna kõik, mida toba indiaanlastest tean ja neilt õppinud olen. Ja mis seal salata, selle loo üles kirjutamine kingib mulle võimaluse taas ärgata ühes ilusas unenäos.

Suurt mõtlemata kandideerisin kohe, kui leidsin oma meilipostkastist Euroopa vabatahtliku teenistuse tööpakkumise Clorindasse, Argentinasse. Wikipedia kaardi abiga tegin kindlaks, et sellise romantilise nimega linn asub tõesti kaugel Argentina põhjaosas, Paraguay pealinna Asuncióni külje all. Nunnud lapsed ja Lõuna-Ameerika – kõlab nagu plaan! Noortekeskuses mingite põnnide kantseldamine nüüd liiga keeruline ka olla ei saa. Mõeldud-tehtud-unustatud, kuni samasse kirjakasti saabus tüki aja pärast uus kiri. Projekt oli saanud rahastuse ja mina ühe tundmatu Triinu reisi- ja teekaaslaseks.

Mingisuguse Triinu orbiidile ilmumisest ma esimesel hetkel suures vaimustuses polnud. Mis saab nõnda minu suurejoonelisest plaanist „Kuue kuuga hispaania keel selgeks”, kui on keegi, kellega kogu aeg eesti keeli jutustada? Või kui ma inimesega lihtsalt üldse ei klapi? Või kui ta on palju ägedam kui mina ja leiab lastega kiiremini ühise keele? Vaimusilmas kangastusid kõik Triinud, keda elus tundnud või kohanud olen, ja otsustasin minna tulevikule vastu teadmisega, et see nimi saab ainult kellelegi väga lahedale kuuluda. Ja ma ei muretsenud jälle mitte millegi pärast.

Järgmine murelaine saabus paar päeva enne Argentinasse lendu Google Earthi uurides. Sealsed fotod paljastasid Clorinda kogu tema inetuses: sirged auklikud tänavad, kooruva krohviga majad, vähe rohelist ja palju tsementi. Ma ei ole kindel, kas kujutasin pigem ette metsikut püstkodadega džungliasulat või Püreneede mägilinnakest, aga igatahes mitte räsitud ja isikupärata karbiküla. Kõik Clorinda tänavad paistsid olevat nagu joonlauaga tõmmatud, samas hoonestuse planeerimisega ei olnud keegi väga vaeva näinud. Sel hetkel seisin ma arvutiekraani vahendusel vastamisi kõige koledama linnaga oma elus. Ja oma hirmukujutlustes ka kõige igavamaga...

Lennujaamas sõlmisime minu kõige parematele ootustele vastanud Triinuga pakti, et kui meil selles kolkas igav hakkab, paneme pillid kotti ja läheme reisima. Mina tahtsin Argentinale tiiru peale teha, samas kui Triin unistas Boliivia ja Brasiilia vallutamisest. „Elame-näeme ja jõuame kõikjale” oli meie lootusrikas deviis Frankfurdis Buenos Airese lennukile trügides.

Läksime ootusärevalt vastu uuele poolaastale oma elus. Teadsime juba Buenos Aireses maandudes, et möödub üks silmapilk, ja juba leiame end vastassuunda reisijate ridadest. Teadsime, et aeg on kaval, et enne kui arugi saame, oleme tast ilma jäänud. Aga et see nii kiiresti läheb, ei osanud uneski näha.

Clorinda on nagu „Saja aasta üksilduse” Macondo. Selline unustusse määratud linnake on maailma pärapõrgus päriselt olemas. Kõik inimesed, keda ma seal tundma õppisin, paistsid vahel liiga fiktsionaalsed, reaalsusest nii palju suuremad. Oleks suur au olla nende naljakate ja traagiliste tegelaste looja, aga tänu taevale, mulle on antud õnn neid päriselt tunda. Räägin kõigist ilmumise järjekorras, nii, kuidas nad mulle meelde on jäänud. Nad on olulised, sest nende tulemiste, minemiste ja paigale jäämistega muutus meie elu alati päevapealt.

Alati on omal kohal barrio Toba – toba indiaanlaste linnaosa, kõige tõrjutum kant selles ääremaa linnas, kus me päevast päeva töötasime ja Ladina-Ameerikat „päästsime”. Saabuvate ja lahkuvate vabatahtlike pöörises jäi Toba alati oma koha peale ning ootas meid avasüli. Just tobad sõlmisid kõik tulemised ja minemised ühte kangasse ning moodustasid minu Argentina-elu südamiku. Segaduste vältimiseks olgu parem kohe öeldud, et mitmel pool kutsun seda linnaosa lihtsalt Tobaks, teisal aga barrio Tobaks, sest paraku nii segakeelsena ta meie kõnepruuki kinnistus.

Küsin endalt – vahel naljatamisi, vahel tõsiselt – miks ei võiks tobadel olla oma riik? Toba vabariik ei kõla teistest halvemini. Toba vabariigi asemel on iga külje pealt erinäoline lahmakas Argentina. Mis tingib selle, et Argentinat kutsutakse uhkusega immigrantide riigiks, kuigi seal on nii palju põliselanikke? Kas tobad on argentiinlased või ikkagi ainult tobad? Miks Boliivia või Peruuga seoses kangastuvad meile indiaanlased, aga Argentinale mõeldes tulevad silme ette hoopis teised pildid? Nende üheselt vastamatute küsimuste ümber see lugu keerlebki.

See on lugu maata rahvast, maa ja kohata inimestest, kes otsivad oma paika teiste südames. Ja kes selle seal ka leiavad.

Asjade praktilisest küljest

Minu ja Triinu Clorindasse sõitmise projekti toetas rahaliselt Euroopa Noorte programmi raames Euroopa Komisjon. Projekti kirjutamise ning muu paberimajanduse korraldas saatev organisatsioon Estyes. Ning hoolimata kõigist erimeelsustest ja sekeldustest oleme me tänu võlgu vastuvõtvale organisatsioonile Ecoclub Clorinda, kelleta kõik järgnev poleks kunagi juhtunud ja selle loo tegelased kohtunud.