Читать книгу Minu Toba. Sulgedeta indiaanlane - Mirjam Johannes - Страница 8

Köök on jälle rõveräpane. Selle tõsiasja eiramiseks tõmban raskustega avaneva plekist korteriukse lahti ja astun trepikotta. Erilise vaimustuseta loivan trepist üles maja katusele.

Me kutsume seda lahtist platvormi terrassiks ja eks ta ehituselt vist annab täitsa peene katuselokaali mõõdu välja. Reaalsuses on see üks koerasita ja ehitusprahiga kaetud ala, mida ääristavad rohmakad tsementservad. Sellest hoolimata veedame siin rohkem aega kui oma imelises ühetoalises korteris. Hommikuti paistab terrassile mõnus päike ja õhtute veetmiseks on siin lihtsalt rohkem ruumi. Võtan trepimademel istet ja lasen pilgul puhata keset tänavat troonival suurel prügikonteineril.

Kerkib küsimus: mis me siis täna ka teeme? Viie päevaga on jõudnud maad võtta selline „meie”-fenomen, et naljakas kohe. Minust on saanud ühe rühma täieõiguslik liige. Ecoclubi rahvusvaheliste vabatahtlike tuumiku ümber koondub igasugu karvaseid ja sulelisi kohalikke. Tunnen, kuidas iga päevaga muutub „meie” osa suuremaks ja minu „mina” jääb järjest väiksemaks. Võõras keskkonnas on kuhugi kuulumine nii oluline ja nauditav. Ometi on kohalike vabatahtlike väga seljaselav suhtlemisviis jõudnud mul täielikult kopa ette visata. Oma peas on mul vabandus nii neile kui ka endale. Paratamatult on eesti üksiklapsel isiklikust ruumist teistsugune kontseptsioon kui siinsetel kogu aeg kodustega ninapidi koos elavatel noortel. Sellest hoolimata eelistaks ma sibulat hakkida nii, et mulle ei patsuta keegi kogu aeg õlale ja ei passi, millise randmeliigutusega ma seda täpselt teen.

Tänahommikune terrass ei hiilga just päikese parameetritega: taevas on valkjashall ja õhk on niiskusest paks. Mõtlen kurvalt, et selle vesise ilma pärast polegi me veel tõeliselt töiste tegemisteni jõudnud. Kuskil seal linna teises servas on need väidetavad „kõige vaesemad linnaosad”, kus kangelaslikud Ecoclubi vabatahtlikud tegutsevad. Või noh, tegutsevad on vist natuke ebatäpselt öeldud. Ametlikult on Clorinda Ecoclubil 50–60 liiget. Vabatahtlike kohtumisõhtutel käib kohal paarkümmend tegelast. Enamik neist on 13–15aastased, aga on ka päris algkoolilapsi. Kõige täiskasvanumad ongi Vivi ja Juampy, kes on minust kaks aastat vanemad. Ruthi jutust olen aru saanud, et kohalikke vabatahtlikke osaleb teistele lastele millegi organiseerimises üpris vähe. See on ka loogiline: selleks, et taltsutada endaga peaaegu samaealisi jõnglasi ja neile midagi korraldada, peab ilmutama tõelisi juhiomadusi. Ja mina pole just kõige õigem inimene kellegi teise organiseerimisvõimet kritiseerima. Kahtlustan endiselt, et ka mind pole sellega just eriliselt õnnistatud.

Miks ma muidu kössitaks tegevusetult siin terrassil? Ei minust ega Triinust ei ole teistele harjumuspärase korra muutjaid.

Vanad head adapteeruvad eestlased! Väga nagu ei viitsikski midagi muuta. Ma lihtsalt ei usu praeguses olukorras suure maailmaparanduse võimalikkusesse. Võrreldes Ruthi ja belgia tüdrukutega ei ole ma ilmselgelt motiveeritud ühtegi kolossaalset suurprojekti oma õlule võtma. Nemad valisid Clorinda projekti sadade teiste hulgast välja ning tulid siia oma kulu ja kirjadega. Mina saatsin ühe avalduse mõttega, et ei saa lasta käest võimalust Lõuna-Ameerikat paremini tundma õppida. Nende projektide kõrval, kus tuli kontoris mingi paberimajandusega tegeleda, tundus lastega mässamine kuidagi rohkem minu teema. Argentina oli ühele enesega rahulolevale ekstreemsusteihalejale muidugi „liiga mainstream”, aga no mis sa ära teed. Lõuna-Ameerika kontekstis võiks tõesti lasta end mõnele metsikumale maale läkitada, aga kes see viitsib seda projekti ise kirjutama hakata. Mind lohutas toona teadmine, et kuskil on mingi „äge” indiaani kogukond. Enesekeskse inimesena ei tulnud mul pähegi selle kogukonna kohta lugeda või natuke midagi uurida.

Minu maailma jõuavad lood Argentinast ja tema indiaanlastest piinlikult hilja. Omal lihtsameelsel moel olin ma lausa üllatunud, et siin veel indiaanlasi leidub. Ma ei teadvustanud nende kuulumist imelise tango ja jalgpalli poolest kuulsa Argentina olevikku. See on ju see euroopalik kant, kus on palju hispaania, itaalia, prantsuse, saksa juurtega inimesi ja nõnda põnev läänelik latiinokultuur. Muidugi, kui kõrvutada riigi 40miljonilist rahvaarvu 60 000 argentiinlasega, kes nüüdsel ajal identifitseerivad ennast tobadena, ei saa massiga löömisest just rääkida. „Pärismaalaste arvukuse edetabelis” on tobad Argentinas maputše indiaanlaste järel teisel kohal, nii et neil on veel isegi hästi läinud.

Indiaanlaseks olemist saab „mõõta” ka teisest vaatenurgast. Suurem osa maputšesid on assimileeritud Argentina ühiskonnaga, nad ei hoia kokku. Tobad on suutnud paljuski säilitada oma vana kogukonna mudeli. Arvatakse, et umbes 40 000 tobat elab endiselt pisikeste kogukondadena, mis on üle Argentina laiali pillutatud. Tobad ei ole üksiküritajad, enamik neist elab maapiirkondades kolooniatena koos. Kõige rohkem on tobasid Chaco ja Formosa provintsides. Ajapikku on mõnede linnakeste juurde tekkinud ka barrio Tobad. Need kvartalid on nagu kõik teised linnas, lihtsalt selle vahega, et seal elavad ainult tobad. Tobade ränne suurlinnadesse algas umbes 1950. aastatel, kui paljud perekonnad otsustasid vaesuse ja tööpuuduse pärast oma ajaloolised asumaad hüljata. Praegu on oma barrio Toba nii pealinnas Buenos Aireses kui kahes suuremas linnas La Platas ja Rosarios, viimases elab erinevatel andmetel 10 000 – 20 000 tobat. Buenos Airesest kagusse jäävast Paraná jõest allapoole, lõunasse, tobad enam ei rännanud. Üks mis kindel, tobad on kõige „organiseeritumad” indiaanlased Argentinas. Neil on õnnestunud oma identiteeti ja kultuuri kõige paremini alal hoida.

Sellise informatsiooni otsimisega oleks üks eeskujulik vabatahtlik ja kogukonna päästja enne reisile tulekut alustanud.

Mina, jumal paraku, pühendasin ennast tööd soodustavate jalanõude ja jope valimisele. Nüüd ma siin istun ja ootan, et teised üles ärkaks ja ütleks, mida me teeme ja kuhu me läheme. Ruth on jäägitult pühendunud just toba indiaanlaste kvartalile, samas kui belglased Camille ja Flo käivad rohkem ACA ja 29 de Septiembre nimelistes linnaosades. Need kolm jäävad kesklinnast kaugemale ja väidetavalt on seal kõige rohkem kuritegevust – vargusi, rööve ja peksmisi. Päevasel ajal on need ohutud (kui kõikvõimalikud klaasikillud ja muud tegevuse käigus ettetulevad enesevigastamise võimalused välja arvata). Ühegi vabatahtlikuga pole seni ka õhtu poole midagi juhtunud.

29 de Septiembre ja Toba paiknevad kõrvuti. Naaberkvartalite lastega koos töötamine on aga ootamatult keeruline. Ruthi sõnul on 29 de Septiembre lapsed tobade vastu väga rassistlikult ja üleolevalt meelestatud ning küsivad kogu aeg, armukadeduse noot hääles, miks ta barrio Tobas rohkem käib. Sellepärast Ruth lõpetaski 29 de Septiembres käimise ära. Barrio ACA lapsed on tema nõudliku maitse jaoks lihtsalt liiga korralikud ja uimased, et pikka jalgrattasõitu nende juurde ette võtta. Camille ja Flo üritavad hoida asju euroopalikus tasakaalus ning tagada, et kõik kvartalid saaksid võrdse tähelepanu osaliseks. Päriselt ei ole ma veel kuskile jõudnud, aga tänu Ruthi lobisemisvajadusele on mul mingi pilt meie vabatahtlikust tööst juba tekkinud.

Meie esimesel kohtumisel Viviga bluffisin ma muuhulgas, et mulle meeldiks lastega näiteringi teha. Selgus, et Ruth on barrio Toba lastega juba ette võtnud nende rahva müütide õppimise ja lavastamise. Tänu põgusale huvile kaasati mindki sujuvalt Ruthi tegemistesse. Sain legendidest oma paljunduse ja sekundeerisin lavastaja Ruthi arutlusele, kuidas teha Kellogg’si karbist tobade traditsioonilist pilli nuyvike’t.

Samamoodi nagu me pole esimese nädala jooksul ühegi lapse juurde jõudnud (kohalikud vabatahtlikud oma lapsemeelsuses ei lähe arvesse), pole me kohtunud ka oma organisatsiooni juhi Patricioga. Esimesel õhtul lubas ta telefonis, et astub kindlasti läbi, aga päevad lähevad ja temast pole kippu ega kõppu. See tuletab mulle meelde, et eile võeti musta pesu kotti takseerides vastu otsus minna Patriciole ja tema pesumasinale külla. Kalpsan rõõmsalt trepist alla kööki, otsusega hakata musti nõusid nühkima nii suure kolinaga, et vähemalt keegi on sunnitud üles ärkama.

Lae all kuivav tütarlaste aluspesu on ainuke puhas laik meie köögi räpases miljöös. Eilse õhtu lõpetuseks andis üsna ülemeelikus tujus Camille kohmetunud kohalikele vabatahtlikele ülesande tuvastada nööri pealt kõigi viie korteriasuka aluspesu. Jälgisin hämmeldunult energiliste Euroopa tüdrukute vabastavat mõju Clorinda noorsoole. Selle taustal saan ma väga hästi aru, miks need tüübid kogu aeg meie juurde tulevad. Kuskil mujal Clorindas juba sellist nalja ei saa. Nad tulevad siia naerma, tasuta sööma ja jooma. Seda juttu, et nad meie juures uusi toite proovida ja kõhu korralikult täis süüa saavad, ma väga ei usu. Paki odavaid makarone ja tetrapakendis tomatipasta, millest tüdrukutel on tavaks olnud süüa teha, leiab igast nurgapealsest kioskist suure vaeva ja krõbeda hinnata.

Olen nii mõttesse vajunud, et ei märkagi, kuidas tänu minu terroristlikule nõudepesuaktile on ka teised tüdrukud vaikselt ärkama hakanud. Käib üsna tihe rebimine viimaste teekottide ja piimatilga peale. Triin jätab Camille’ile ja Ruthile hommikusöögihelveste jagamise ning suundub väärikal sammul õue piima ja banaani jahile. Selgub, et Ruthil on tõesti plaan minu ja Triinuga täna Patricio juurde minna. Väidetavalt on tänavad ikka veel liiga porised ja läbimatud, selleks et barrio’tesse minekut ette võtta. Patricio juurde minekuni jõudmine võtab minu kannatamatuse kiuste aega kaks tundi, sest Triinu hangitud hommikusöögiträäni saabudes asuvad Ruth ja Camille banaaniringile. Olen lõpuks jalgratta sadulasse ronides üks uudishimu ja kannatamatuse pundar.

Rattaretk annab meile võimaluse rahulikult linna uudistada. Meie korter asub „keskmises” piirkonnas. Vähemalt mina peaksin seda Clorinda keskklassi elamurajooniks. Mis asi see Clorinda keskklass on ja kas ta üldse päriselt eksisteerib, ei oska ma tegelikult öelda. Siinne elanikkond jaguneb üldjoontes vaesteks ja nendeks, kes pole vaesed. Väikese linna pluss on see, et inimeste elatustase ei erine drastiliselt. Ometi on igal linnaosal oma sotsiaalne profiil. Meie organisatsiooni juht Patricio elab Clorinda kesklinnas. Tema maja on esmapilgul üsna lihtne, kuigi silmanähtavalt paremas seisus kui meie kvartali elumajad. Sulgen enda järel ettevaatlikult trellidest aia ning suundun Ruthi kannul, mustapesukotid käes, eesukse poole.

Patriciost ei tea ma siiamaani kuigipalju: ta töötab Clorinda linnavalitsuses, on poliitiliselt üsna aktiivne ning alati saja asjaga hõivatud. Belgia tüdrukute arust ei mõista ta nalja teha ning kuigi kompromissialdis ta ka ei olevat. Esialgsed andmed ei ole just paljutõotavad! Kui siis meie kauaoodatud boss tõsise näoga uksele ilmub, ei oska ma tema kohta seisukohta võtta. Ta on pikk, sirge seljaga, umbes neljakümnene mees, kelle olekust lausa õhkub asjalikkust. Tundub, et suur naerusuu Patricio tõesti ei ole. Poliitiku imagoga ei klapi ainsana tema pikk must pats. Korra jõuan veel mõelda, et indiaanlastel on ikka pikad patsid olnud, aga vaevalt et see kuidagi heledaverelise Patricio stiili mõjutanud on.

Ruth jutustab Patriciole elavalt, kuidas meie viimaste päevade pidutsemised läinud on. Mind ajab selline familiaarsus kergelt segadusse. Patricio suvatseb nende lugude peale isegi korra muiata, nii et täiesti lootusetu juhtum ta ka ei ole. Meiega on „boss” igatahes rahaasjade ajamisele kohaselt tõsine. Minu meelehärmiks jätab Ruth minu ja Triinu Patricioga omaette ning suundub maja taha vaatama, kuidas käib kolumbia vabatahtliku Malcolmi käsi pärast eilseid pidustusi. Võtame Patricioga elutoas istet ja õhk on kuidagi erakordselt paks. Minu eelarvamuste kohaselt on kõik Ladina-Ameerikas vabatahtlikega mässavad organisatsioonid parajad röövlid, keda huvitab ainult lihtsameelse Euroopa maailmaparandaja raha. Patricio ei oska ilmselt arvestada, et endise Teise Maailma lapsena ei ole ma sugugi nõus sellega, et minule mõeldud Euroopa Liidu rahanatuke tema põhjatusse Kolmanda Maailma taskusse läheb. Ei lähe läbi!

Asjalikele juttudele eelneb pikk ja arusaamatu monoloog Ecoclubist ning selle kohalikust tähtsusest. Ecoclub on ainuke kirikuga mitte seotud vabatahtlike organisatsioon Clorindas. Ecoclub on üks väheseid organisatsioone, kes korraldab noortele vaba aja tegevusi. Vaestest oludest pärit kohalikele vabatahtlikele on see võimalus tasuta koos käia, arvutiklassi kasutada ja lauatennist mängida. Vivi ja üks poiss veel saavad palka, sest see aitab nende perekondadel toime tulla. Ecoclubi raamatupidamine on internetis Google Docsis üleval, nii et millal iganes me seda vaadata tahame, oleme teretulnud. Ecoclubil on „baas” ühes koolimajas, seal saab käia internetis ja koos kohalike vabatahtlikega lõunat süüa. Me peaksime seda tegema, sest eelarves pole meie lõunasöökide eest maksmiseks raha. Muu raha saamiseks peame kirjutama paberi peale, kui palju me kulutasime, ning siis ta maksab meile tagasi. Küsin, kas poleks parem talitada nii, et me saame kohe mingi kindla summa kätte ja teame ise ka, kui palju me võime kulutada. Patricio põikleb sellest kõrvale ja ütleb, et esialgu majandame ikka tšekipõhiselt.