Читать книгу Korter - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 5

Sepo mõtles taas saledale blondile ja jõudis korraga otsusele, et ta on neidu juba küllalt öösiti piidlemas käinud. Nüüd on jõudnud kätte aeg temaga tutvust sobitada. Kohe õhtul!

Peale mõne öise külaskäigu oli ta teda juba üle kahe kuu ka aknast piilunud, tema voodile pikali heitnud ja seal pikutanud, tema sahtlites sorinud ja salaja isegi tema mobiili lähemalt uurinud.

Nüüd aitab! Just sel päeval, kohe täna, kohe õhtul, otsustas mees. Ta tutvustab ta end neiule ja siis teeb talle ettepaneku!

See teadmine ja ootus tegid päeva eriliseks.

Tema meelest sobis ta blondi neiu kõrvale ülihästi, talle tundus, et kõik klapib. Et nende vahel kõik klapib.

Tüdruk elas üksinda, see oli põhiline, see tähendas, et keegi ei sega end vahele. Ta käis tööl ja trennis, vahel istus õhtuti koos sõbannadega. Mees teadis seda, ta oli neidu jälitanud ja tal ka mitmetel õhtutel ning öödel silma peal hoidnud.

Et seda teha, selleks oli ta väga tihti käinud ema korterit üle vaatamas. Et Juliale lähemal olla. Majanaaber oli korra juba küsinud, et kas ta on sinna, ema korterisse, päriselt elama kolinud.

See oli muidugi jama! Ta polnud sinna elama kolinud. Aga miks ta seal nii tihti käis, seda ta ei saanud ega tahtnud öelda.

Sepo keerutas end välja lugudega lilledest, mida tuli kasta, asjadest, mida ta pidi emale viima ning lõpuks taipas öelda, et tal on vaja käia posti järel, sest tema ema on nii vana, et arvutiga ei oska ta midagi peale hakata, ja et ta saab kirju arvetega nii nagu kõik vanasti said.

Muidugi võis too uudishimulik koeraeit teha juttu postiljoniga, öelda näiteks, et ta võib ise majanaabri posti koguda. Et teda aidata, et temal poleks vaja seal nii tihti käia. Kuid kas postiljon tohib tal seda teha lasta? Kas nad üldse tohivad oma tööalaseid asju võõrastele avaldada?

Pealegi, mis mutil üldse tema käimistega asja. Ta käib seal nii palju kui tahab ja mutt hoidku oma lõuad.

Sepo ei viitsinud ema majanaabrile rohkem mõelda. Ta tahtis mõelda Juliale. Tollele kaunile, blondi hobusesabaga neiule.

Ja milline nimi tal veel on - J U L I A. Imekaunis!

Olles üksinda ja oodates, millal neiu töölt koju tuleb, kordas Sepo neiu nime mitu korda valju häälega. Ta mõlgutas mõtteid ja unistas, kuidas see kõik tegelikkuses toimub, kuidas neiu reageerib, kui ta talle ütleb, et armastab teda, hoolimata tema ja Julia vahelisest vanusevahest. Ta ei pidanud seda asjaolu sugugi tähtsaks. Ta lihtsalt ütleb, et tahab temaga olla, et ta on temast juba pikka aega mõelnud ja unistanud...

Oodata tuli kaua.

Väljas hakkas juba pimenema, kui neiu lõpuks koju tuli. Sepo, kes ootas kõrvalkorteris, otsustas oodata veel... nii umbes paarkümmend minutit, anda neiule aega ja siis... siis ta läheb ja ütleb.

Ootamine polnud lihtne, veri pulbitses ja süda tagus peaaegu väljakannatamatult tugevalt. Lõpuks ei tahtnud ta enam kella vaadata vaid arvas, et on tüdrukule piisavalt aega andnud.

Nüüd teeb ta oma plaani teoks!

„Ma tean, et sinu nimi on Julia!“ ütles Sepo kõva häälega kohe ukselävelt.

Ta oli vaikselt korterisse hiilinud ja nüüd elutuppa astudes tahtis ta oma ootamatust ilmumisest hoolimata neiule näidata, et on temast väga huvitatud.

Tuba oli tühi!

Muusika mängis valjult ja magamistoas, kui ta end garderoobist ettevaatlikult välja libistas, polnud tüdrukut olnud. Mees arvas, et ta istub kindlasti elutoas ja vaatab telekat või valju muusika järgi otsustades istub arvutis, kuid võta näpust. Juliat polnud ka elutoas.

Sa kurvastad mind, ma olen sinus peaaegu pettunud, mu armsake, mõtles Sepo. Kas tõesti jõudis neiuke välja lipsata ilma et ma seda märkasin? Ei... muusika ju mängib!

Ta otsustas korteri üle vaadata. Kurat, hiili, nagu varganägu, arvas ta.

Tubades Juliat polnud, köögis ka mitte, kuid esikus seistes märkas ta, et vannitoa uks on suletud. Tavaliselt seisis see alati praokil, kui mitte päris avali. No muidugi... kuidas ma kohe selle peale ei tulnud, polnud mees endaga rahul. Ma kuradi juhmakas!

Ta läks vannitoa ukse taha ja kallutanud pea vastu ust, kuulatas tähelepanelikult. Nii... Loomulikult on neiu vannis! Võis kuulda vaikset üminat.

Laulab vist oma aruga, muigas mees. Tänapäeval on kõik, kes suu lahti saavad, kohe iidolid. Idikad on nad, aga olgu...

Sepo tundis, et ta on täiesti pinges, isegi käed tundusid värisevat. Oma plaanist ei tahtnud ta aga taganeda. Ta ei jätnud ühtegi ettevõetud asja pooleli. Iialgi!

Otsustavalt avas ta vannitoaukse ja astus sisse.

See, mis nüüd juhtus, oli talle, isegi kui ta juba ette teadis, et esmane reaktsioon saab olema tugev, lausa üllatuseks.

Vannivahus lebav neiu hakkas täiest kõrist röökima ja see polnud Sepo jaoks ehk isegi kõige üllatavam, ta astus ju siiski ette hoiatamata teise inimese vannituppa, kuid neiu pritsis tema poole ka vett ja viskas teda oma mobiiliga, mis tal just käes oli.

„Ära karju! Palun... ära karju...“ püüdis Sepo hädisel häälel tüdrukut rahustada, kuid sai uuesti vahuse sahmaka vett kaela.

Jumal tänatud, et muusika vähemalt teises toas kõvasti lõugab, mõtles mees ja viskus neiule lähemale. See kisa siin tuli ju ära lõpetada. Ta surus Julia pea vee alla ja ei teinud väljagi neist nõrkadest hoopidest, mida neiu talle jagas ega ka tema teravatest küüntest.

Ta oli ennegi kriimustada saanud.

Ei midagi uut, arvas ta ja lugenud neljakümneni, tõmbas neiu vee alt välja.

Lasknud tüdrukul veidi aega õhku ahmida, haaras ta temast tugevamini kinni ning sulges oma suure kämblaga ta suu.

„Julia, ma lasen su lahti, kui sa lubad, et ei karju! Kas sa saad aru?“

Neiu püüdis noogutada, kuigi tema silmad vaatasid meest hirmunult.

„Sa ei pea kartma,“ pidas Sepo vajalikuks lubada. „Ma tahan sinuga ainult rääkida... pole midagi hullu...“

Neiu noogutas uuesti ja Sepo võttis käed ära.

Otsekohe avas neiu suu ja karjus, kuidas kopsud võtsid, „keegi... aaaapppiii....“

Polnud valikut.

Kiiresti surus Sepo neiu pea uuesti vee alla ja vaatas tundetult pealt, kuidas Julia vett neelas ja siis rabelema hakkas. Ta imestas veidi, et kogu armastus, mida ta oli arvanud neiu vastu tundvat, oli ühtäkki kadunud. Justkui poleks seda erutavat tunnet temas üldse kunagi olnudki...

Oodanud mõned hetked, võttis ta tüdrukul juustest kinni, tõmbas ta pea veepinnale ja lasknud tal taas paar minutit puristada ning vett sülitada ja köhida, sulges uuesti oma käega ta suu.

„Nii ei saa me jätkata, mu kallis! Et sa kogu aeg kisama pistad. Ma ju ütlesin, et tahan sinuga lihtsalt rääkida, kas sa saad aru?“

Neiu vaid vaatas teda. Ta ei liigutanud ega pilgutanud silmagi.

Hea seegi, olgu nii, mõtles Sepo. Räägime siis niimoodi, et tema ainult kuulab.

Plika paistis olema täielik lollpea, kuid kuna Sepo oli otsustanud talle mõned sõnad öelda, siis tahtis ta seda ka teha. Kes teab, ehk võtab Julia aru pähe...

Ta kummardus neiule lähemale ning sosistas talle kõrva, „tead, ma tahtsin sulle ainult öelda, et ma armastan sind, ma olen sind armastanud sellest hetkest, kui ma sind esimest korda nägin ja ma ihaldan sind ja...“

Ta sai kaela uue sahmaka vett, kust vaht oli hakanud juba kaduma. Vesi polnud enam nii kuum kui alguses.

Kuradi plikanäru, vihastas Sepo. Ma räägin temaga ilusasti ja tema ainult kakleb.

Ei tea kust tulnud jõuga rabeles Julia end ootamatult vabaks ning püüdis vannist välja ronida. Kohe kargas Sepo püsti ning hüpanud ukse ette karjus, „ei lähe sa siit kuhugi enne kui me oleme rääkinud!“

„Sa kuradi ilge idioot, kas sa arvad, et ma tahan sinuga rääkida või sind üldse kuulata!“ kriiskas tüdruk. „Ma ei salli sind! Kas sa arvad, et ma pole näinud, kuidas sa mind vahid, ila jooksmas. Kas sa arvad, et ma pole näinud, kuidas sa kardinate vahelt hiilid... Ja nüüd oled sa veel mu korterisse sisse murdnud...“ Ta haaras kraanikausi servalt shampoonipudeli ja tahtis sellega Sepot visata, kuid pudel libises käest ja kukkus vanni.

Sepo hakkas naerma. „Pead märki viskamist harjutama!“

Ja vot sisse murdnud polnud ta tõesti mitte. Tal oli oma, salajane sissepääs, kuid ta ei kiirustanud neidu sellest teavitama.

Julia läks mehe naeru peale veel rohkem raevu täis. Ta ei hoolinud enam sellest, et oli alasti, ta tahtis iga hinna eest vannitoast välja ja pritsinud taas kord Sepot vanniveega, püüdis temast mööda saada, et ukseni pääseda.

Kuid mees oli kiirem!

Haaranud neiu käsivarrest, surus ta Julia vanni tagasi. Talle oli selgeks saanud, et rääkimisest ei tule midagi välja ja kui lihtsalt taganeda ning minema minna, siis on tal mõne minuti pärast politsei kannul. Seda ta ei tahtnud.

Kas tõesti tuleb ka Juliaga teha seda, mida nende teistega? Nendega, kes talle vastu hakkasid, tema üle naersid, teda mõnitasid?

Sepo tundis ootamatut vihasööstu! Ta surus kogu jõuga neiu vannipõhja ega teinud väljagi sellest, et vannivett igale poole laiali pritsis.

Kui neiu enam ei liigutanud, tõmbas ta käed veest välja. Vastik oli plikat vaadata. Selline lollakas! Täielik idioot! Rikkus kõik ära... Kui hea neil oleks kahekesi olla olnud...

Nüüd polnud see enam võimalik. Nüüd tahtis Sepo sealt minema minna, nii kiiresti kui võimalik. Ta pöördus, et vannitoast lahkuda, korraga jäi pilk pidama ukse ees vedelevale mobiilile.

See andis talle idee. Mis oleks kui... Sest see siin oli ju õnnetusjuhtum! Kõige tavalisem õnnetusjuhtum!

Ta polnud tahtnud plikale viga teha, too oli ju ise alustanud. Ja tema pidi end kaitsma.

Kõik pidid aru saama, et see oli õnnetus! Neiu oli vanni uppunud! Võibolla oli ta libisenud, pea ära löönud... Ei, siin polnud sellist kohta. Mis veel võis juhtuda, et inimene vanni upub? Kramp? Ei... vannivees... no tõesti!

Mõtle Sepo, mõtle, ütles ta endale. Oeh... lähen... pean vist korra maha istuma ja asja üle järele mõtlema...

Elutoa poole minnes märkas ta esikus vedelevat pikendusjuhet. No loomulikult... Kuidas ta kohe sellele ei tulnud!

Ta vedas juhme vannituppa, läks ja otsis üles mobiililaadija, ühendas selle juhtmega ning torganud otsiku mobiili, viskas mobla vanni.

„Niiviisi, sedasi siis...“ ütles ta vaikselt iseendale. Kuradi loll plika... sai, mida tahtis! Ta ise ei tahtnud heaga...

Siin kauem passida polnud enam mõtet, siin polnud enam midagi teha.

Võis minna end kuivatama.