Читать книгу Korter - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 6

Uurija Marje Selter oli veidi ärevil. Ta oli alles nädal tagasi pärast noorema lapse sündi tööle tagasi tulnud ja nüüd, kui tema elukaaslane väikestega koju jäi, oli tal pidevalt tunne, et mees ei saa järsku beebiga hakkama, sest tal tuli ju tegeleda ka nelja-aastasega.

Raske oli keskenduda. Piinav ootus, et mees võib iga hetk helistada ja oma abitust kurta, tegi Marje närviliseks. Senini polnud mees aga veel helistanud.

Naine ohkas, lükkas üle õla vajunud patsi tagasi seljale, tõstis kohvitassi eemale ning võttis uuesti ette kuriteopaiga ülevaatuse protokolli.

Toimik ühe neiu õnnetu surma raportite ja tunnistustega oli päev pärast tema lapsepuhkust uuesti tööle tulekut kohe lauale asetatud ja ülemuse poolt anti käsk asi kõige rohkem nädalaga ära lõpetada.

Selter kavatseski seda teha, kuid siis tuli minna lahendama ühte kodutüli, mis lõppes ühele osapoolele haiglas, pärast mida selgus, et teine osapooltest on tühjendanud ühise konto ja kuna paar ei tahtnud üksteisega enam suhelda, siis tuli seda teha politseil. Nii see aeg kulus.

Nüüd tahtis ta toimiku läbi lehtiseda, täiendada, mida vaja ja siis võis selle arhiivi saata.

Toimikukaante vahel olid ka vastused tehnilisest osakonnast õnnetuskohal võetud proovide kohta, sõprade tunnistused ja vanemate seletused.

Korteri omanikuna oli kirjas keegi vana naine ja korter oli üürile antud maakleri kaudu. Omanikuga polnud mõtetki rääkida, maakleri jutu järgi ei kohtunud ta üürnikuga iialgi ja vajadusel pidi asju ajama omaniku poeg.

Nii... pomises naine vaikselt ja sirutas jalad välja, paistab olema tavaline õnnetusjuhtum... Tõenäoliselt ongi! Huvitav kas keegi on veel kunagi surnud, kuna mobla vanni kukkus? Muidugi mitte niisama mobla, vaid laadijaga ühendatud mobiil.

Pikendusjuhe oli vedelenud sealsamas vanni kõrval. Pistik oli küll seinast välja tõmmatud... Ei tea, kes seda tegi? Ta otsustas seda küsida kohapeal käinud politseinikelt. Ja siis tuleb rääkida ka veel tüdruku vanematega.

Ta tahtis loost ise, omaenda silmade läbi, ettekujutuse saada. Enne kui toimik arhiivi saata.

Ikkagi... kui jube tunne see peab olema, leida oma laps surnult vannis...

Marje tundis külmavärinaid. Mõelda, kui tema oma pisikesed... Ei... seda ei taha isegi mitte ette kujutada. Kohutav!

Vaene tüdruk! Ja kui vana ta oligi... Kus meil see kirjas on?

Ta lappas pabereid. Siin... Et kahekümne ühe aastane... Oeh, taevas küll. Ja et sellised asjad juhtuvad? Aga mida siin ikka teha, õnnetused ju juhtuvad ja iga kord on see kohutavalt ebaõiglane ja oleks võinud olemata olla. Mõtlemisest, et juhul, kui oleks olnud nii või naa ja teistmoodi... siis poleks midagi juhtunud, pole abi. Kahjuks tagantjärele tarkus ei aita.