Читать книгу Ahvatluse ingel - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 4

„Miks pidi see kõik just minuga juhtuma? Mida ma valesti tegin?“

Tusaselt põrnitses Nikorella enda ette murule. See oli hooldamata. Siin-seal turritasid väljakutsuvalt võililled – tule ja katku meid! Ta sirutas jala välja ja tonksas kiuslikke võilillevarsi ning pikki rohuliblesid. Need ei lasknud end neist mõttetutest liigutustest segada. Suvesoojuses kasvas murukamar kiiresti, seda pügamas polnud aga kedagi.

Nikorellat muru kiire kasv tegelikult ei huvitanud. Teda ei huvitanud üldse miski. Ta istus aias kiigel, jalad enda alla tõmmatud ning teadis, et pole midagi, mis suudaks tema tuju paremaks muuta. Paar kuud tagasi oli abikaasa ära kolinud.

„Saadan sulle lahutuspaberid,“ olid mehe viimased sõnad, enne kui ta ukse enda selja taga kinni virutas. See ka veel pärast tüliderohket aastat ja pealegi Janari surma-aastapäeval. Naine nuuksatas seda õhtut meenutades. Milline kohutav aasta! Ta oli oodanud mehelt mõistmist, kannatlikkust ja osavõtlikkust. Oli ju tema olnud see, kes poisiga ta eluajal kodus aega veetis, tema eest hoolitses. Aga mehe poolt ei tulnud mingit mõistmist, kannatlikkusest rääkimata. Mees ootas, et naine oleks selline, kui varem. Nagu siis, kui mitte midagi polnud veel juhtunud.

Nikorella ohkas ja lükkas jalaga kiigele hoo sisse. Oh sind, mu väike armas Janar... Miks pidi see nii minema?

Et see oli meningiit, mis lapse elutee katkestas, said murest murtud vanemad teada alles pärast lahkamist. Janar oli olnud pooleteise aastane. Ühel möödunud aasta kevadpäeval oli ta hommikust peale viril, lõpuks hakkas lohutamatult nutma. Keeldus söömast, ei maganud. Nad olid helistanud perearstile. Doktor Marru käskis anda valuvaigisteid ja küsis, kas laps ka köhib. Ei, ei köhinud. Tal oli ainult palavik ja ta puudutas oma väikese käekesega nii kõhtu kui pead. Küll tal läheb see üle, ütles arst, kõhuke ehk valutab. Sõi võib-olla midagi, mida poleks vaja olnud. Või on tal peavalu. Väike külmetus ehk...

Aga valu ei läinud üle. Laps oli viril ja nutune. Vanemad olid murest hullumas, helistasid uuesti perearstile, too käskis rohkem valuvaigistit anda. Lõpuks otsustasid nad mitte enam doktor Marrut tülitada, vaid ise laps haiglasse viia. Pärast pikka vastuvõturuumis istumist kutsuti nad lõpuks läbivaatustuppa ja võeti analüüsid. Seejärel, pärast järjekordset ootamist tuli arst. Kuulas ja koputas, katsus ja mudis poissi.

„Läheb veidi aega,“ teatas ta, „siis saame vastused ja vaatame, mis me edasi teeme!“

Nad läksid tagasi koridori. Jälle kulus tunde ootamisele. Vahepeal tuli üks vanem naine ja tõi kandiku, millel taldrik kartuli-hakklihakastmega, piimaklaas ja kaks kohvitassi. Ta ütles kaastundlikult:

„Lapsuke peab ju süüa ka saama, et ta tugev oleks ja kohvid on teile.“

Janar süüa ei tahtnud. Vehkis vaid kätega ja pööras pea ära. Oli näha, kuidas ta magu krampi kiskus ja söök teda oksele ajas. Laps muutus uuesti hüsteerilisemaks. Kui ta mõne minuti möödudes vaikseks jäi, siis vaid selleks, et järgneva nutuhoo jaoks jõudu koguda. Nikorellal endalgi polnud isu. Pealegi, ta märkas, et lapse vaikivad jõukogumishetked muutuvad aina pikemaks. See polnud ka ime. Kaua ta jõuab? Tema vaene, vaene pisike!

Tõnis võttis kandiku ning läks söögiruumi otsima, et see sinna tagasi viia. Isu polnud kellelgi.

Kui mees tagasi tuli, võttis ta poisi sõnagi lausumata sülle. Ema nuuksatas. Millal ometi see õudus lõpeb? Nende armas, rõõmus ja energiline pisipoiss. Mis temaga ometi on? Aeg aga muudkui kulus. Lõpuks ometi tuli arst ning teatas, et kohe tuleb õde ja näitab neile, mis palatisse nad lähevad. Nikorella peab lapsega haiglasse jääma. Analüüside vastused olevat halvad ja poissi peab veel uurima.

„On päris selge, et Janari seisund on praegu päris tõsine. Aga me teeme kõik, mis võimalik. Olge rahulikud!“ ütles ta. „Kohe homme hommikul võtame uued proovid ja teeme suurema uuringu. Siis saame ehk teada, mis tal viga on. Praegu määran põletikuvastase ravi ja arvan, et tema olukord peaks loodetavasti juba homseks paranema.“

Seni arsti seljataga seisnud õde astus nüüd esile ning eemalduvat doktorit pilguga saatnud, pöördus vanemate poole:

„Tulge minuga. Ma näitan, kus teie palat on.“ Ta asutas end minekule ja veendunud, et talle järgnetakse, jätkas. „Toon teile kohe ka paberid ja kirjutame teid haiglasse sisse.“

Palatiukse kõrval oli sildike numbriga null-kolmkümmend kaks.

Nüüd, aias kiigel istudes ning meenutades, sai Nikorella aru, miks just see number talle igaveseks mällu sööbis. Tol korral, Janar süles, Tõnis selja taga, palatisse astudes ta seda veel ei teadnud. Naine mõtles uuesti tollele haiglasse sissekirjutamisele. Siis olid nende mured alles alanud.

„Tere õhtust!“

Nikorella pöördus. Ta polnud märganudki, et veel keegi oli nende järel palatisse tulnud. Noorukesel blondi peaga neiul oli käes väike kandik paari valge rohutopsikuga.

„Võtke nüüd see esimene siin ja jooge kõik ära. Teil on vaja rahulik olla!“

Õde noogutas julgustavalt ja andis Nikorellale topsiku vedelikuga. Millelegi mõtlemata pani naine lapse mehe sülle ning võtnud valge topsiku, tõstis selle suu juurde ja jõi. Vedelik maitses mõrkjalt. Seejärel pisteti talle pihku teine topsik, kus oli väike valge tablett, mis oli vaja poisile anda. Nikorella liigutas end kui unes, suutmata enam midagi öelda ega mõelda. Oli vaid jõuetus ja väsimus. Janar! Tal on halb, teda peab aitama! Ema tegi tableti pulbriks ning seganud selle veega, andis lapsele juua, kuid poiss oksendas kõik kohe välja. Nooruke õde vangutas pead, kuid arvas siis, et süstiga õnnestub paremini ning lahkus, lubades kohe naasta. Paari minuti pärast oligi ta tagasi, käes antibiootikumiampulli ja pakk süstaldega. Poiss rabeles. Käskinud emal hüsteeriliselt nutvat last kinni hoida, sai õde lõpuks süsti ära tehtud ning tahtis juba lahkuda, kui Nikorella teda peatas. Ta oli mures, et Janar polnud viimased kolm päeva midagi söönud ja kurtis noorukesele õele:

„Janar ei söö üldse! Juba mitu päeva. Isegi, kui siin ennist püüdsin talle natuke toitu anda, tekkis kohe okserefleks. Ja poiss on ju veel nii pisike, kaua võib niimoodi vastu pidada?“

Selle peale õde ohkas ning veidi mõelnud ütles, et peab minema arsti käest küsima, mida pisikesele anda võiks. Tema otsustab. Pool tundi hiljem tuli suurt kasvu keskealine naisterahvas, keda Nikorella polnud varem kohanud. Naine tutvustas end valvearstina. Ta tundus sõbralik. Kuulanud Nikorella vaiksel häälel jutustatud mure ära, vajus arst mõtteisse ning ütles lõpuks, et teate, teie arst on juba koju läinud, kuid olgu, kui laps ikka mitu päeva üldse söönud ei ole, paneme ta siis tilguti alla.

„Te oleksite pidanud temaga juba varem haiglasse tulema!“ lausus ta enne lahkumist, konkreetselt kummagi vanema poole pöördumata. Nikorella tahtis vabandada ja seletada, kuidas perearst ütles, et see väike külmetus läheb niigi üle, kuid miskipärast ta vaikis. Mis õigustus see ka oli? Tema oli ju lapsega. Tema nägi, et pisike jäi aina haigemaks ja jõuetumaks. Miks ta kuulas perearsti, kes polnud last ju näinudki ja ei võinud seega ju ka teada, kui halb tal oli ja kuidas ta lohutamatult nuttis. Naisel ei tulnud isegi see meelde, kas nende perearst, doktor Marru, Janarit üldse kunagi näinud oli? Kui poiss korra talvel haigeks jäi, viibis ta puhkusel ning teine arst oli lapse üle vaadanud. Jah, too teine arst käskis kohe lapsega tema juurde tulla, sest tahtis ise vaadata, kuidas temaga on.

Poiss oli vaikseks jäänud. Ta justkui magas, kuid silmad olid avatud. Nikorella istus voodi jalutsis. Tõnis seisis liikumatult akna juures ning vaatas tuimalt, kuidas lapsele süstal veeni pandi ning selle külge tilguti voolik ühendati. Siis ütlesid mehe närvid üles. Suutmata paigal istuda, käis ta närviliselt mitu korda akna juurest ukseni ja tagasi ning kõndis lõpuks palatist välja. Veerand tundi hiljem tagasi tulles, oli ta täis raevu. Tema mure oli läinud üle vihaks, mille ta nüüd oma naise peale välja valas.

„Sellel arstil oli õigus! Miks sa Janariga enne arstile ei läinud? Kuidas sa aru ei saanud, et asi oli tõsine?“

Nikorella tahtis enda kaitseks talle vastu öelda, et ka tema ise oli ju seal olnud. Näinud, kui halb poisil oli. Miks ta ise temaga arstile ei läinud, miks ta teda süüdistab? Kuid ei vastanud midagi. Istus tuimalt edasi, vaikis ning hoidis väikese Janari kätt oma pihus. Ta ei teadnud, miks ta ei läinud. Uskus miskipärast doktor Marrut, kes ütles, et ah, lapsel on kerge külmetus, küll see üle läheb. Pisikene Janar oli nutnud ja nutnud..., väetike ja nii kaitsetu. Abitu. Võib-olla see ongi tema süü, et laps nüüd piinleb? Ta on ju ema ja peab teadma, millal laps haige on. Tõsiselt haige. Jah, kindlasti ongi tema süü. Ja tal pole mingit moraalset õigust, ei ühtegi vabandust, ühtegi õigustust enda kaitseks öelda.

Nikorella kuulis, et mees rääkis ja jätkas tema süüdistamist, kuid naine ei pööranud talle mingit tähelepanu. Ta istus voodiserval edasi ja vaatas oma poega. Janar lebas nüüd liikumatult. Pärast mitut hüsteerilist nutupäeva oli ta esimest korda nii vaikne. Tema musinägu nii rahulik. Kas ta saab terveks, mõtles Nikorella. Tema sisemuses keerles, süda oli hakanud valutama ja esimest korda tundis ta kohutavat hirmu. Naine neelatas - pojakene peab terveks saama...

Äkitselt, justkui vee mass tammi tagant valla pääsenud, jõudis temani mehe näägutamine:

„Sul polegi midagi vastata. Sa tead, et mul on õigus. Nii nagu sa oled halb naine, oled sa ka halb ema. Kui Janariga midagi juhtub, kui ta jääb vigaseks, siis ei anna ma sulle seda kunagi andeks. Mitte kunagi, kuuled sa? Sa saad veel...“

Nikorella ei pidanud vastu. Ta lasi lapse käe, mida ta hoidnud ja silitanud oli, lahti ning hüppas püsti. Ähvardavalt astus ta mehele lähemale. Tema silmad pilkusid vihast:

„Sa kuradi argpüks! Nüüd oled sa siis mees, jah? Mind süüdistama... Kas sa ka tead, mida ma praegu tunnen? Me peaksime kokku hoidma... ma ei tea, palvetama... Ükskõik mida, aga uskuma ja lootma, et kõik läheb hästi. Et Janar ärkab ja on terve ja rõõmus nagu alati. Naerab ja viskab oma palli. Tatsab kööki ja tõmbab kapist kastrulid välja. Aga sina, sa neetud sitapea...! Sa olid ka seal, kui ta juba haige oli! Miks sa ise midagi ei teinud, kui sa nii tark oled ja kõike tead ning näed? Ah?“

Ta astus mehele veel sammu lähemale. Tõnis sattus segadusse ja taganes. Kogus end aga kiiresti ning asus vasturünnakule, hoolimata sellest, et võis äratada lõpuks ometi magama jäänud lapse.

Pärast lühikest sõnavahetust, mille jooksul poiss ärkas ja nutma hakkas, asutas mees lahkuma – tal olevat vaja tööle minna.

„Vastu õhtut?“ karjatas Nikorella. „Kao siis siit! Jäta meid rahule!“

Naine tundis end hingepõhjani solvatuna. Nagu oleks Tõnis teda ära määrinud. Ta istus voodile ning võttis nutma hakanud lapse taas sülle. Nüüd nuttis ka tema, viha ja kurbusepisaraid korraga. Palged märjad ja valu südames katsus ta poega vaigistada. Nende pisarad segunesid. Midagi ei aidanud. Esimese öötunni saabudes langes poiss koomasse ning järgmise päeva õhtuks oli ta surnud. Abi oli hiljaks jäänud.

Hooga vastu Nikorella külge lennanud pall tõi naise maisesse tegelikkusesse tagasi. Automaatselt haiget saanud kohta hõõruma hakates hüppas ta püsti ja vaatas uurivalt ringi:

„Kus see nüüd tuli?“

Kõrvalaiast kostvad kilked paljastasid palliviskajad üsna kiiresti. Ta teadis, et naabermajja oli paar kuud tagasi, pärast mitmekuist maja renoveerimist, kolinud uus perekond, kuid polnud nendega kohtunud. Juba kuid oli ta hoidunud omaette. Pärast seda, kui Tõnis oma asjad pakkis ja minema kolis, oli Nikorella käinud vaid poes söögi järel, istudes ülejäänud aja kodus diivanil. Põrandatel kuhjusid nii rõivad kui tühjad joogipudelid, vanad ajalehed ja köögirätikud. Ta ei viitsinud juba ammu koristada. Korras oli ainult diivanilaud. Sellele oli ta ladunud ritta pildiraamidesse pandud fotod Janarist. Enamus piltidest olid siiski albumis. Nikorella vaatas neid iga päev tundide kaupa. Üksinda. Ta kartis, et unustab äkki ühel hetkel muidu ära, kuidas Janar välja nägi. See tundus andestamatuna. Nagu petaks ta oma surnud last. Sul on depressioon, oli arst öelnud. Sa pead endale tegevust leidma, mõne hobi. Nikorella ei tahtnud endale mingit hobi leida. Ja mis depressioon? Ta ei viitsinud sellele isegi mitte mõelda. Ainus koht, kus ta peale poest söögi ostmise veel käis, oli arsti vastuvõtul. Vaatas psühholoogile teda kuulmata otsa, noogutas mõned korrad ja lahkus siis, vahel isegi hüvasti jätmata. Haiguslehte oli pikendatud juba mitmeid kordi. Teda jättis see kõik külmaks. Tema perekond oli purunenud, lagunenud ja igavikku kadunud ning mitte miski ei suutnud seda muuta. Ta oli kaotanud lootuse ja valmistus veetma oma elu üksinduses, mitte millestki huvitudes ja mitte kellestki hoolides. Nikorella oli kaotanud usu armastusse ja sellesse, et ta võiks kunagi veel õnnelik olla. Uskus, et teda ootavad ees aastad täis kurbust ja üksindust.

Uudishimulikult läks ta naaberaia poolt kostvate häälte suunas ja jõudnud aedu lahutava sirelihekini, seisatas. Lükkas oksad kõrvale ja võtnud hoogu, viskas palli üle aiaäärsete madalamate põõsaste tagasi omanikele.

Murul seisva tüdrukukese kõrval kükitav ja lapsel kleidinööpi kinni panev meesterahvas tõusis, kui pall vastu tema jalga põrkas. Ta naeratas rõõmsalt, paljastades säravvalge hammasterea. Need olid näha isegi seitsme-kaheksa meetri kaugusele, kus Nikorella seisis.

„Vabandage palun!“ hüüdis ta valjemini, kui vaja oleks olnud. „Pall sai suurema hoo, kui mõeldud oli. Loodan, et me teile tüli ei teinud!“

Mees oli umbes kolmekümne ringis. Ta oli pikk ja sportlik, Nikorella meelest väga nägus. Tema pruunikad juuksed olid veidi välja kasvanud, kuid see sobis mehele.

„Issi, kes see on?“ küsis isa käest tirima hakanud tüdrukutirts.

„See on meie naaber!“ vastas mees allapoole kummardudes ja kükitas uuesti tütre kõrvale. Seejärel vaatas ta taas Nikorella poole:

„Vabandage, ei tea teie nime, kuigi oleme juba mitu kuud naabrid...“

„Nikorella,“ kiirustas Nikorella vastama ja naeratas samuti. Mehes oli midagi, mis mõjus kuidagi lõdvestavalt, rahustavalt. Naine tundis, et pea hakkab ringi käima, kuid arvatavasti oli see pallilt saadud löögist või ehmatusest ja ootamatust püsti kargamisest.

„Väga meeldiv,“ naeratas mees uuesti. „Minu nimi on Jaak. Ja mu naise nimi on Linda. Ta on praegu toas ja valmistab õhtusööki. Meeldiv tutvuda!“

Mees tuli rõõmsameelselt põõsaste juurde, kus Nikorella seisis ning sirutas terekäe.

„Väga meeldiv jah!“ naeratas ka Nikorella ning võttis pakutava käe vastu ning tundis tugevat survet. Mees ei kiirustanud kätt ära tõmbama. Tema käepigistus oli ütlemata mõnus. Naine taipas järsku üllatusega, et naeratab tobedalt, nagu armunud teismeline. Ta pidas meest väga sarmikaks ja kenaks. Rääkimata sellest, et temaga oli kerge ja meeldiv vestelda. Nagu vana, kauaaegse tuttavaga. Ei, mitte lihtsalt tuttavaga vaid lausa sõbraga. Miks ma sellistele asjadele järsku mõtlen, küsis ta endalt. Et võõras mees on kena... Nikorella sattus segadusse ja kohmetus, mõeldes sellele, kui hooldamata ta välja näeb. Ja veel naeratab nii kohtlaselt. Kui tobe... Midagi polnud aga enam parata, viisakas tahtis ta sellest hoolimata olla:

„Ja mis selle pisikese tüdruku nimi ka on?“

„Viola,“ karjus tüdruk, kes isale järgnenud oli ning hakkas nüüd hüplema. „Mu nimi on Vio-o-ola! Vio-o-ola!“

„Ole nüüd rahulikult, ära kisa niivisi!“ manitses isa ning naeratas uuesti Nikorellale.

„Kena nimi,“ naeratas Nikorella vastu ja kummardus üle põõsaste, nii hästi, kui sai, tüdrukukese poole.

„Sa oled nagu üks väike sinilill kohe!“

Tüdrukul seljas olev sinist värvi kleit ja hele pea tegid ta tema meelest tõesti lille sarnaseks. Ja nimi...

„Ma pole lill, ma olen Vio-o-ola,“ hüüdis tüdruk ja ajas pea viltu, keerates suu prunti ning pannes käed tähtsalt rinnale risti.

„Tasem, tasem,“ manitses teda isa, „ära naabritädi Nikorellat ära hirmuta, ole...“

„Jaak! Söök on kohe valmis. Tulge nüüd mõlemad tuppa. Sa pead aitama mul salatit teha!“ kostus majast.

„Oh, naine hüüab, me hakkame kohe sööma. Kena oli siin paar sõna vahetada. Kindlasti kohtume varsti jälle!“

Nikorella noogutas:

„Kindlasti! Kena oli teiega tuttavaks saada...“

Ka Jaak noogutas nüüd ja öeldes:

„Lehvita naabritädile!“ võttis tütrel käest kinni, ergutades teda maja poole jooksma hakkama. Tüdrukuke osutas ootamatut vastupanu. Kätt isa käest ära tirides punnis ta vastu:

„Oota, oota..., ma pole tädile head aega öelnud!“

„Kui vana ta on?“ küsis Nikorella. Tal oli kahju, et naine, mis ta nimi nüüd oligi, oma pere sööma kutsus.

„Saab sügisel kolmeseks!“ naeratas mees uuesti.

„Aa,“ vastas Nikorella ja lehvitas üle põõsaste tüdrukule. Too lehvitas vastu. Tuli siis naabritädile ligemale:

„Ja head aega ja head päeva!“

Seda öelnud, arvas ta hüvastijätmisega valmis olevat ning lehvitanud, hakkas hüpeldes maja poole minema.

„Me läheme nüüd tuppa, nägemiseni,“ lausus tema isa, kes ikka veel Nikorella juures seisis.

Tundub väga rahulik ja tasakaalukas mees olevat, mitte nagu mõni närvihaige Tõnis, mõtles Nikorella.

„Tore väike tüdruk,“ ütles ta. Naabrimees Jaak noogutas:

„On jah, enamuse ajast...“ Hüüdis siis tütrele järele:

„Oota, Viola, ma tulen ka!“ Tüdrukule järele jõudnud ja tema käest kinni võtnud, hakkasid nad koos maja poole minema.

„Emme, me tuleme,“ kostus Nikorellani mehe hääl. Ja läinud nad olidki. Vaadanud neile järele, kuni nad ukseni jõudsid, Nikorella ohkas. Tore mees selline. Ja tüdruk on armas. Naine on tal kindlasti mingi vana nõid. Nägi vist aknast, et mees minuga rääkis ja muutus armukadedaks. Ja mis tal üldse hakkas? Istus köögis ja tegi süüa... No ja teinud siis edasi, mis sa teised sellepärast tuppa pidid kamandama? Tee ise oma neetud salatit!

Kuigi ta naabrimehe naist ei tundnud, oli ta tema peale päris vihane. Miks pidi ta kõik ära rikkuma? Oli tal kahju, et tema mees kellegi teisega rääkis? Nikorella läks tagasi kiige juurde ja istus, lükates jalgadega tasakesi hoogu. Esimest korda üle hulga aja mõtles ta millelegi muule, kui Janarile. Ja ei tundnud end sellepärast süüdi olevat.

„Milline tore mees! Sellel Lindal on küll vedanud. Mängis isegi lapsega, ise selline rahulik ja rõõmus. Tema ei karju õhtuti naise peale, ei süüdista teda igasugustes asjades nagu... nagu Tõnis tegi... see siga. Võib-olla mängivad nad ka homme väljas? Äkki tahab ta minuga ka veel rääkida? Ja kuidas ma välja näen?“

Mõte sellele ehmatas. Teda polnud juba ammuilma enda välimus huvitanud. Ta keeras varruka veidi tagasi ja silmitses oma käsivart ning sõrmi. Kriitvalge käsi, küüned sõrmedel katkised. Libistas käega üle juuste:

„Takkus ja välja kasvanud. Taevas hoia ja keela... Ma olen... näen vist välja nagu saja-aastane vanamutt!“

Nikorellal hakkas kiire. Peaks ennast ikka korda tegema... Majja jõudnud, ta jahmus - kas ma nii elangi? Nagu siga poris?

Kell oli ammu üle südaöö, kui ta koristamisega ühele poole jõudis. Naine vaatas rahulolevalt ringi. Nii korras polnud siin ammu enam olnud. Igatahes mitte pärast seda, kui nad Janariga haiglasse sõitsid. Kas tema väike poiss oleks seda tahtnud? Et ema elab, kui siga? Ta raputas pead. Ei, seda ta ei uskunud. Raudselt mitte. Miks peakski ta seda tahtma? Miks peaks üldse keegi seda tahtma? Ta oli endaga järsku rahul. Millegipärast oli ta kindel, et nüüd muutub kõik. Muutub paremuse poole. Seda oli kerge uskuda. Halvemaks ei saanud ju enam midagi minna!

Pesumasina uue rõivalastiga tööle pannud, läks ta vannituppa ja lasi vee jooksma. Istus oodates vanniservale. Ja, et ma ka enne ennast kokku võtta ei suutnud? Täna alles... Ja sedagi vist ainult seetõttu, et ma naabrimeest kohtasin. Mõned lihtsad, sõbralikud sõnad ühelt kenalt inimhingelt ja eluks nii vajalik tasakaal on jälle olemas. Nagu ma oleksin äkki terveks saanud... Pikast hinge piinavast ja keha vaevavast haigusest.

Ta keeras kraani kinni. Vesi kippus juba üle ääre valguma. Naine võttis riided seljast, viskas need pesukorvi, mis nüüd tühi oli ning astus vanni. Ooh... Kui mõnus! Kuum vesi paitas nii hellitlevalt keha, kutsudes seda jäämagi oma vahusesse sülelusse ja Nikorella ei osutanud vastupanu. Seadnud end vannis mugavalt sisse, tõmbas ta pea vee alla, et juuksed märjaks teha. Hõõrunud pärast seda šampooni pähe, otsis ta riiulilt üles näomaski tuubi. Kandnud kreemi näole, nõjatus peaga vastu vanniserva. Üle pika aja tundis ta end jälle lõdvalt, südames valitses rahu. Vees liikumatult lamades, võttis Nikorella vastu tähtsa otsuse. Nüüdsest aitab ahastamisest ja enese piinamisest. Naine ei kõhelnud seda otsustades. See lihtsalt tundus õige. Janarit enam tagasi ei saa, aga oma elu tuleb elada. That's it.

Suurde rätikusse mässitud, istus ta tund aega hiljem diivanil. Vaatas üksisilmi lauale. Pildialbum oli sahtlisse ära pandud, samuti ka raamitud fotod. Lauale oli jäänud vaid üks valges raamis pilt.

„Ma ei unusta sind kunagi, Janar!“ sosistas ta.

Foto oli tehtud poisi esimesel sünnipäeval. Janar naeris, hoides ühes käes maisipulgakest ja teises vanaisalt kingiks saadud karubeebit. Nokamüts peas oli tal tagurpidi.

„Väga imelik ja õiglusetu on see elu,“ mõtiskles Nikorella, kui oli rammestunult diivanile pikali vajunud, vaadates ainiti Janari pilti. „Siin ma olen, oma surnud lapse pildiga. Ja kõrvalmajas on naine, kellel on laps, kuid kes peab salatit oma tütrest tähtsamaks.“

Ta teadis, et see väide oli sulaselge lollus. Vägisi pähe tunginud vastiku vastuväite, et kas mitte ema ei pea siis oma peret maitsva õhtusööga kostitama, tõrjus Nikorella pikemalt mõtlemata kõrvale. Ta ei tahtnud mingeid vabandusi. Milleks? Hea Nikorella temas tõstis juba valvsalt pead ja ütles iseendale, et kuule sina, tige naine, tunnista üles, sa otsid lihtsalt kedagi, keda vihata. Pidada juhtunu eest vastutavaks. Parem siis juba maksta kätte perearstile, kes oma patsientidest ei hooli, vabandades kõiki vigu ja möödalaskmisi küll ajapuuduse või liiga väikese palgaga. Kui ülimalt naeruväärsed, tõrjus kuri Nikorella need iseenda vastu suunatud süüdistused otsekohe:

„Hallo, ma tean isegi! Naabrinaine, oli vist Linda, pole oskamatu perearst, et teda vihata. Mis tast ikka vihata... Ega ma ei vihkagi. See oli praegu ju paljas juhus, kuidas ma teada sain, et naabrinaine on lihtsalt üks hoolimatu ema ja naine.“

Samas tunnistas Nikorella salamisi oma südames, et tegelikult on väga mugav valada oma viha välja naabrinaisele. Naisele, keda ta ei tundnud. Naisele, kes võõra inimese vihast midagi ei teadnud ega end kaitsta saanud.

„Huvitav, mida nad praegu teevad?“ ajas Nikorella end ootamatult pähe tulnud küsimuse ajel istukile. „Kui läheks ja vaataks? Aga miks? Mis see mulle annab?“

„Sa tahad ju kinnitust sellele, et naabrinaine on halb ema ja halb naine!“ karjus temas keegi teine, talle veel võõras, aga see-eest väga kuri ja suisa pahatahtlik hääl pilkavalt.

„Kas ma tahan seda?“ tardus naine korraks paigale. Lasi aga jalad siis põrandale ja tõusis püsti:

„Tahan või mitte, aga miks mitte minna ja vaadata, mis sealpool hekki toimub? Äkki on mul õigus! Keegi ju kunagi ei teagi, kes on tema naaber päriselt, enne kui midagi jubedat juhtub!“

Ta oli juba püsti tõusmas, kui tema keha ootamatult lõtvus.

„Ja mis ma selle teadmisega peale hakkan? Mida ma siis teen? Võib-olla suudlevad seal üksteist surnuks..., aga ehk ka mitte... ja kellele ma seda ikka rääkima lähen? Nõme... Lauslollus minu poolt nii mõelda.“

Ta tõmbas jalad uuesti diivanile ning istus mõned hetked endaga aru pidades.

„Naabrinaine... Ja ma ei tea isegi täpselt, kuidas ta välja näeb. Aga mees on sümpaatne. Kindlasti tundeline. Õrn. Hooliv. Mitte nagu see vana vastik Tõnis, külm, kui kala ja alati valmis tänitama või süüdistama. Nõudma ja õiendama.“

Hea Nikorella temas tahtis öelda mõned sõnad Tõnise kaitseks, kuid uus, tige Nikorella võttis võimu otsustavalt enda kätte:

„Ära raiska enam aega! Mine kohe ja vaata, mis kõrvalmajas toimub! Mine ja sa näed, kuidas see tore mees, vaene Jaak omaette norutab, aga naine on ehk sõbrannadega kuhugi välja pidutsema läinud...“

Selline oletus mõjus, kui jääkülm dušš. Otsustavalt hüppas Nikorella püsti ning tahtis juba hakata riidesse panema, kui märkas üllatusega, et tuba, kus ta diivanil mitmeid kuid juba oli vedelenud, on teistmoodi. Siis meenus. Ta oli ju koristanud. Loomulikult. Naeratades avas Nikorella riidekapi, et sealt rõivad võtta. Tahtis jalga tõmmata tumedad teksad, kuid need olid väikeseks jäänud.

„Mis jama see veel on? Püksid on kapis seistes kokku tõmmanud või?“

Naine astus sammukese kõrvale, et end peeglist vaadata ja jahmus. Oli silmaga näha, et endisest saledast Nikorellast polnud palju järele jäänud. Kuidas sai ta end ometi nii käest lasta? Visanud püksid põrandale tiris ta kapi ülemiselt riiulilt alla vanad dressipüksid, mida raseduse ajal kandnud oli.

„No need ei saa ometi olla väikeseks jäänud?“

Et nad ka liiga suured oleksid olnud, ei saanud samuti öelda. Väikese pingutusega õnnestus tagumik siiski pükstesse mahutada. Tumepruun sviiter peale ning valmis ta oligi. Ukse juures tossud jalga pannud, lõi Nikorella korraks põnnama aga kui seal on äkki koer? Kuid ei, ei saanud olla. Ta ei mäletanud, et ta oleks naabrite poolt koera haukumist kuulnud. Teisel pool tänavat oli küll koer. Aga too oli ketis.

„Ah, eks näeb, mis ma enne pabistan!“ otsustas ta ning tumedate pilvedega taevast trotsides, läks tagaaeda, et sealtkaudu naabri maja taha jõuda. Tagaaias puude all oli päris pime. Nikorella komistas. Ta ei saanud aru, kas oli see maast välja upituv toigas või mõni salakaval puujuur, mis teda takistas, kui juba istus karusmarjapõõsas. Et see tõesti oli tikripõõsas, sai ta aru, kui okkad keha kriimustasid. Endamisi vandudes, ajas ta end jalule ning hõõrunud veidi aega kriimustada saanud kohti, jätkas põõsaoksi eemale lükates teekonda naabri aeda tema omast lahutava heki poole. Kohale jõudnud ja üle sireliokste vaadates naine pettus. Maja oli täiesti pime. Ei ühtegi valguskiirt! Mõne hetke seisis ta jalalt jalale tammudes ja aru pidades. Noh, ja mida oli ta lootnud seal näha? Et naine peksab meest? Ja tema oleks karjudes vaesele mehele appi tõtanud?

„Missugune juhmakas ma olen,“ kirus ta iseennast ning hakkas tuldud teed tagasi minema. Kell on vist juba üks või kaks öösel, kui mitte rohkem. Inimesed ammu magavad.

Toas end uuesti diivanile pikali visanud, ei jäänud ta rahule. Tõusis püsti, viskas tossud jalast ning paljajalu maja mööda ringi paterdades, soris läbi kõik sahtlid, kuni leidis, mida otsis. Mõned küünlad, mida veel põlema sai panna. Ta asetas paar tükki lauale, ühe kapile ja veidi mõelnud, ühe ka teleri kõrvale kapile. Küünlad süüdanud, kustutas ta kõik lambid ning heitis diivanile poollamaskile. Nii, et ta võis Janari pilti näha. Küünlaleek võbeles, moodustades varje enda ümber, seintele, lakke ja põrandale.

„Janar,“ sosistas Nikorella, „ma tean, et sind pole enam minuga. Tean, et seal, kus sa nüüd oled, on igavene valgus ja rahu. Aga mina pean siin olema. Ma ei saa sulle veel järele tulla. Tead, sinu isa oli selline....., kuidas öeldagi, külm, ja libe kui kala. Sina muidugi seda ei tea, olid ju veel pisike... Ja palju sa teda nägidki. Aga tead, ma pean siin edasi elama. Pean inimesi aitama. Siin kõrval elab üks pisike tüdruk. Aga ta ema on kuri. Umbes nagu kuri nõid. Sa tead ju küll, kes nõid on? Me vaatasime sinuga ju pildiraamatuid....“

Pisar valgus silmanurka. Nikorella pühkis selle ära ja nuuksatas. Ta sulges silmad, tõmbudes diivanil kerra. Miks peab elu nii ebaõiglane olema? Naisel oli endast kahju. Millega teenisin mina ära selle, et siin üksinda olla? Üksinda elada? Mis mõte sellel on? Uus Nikorella temas meenutas äsjaöeldud lauset – aga ta ema on kuri! Jah, imelik naine see seal kõrvalmajas. Ta peab lihtsalt halb ja vastik olema! Selles oli Nikorella surmkindel. Igasugused seletused ja õigustused tõrjus ta kõrvale. Aga mees meeldis talle. Tema oli väga, väga tore. Sõbralik.

„Aga ma ei pidanud ju enam ahastama!“ tuli korraga naisele meelde. „Jah, kas nüüd või mitte kunagi! Ja ma ei maga enam diivanil...“

Ta tõusis ning kummardanud ja korjanud põrandale jäänud rätiku üles, kustutas küünlad. Viis vannilina tagasi vannituppa ja riputas nagisse. Võttis siis hambaharja ja lasi sellele tuubist hambapastat. Kõik oli korraga jälle normaalne. Hambaid harjates vaatas naine peeglisse ning pilgutas endale silma. Magamistoa poole minema hakates tundis ta isegi veidi rõõmu:

„Ma olen tubli,“ kiitis ta iseennast. „Aitab sellest riietega diivanil vedelemisest. Nii jätkates ei muutu küll midagi!“

Janari toast möödudes seisatas ta ja lükkas ukse lahti. Vajutas tule põlema. Seal oli kõik jäänud nii, nagu päeval, kui nad temaga haiglasse läksid. Väike voodi, tekk äärele visatud, pall põrandal ja Janari väike traktor, millel istudes ta, huuled torus, põrinat tegi. Et need asjad siin ka nii kasutult peavad seisma... keegi ei taha ja ei vaja neid... Või siiski? Korraga ta teadis. Mõte, mis ootamatult pähe torgatas, meeldis talle. Ta korjab Janari asjad kokku ja viib väikelastekodule. Keegi väike poiss võib neist rõõmu tunda. See oleks kena viis Janarit mälestada.

Juba puhaste linade vahel magamistoa voodis end sirutades, tegi ta plaane järgmiseks päevaks. Janari asjad ära anda; esimese asjana tuleb aga juba enne kohvijoomist jooksma minema ning käia poes. Tuleb hakata korralikult sööma. Neist rasvavoltidest peab lahti saama. Ja kiiresti.

Pannud käe pea alla padjale ta otsustas. Ma olen ka ära teeninud selle, et mul oleks hea, hoolitsev mees ja rõõmus, terve laps. Mõeldes kõrvalmaja toredale meesterahvale, Nikorella uinus.