Читать книгу Ahvatluse ingel - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 5

Hommikul ärgates ei kippunud Nikorella kohe teki alt välja ronima. Ringutades end mõnusalt, avastas ta imestusega, et ei nutagi ja avas silmad. Tekil mängles kardina vahelt tuppa piiluv päikesekiir. Hinges oli arusaamatult rahulik. Naljakas. Ta tundis end kindlana, miskipärast isegi ootusärevana. Ennast külili keeranud, sulges ta uuesti silmad ning püüdis uinuda. Kuid ei. Pealetükkivad mõtted ei andnud selleks enam võimalust. Naist üllatas see ootamatult saabunud rahu. Mis on nüüd siis juhtunud? Mis on muutunud? Kuude kaupa oli ta nuttes uinunud ja ärgates kohe jälle pisaraid pühkinud. Kas pisarad olid otsa saanud? Aga kui ta ei nuta ja ei kurvasta, äkki on ta siis ebalojaalne Janari suhtes? Aga..., tema armast last ei ole ju enam. Ja ta poleks kindlasti tahtnud, et ema kurb on. Poiss oli alati nii rõõmsalt naerma hakanud, kui ema talle nägusid tegi või palli veeretas. Nikorella naeratas endamisi. Ta püüdis suletud silmade abil Janari rõõmsat nägu näha. See ei õnnestunud. Ta kurvastas, läks isegi kergelt närvi, kuid nututuju ei tulnud sellest hoolimata tagasi. Naine pööras end selili. Ka see ei aidanud. Kuidas siin nii? Kas tõesti oli ta kõik oma pisarad olematuks nutnud? Silme ette ilmus järsku pilt Janarist, kes vaevaliselt enda järel suurt autot vedas. Poisike vedas ja vedas. Järjekindlalt ja kuhugi välja jõudmata. Justkui katkises filmis, mis kerib ja kerib. Lõputult. Näidates ühte ja sedasama katkendit, aina uuesti ja uuesti.