Читать книгу Ära kriimusta end vastu unistusi - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 4

Ilm oli ilus. Päikese ees polnud pilve varjugi ja kerge tuuleiil paitas põski. Tõeline rannailm!

Pirita rannahoone ees närviliselt edasi-tagasi kõndiv neiu elavnes märgatavalt, kui tema vaatevälja ilmus paar noormeest:

„Kas nad märkavad mind? Näevad, kui noor ja kena ma olen? Ja saavad aru, et olen valmis elama seda meeletut ja glamuurset elu, mis pakub miljon võimalust? Kas nad näevad, et et mu tunded pulbitsevad ja ma ootan ja tahan, et keegi, kes on hea välimusega ja miks mitte ka rahakas, tahaks minu tunnetest osa saada? Tegelikult, mis jama ma ajan... mis miks mitte rahakas! Loomulikult ma tahan, et see oodatud mister Salapärane oleks rikas. Kellele on vaja mingeid hädapätakaid? Tegelikult... peaasi vist ikkagi, et on ilus mees. Rikkus tuleb niigi! Just! Aga armastus? See meeletu, põletav, kirglik armastus? Jah, loomulikult oleks väga hea ja tore, kui koos ilusa ja rikka noormehega tuleks kohe ka armastus, aga vahel tuleb see lihtsalt hiljem... järgi.”

Tüdruk pöördus ja jalutas juba teab mitmendat korda tagasi Pirita tee äärde. Oli palav ja ta higistas. Kuhu jääb siis sõbranna Signe? Ammuilma oleks ta pidanud siin olema. Tema tööpäev lõppes juba pool tundi tagasi. Ega siis buss kesklinnast siia tund aega ei sõida! Aga... äkki ei jõudnud ta bussile ja ootab järgmist... Mõned ju ootavale bussile ei kiirusta. Jäävad või maha. Mingi tobeda põhimõtte pärast ei jookse. Polevat väärikas.

Sõbrantsi vihaleajav aeglus meenutas taas Heikit. Ka too oli Mirebelli meelest üks igavesti uimane tüüp, kes tavaliselt ainult üht teatud elulist asja toimetades muutus energiliseks, liikuvaks ning leidlikuks. Kuid tema oli nüüd minevik. Poiss oli teda mõni aeg tagasi jälle petnud. Ja kes teab mitmes kord juba. Aga sel viimasel korral oli Mirebellil närv lõplikult üle visanud. Nüüd aitas! Kui ta tema eelmise korra kõrvalehüppest Sossist leitud rõveda takkus juustega plikaga kuulis, polnud ta sõnagi öelnud. Heiki ei kahtlustanudki, et ta teab. Aga ta teadis ja oli vihane. Heiki oli ju tema oma, tema omandus. Kuidas ta üldse julges? Aga fakt oli fakt. Ta oli julgenud ja ka teinud... Kindel see, et koguni korduvalt! Mirebell oli lõpuks mõelnud, et aitab nüüd sellest jamast! Mees lihtsalt peab end muutma. Hakaku normaalseks, või muidu... Tagantjärele tarkusega Mirebell kahetses, et polnud kunagi varem skandaali teinud. Et teeskles mitteteadmist ja ei tahtnud petmistest teada. Kuid kui Heiki kõigile rõõmsalt oma võitudest kuulutama hakkas ja see üsna kiiresti ka Mirebelli kõrvu jõudis, sai tema mõõt viimaks täis. Ta korraldas korraliku stseeni ning siis, vastu kõiki ootusi... andis jälle andeks. Mees kuulus ikkagi talle. Nagu kleit kapis või vaas laual. Pealegi. Mitte kõik nende vahel polnud ju nii halb. Leidus meeldivaidki momente. Tõele au andes ei jätkunud neid küll enamjaolt kaugemale kui voodi servani. Sellele polnud Mirebell aga tol korral mõelda tahtnud. Ta arvas, et küll hiljem näeb, mis vahekorrast saab. Pealegi, Heiki oli alati tema juurde tagasi tulnud ning öelnud, et ta on maailma parim. Seda neiu uskus. Loomulikult oli ta parim! Võrdle kellega tahes...

Ise pidas Mirebell end avatuks. Kõigele uuele. Elus üldse aga voodis lausa kohustuslikult. Olgu need siis musta värvi siidist voodiriided, mis ta ema suurte silmade all uhkelt üle voodi laotas, või kõik võimalikud ja mittevõimalikud ideed seksuaalse vahekorra täiuslikuks muutmisel. Miks peakski pidureid peal hoidma? Rõõmsalt oli ta alati valmis proovima kõike, mida noormees välja pakkus ja tegi ka ise ettepanekuid proovida küll rollimängu ja valuvõtteid.

Ükskord, kui nad läksid Heikile uut ülikonda ostma, ahvatles ta noormeest ka riidekaupluse proovikabiinis seksima. Millega too kummalisel kombel nõusse jäi. Elamus iseenesest oli juba nii mõndagi väärt. Mirebell muigas, meenutades, kuidas ta kiirustades oli püksikud kotti toppinud ja hiljem, olles unustanud et on ikka veel püksatu, kinos piletit ostes need kogemata koos rahakotiga välja tõmmanud. Heiki naeris end kõveraks, piletimüüja tegi põlastavat nägu, ta ise nähvas kassas istuvale mutile, et kas sa pole enne trussereid näinud või... ja kõndis seejärel pead selga visates uhkelt kinopuhvetisse.

Mirebell vaatas uuesti bussipeatuse poole. Ei tulnud sealt aga see, keda ta ootas. Hoopis mingi võõras, kepile toetuv mutt, kellel koeranässakas kõrval jooksis. Ei kedagi rohkemat. Ta vaatas kella. Mis? Juba peaaegu pool kolm? Kuhu see Signe siis jääb? Millal niimoodi veel päevitada jõuab?

Ta läks vihaselt restorani juurde tagasi ning jalutas nüüd selle ees aeglasi ringe. Kui kaua peab veel ootama?

Tema tähelepanu köitsid kaks naist, kes metsatukaäärsete põõsaste tagant nähtavale ilmusid. Parema puudumisel jäi Mirebell neid silmitsema. Kitlites mutid, ühel krunn peas, teisel poisipea, mõmisesid üksteisele otsa vaatamata midagi omavahel ning üks neist heitis tüdrukust möödudes neiule kurja pilgu. Selle peale Mirebell seisatas ja võtnud sisse demonstratiivse asendi, põrnitses vastu. Naised läksid mööda, pistsid siis aga pead kokku, sosistasid omavahel ning vaatasid tagasi. Mirebell põrnitses endiselt. Et neid aga veel rohkem ärritada, hakkas neile järele jalutama. Mida need eided endast õige mõtlevad?

Korraga pähe turgatanud mõte ehmatas tüdrukut:

„Järsku on ripsmevärv laiali läinud?“

Närviliselt hakkas ta sobrama randa kaasavõetud suures kotis, tahtes leida väikest taskupeeglit, mis tal tavaliselt alati kaasas ja käepärast oli. Korraga meenus, et peegel jäi kindlasti käekotti. Miks pidi ta selle randa kaasa võtma? Tahtis ta ju sealt otse koju minna. Ja pealegi, kui keegi kenakenearmsakene poiss kuhugi kaasa kutsuda tahab, oli alati võimalus öelda, et sõidame enne minu juurest kodust läbi, tahan riideid vahetada.

Tüdruk tegi sõrme süljega niiskeks ning tõmbas üle silmaaluste. Vaatas sõrmele, see oli üsna must. Mirebell ohkas:

„Pagana palavus, mis higistama ajab!“ See veel puudus, käia ringi, silmavärv laiali. Teha polnud aga midagi. Eks hiljem võib mere äärde minnes silmaalused puhtaks teha. Igaks juhuks tõmbas ta ka teise sõrmega veel kord üle silmaaluste. Hea meelega oleks päikeseprillid ette pannud, aga neid polnud enam. Prillisang oli juba paar nädalat tagasi katki läinud ja ta oli need seepeale vihaselt prügikasti visanud. Uute ostmiseks polnud raha. See oli paaril suvilapeol käimise jaoks ülivajaliku uue pluusi peale juba ära kulutatud.

Mutid olid juba ammu vaateväljast kadunud, Signet polnud aga ikka veel. Kui läheks ise randa? Mida ma siin jalutan nagu segane? Võibolla ta üldse ei tulegi? Aga kui jääb hiljaks ja pärast sõimab, et ma ei oodanud? Olgu, rahustas ta end, ootan ühe bussi veel ära, aga siis on kõik! Otsustavalt pöördus neiu rannahoone ees uuesti ümber ning kõndis üliaeglaselt tagasi bussipeatuse poole. Pagana Signe, kuhu ta jääb? Peksa tahab saada või?

Selja tagant kostus vaikset kõnekõminat.

„Kas keegi ütles midagi minu figuuri kohta,” läksid Mirebellil kõrvad kikki.

Teeseldes, et otsib midagi kotist, ta seisatas. Hetke pärast olid temaga kohakuti kaks meesterahvast. Tüdruk piilus silmanurgast nende poole. Huvitav, huvitav, kas nad rääkisid minust? Imetlesid minu keha? Vaadake jobud jah, kui kena ma olen...

„Hm...“ mühatas üks neist. Mirebell heitis talle pilgu ja otsustas ühe murdosa sekundi jooksul, et mees ei kõlba kuhugi. Ta oli hallipäine. Tema punnis kõht rippus üle püksivärvli, püksisääred olid liiga lühikesed ja laubal lebav õnnetu juuksetutt tundus higine. Teine meestest oli noorem. Ta näis rahutu. Oli ehk koguni närvihaige, sest keerutas pidevalt pead ega suutnud paigal seista. Veidra kujuga suured mustad prillid, mis tegid ta Mirebelli meelest kas roboti, tulnuka, mootorratturi või koguni tavalise keevitaja sarnaseks, ei püsinud hästi ninal. Lisaks mängis ta närviliselt käesoleva võtmekimbuga, mille küljes olev roosa tutt oleks rohkem mõne nohikust tüdruku võtmekimbule sobinud.

No mida need mehed nüüd tahavad? Selge see, et nendesugustele jõledustele noored tüdrukud, aga arvatavasti kõik naised meeldivad, aga no unistage edasi.

„Kas läheme kohe stuudiosse tagasi?“ küsis noorem mees vanemalt. Paari päeva pärast algas casting järjekordsesse Eesti mängufilmi nimega „Hirmu ministeerium“, oli vaja minna ja vaadata, mis lahendusi kujunduse osas pakuti ja kui palju see maksma võis minna.

Vanem, tüsedusele kanduv meesterahvas pistis käe taskusse ja tiris sealt välja ninarätiku. Ähkides ja puhkides tupsutas ta sellega laupa.

„Ääh,“ ohkis ta. „Liha, kuramus, oli üle vürtsitatud, keegi kurat oli terve piprapurgi sinna peale kallanud... Lähme, Juhanovitś, võtame paar napsu peale. Terves sisikonnas keeb mis hirmus.“

„Muidugi läheme, Artur Elmarovitś,“ vastas teine, kuid ei saanud Mirebellilt silmi ära.

Tüdruk ei teadnud arvatagi, et nende kahe puhul oli tegemist Eesti filmimaffia suurkujudega. Meestega, kes päriselt ja tõeliselt filme teevad. Väikseid ja odavaid küll, nii mõnikümmend miljonit maksvaid filme, aga siiski oli kogu see raha, mis filminduses ringles, suurusjärkude võrra suurem, kui tavainimene oleks osanud ettegi kujutada. Asjaolu, et härraste endi filmimaitse oli erinev, ei seganud.

Tegelikult, tõele au andes, oli tegemist koguni rahvusvahelise filmimaffiaga. Artur Elmarovitś oli kohalik ja tema näol tegemist kohaliku suurkujuga. Teine härrasmees oli aga mõned aastad tagasi Eestisse naasnud. Pärast mõningaid aastaid ühes Venemaa kinnipidamisasutuses. Ta tuli Eestisse, vaatas pisut ringi ja hankis endale vähese ajaga sada sõpra. Sest ärgu olgu sul sada rubla, vaid sada sõpra, ütleb vana vene vanasõna. Rublad ja sõbrad tema jaoks teineteist siiski ei välistanud. Rublasid sai sõpradelt küsida siis, kui vaja oli. See tõi küll kaasa võimaluse, et mõned sõbrad lakkasid sõbrad olemast, aga mis tast, maailm oli uutest potentsiaalsetest sõpradest tulvil. Ta oli otsekohene ja küsis otse silma vaadates kõikidelt, kellelt tahtis - kas sa mu sõbraks hakkad? Lisaks veel ka neilt, keda tema ema soovitas. Pealegi evis ta harvaesinevat võimet inimsuhetest raha teha. Tal oli hea haistmismeel ja ta tundis võimaliku raha lõhna inimsuhetes kergesti ära. Ja see ära tuntud, ei väsinud ta, nagu heale hagijale kohane, jäljel püsimast seni, kuni raha kätte sai. Vaat selline elu-olu-keemik oli noorem härra, kelle eesnimeks oli Juhan. Tänu sõpradele oli ta ka filminduses ringlevatele rahadele väga ligidale jõudnud. See, et rahade liigutamise käigus ka kenade näitlejannadega suhelda tuli, oli ainult boonuseks.

Mis filmikunsti puutus, siis oli mõlemal, nii Juhanil kui ka Artur Elmarovitśil väga selge nägemus, mille oli kujundanud öölind nimega Porr. Veelgi enam, vana hea traditsiooniline porr, mis pakkus põhimaatriksit kogu ülejäänud filmikunsti jaoks. Just selle järgi hindasid nimetatud härrasmehed kogu filmikunsti. Oli siis filmist puänti leida või mitte. Puänt tähendas kliimaksit ja vallandumist. „Hirmu ministeerium” oli aga õigest suhte- ja tundedraamast veidi erinev film, pigemini spioonilugu kui loodusfilm. Härrasmehed ei suutnud end selle häiriva asjaolu tõttu hästi ümber lülitada. Casting oligi neil pigem antropoloogilisteks vaatlusteks kui muuks ja väljavalitu pidi reeglina lisaks näitlemisele ka muid teeneid osutama. Sest filmimehed olid jumalad. Neil oli meelevald otsustada nii näitlejate osade, kui ka suure hulga miljonite üle ja seda viimast otsustamist oli mistahes asutusel päris lõpuni võimatu kontrollida.

„Suu teisel juba ilane,” järeldas Mirebell noorema mehe pilku nähes ning ajanud rinna sihilikult õieli, hakkas veidi sammu kiirendades meeste ees minema. Ta pingutas kõigest väest tuharalihaseid. „Vaadake nüüd, te ilased vanamehed! Vaadake ja unistage. Siin on midagi, mida teie ealeski minult ei saa ega saagi saama!“

Tüdrukul oli hea meel, et oli just sel päeval pannud selga oma uue roostevärvi topi. Trikooriie oli küll veidi paksuvõitu, kuid see-eest oli pool selga paljas ning rinnahoidjat polnud vaja alla panna. Tissid hoidsid selletagi kenasti kikki. Mirebell oli hetkeks kõigega rahul. Ta sai iseendaga väga hästi läbi. Talle meeldis, et vanamehed teda piidlesid. Tüdruk liigutas oma tagumikku veelgi enam.

Jõudnud peaaegu bussipeatuseni, jäi Mirebell seisma ning asus uuesti kotti revideerima. Oli vaja vanamehi järele oodata, et kuulda, kas nad midagi ka tema kohta ütlevad. Näiteks, et kena tüdruk või midagi...

Kedagi ei tulnud. Neiu vaatas tagasi, kuid tee oli tühi. Imestunult vaatas ta teisele poole. Mehed polnud ju temast mööda läinud... Kuhu nad siis kadusid? Ega nad ometi restorani tagasi läinud? Hetke pärast keeras mändide vahelt välja auto, noorem meestest rooli taga. See oli midagi ebatavalist...

„Vaat kus mul direktorid väljas. Käivad siin keset päeva restos õgimas. Ilalõuad!“ pobises neiu ning jooksnud üle tee, jäi saabuvat bussi ootama. Selle nina paistiski juba eemalt autode tagant.

Auto sõitis otse bussipeatusse ja jäi Mirebelli kõrval seisma. Akna alla kerinud, ulatas noorem meestest talle oma nimekaardi:

„Me siin otsime filmi osatäitjaid ja... panime teid enne tähele...“ Ta vaatas korraks kaaslasele otsa ja too, saades aru, mida temalt oodati, noogutas. Selle peale noogutas ka noorem mees ning jätkas naeratus näol, „nii et kui te tahate, kui huvi on, siis tulete ehk ülehomme castingule? Aadress ja minu telefon on nimekaardi tagaküljel kirjas. Ootame teid kella neljaks.“

Autoaken sõitis taas sahinal kinni ning masin võttis kohalt.

Mirebelli jalad värisesid.

„Kas ma tahan, kas ma tahan...“ korrutas ta endamisi. „No mida siis veel tahta... Ma olen neid sõnu eluaeg oodanud. Ja ma teadsin, et see juhtub! Ja... juhtuski! Is-sver! See siin on mu elu unistus! Ja milline võimalus...“

Ta sõimas end mõttes, kuna ei olnud osanud kohe midagi mõistlikku vastata ja oli vaid mokk töllakil kuulanud seda, mis talle öeldi. Kui ta nüüd selle võimaluse maha magab või mööda laseb, siis on kõik läbi. Seda ei annaks ta endale kunagi andeks. Mitte iialgi!

Neidis oli ühtäkki ülierutatud ja põnevil. Ta ei tahtnud seda aga kogu ümbruskonnale välja näidata. Mida teha, mida ometi teha... Ei, ilalõuale ei hakka ta mingil juhul helistama, aga kohale läheb küll. Ja eks siis paista. Aga kuidas castinguks valmistuda?

„Ah, mis seal ikka! Igasugused jobutised käivad seal... Seega pole asi ei võimatu ega... tuleb nad lihtsalt pahviks lüüa ja ongi kõik,“ otsustas ta lõpuks ja naeratas. Mirebell lootis nimelt sellele, mis talle filmi osa pakkumise oli toonud. Lootis oma välimuse peale.

Signet ei tulnud ikka veel. Igavene reetur selline! Aga küll ma talle tagasi teen... Vot kui luban talle ka, et lähen Sossi, aga siis ei lähe...

Päev oli ootamatult saanud hoopis teise varjundi. See oli nüüd nagu viimsepäeva laupäev ja loomulikult ei saanud Mirebell seda päriselt omale hoida. Kiiresti võttis ta mõned kõned ja jagas kuuldut sõbrantsidega. Las kuulavad ja tunnevad kadedust. Otse loomulikult anusid nood, et ta neidki ära ei unustaks, vaid püüaks neilegi mingit osa saada. Soovitavalt tekstiga.

„Eks me vaata,“ vastas Mirebell viimasele palujale natuke nipsakalt, kuid siiski mitte keeldudes ja lõpetas kõne. Aga Signega on sõprus läbi, mõtles ta. Ei oota mina teda enam. Las tuleb kui tuleb. Aga Sossis... No las ta seisab seal siis üksinda seina ääres ja hallitab. Igaüks saab kohe aru, mille peale ta seal väljas on. Paras talle siis...

Mirebelli enesehinnang oli järsku kõrgustesse kihutanud ja seda nii sõbrantside kui ka meeste suhtes. Aga viimsepäeva laupäev oli veel noor ja seegi päev tuli enne castingut ära elada. Põhiliseks mureks oli nüüd oma ihu pisut veelgi pruunimaks pruunistada, sest küllap olid ta loomulik jume ja sellele lisanduv päevitus üheks põhjuseks miks teda lausa keset tänavat tähele pandi. Selles oli tüdruk surmkindel. Mirebell oli järsku heldinud kogu maailma peale. Mõelda vaid, teda oli välja valitud. Tegelikult ei olnud teda veel mitte valitud, vaid kõigest kutsutud, aga ta enda jaoks ei olnud sellel suurt vahet. Kutsumine tähendas, et filmimehed nägi läbi tema pruuni, veatu naha. Nägid ta väärtust ja hinda. Rõõmsalt kõndis ta luidete poole, et end lõpuks ometi pikali visata.

Keegi vilistas selja taga. Ta ei pööranud isegi pead.

Rannaäär oli paksult rahvast täis. Võimatu oli leida kohta, kuhu pikali heita. Kusagil künkal põõsa varjus oleks olnud ideaalne peesitada. Sealt oleks hea olnud ka rahvast silmitseda. Kahjuks olid sedasama ka paljud teised arvanud. Siin magas ema, kelle lapsed üksteist liivaga loopisid, kõrvalkünkal ajas mingi kõrendisarnane mees endale käes olevast kausist midagi suhu. Tema vähemalt viiesaja kilone naine tuhnis aga toidukotis ja oligi sealt juba pirukad välja tirinud.

„Ökk,“ mõtles Mirebell ja läks edasi. Järgmiselt künkalt, kibuvitsapõõsaste vahelt leidis ta noormeeste seltskonna. Kõik naersid ja mõnel olid silmad juba vidukil. Seda vile- ja kisakoori, mis nüüd lahti läks:

„Devuśkaa... krasavitsaa...“

Mirebell heitis neile kiire pilgu. Üks jubedam kui teine. Üks kiitsakas, teine paks, kolmandal kiilas ja muhklik pea, neljandal viinapudel pihus.

„Idioodid,“ lahterdas ta nad kiiresti kriitikariiulile teiste hulka ning raiskamata selliste peale rohkem aega, kõndis edasi ning ronis lõpuks üle luidete mereveele ligemale.

„Viimaks ometi!“ ohkas ta. Siin leidus veidi vaba pinda. Umbes kümne meetri kaugusel oli keegi just oma lina kokku rullimas ning tüdruk astus sinnapoole. Aega rohkem kaotamata tiris ta kotist välja oma punase- ja valgemummulise rannalina ning laotas selle maha. Vaatas seejärel ringi. Riidevahetuskabiin jäi kaugele. Ah, mis seal ikka! Ta hakkas sealsamas päevitusrinnahoidjat selga panema, põhjustades sellega veidi eemal lebavas naises pahameelt. Naise mees ei saanud nimelt rinnahoidjat selga panevalt neiult enam pilku ära. Seelik üle pea ja Meribell heitis linale pikali. Oli mõnus. Päike polnud enam nii kõrvetav, kuid siiski piisavalt kuum. Tütarlaps sulges silmad ning kohe tundus, et tema kõrval lebab Heiki, kelle silmad, nagu ligiduses istuval meesterahvalgi, peas niipea vilama hakkavad, kui ta mõnd bikiinides naist näeb. Tegelikult, kui kellelgi selline jube kole ja rasvaste juustega naine oleks, nagu see seal, no siis vahiks igaüks ringi. Eriti, kui ta mõnd tõelist kaunitari näeks. Kuigi nad peaks teadma, et selliste juures neil śanssi pole. No vaadata on ju ikka ka kena... ei saa neile seda ära keelata... Aga see Heiki! No mitte ühestki seelikust ei saa see väärakas mööda mindud! Olgu pikk, paks, peenike või näost nii, et ainult pimedas võib vaadata. Ja et ta jõudis tema enne maha jätta kui tema teda. See oli see, mis kõige rohkem veel vihale ajas.

Mälestused tulid tagasi, argised ja mitte just kõige helgemad. Kaks päeva pärast tüli tuli Heiki ja ütles, et viib minema oma paar riidehilpu ja mingi nõmeda raamatu, mis tal Mirebelli juures olid. Ta olevat leidnud oma elu armastuse ja tema süda kuuluvat nüüd ainult ühele naisele. Sellele õigele. Siga, siga, siga, trummeldas peas. Meribell võttis pihku liiva ja lasi seda läbi sõrmede joosta. Igavene siga see Heiki, täielik värdjas.

Aga nüüd, kui ta teada saab, et just mind on juba samahästi kui filmi valitud. Aa... Ta läheb lolliks! Oi, ta kahetseb... et oli selline idioot. Minust hakatakse ajalehtedes kirjutama. Minu pilt ilmub kõigi ajakirjade kaantel... Jah. Sellest jääb Heiki nüüd ilma. Aga ta võib vihane olla! Mirebell taipas, et filmiosa, mille ta saab (et ta saab, selles polnud tema meelest kahtlustki), on see, mis ta kurvastamisest ja vihastamisest päästab. Enamgi veel. See avab tema jaoks täiesti uue maailma. Naljakas. Piisas vaid mõttest härradele Volgas, kui tuju taas heaks läks.

„Ja mina mõtlesin et mingid tavalised kiimas vanurid,“ muigas ta. „Aga vaata üllatust, teised kohe lausa tuntud filmimehed.“

Mõnuga kujutas Mirebell ette, kuidas ta filmis oma rolli täites kinoekraanilt Heikile lehvab ja hüüab, et näed nüüd, said mis tahtsid. Mõtle ometi järele, kelle vastu sa juhmakas mind vahetasid...

Kahju ikkagi, et ise ei saanud esimesena öelda, et kõik on läbi! Oleks ta välja visanud ja tema pluusi talle järgi. Selle oleks võinud enne ka lõhki lõigata.

„Pagan küll, et ma seda ei teinud...“ Neiu oli enda peale vihane. „Aga küll ta veel saab, küll ma talle veel näitan! Leian sellised poisid, et sel juhmakal ringiajajal jääb suu ammuli. Ja üldse. Oleks ma parem Peetriga jäänud. Igav möku, aga... samas sain teha mida tahtsin. “

Heiki polnud Mirebellil esimene olnud. Ka mitte ainuke. Ka teine mitte. Siiski ajas ta omi asju delikaatselt. Isegi Signe ei teadnud kõike. Tema suure suu ja jutustamisvajaduse juures. Vaikimine oli olnud ainuõige valik. Kuigi, ka temast oli nii mõndagi teada. Ja mitte ainult parimal sõbrannal, vaid tänu ta enda jutukusele kõigil, kes kuulata viitsisid.

„Ai,“ ehmatas Meribell, kui näole liiva pudenes. Ta ajas end istukile ja avas silmad. Nojah, tema kõrval lamanud punase peaga naine oli oma rannalina võtnud ja seda sealsamas inimeste vahel raputama hakanud.

„Järjekordne idioot!“ leidis ka tema otsekohe oma koha Meribelli lollide riiulil.

Pissihäda oli ka. Ta ajas end püsti. Tuleb vist ikka üks tiir teha, pole pääsu. Tüdruk hakkas rannahoone poole minema. Asi ei andnud enam oodata. Ega see välikäimla suurem asi polnud, aga mis sa hädaga teed. Käimla oli isegi liiga palju öeldud. Peldik. See oli õige sõna. Mirebell tõmbas kopsud õhku täis, enne kui sisse läks. Kui kiiresti teha, peaks hinge kinni hoidmisega hakkama saama. Ruum oli hämar ja jahe. Üle tsementpõrandal olevate loikude hüpates jõudis ta pärani uksega oleva kabiinini ning sisse karanud, lükkas jalaga ukse koomale. Käega ei julgenud ta siin midagi puudutada. Asi aetud, hakkas ta põrandale vaadates kiiruga tagasi välja minema. Pang! Keegi, kes just kabiiniukse lahti lõi ja seejärel joostes väljus, oli sundinud Mirebelli tahtmatult kõrvale hüppama ning seinalt tuge otsima. Nüüd tundis ta, et käsi, mis vastu seina puutus, lausa kõrvetab. Sein oli niiske. Kindlasti mingite rõvedustega kokku mäkerdatud.

„Issake, kui ma siit äkki mõne ilge haiguse veel kaasa saan...“ halas ta endamisi ja krimpsutas nina. Kloorihais oli väljakannatamatu. Lõpuks üle läve saanud, tõmbas Meribell kopsud taas värsket õhku täis. Kätt endast igaks juhuks eemal hoides hakkas ta minema tagasi koha poole, kuhu oli jätnud oma rannalina ja koti. Seal tuleb kindlasti vette minna ja vähemalt käed puhtaks pesta. Ta vaatas pingeliselt jalge ette maha, nagu otsiks ka mööda liiva sammudes puhast kohta, kuhu astuda.