Читать книгу Ära kriimusta end vastu unistusi - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 5

Hubertiga muutus asi tõsisemaks ühel tavalisel suvilaläbul Muugal. Oli hilissügis, arvata et november. Lehti puudel igatahes enam ei olnud ja ka pimedaks läks juba kella viie paiku. Mirebell oli Hubertist ligi aasta vanem ja elutundmises märksa kogenum. Pidu lõppes, nagu peod toona tavaliselt ikka, jagamisega. Nii selle kohta öeldi, ehkki vahel läks ka korrutamiseks ja liitmiseks-lahutamiseks.

Jagada aga sel korral eriti nagu kedagi ei olnudki. Hubertist endast polnud enam jagajat, eks oli juba võetud ka ning eelmine öö oli poolikuks jäänud. Ta keeras end kõrvaltuppa paksu vatiteki alla magama tükk maad enne, kui pidu ära lõppes. Ja ega see pidu mingi mürtsuga lõppenudki, pigem ikka mingi väsinud punktiiriga. Mirebelli ta eriti märganud ei olnud. Vähemalt polnud ta välja näidanud, et tal tüdruku suhtes mingit nähtavat huvi oleks olnud.

Peod lõppesid tavaliselt üsnagi sarnaselt. Kas sai jook otsa ja seda mindi juurde hankima või mindi siis kusagilt kedagi (naisi) juurde tooma. Ilma naisteta õiget pidu nagu ei olnudki. Mingis faasis nad lihtsalt pidid tulema ja kui nad ise ei tulnud, siis mindi neile kuhugi järgi. Või kutsuti nad kohale. Võimalik oli ka selline lõpp, et kõik mähkus mäluaugu tumedasse hämusse.