Читать книгу Kättemaksu ballaad - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 4

„Võitsingi! Uuh...“

Jolanda sulges kiiresti laptopi. Ta ei tahtnud enam kiusatusele – teha veel üks mäng ja siis veel üks ja nii lõputult – järele anda. Kiiganud seejärel seinal ilutseva vanaaegse kella poole naine üllatus:

„Ups! Juba neli!“

Aeg oli möödunud märkamatult. Ta oli plaaninud pesta pesu ja koristada ning siis ehk veidi ka lugeda, kuid pidi nüüd ülepeakaela kiirustama, kui tahtis vähemalt õhtusöögiga enne Riiko kojutulekut valmis saada. Siiski, pesumasina peaks enne tööle panema. Seda jõuab küll teha!

Terve päev oli kulunud arvuti taga mängides. Nagu ka kõik eelmised vabad päevad. Alati tegi ta hulganisti plaane, mida teha ja kuhu minna. Lõpuks oli aga alati nii, et peale arvutimängu eriti muud teha ei jõudnudki.

Jolanda tõusis ja kiirustas käigu pealt vannitoast mustapesu korvi kaasa haarates kööki. Aega polnud enam raisata. Asetanud valgest plastmassist ümmarguse pesukorvi põrandale, avas ta külmiku ukse. Õnneks oli jätkunud taipu kotletitaigen juba lõuna ajal valmis segada, kui ta endale kohvi juurde keetis. Arvuti taga istudes ja mängides kulus seda tasside kaupa.

„Nii!“ ütles Jolanda iseendale. „Kotletid pannile praadima ja siis ruttu pesu masinasse! Või vastupidi? Pesu enne ja siis kotletid? Ei, kotletid võivad ju praadida, kuni ma pesuga õiendan... vist...“

Pesumasin seisis imetillukeses kapitaolises ruumis. Kui nad korterisse kolisid, oli seal külm sahver olnud. Ruumi otstarve muutus, kui nad Jolanda vanematelt jõulukingiks pesumasina said. Nende vannituba oli nii tilluke, et masin polnud sinna mahtunud. Köögiski polnud selle jaoks ruumi. Riiko oli valjul häälel iseendaga aru pidanud ja korteris ringi vaadanud ning tulnud siis mõttele köögi otsas asuvasse pisikesse uberikku selle tarvis koht teha. Seda kuuldes arvas Jolanda, et idee on briljantne. Rõõmsalt hüpates ja plikatirtsu kombel käsi plaksutades kuulutaski ta mehele oma arvamust. Riiko, saanud naise ülienergilisest heakskiidust tuge, asus otsekohe tegutsema. Paari päevaga oli ta sahvrist riiulid välja lõhkunud, seina mõned augud puurinud, veetoru sisse vedanud ja äravoolugi ühendanud. Tirinud seejärel elutoa nurgas paar kuud kasutuna seisnud pesumasina kööki, toppis ta selle napilt punkrisse. Pärast voolikute ühendamist ning masina vooluvõrku lülitamist hakkas see kohe ka tööle. Jolanda oli vaimustuses:

„Milline mees!“

Ta tundis end väga õnnelikuna. Meenutas seda Riiko vapustavalt head ideed väsimatult ja tihtlugu hiljemgi. Eriti just siis, kui abikaasa juhtus samal ajal köögis olema ja tema pesumasina juures õiendas. Neil hetkedel meest kiites polnud naine sõnadega sugugi kitsi olnud.

Riiko oli inimene, kes ei jätnud ühtegi tööd järgmisele päevale. See oli omadus, mis Jolandat mitu aastat tagasi väga üllatas ning talle tugevat muljet avaldas. Enamus tema tuttavatest poistest aina lubasid ja lubasid, kuni lõpuks unustasid, mida. Riiko kohta ei saanud seda kunagi öelda. Nüüdki, pesumasinasse pulbrit mõõtes ja oma asjalikule abikaasale mõeldes, tundis naine siirast rõõmu:

„Küll mul on ikka mehega vedanud!“

Ta uuris sahtlikeses kõrguvat valget värvi kuhjakest. Raputas igaks juhuks sortsu pulbrit juurde ja silmitses seda hindavalt uuesti.

„No vist aitab kah!“

Jolanda asetas Arieli-paki riiulile tagasi.

„Ja see on hea nende vanade majadega, et on igasugu ubrikuid ja kapikesi, mida üks tubli töömees oskab vajadusel ümber ehitada!“ naeratas ta endamisi ning kummardus, et sobrada pesukorvis. Tirinud välja käterätikud ja võtnud seejärel kätte tumeda püksipaari, seisis ta uue probleemi ees:

„Kas pesta enne tumedad või heledad asjad?“ Käsi peatus äkitselt. Riiko tööpüksid tundusid kahtlaselt rasked olema. Nagu mitmeid kordi varemgi.

„Muidugi! Karta on, et tassis jälle tööd koju kaasa,“ ohkas naine. Ta pistis käe nii pükste esi- kui tagataskutesse, et leida võimalik pahategija ja päästa pesumasin lukksepa tööriistade eest.

„Njah,“ arutles ta omaette. „Võibolla, et need trumlis keereldes masinat ei rikugi, aga mispärast peaksin ma pesema mingeid metallijubinaid? Kui tobe!“ Naine vangutas võidukalt pead, kui sõrmed püksitaskus metalli vastu puutusid. Loomulikult. Ta oli seda ette teadnud ning muigas nüüd:

„Üllatus-üllatus. Mutrivõti!“ Võtme number kaheksa välja võtnud, leidis ta taskutest veel hambaorgi, äranärtsutatud ning määrdunud serveti, süttari, kuivanud nätsujunni, paar karamellikommi ja visiitkaardi. Jolanda vaatas seda uudishimulikult. Salonplus.ee? Tahtis papitüki koos muu sodiga juba prügikasti visata, kui märkas, et kaardikese teisele poole on pastakaga midagi kirjutatud.

„Hm! Telefoninumber?“ Nii oligi. Keegi oli kaardi tagaküljele mobiili numbri kirjutanud. Suurelt. Ja Riiko käekiri see polnud. Need siin olid ümmargused, hoolikalt maalitud numbrid.

„Nii kirjutavad ju naised,“ turgatas pähe. „Huvitav, kas Riiko leidis endale ihujuuksuri? Kavatseb seal juukseid lõikamas käima hakata?“ Ta vaatas uuesti kaardi esikülge ja avas siis selle. Ühtegi nime kusagil kirjas polnud, kuid juuksla number leidus kaardikese alaserval.

„Nojah... ju see siis nii on,“ otsustas ta pärast telefoninumbri silmitsemist ja sellele järgnenud kiiret mõttetegevust. „Arvatavasti juuksuri isiklik number! Imelik, Riiko polnud juuksurisse minekust midagi rääkinud...“ Ära viskama ta Salonplus-i visiitkaarti ei hakanud. Õigusta end veel pärast, kui too kaardikest otsima hakkab ja seda leidmata teda seejärel hoolimatuses või armukadeduses süüdistab.

Jolanda pani kaardi pesupulbripaki kõrvale riiulile. Tal polnud rohkem aega, et Riiko kummalise käitumise üle imestada. Kükitanud, tõmbas ta juba masinasse pandud tumeda sviitri ja tumesinised kodudressid välja, jättes need masina ette kitsukesele ukseesisele ribale, Riiko tööpükste kõrvale vedelema. Olles meelt muutnud toppis ta pesutrumlisse hoopis heleda pesu. Masina tööle pannud, sulges ta ukse ning võttis tühja pesukorvi kätte, et see vannituppa tagasi viia, kui juhuslikult pliidil särisevale pannile libisenud pilk talle kotlette meenutas.

„Neetud!“ libises huulilt.

Pliidini jõudis Jolanda viimasel hetkel. Pannil olevad kotletid hakkasid juba kõrbema. Ta võttis ühe käega panni käepidemest ja lasknud teises käes olnud pesukorvil maha kukkuda, haaras köögikapil vedeleva noa. Kotletid ümber keeratud, avas ta kraani ning täitnud kiirkeetja veega, pani selle tööle. Riikol tuleb leppida pakipulbrist tehtud kartuli pudruga. Ta oli küll kavatsenud ise pudru jaoks kartuleid keeta, kuid see arvuti! Selle taga istudes ja pokkerit mängides läks aeg nii kohutavalt kiiresti.

„Nojah. Nüüd on nagu on,“ ohkas naine. „Järgmine kord, kui olen vaba, siis teen midagi erilist ja maitsvat!“ See oli rohkem nagu iseendale antud, mitte eriti tõsiselt võetav lubadus, mis kõlbas, et oma mängusõltuvust vabandada.

Nagu kümnetel kordadel varemgi, vabal päeval kodus olles, oli kõik plaanitu tegemata. Polnud mingit mõtet iseenda peale vihastada, nüüd oli kiire, et söögiga õigeks ajaks valmis saada.

Jolanda otsis külmkapist välja värske kurgi ning lõikus selle kiiresti viiludeks, seejärel segas kartulipudrupulbri veega. Söök valmis, viis ta jalus vedeleva pesukorvi tagasi oma kohale vannituppa, kus see duśikabiini ja kraanikausikapi vahel koha uuesti sisse võttis ning läks edasi elutuppa ja vajus diivanile. Südames oli millegipärast rahutukstegev tunne. Nagu aimaks halba.

„Ma pole küll selgeltnägija, aga midagi on toimumas,“ arvas Jolanda. Tuju oli ka rikutud. Osaliselt küll seetõttu, et jälle oli terve päev arvutis pokkeri mängimisele kulunud. Sellega oli ta aga ometi harjunud. Mis võis see siis olla? Eelaimus, mis järsku hinge pugenud ja nüüd järelejätmatult kipitses ja häiresignaali andis?

„Kas Riikoga on õnnetus juhtunud? Ei, see pole see...“ Naine niheles diivanil. „Mis see on, mis meeled nii ärevile ajab? Alles tund aega tagasi oli kõik rahulik.“

„Mis hetkest ma murelikuks muutusin,“ püüdis ta meenutada, ise samal ajal oma käsi uurides. „Küüned vajavad maniküüri! Aga millal veel seda jõuab?“

Korraga Jolanda taipas, mis oli ärevusetunde idanema pannud. Tegelikult üsna lihtne ja argine küsimus, mis nüüd südames kraapis.

„Millal see oli, kui Riiko viimati juukseid lõikas?“

Hajameelselt sirutas Jolanda käe ning võttis laualt teleripuldi. Ta vajutas number kolmele. Sealt peaks sarjakas hakkama.

„Nii, Riiko lõikas juukseid... millal, millal...?“ Naine soris mälus, püüdes meelde tuletada vähemalt, mis kuus võis see olla. Ärritatult andis ta lõpuks alla:

„Ei, ei tule meelde. Paar-kolm kuud tagasi ehk? Juuksesalgud on tal praegu juba krae vahel. Ja taevakene, viimati lõikasin ma ju ise... Siis ta ütleski, et üks külg on teistmoodi, pikem kui teine ja et järgmine kord läheb juuksurisse! Aga ta pole ju veel läinud! Või käis nüüd aega kinni panemas? Tema? Imelik. Pole nagu Riiko moodi. Kui kohe ei saa, siis ei tahagi. Aga... Mine sa tea... Ehk ei saanud kohe lõigata ja siis anti talle number, et helista, kui tahad tulla, siis lepime kokku millal... Kas võib nii olla? Ah, ei tea...“

Naise arupidamise katkestas avatav välisuks ja Riiko hääl:

„Jollu! Tead, jube kiire on! Täna on meestega väljaminek! Ma käin kiiresti duši all, sa viska mulle sel ajal puhtad riided voodile!“

„Mis välja?“ üllatus Jolanda. „Nüüd äkki? Ma tegin juba süüa ja... Sa oleksid võinud ju siis ometigi helistada ja...“

„Mida? Mis helistada? Milleks seda? Ma tulin ju koju ja nüüd ütlengi, pealegi....“

Kaugemale ta oma seletusega ei jõudnud, sest ärritunud naine katkestas mehe jutu:

„Nüüd ütled sa jah! Tahad öelda, et just nüüd said teada, et te lähete välja? Viimasel minutil anti käsk, et tead, sul on õhtuks plaanid, millest naine midagi teadma ei pea! No ma tõesti loodan, et see nii pole. Sa oleksid pidanud helistama, et ma oleksin jõudnud end korda teha. Ma pean ka duši all ära käima ja...“ Õhku nappis ja Jolanda hakkas köhima.

Riiko, kes oli hakanud vannitoa poole taganema, kasutas hetke, kui naine hinge tagasi tõmbas, ning pistis vahele:

„See mõte tuli meil alles viimasel minutil. Ja pealegi... Me läheme täna poistega välja! Sinuga läheme mõni teine...“ Vannitoauks sulgus ning summutas mehe hääle. Jolanda ei kuulnud lause lõppu, mille peale ta veel rohkem ärritus ja häält kõrgendas:

„Hah! Ja mis jama see veel on? Kui sul on vaja poistega välja minna, siis otsi ise endale ka riided selga!“ Ta kuulatas. Vastuseks keerati dušikabiinis olev veekraan viimseni lahti. Naine tundis, kuidas süda tugevamini lööma hakkas:

„Mis siis nüüd lahti on? Segaseks läks või?“

Selline käitumine polnud sugugi Riiko moodi. Mitte et ta üksinda väljas poleks käinud või vahel sõpradel külas. Aga neil puhkudel tavatses ta helistada ja hoiatada, kui päevakavas midagi muutus või vahele tuli.

„Naljakas ikka küll! Ja mida teha?“ Jolanda mõtles palavikuliselt. Esimene pähetulnud mõte teemal, mida teha, käskis mehele otsekohe vannituppa järele minna, et asja selgitada.

„Õige! Las ütleb, milles asi on!“ kiitis Jolanda iseenda idee heaks ja kiirustanud esikusse, haaras vannitoaukse käepidemest ning tõmbas. Kinni!

„Selge!Riiko on ukse seestpoolt lukku keeranud. Muidugi selleks, et ma talle sinna järele ei saaks minna,“ oli Jolanda kindel. Ta tõmbas igaks juhuks uuesti käepidemest. Uks jäi suletuks. Tundes, kuidas viha kasvab, hakkas ta tigedana uksele taguma:

„Tee kohe lahti! Ma tahan sinuga rääkida!“

„Jollu, kas sa otsisid juba riided välja, ma ütlesin, et kiire on...,“ kostis läbi veepladina Riiko hääl. Jolanda virutas veel kord rusikaga vastu ust ja lasi seejärel käed rippu. Pettumus sundis ohkama. Nututujugi tuli peale.

Mõelnud veidi, otsustas ta taktikat muuta:

„Aga kas on ikka vaja niimoodi tüli kiskuda? On see tark tegu? Ja pealegi, küll ta pärast koju tagasi tuleb, kuhu tal ikka minna... Ja mida ma üldse vihastan? Lihtsalt sellepärast, et ta mulle enne ei helistanud ja ei öelnud, et nad lähevad välja? Nõme...“

Tülinorimise mittevajalikkusele õigustusi leida oli ülimalt lihtne, kuid Riikole nii kergelt alla anda ta siiski ei tahtnud:

„Mõtleb veel, et ma ei hooligi, kus ta käib ja mida teeb! Aga ikkagi imelik, selline mitte-Riikolik käitumine.“

Jolanda otsustas, et on mehe peale ikkagi veidi pahane, kuid läks siiski magamistuppa, et talle väljaminemiseks vajalikud riided valmis panna. See ei seganud teda muidugi omaette torisemast:

„Ja kust mina tean, mida ta tahab selga panna? Ja kuhu nad üldse lähevad?“ Samas tuli pähe uus mõte ning meeleolu muutus natukene paremaks:

„Mingu, kui tahab! Mängin veel natukene. Pole kedagi, kes õiendaks, et ma temaga ei tegele. Homme niikuinii jälle tööleminek ja seal juba ei mängi!“ Ta avas kapiukse ning jäi kapi paremal küljel rippuvaid mehe riideid silmitsema:

„Ja milliseid neist ta siis tahab? Seda keha ligi liibuvat musta sviitrit? Või ruudulist särki? Ja teksad...? Kas musti või siniseid või...? Oeh! Kerge öelda, et pane valmis... Ah, valigu ise! Aluspesu võin välja võtta, aga edasi vaadaku tõesti ise!“ Nii ta tegigi. Läks seejärel edasi korteri kõige väiksemasse tuppa. See oli ühtlasi ka korteri kõige päikeselisem ruum, suure aknaga. Nad rääkisid Riikoga ühtepuhku, et see on meie tulevase lapse tuba. Siin hakkab ta mängima ja õppima. Magama ja sõpradega lollusi välja mõtlema.

Riiko oli isegi juba plaane teinud, kuidas tuba ümber ehitada, kui laps suuremaks kasvab. Ta kavatses magamisaseme ruumi võitmiseks lae alla teha. Vana maja kõrged laed andsid selleks suurepärase võimaluse. Praegu, seda tulevast last planeerides, täitis tuba aga nii treeningu kui arvutiruumi tähtsat osa. Jolanda jõudis end just toolile istuma seada, kui meenus, et ta oli ju pesumasina enne tööle pannud:

Oi, sa jutt küll! Ma pean ju pesu masinast välja võtma! Ja söönud pole ma kah...“

Ta hüppas kiiresti püsti ning läks kööki. Pesud masina kohale restile kuivama riputanud, tõstis naine toidu taldrikule ja tuli sellega väiksesse tuppa tagasi. End mugavalt arvutilaua taha toolile seadnud, pistis Jolanda juba ammu jahtunud kotletist korraga pool suhu ja avas seejärel laptopi.

„Miks mitte enne pasjansi ladumist kõigepealt internetist „Postimeest“ lugeda?“ Kohe sai ta aru, et see teda tegelikult ei huvitagi. Tusaselt ja tujutult pealkirju vahtinud, klikkis naine edasi „Õhtulehe“ küljele. Ka seal ei leidunud midagi, mis oleks lugemist väärt. Ta neelatas ning libistas hiirega uuesti üle pealkirjade.

Kuuldus, kuidas Riiko vannitoast välja tuli, magamistuppa läks ja seal toimetas. Otsustades sellele mitte tähelepanu pöörata, pistis Jolanda suhu kotleti teise poole.

„Hm. Maitsvad!“ Kartulipudergi oli päris söödav. Hajameelselt klikkis naine edasi „Päevalehe“ küljele ja luges uudiste pealkirju. Nentis seejärel, et igal pool olid samad, tema jaoks tähtsusetud uudised. Tema mõtted kippusid mujale.

„Kas peaks ehk Riikole sellise käitumise eest ikkagi õppetunni andma?“ Jolanda polnud selles päris kindel. Oli pisuke hirm teha sääsest elevant.

Mõtlikult libistas ta hiirt arvutil edasi-tagasi, kuni märkas uudisteküljel viidet loole ilukirurgias kasutatavast botoxist. Ta hakkas lugema, kuid kui taipas, et silmad libisevad tekstil, selle sisust aru saamata, lükkas naine tooli lauast eemale.

„Ei,“ mõtles ta, „ma ei suuda keskenduda! Ikkagi selline ebaviisakas käitumine Riiko poolt. Mis talle järsku sisse läks? Meestega välja, hm..., üllatus-üllatus!“ Enesetunne muutus taas kehvemaks:

„Alguses raiska päev ära arvutis mängides, siis on mehele midagi sisse läinud...“

Mõeldes, et loeb artiklit hiljem, mõni teine päev, kui aega on, lükkas Jolanda tooli jälle lauale ligemale ja salvestas dokumendi arvuti desktop’ile. Et ära ei unustaks.

Tusaselt sõi ta taldriku tühjaks ja viitsimata seda kohe kööki viia, logis end sisse Buduaari foorumisse. Nüüd oli ju vähemalt arvuti taga istumiseks aega laialt käes.

Magamistoast kostis habemeajamismasina häält.

„Või et siis nii tähtis on see tänane väljaminek!“ pomises naine pahuralt. „Koguni nii tähtis, et mind ei kõlba kaasa võtta... No mida tähtsat neil seal meestega rääkida on? Mida ma kuulda ei tohi!“

Jolanda teadis isegi, et asi pole selles, et tema midagi meeste jutust kuulda ei tohiks, kuid kuna ta end juba üles ärritanud oli, ei leidnud hing enam rahu.

„Aga ega ma oma pettumust Riikole välja ei näita,“ otsustas ta. „Ja küll ma talle veel tagasi teen. Hiljem.“

Ta vajutas foorumis teemale Mida te üldse ei söö.

„Nii, millest meil siin siis kirjutatud on? Jahah... Kes ei salli rosoljet, kes makaronisalatit, verivorste, hapukapsast, kes jälle seeni, kala ja kruupe. Oeh!“ Jolanda mõtles veidike. „Mida mina siis ei seedi?“ Korraga tuli talle enda meelest hea mõte. Muiates kirjutas ta: ei söö rosinaid, vihkan sardelle ning piparkoogid ajavad iiveldama.

Saatnud vastuse teele, libistas ta silmad üle teiste teemade, kuid kõik tundusid ühtviisi tobedad. Loginud end Buduaarist välja, avas ta ohates pokkerikülje, et mängima hakata:

„Pagana Riiko, terve mu õhtu oskasid sa ära rikkuda!“

Oodates, kuni mäng laeb, vaatas Jolanda seinale arvuti taga. Suurel raamitud pildil seisid nad koos Riikoga loojuva päikese kiirtes. Foto oli tehtud paar aastat tagasi Rhodosel, kui nad seal talvepuhkust veetsid. See oli siis. Praegu on abikaasa aga magamistoas ja riietab end, et meestega kuhugi välja minna. Milline iroonia... Isegi pasjansiladumine ei meelitanud enam.

„Milline ülbe tüüp! Ma ei tee temast enam väljagi!“ mõtles naine ega tahtnud oma mehele sel päeval rohkem tähelepanu pöörata.

„Ma ei lähe isegi uksele, et talle head aega öelda,“ otsustas ta. „Las saab aru, et läks oma käitumisega üle piiri. Mida ta õige mõtleb?“

Hajameelselt klikkas ta hiirega kaartidele. Pokkerimäng ei sujunud, kuid telekat vaatama minna Jolanda veel ei tahtnud. Kangekaelselt istus ta arvuti taga edasi.

„Kui Riiko on läinud, vot siis lähen teleka ette lösutama. Ja teeks õige kohvi ka veel?“ Ta seadis kolm kaarti õigesse järjestusse ning otsustas Riikole enam mitte mõelda. Ootamatult hakkas pasjansiladumine sujuma. Naine jõudis mänguga peagi võiduka lõpuni ja alustas järgmist mängu, kui tajus äkitselt abikaasat oma selja taga seismas. Hoolimata otsusest Riikost sel õhtul enam mitte välja teha, keeras Jolanda end koos tooliga kiiresti ringi:

„Jahah! Hakkad minema,“ ei suutnud ta varjata solvumist hääles. Ega ta tahtnudki.

„Musikene, sa pole ometi pahane?“ Riiko kummardus ning andis naisele põsemusi. Jolanda tõusis. Eneselegi ootamatult asetas ta käed mehele kaela ümber. Otsus – mehest mitte välja teha, mingu või kuu peale, oli juba ununenud!

Jolanda hoidis kramplikult mehe kaela ümbert kinni. Südames hakkas jälle kripeldama. Miskipärast oli tunne, et kui ta mehel nüüd minna laseb, kaotab ta Riiko igaveseks. Pisarad tikkusid silma. Kiiresti tõmbas Jolanda käeseljaga üle põse.

„No mis nüüd on?“ imestas abikaasa. Naine tõmbas vaid pikalt ninaga, kust tahtis tilkuma hakata ning kallistas meest veel tugevamini. Riiko vastu ei kallistanud. Selle asemel tegi ta katset naise üle nalja visata:

„Kas kaotasid pokkeris viis krooni või?“

„Ah, ole nüüd..., ära aja lolli...“

„No mida sa Jollu-lollu siis vesistad?“ muigas mees. Ega ometi sellepärast, et pead mõned tunnid täna õhtul üksinda kodus olema? Sa mu tobuke..., ma tulen ju tagasi, ega ma kuhugi kao!“ Ta patsutas omamehelikult nagu sõbrale naise õlale.

„Ah, ma niisama...,“ vesistas Jolanda. „Mulle lihtsalt ei meeldi, kui sa nii teed. Midagi ei ütle ja siis äkki! Prauhti... Tahad ära minna ja...“

Kaugemale Jolanda oma süüdistuskõnega ei jõudnud. Riiko surus oma huuled naise omade vastu. Ta suudles teda pikalt ning naeratas seejärel:

„Rahune nüüd, Jollu, ma ütlesin ju, et tulen varsti tagasi!“

Võtnud naise käed oma kaela ümbert, nihutas ta need Jolandale selja taha. Naisele see ei meeldinud. Nuuksatus ning naise nägu tõmbus mossi:

„Mks sa nii teed? Mis sul viga on? Kas ma ei või enam oma isiklikku meest kallistada ka või? Tead, mida ma sulle ütlen? Kallistan, kui pähe tuleb ja millal tahan ja kui palju kordi tahan ja...“

„Kallis! Ma pean ju minema hakkama. Kalle ootab. Ja tead? Mida rutem ma lähen, seda rutem olen ka tagasi!“ Riiko pöördus minekule, olles enne abikaasa toolile istuma surunud. Jolanda jäi mehele järele põrnitsema. Tema abikaasa nägi hea välja. Seda tuli tunnistada. Blondid lokkis juuksed kena mehise näo ümber. Tugev lõuajoon. Ilus kulmukaar. Pikk ja sihvakas. Jalga pannud tumedad teksased, oli mees selga tõmmanud musta, kolmnurkse kaelusega liibuva sviitri. Kaela ümber oli tal tumesinine siidsall, mille nad olid ostnud eelmisel aastal Türgis käies.

„Ta võiks modell olla, kui tahaks!“ mõtles Jolanda.

Talle oli alati meeldinud, kui teised naised tema meest vaatasid.

„Vaadake, lollid,“ mõtles ta neil puhkudel uhkelt. „See on kõik, mis te võite ja saate! Sest see kena ja ihaldusväärne mees siin on minu abikaasa!“ Võõraste naiste pilgud, mis suunatud tema mehele, kõdistasid iga kord meeldivalt Jolanda enesetunnet.

Ta tundis, et tahab oma meest. Tahab kohe ja siin. Hetkegi viivitamata hüppas Jolanda toolilt ning järgnes mehele esikusse. Uuesti pani ta käed Riikole kaela ümber:

„Kas see on päris kindel, et sa ikka meestega välja minna tahad? Võibolla tahaksid selle asemel minuga aega veeta?“ Ta tõmbas keelega kutsuvalt üle huulte. Unustas, et on koduriietes ja näeb oma higises kampsunis mitte eriti veetlev välja. Lisaks igatsesid juuksed vett ja šampooni. Ta oli plaaninud juba hommikul duši alla minna, kuid see arvuti... See nagu kontrollis teda. Esimese asjana hommikul ja viimasena õhtul. Kuid praegu oli vaja meest välja minemast takistada. Iga hinnaga. Ta võttis mehel käest ja pigistas tema sõrmi:

„Kas läheme magamistuppa?“

„Kallis! Ole nüüd, sa tead ju, et mul on kiire. Ma pean veel Kar.., Kalle peale võtma!“

Jolanda märkas mehe keelevääratust, kuid ei näidanud seda välja.

„Praegu ei saa pisiasjade pärast nääklema hakata,“ mõtles ta. „Seda, mis Kar...-i ta silmas pidas, seda võib homme küsida. Pealegi, arvatavasti mõtles ta Karmot. Kuigi, nad ei tööta ju koos! Võibolla tahtsid niisama kokku saada? Aga miks ta siis Kalle ütles? End parandas? Sest et ta võtab Kalle auto peale ja Karmoga saavad hiljem kokku – püüdis Jolanda endale kiiresti asja seletada. Kuid ei... Imelik, kas siis Kalle ja Karmo tunnevad ka teineteist? Nad on ju hoopis erinevatest tutvusringkondadest...“

Kõikvõimalikud stsenaariumid kihutasid üksteise võidu läbi pea. Jolanda ise hoidis aga samal ajal mehel kaela ümbert kõvasti kinni. Teda pealetükkivalt suudeldes, takistas ta tal väljumast. Mees algul vastas suudlustele, kuid kui need lõppeda ei tahtnud, püüdis ta end vabandusi pomisedes vabastada:

„Kallis..., Jollukene..., ma jään ju hiljaks! Mind oodatakse. Mm... lase mind nüüd lahti!“

„Kas sa ei taha siis mind enam?“ nuuksatas naine. Ta rippus mehe jakihõlmas kui keegi hale, hukule määratud, kuid viimasest õlekõrrest meeleheitlikult kinni hoidev inimvare.

„Muidugi tahan ma sind!“ Mehe toon muutus nunnutavaks. Ta rääkis Jolandaga manitseval toonil, justkui püüaks rahustada jonnivat last. „Ja ma tahan sinuga koos olla. Aga praegu on mul kiire! Saad sa aru? Kiire! Aga ma tulen ju varsti tagasi ja lähen homme tööle. Ja sina lähed tööle. Ja järgneval päeval oleme me kodus. Koos.“ Rääkides oli ta naisel ümbert kinni võtnud ning ta tagasi arvuti juurde juhtinud, jätkates samal ajal nunnutamist:

„Sina, Jollukene-lollukene, istu nüüd siia ja mängi. Ja siis mine võta üks kena ja kuum dušš. Ja siis lähed voodisse ja ootad mind!“ Jolanda avas suu, et vastata, kuid mees oli kohe, kui ta naise toolile surus, taganema hakanud. Hetk hiljem kostis välisukse luku klõpsatus.

Jolanda ohkas nördinult ning hõõrus kätega nägu:

„Neetud! Igavene tarkpea. Mida tema ka teab? Mine tee seda ja mine tee toda! ... Lollakas, on ta! Vot. Ja mina siin veel kurvastan... Kurat, ma ütlen, ausalt kah. Mida ma siin löristan ja vesistan? Kui ta on midagi plaaninud, siis saan ma seda niikuinii teada. Aga..., praegu pole ju veel põhjust närvi minna. Ta tuleb varsti koju ja kõik on jälle hästi!“

Jolanda tõmbas sügavalt hinge ning otsustas enne arvuti taga mängima hakkamist dušis ära käia. Mine sa muidu tea... Riiko jõuab enne koju, kui tema – pestud, puhas ja hästi lõhnav – voodisse. Mõte andis energiat ning Jolanda hüppas tegutsemisvalmilt püsti ja ruttas vannituppa.

Duši all sulistades planeeris ta edasist tegevust. Miks mitte helistada ja tuletada mehele igaks juhuks meelde, et armas abikaasa on olemas, truult kodus ja ootab teda!

Igatseb. Ja kui nimetaks veel, et meest meeletult ootav naine on voodis juba paljas ja valmis? Igas mõttes – valmis? Mõte meeldis talle. Laulujoru ümisedes sirutas Jolanda käe šampoonipudeli järele. Tema tuju oli märgatavalt paranenud.

Vannitoast väljudes ja käigu pealt rätikut pea ümber keerates läks naine paljalt elutuppa. Mobiil oli sinna jäänud. Märkas, et kardinad on ette tõmbamata, kuid ei hakanud hommikumantli otsima minema. Astus niisama akna juurde ja tõmbas kardinad ette. Jõudis kardinaprao vahelt näha, et keegi vastasmaja elanikest oli aknal. Kes see uudishimulik oli, polnud aru saada. Kardina vahelt piiluma, et näha kelle ees ta poseerinud oli, Jolanda ei hakanud. Omaette muiates, eks nüüd ole neil arutamist, vaatas ta ringi:

„Kus see mobiil siis on?“ Keset päeva oli ta pokkerimängimise vahel jõudnud end korraks sinna istuma seada ja Mirjamiga tolle juusteprobleemi üle arutada. Sõbranna oli tulnud nimelt mõttele oma juukseid toonida. Ega ta hiirevärvi karvad mingi eriline vaatamisväärsus polnudki. Kunagi, kui nad veel koolis käisid, olid ta juuksed päris heledad olnud. Nüüd, pärast last, olid need hakanud tumedamaks tõmbuma. Ja vähenema. Mirjam käis neid vahel juuksuris tumedamaks triibutamas. Nüüd oli talle miskipärast tulnud aga mõte need hoopistükkis punaseks värvida.

„Ma arvan, et see värv ei sobi sulle, avaldas Jolanda arvamust, „oled ju siniste silmadega, kuidas sa siis pärast välja näeks? Ah? Aga tee, mida tahad! Sa saad ju alati teise värviga pärast üle tõmmata, kui ei meeldi! Põnev kah, tegelikult! Kui homme juuksuris ära käid, tule mu töö juurest läbi ja näita!“ Jolanda töötas vanadekodus meditsiiniõena.

Ta kohendas päheseotud käterätikut ning ikka veel naabermaja uudishimuliku piiluja üle muiates, heitis paljalt diivanile pikali. Seadnud padja mõnusalt pea alla ning vajutanud mobiilil number ühele, mis tähendas Riikot, tõstis naine telefoni kõrva äärde.

„Ma kuulen!“ kõlas hetke pärast tuttav hääl. Oli kuulda valju muusikat ning summutatud hääli. Sõnadest polnud aru saada. Kuid sellest, kes seal klubis või baaris – või kus iganes mees oligi – räägivad, Jolanda ei hoolinud. Tema tahtis lihtsalt oma mehele edastada sõnumit. Teha talle sellega selgeks, et tema on truu ja igal pool ringi ei kolista. Ja siis veel midagi. Selle midagiga lootis ta mehe koju tagasi meelitada. Selle midagiga ta ka alustas:

„Tulin just dušist, kallis. Tegin nagu sa ütlesid,“ alustas ta mesimagusal häälel ning laskmata mehel vastata, jätkas rutakalt, „ja olen nüüd siin... pikali, kujutad juba ette.., ah? Ja tead mis? Ma mõtlen sulle ja tunnen, et..“ Jolanda lasi kuuldavale kurguhääle tahtes kassi kombel nurruda, kuid selle asemel kõlas mingi arusaamatu räme mõmin. Ta püüdis asja kiiresti parandada. „Ooh... tahan sind kohe ja tead...,“ Rääkides tõstis ta jalad kordamööda diivanile ning uuris alguses ühte, siis teist säärt. Neetud, oleks pidanud karvu ajama... Olgu, jõuab veel...

Ta sosistas, kuid piisavalt valjult:

„Ee... tead, täiesti paljalt, nagu äsjasündinu.“ Kerge ohe sõnade kaunistuseks kõlas Jolanda enda meelest kutsuvalt. Seda poleks ta vist pidanud tegema. Vähemalt sel hetkel. Riiko ei pööranud tema ohkele mingit tähelepanu. Kas ta seda kuuliski?

„Jollu, tead! Tegelikult on asi....“ kuulis naine meest midagi rääkima hakkamas. Jolanda tajus, milline melu baaris, või kus ta nüüd oligi, mehe ümber käis. Oleks hirmsasti tahtnud küsida, et kus nad on, ja miks teda siis kaasa ei kutsutud, kuid see oleks olnud suisa kontrollimine. Ei, tema tahtis meest kavalusega koju tagasi meelitada. Miks mitte siis kasutada selleks kutset seksile? Pakkuda ennast? Lubada oma isiklikule abikaasale täielikku ja absoluutset andumist? Mis sai seal valesti olla?

Korraga sai ta aru, et Riiko rääkis midagi, tema oli aga oma mõtetesse vajunud. Mida ta seal seletab? Äkki on kogu tema plaan – mees koju tagasi kutsuda – luhtumas?

„Mida sa ütlesid?“ tuli automaatselt üle huulte. Mees ei kuulnud tema küsimust.

„... jube hea nali, saad aru? Ja pärast seda kohe tulengi koju. Ole nüüd ilusti ja oota!“ lõpetas Riiko kõne.

Klõps ja vaikus.

Jolanda oli siiski rõõmsamaks muutunud. Keset telefonikõnet unistama hakates oli ta küll suurema osa mehe jutust kõrvust mööda lasknud, kuid põhiline oli see, mida too lõpus ütles – tulen koju! Naine ei tahtnudki enam arvuti taha minna, ei pokkerit mängima ega pasjanssi laduma. Ta läks tagasi vannituppa, et jalasääri raseerida. Ja mitte ainult. Nüüd tuleb kõik teadmised ja oskused mängu panna. Riiko kogeb ühte unustamatut ööd ja tal ei tule enam mõttessegi minna ilma temata välja. Ükskõik siis, kas kuhugi jooma või pidu panema! Meestega! Ja hoopiski mitte naistega, veel hullem, mõne armukesega!

„Peaks ka veel maniküüri ja pediküüri tegema“ torgatas ootamatult pähe. Korraga oli kiire hakanud. Naine tundis isegi kerget paanikat – äkki ei jõua ma end korda teha? Äkki tuleb ta nii ruttu?

Veel polnud ta aga kohale jõudnud ja Jolanda otsis sahtlist välja pitsist aluspesu, mille ta kunagi naljapärast ostnud oli. Siiani polnud ta seda kordagi kasutanud. Igapäevaseks kandmiseks see ei kõlvanudki. Nüüd oli õige hetk saabunud. Pitspesu selga ja peegli ette keerutama – kuidas on?

Minut pärast Jolanda naeratas. Ta oli ülimalt rahul sellega, mida peeglist nägi. Jah, tema on see, kelle käes on kontroll!