Читать книгу Kättemaksu ballaad - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 5

Ootamatu värin raputas keha ja Jolanda ehmatas end üles. Naine kergitas veidi pead ja avas silmad. Ümberringi oli kõik pime. Ta kuulatas tähelepanelikult. Mõnda aega ei kostnud ühtegi häält ega krabinat. Korraks kostis automürinat, siis oli kõik jälle vaikne.

Mis asi see mind siis äratas?“ ei saanud ta ähmiga aru. Süda värises kui tallesaba. „Millest selline hirmutunne? Kui kummaline... ja õudne!“

Halba aimates ajas naine end istukile ning läitis lambikese öökapil. Valgus pimestas. Jolanda sulges uuesti silmad, hõõrus neid ja ootas mõne sekundi. Seejärel uuesti silmad avanud, vaatas ta äratuskellale:

„Veerand viis! Taevakene...“ Ta tõmbas tekki ülespoole ning pidi juba lambi kustutama, et edasi magada, kui talle meenus eelmine õhtu. Silme ette ilmus pilt, kus ta nägi end vannitoas sääri raseerimas, siis sahtlist pits-stringe otsimas. Nüüd meenus ka, et enese seksikaks mukkimine oli toimunud Riikot oodates. Seejärel oli ta läinud voodisse mehe saabumist ootama. Varsti pärast teki alla ronimist oligi ta siis ilmselt uinunud.

„Kas Riiko on tulnud? Ja ma ei ärganud ja tema ka ei äratanud mind?“ Jolanda pööras end äkkmõtte tõttu järsult ning takerdus tekki. End küünarnukkidele upitades silmitses ta mehe kohta enda kõrval ja ootamatult lõi nagu noaga südamesse. Riiko ase tema kõrval voodis oli endiselt tühi! Täiesti puutumatu.

„Äkki ei tahtnud ta mind äratada ja magab diivanil?“ tõstis pead lootuskiir südames. Naine libistas jalad põrandale ning jalgu sussidesse toppimata, tatsas kiirustades elutuppa.

Sealgi oli pime. Ärevalt kobas käsi ukse kõrval asuvat lülitit. Süda rinnus tagus kõrvulukustavalt. Saanud tule põlema, vaatas naine diivani poole. Selle ühele küljele olid kuhjatud diivanipadjad. Neile nõjatudes oli ta seal eelmisel õhtul kuulanud mehe lubadust varsti koju tulla. Kuid ka elutoa diivanil Riikot magamas polnud.

Jolanda neelatas. Ühe hetkega läks ta üle keha kuumaks, siis järsku hakkas külm.

„Närvid!“ mõtles ta ning ei teadnud, kas peaks vihastama või muretsema, et midagi on juhtunud. Polnud enam mõtetki minna arvutituppa vaatama, et kas meest järsku seal pole. Ta nägi küll, et väikese toa uks seisis endiselt avatuna. Ta oli selle ju ise pärani jätnud. Õhtul. Kui ta sealt ootamatult pähe torganud idee mõjul välja tormas, lootes meest koju tagasi tulema ahvatleda. Aset, millel magada, selles ruumis polnud, sellest hoolimata kiskus Jolandat justkui vägisi sinnapoole. Lihtsalt veendumaks, et meest ka seal pole. Et ta ei istu näiteks arvuti taga.