Читать книгу Taluvuse karikas - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 6

I peatükk

Nii oleks tahtnud sädelevat imet käega puudutada, kuid käsi vaasini ei küündinud. Lissandra pingutas ja pingutas. Ei midagi. Vaas oli ja jäi kättesaamatuks.

Olgu, mõtles neiu nördinult, ma lähen siit siis minema. Kuid ka eemalduda sellest sillerdavast ja helkivast kristallimest ta ei saanud. See tundus veider, läheduses polnud midagi, mis saanuks teda tegelikult takistada. Pikemalt neiu selle üle aru pidama siiski ei hakanud, imetles hoopis vaasi edasi. Lihvitud ja poleeritud, helkis see nii kaunilt kõigis vikerkaare värvides. Vaatepilt oli maagiline ja hüpnotiseeriv. Põnev oli seegi, et neidu õrritav imevaas oli väga suur. Suurem kui Lissandra ise.

Korraga lõhestas vaikuse kohutav, hirmutav plahvatus ja vaas purunes. Tuhanded imetillukesed klaasikillud täitsid ruumi, isegi terve universumi. Tundus, et kõik need komeetidena kihutavad ja sätendavad maagilised kosmilised osakesed on ellu ärganud. Klaasikillutorm möllas, kuid - ja seegi oli neiule mõistetamatu ja imelik – killupuru ei puudutanud ega kriimustanud teda. See kõik oli vägagi kummaline.

Ja siis puruneva klaasi klirin kordus!

Tütarlaps ärkas. Keegi on akna sisse visanud! See oli esimene, mis pähe tuli. Unesegasena püüdis ta silmi avada. Tõstis pea padjalt. Näeb ta und? Ei, see polnud uni. Korraga käis mütakas vastu seina.

Nüüd ta taipas, milles asi on. Jälle need naabrid! Ja, milline üllatuste üllatus, täpselt nii oligi! Kõrvalkorterist kostus karjumist ja taas käis mütakas vastu seina. Summutatud karje. Ja siis jäi kõik vaikseks.

Lissandra kuulatas pingsalt. Ikka vaikne. Korraga löödi kõrvalkorteri uks tugeva paugatusega kinni ja keegi jooksis trepist alla.

Lissi pööras külge ja sulges uuesti silmad. See polnud kaugeltki esimene kord, kui ta naaberkorterist kära ja karjumist kuulis. Tihtipeale äratati teda ka siis, kui ta juba uinunud oli. Ńüüd oli uni läinud ja neiu taas ärritatud. Mõelda, et nad ta üles äratasid! Jälle.

„Ma pean minema korteriühistu esimehe juurde,“ arutles ta. „Kaua siis niimoodi võib? Kas nad peavad just öösiti tülitsema? Endal laps kodus! Aga võibolla on Cris vanaema juures? Kes neid teab ...“

Lissandra oli naabrite elust piisavalt hästi informeeritud. Ta teadis neist isegi rohkem, kui oleks tahtnud. Info edastamise eest oli hoolitsenud, peale teiste majaelanike, juba korteri eelmine omanik Eva.

Neiu meelest oli peaaegu keskikka jõudnud Eva üsna kummaline naine. Ta kohtus temaga esimest korda pärast seda, kui luges Kuldsest Börsist kuulutust, et seoses kolimisega müüa kiiresti odav korter Kalamajas. Lissandra oli elanud juba terve aasta tillukeses kahetoalises üürikorteris. Lagi oli seal kollaseplekiline ja alatasa tilkus kaela sogast vedeliku. Selle eest seisis hea ülemise korruse Alzheimerit põdev mees, kes alatihti veekraanid jooksma unustas. Tapeet seintel oli katki rebitud ning sellele, mis alles, oli joonistatud nii lilli kui jõuluvanasid.

„Selles on süüdi eelmised üürilised,“ seletas lahkelt tädi Maimu, Lissandra üürikorteri omanik. „Neil on kolm last. Hakkasid maja ehitama ja senikaua elasid siis siin. Ära nad mahtusid, aga ...“

„Kas te ei tahaks korterit ära remontida?“ oli Lissandra küsinud. Kuid omanik Maimu ei tahtnud.

„Ma võtan üürist alla, tead sa,“ oli tal kohe lahendus vastu pakkuda. „Sest see ülevalt mees, no mine tea, millega ta veel hakkama saab. Tee siin siis mitu remonti. Kõik on niigi kallis ...“

„Olgu siis,“ oli Lissandra nõus olnud. „Väiksem üür, see pole paha. Ja loodetavasti ei pea siia kauaks jääma.“

Ta plaanis juba siis esimesel sobival võimalusel korter osta ja seal kõik oma maitse järgi teha. Ootamatu ettepanek, mis lubas veidi rohkem raha säästa, tõi seepärast naeratuse näole. Hoidku alt see, kes minu uue korteri lage rikkuma hakkab! Aga seniks ... Küll saab mõni aeg elatud ka rikutud tapeetide ja lekkiva laega toas. Peaasi, kui see päris oma korteri veidi kiiremini lähemale toob.

Eva korterimüügi kuulutust lugedes tundus, et see oleks nagu temale kirjutatud. Ta oli raha kõrvale pannud. Ema-isa tahavad niikuinii aidata ja ka pangast võib laenu võtta. Korteri hind oli enam kui soodne. Võis muidugi arvata, miks. Ja seda teades neiu isegi ei üllatunud, kui esimest

korda Eva korterisse sisse astus. Seal poldud iialgi remonti tehtud!

„Aga ongi parem,“otsustas ta. „Nüüd saan ma siin tõesti teha kõik täpselt nii nagu ise tahan. Pole vaja nii kohutavalt lõhkuda et kellegi tehtut ümber teha.“

Saatust proovile pannes oli ta pakkunud küsitust madalamat hinda, mille peale Eva oli vastanud kolmesõnaliselt:

„Oki-doki! Ma müün sulle!“

„Ausalt ka või?“ oli Lissanda üllatunud, et ta nii kergelt omale korteri kätte saab. „Ei taha oodata, et keegi teine ...“ Kuidagi ei tahtnud tulla suust sõnad ’pakub rohkem’.

„Ei, siin pole oodata midagi. Tahan müüa nii kiiresti kui saab ja ära sõita. Niigi olen juba liiga kauaks siia kopitama jäänud!“

Kuu aega hiljem olid asjad aetud ja Eva kutsus enne korterist väljakolimist Lissandra kohvi jooma.

„Ma arvan, et nädala pärast võid hakata siin oma käe järgi asju sättima,“ ütles ta, kui oli tüdrukule köögis ühe tooli asjadest vabastanud, et too istuda saaks. „Võid hakata remonti tegema ja sättima ... Ma katsun selleks ajaks ruumid tühjaks teha. No võibolla läheb mõni päev kauem. Võtab ikka aega ka, et kõike läbi vaadata ja sorteerida. Jukke arvas küll, et siit polegi midagi kaasa võtta, et kõik otse prügimäele, aga ma ütlesin talle, et ärgu ajagu jama. Mul on vanad fotod ja raamatud ja igasugused käsitööasjad, et ärgu lootkugi, et ma need kuhugi sodilasse lasen vedada. Ja eks ole ka igasuguseid mälestusesemeid ja ... Aga mis ma sind ikka nendest igavatest asjadest rääkimisega tüütan.“

Eva istus teisele poole lauda ning raputanud mõtlikult pead, vahetas teemat.

„Tead sa! Elasin aastaid üksiku inimese eraklikku elu,“ ütles ta ja naeratas kavalalt. Järgneva poole tunni jooksul sai Lissandra teada, et tööst ja koeranässist oli Evale pikkadeks aastateks jätkunud. Siis oli aga Mona, Eva koerake, ära surnud. Eva oli kindel, et see oligi saatuse sõrm – märguanne, et temal endal algab uus, teistsugune elu. Oma lugu Lissandrale jutustades seletas ta, et ei teadnud isegi, mis tal järsku hakkas, aga oli ühel päeval ärgates kindlalt teadnud, et – nüüd! Nüüd on see aeg käes! Samal päeval läks ta juuksurisse ja lasi juukseid täiesti uut moodi lõigata ning esimest korda elus ka värvida. Soeng muudetud, viskas ta järgmisena minema kapis olevad vanad, mitmeid aastaid kasutatud riided ja kutsunud appi kõrvalkorteris elava Mikelina, jalutasid nad WW-Passaazi ning ostsid Catwalkersi butiigist Evale uued supermoodsad rõivad. Kuu aega hiljem sai aga naine lähedalasuva pisikese toidupoe ees täiesti juhuslikult tuttavaks Jukkega.

„Nagu Tuhkatriinu lugu, ainult veidi muudetud variant,“ naeris Eva ise.

Kui Lissandra tundis huvi, milline oli siis see Jukke, kes Eva südames tule suutis süüdata, kirjeldas Eva teda vaimustusega:

„Turske suur mees suurel võimsal mootorrattal, hõre hall patsijupp seljal väänlemas. Nii armas ...“

Eva nägi üsna armunud välja, kui ta seal laua taga, käsi põse all istus ja oma ootamatult leitud armastusest jutustas. „Tõesti, kui praegu tagasi mõelda ei tea, mis mul sel päeval äkki hakkas, aga kohe kui ärkasin, ausalt ... Ma teadsin, et pean end muutma ja pean seda tegema kohe. Nagu oleks ette tundnud, et Jukket kohtan ja minema kolin. Naljakas. Teadvus ei teadnud veel midagi, aga süda juba aimas ...“

„Sa ei tea, mis sul järsku hakkas,“ mõtles Lissandra endamisi, „keskea kriis, vot see hakkas sul.“ Ta ei öelnud aga midagi ning sõrmede vahel kohvitassi keerutades kuulas Eva jutustust edasi.

Too oli oma jutujärjega jõudnud juba naabrite juurde.

„ ... aga sellest ajast, kui mees kinni läks ja ta lapse sai ... Ma ei tea, aga tundub, et täitsa teine inimene kohe. Varem oli ta alati selline lahke ja rõõmus. Isegi kui see Jaak veel siin elas, tema endine, isegi siis polnud ta niisugune. Kuigi too võis koju tulla pärast seda kui terve palk kasiinos maha mängitud ... Oi, aga kus ma oma jutuga olingi? Ah jah, et Mikelina muutus. Ja kohe täielikult. Minu meelest isegi nagu väga imelikuks. Inimesed kõnnivad rahulikult, kui vaja kuhugi minna, aga tema ... Taevas küll. Muudkui vaatas aga kogu aeg ringi, kui temaga koos juhtusime vahel kuhugi minema. Ja tead. Ükskord läheme mööda teed, mul oli veel Mona vaesekene kaasas ja kui siis Miki järsku hüppas kohe nagu üles ja pööras ringi ja vahtis igale poole nagu segane. Ei kuulnud, millest temaga räägitakse ega midagi. Hirmutas kohe looma ära.“

„Oh, ei tea ...“ ohkas Eva. „Ikka väga raskelt mõjus talle see Christose vangiminek.“

„Christos?“ küsis Lissandra. „Selline mitte-eestilik nimi?“

„Ei, ega ta polnudki eestlane. Kusagilt välismaareisilt ta selle imemehe kaasa taris. Ja see jäigi siia. No väga kaua ta siin ei elanud, läks kinni. Aga nüüd on ta oma aasta-paarijagu juba kodus olnud. No kodus, kodus ... Täpselt samapalju kodus nagu ennegi. Vahel on kodus, vahel on ei tea kus. Mikelina teeb küll nägu, et mees töötab, käib komandeeringus ... No muidugi ...“

„Aga miks ta siis kinni läks?“ uuris tüdruk. Elada kõrvuti mingisuguse kurjategijaga! See polnud nüüd küll kuigi ahvatlev. Ja et see Eva seda ka enne ei maininud ... Kuid loomulikult! Kui tahad oma korterit müüa, siis on vahel parem naabrite koha pealt vait olla. Pagan küll. Mine tea mis kuradi varganägu see siin kõrval elab.

„No ja mis sa ise arvad?“ küsis Eva vastu. „Mille pärast enamus tänapäeval kinni lähevad? Ikka narkootikumid, mis muud ...“

„Narkotsid? Ja sa ütlesid, et neil on laps ... Oh issand ...“

Lissandra ehmus. Veel puudub, et siin igasugused jõlkuma hakkavad. Silme ette kerkis pilt sellest, kuidas terve trepikoda on täis uduste silmadega, vaevu jalul seisvaid räbalates inimvaresid. Näevad välja justkui zombid ja muudkui käivad sul kannul ise käsi sirutades – anna, anna ...

„No nii hirmus see õnneks pole. Vist. Kuigi tegelikult on narkotsivärk siiski alati hirmus.“ Kergitas Eva kulme. „Olgu müük või tarvitamine. Ma pole küll aru saanud, et kumbki neist ise tarvitaks. Vist rohkem müügiasi ... Aga ega Mikelina ise tunnista seda. Ma olen küsinud ... Ütleb, et tema ei tea midagi. Aga selle Christose lugu oli ajalehes, seepärast on see teada.“

„Mis inimesed need küll on? Aga võibolla on see asi nüüdseks läbi? Narkootikumide asi, ma mõtlen,“ uuris Lissandra edasi.

„Kes seda teab,“ kehitas Eva õlgu. „Ma loodan küll. Ma arvan, et kui keegi sellega üks kord juba vahele on jäänud, küll neil siis edaspidi silma peal hoitakse.“

Murelikult oli Lissandra oma üürikorterisse tagasi läinud. Tuli hakata asju pakkima ja vaatama, kas ka temal on midagi, mida ära visata. Oodates, millal vanemad appi tulevad.

Ta oli oma unistusest – päris oma korterist - ja selle võimalikust remondist ema ja isaga juba ammuilma rääkinud ja pidi nüüd mõneks nädalaks tagasi vanematekoju kolima. Isa oli lubanud ka remondiga aidata. Tal oli palju tuttavaid, kes sellega tegelesid.

„No täitsa uskumatu ... milline jama,“ ohkas neiu voodile istudes. Polnud mingit tuju asju läbi vaatama ja kokku panema hakata. Kes siis selliseid narkareid-naabreid omale tahab? Ja Eva ütles, et pole ei naabritest ega nende asjadest kunagi varem kellegagi rääkinud, olevat kartnud naabrimeest. Aga, ma arvan, et sa pead seda teadma, oli ta öelnud.

Lissandra kõhkles ja närvitses enne kolimist, muuta ei saanud aga enam midagi. Kaup on kaup ja ostu tagastamise õigust tal polnud. Jäi üle vaid loota, et kui ta omaette hoiab ja oma asjadega tegeleb, siis naabrid end ise peale suruma ei hakka. Neil pole ju midagi ühist ja linnavärk, suurtes majades elavad inimesed ei tunnegi ju üksteist, käivad naabritest mööda kui võõrastest. Mida nad ka tegelikult on.

Ja õnneks, ta ohkas rõõmsalt, meenus just, et maja välisuks käib ju kinni. Loodetavasti ei saa narkarid majja sissegi.