Читать книгу Taluvuse karikas - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 7

II peatükk

Mikelinat nägi Lissandra esimest korda siis, kui nad välisuksest koos sisse tulema juhtusid. Et see ongi Mikelina, sai ta aru, kui naine kõrvalkorteri ukselukku avama asus. Ka Lissi pistis võtme lukuauku.

„Aa, uus naaber!“ ütles blond naine ja naeratas. „Tere ja tere tulemast meie tagasihoidlikku seltskonda!“

„Tere-tere. Jah, see olen see väike mina, uus naaber,“ vastas Lissandra.

„Väga tore,“ vastas blondiin. „Minu nimi on Mikelina.“

„Lissandra.“

„Kena. Ehk joome vahel koos kohvi, kui aega on?“ lausus Mikelina.

„Miks mitte!“ vastas Lissandra ja vastu naeratanud, astus oma värskelt renoveeritud korterisse ning tõmbas ukse kinni.

„Hm ... naine on päris kaunitar ja ei näe sugugi mõne narkari moodi välja,“ konstateeris ta.

Varsti nägi ta ka tema poega. Ühel õhtul oli Lissandra end just diivanile seadnud, et „Tantsud tähtedega“ vaadata, kui kuulis nõudlikku koputamist. Külla ei oodanud ta kedagi. Uudishimulikult läks ta avama ning leidis oma üllatuseks ukse tagant pisikese tedretähnilise poisikluti. Too pidi kindlasti kusagil lähedal elama, sest mitmel korral oli Lissandra teda maja ees mängimas näinud. Poiss näis samuti üllatunud:

„Kus Cris on?“

„Cris?“

„Jah, minu sõber. Ta elab ju siin?“

„Aa, sinu sõber ... Ei, siin ta küll ei ela. Aga ehk kõrvalkorteris?“

„Ahah,“ vastas tedretähniline ja läks Lissandrast rohkem välja tegemata kõrvalkorteri ukse taha ja koputas uuesti. Uks avanes otsekohe:

„Kus sa niikaua olid?“ astus esikusse tumedapäine lokkis juustega pikka kasvu poisike.

„Ah, ei kusagil,“ vastas tedretähniline tähtsalt. „Kas tuled või?“

„Ema, ma lähen nüüd,“ hüüdis tumedapäine. Uks paugatas kinni ning poisid jooksid võidu trepist alla.

Saladuslikku, vangis olnud ja seega ka ilmselt ohtlikku Christost polnud Lissandra veel nägema juhtunud. See-eest naabrinaist, Mikelinat, kohtas ta aeg-ajalt koridoris. Pikkade blondide juustega noor naine oli tema meelest väga kena. Kuid ta nägi alati nii kurb välja. Lissandra arvas teadvat, miks. Ta ei saanud aga aru, mis seda nägusat naist sellise kurjategija juures kinni hoiab. Miks ei viska ta teda välja või ei koli ise mujale? Küsima ta seda loomulikult ei läinud. Teretas kõrvalkorteri naabrit alati viisakalt vastu ning naeratas. Ühe maja inimesed. On lihtsam, kui kõik omavahel kenasti läbi saavad.

Korra olid nad juba ka koos veini joonud. See polnudki nii väga ammu juhtunud, paar nädalat tagasi ehk ...

Oli olnud juba üsna hiline kellaaeg, kui Lissandra kuulis tasast koputust.

„Kes see võib olla?“ vaatas neiu kellale enne, kui ust avama läks. Ukse taga ei seisnud aga keegi muu, kui naaberkorteri Mikelina.

„Ega ma ei sega?“ küsis ta kohmetult.

„Ei, ei sega. Kas midagi on juhtunud?“ imestas Lissandra hilise külalise üle.

„Ei, ei ... midagi pole juhtunud. Aga panin poja magama ja mõtlesin, et me pole veel tuttavad ... Et võibolla joome midagi ja ...“ ta tõmbas selja taga hoitud käe välja. „Dreamer! See on üsna hea vein.“

„Aa ...“ venitas Lisandra. Aga, huvitav, kus siis tema mees on, kas tema ei taha minuga tutvuda, mõtles ta pilkavalt. Jättis selle supertarga küsimuse siiski küsimata. Pole vaja naabriga tüli norida! Lükkas selle asemel ukse pärani:

„Aga palun, tule sisse!“

Otsinud välja veiniklaasid ja asetanud lauale ka kausikese soolapähklitega, istus Lissandra tugitooli. Seda teadlikult. Ta teadis, et diivanil lösutades tõstab varsti kindlasti ka jalad üles, siis paneb padja külje alla ja varsti vedelebki külalise nina all pikali, aga mine sa tea, kuidas teine sellesse suhtub. Ta ei tunne teda ju. Veel. Varsti on see mure aga raudselt kaelast ära. Näe, siin ta istub ja keerutab juuksesalku näppude vahel. Ilmselt tunneb piinlikkust. Kuigi miks? Seda ei pea sa ju tundma, sa totu blondiin. Ega ma mingi bitch pole. Tavaline inimene. No ... ütle midagi. Millest sa tahad minuga rääkida?

Ta otsustas oodata, kuni külaline ise midagi ütleb. Tuli ju Mikelina tema ukse taha ... tutvuma.

„Vanasti istusime me Evaga tihtilugu hilisõhtutel ja arutasime igasuguseid asju, vahel kohe poole ööni,“ alustas Mikelina vaikselt. „Ainult et ... me ei istunud kunagi toas. Tavaliselt ikka köögis.“

„Miks siis nii? Toas diivanil on ju palju mugavam istuda.“ Lissi ei märganudki, kui tõstis jalad tugitoolile ja seadis need endale istmiku alla.

„Ei tea ... kujunes kuidagi nii ja ... ei tea.“ Mikelina naeratas. „Aga kus sa töötad? Mida sa teed?“

„Internetifirmas,“ vastas Lissandra. „Teen kodukaid firmadele ja vahel ka eraisikuile. No praegu tahetakse hirmus palju internetipoode teha. Kõik teevad neid. Ei otsa ega äärt. Nii et see on praegu nagu põhiline töö.“

„Jahah, tööst siis puudu pole?“ noogutas Mikelina. „Aga kui palju neid internetipoode siis ikkagi vaja on?“

„Minu meelest poleks neid pooltki nii palju vaja, aga tuleb aina juurde. Neid on juba rohkem, kui metsas seeni. Ma ei tea, kuidas nad omadega hakkama saavad. Aga mis see minu mure on ... Peaasi, et tahavad, tellivad ja maksavad.“

„Jah, seda küll,“ nõustus Mikelina.

Ta hoidis veiniklaasi endiselt käes ja Lissandra märkas üllatudes, et see oli tal juba tühi. Oma klaasi oli ta lauale asetanud.

Küll kulistab, mõtles ta pahuralt, kui end püsti ajas, et Mikelinale veini juurde kallata. Hea meelega oleks hoopis voodisse pugenud ja poolelijäänud raamatut edasi lugenud. Ja siis oleks ka Joelile helistanud ... Järgmine kord ütlen küll, et kallaku endale ise, otsustas ta. Viitsin ma siin edasi-tagasi hüppama hakata ...

„Kus sa ise töötad?“ kallas ta naabrinaise veiniklaasi uuesti täis ja lasi siis sortsu ka enda omasse. Pudelisse ei jäänud suurt midagi alles. Tema klaasid olid suuremat sorti.

Mikelina võttis kohe laualt klaasi ja jõi. Asetas selle siis tagasi, et see sealt hetke pärast uuesti võtta ning jälle juua.

Tea, kas tal on janu või? Küll lahmib endale sisse ... Ja kas ta ei kuulnud, mida ma küsisin?

„Kus sina siis töötad?“ kordas ta häält kõrgendades oma küsimust.

„Mida ... aa, vabandust. Ma ei tea, jäin mõttesse. Nagu oleks siin jälle Evaga istunud ...“ vabandas Mikelina.

Küll jahvatab, imestas Lissandra. Evaga siin istunud? Ise ütles, et nad istusid alati köögis. On ikka jahupea. Mida ta keerutab?

„ ... maakleribüroos. Õppisin advokaadiks ja töötasin ka algul juristina, aga ...“ Ta pidas pika pausi, enne kui jätkas. „Aga siis tahtsin töökohta vahetada ja siis sündis laps ja siis ... oli ühte kinnisvara agentuuri juristi vaja. Nii ma sinna ennast pakkuma läksin ja nüüd ma seal olengi. Vahel müün ka mõne maja ... või korteri. No, kui aega on. Õppisin seda ka lõpuks tegema. Kinnisvara müüma.“

„Aa,“ kommenteeris Lissi ja mõeldes et huvitav, kas naaber ka oma mehest ehk midagi räägib, tema kinniistumisest näiteks, esitas uue küsimuse. „Elad ammu siin majas? Või kolisite alles koos mehega siia?“

„Me elame siin päris mitu aastat juba. Aga me üürime. Mu vanematel on Tabasalus maja, tahaks ise ka tulevikus sinnakanti kolida,“ vastas Mikelina ja tegi uurivalt veiniklaasi silmitsedes teist juttu. „Kas sa oled Tallinnast?“

Näh, jälle pöörab teemast kõrvale, mõtles Lissandra. Ei taha ta kohe mitte oma mehest rääkida.

„Tallinnast jah. Ema-isa elavad Mustamäel. Aga me oleme nädalalõppudel palju Hiiumaal käinud. Vanaema elab seal, tal on maja Kassaris. Väiksena olin suviti päris palju tema juures. Nii et ma pean ennst vahel kohe nagu hiiumaalaseks või nii.“

„Ahah ... selge. Elad siin üksinda?“ vaatas Mikelina toas ringi.

„Üksinda jah. See on minu korter.“

„Eva ütles jah, et müüs selle maha. Ja sa oled siin kõvasti remonti teinud! Näeb hoopis teistmoodi välja, puhas ja ilus.“

„Jah, seda küll. Aga mitte mina ise ei remontinud, vaid isa aitas ja tema tuttavad. Päris kiiresti tegid, muuseas. Nad vedasid ise materjalid ka kohale. Tuli ainult poodides ja ladudes käia välja valimas, et mida ma tahan. Missuguseid kappe ja tapeete ja värve ja ... Tegelikult oli see päris tore. Lõbus. Lahe värk see sisustamine! Mõtled ja vaatad, et üks asi teisega sobiks ja põhiline, et endale ikka meeldiks ka ... tead ju küll.“

„Jah, see on tore, ehitada ja vanast uut teha. Ilusasti on tehtud küll! Näha kohe, et kõik on uus ja värske.“

„Yes,“ naeratas Lissandra. „Ma olen tulemusega üsna rahul. Isegi päris rahul. Mõnus on olla. Ja kui mõelda, et enda oma, ise olen peremees ... Ma elasin enne üürikorteris. Laest tilkus, tapeet oli katki. Rääkisin korteri omanikule, aga temal kama kaks. Ah, nüüd on hoopis teine asi. Oma tuba, oma luba ... Ise tean, mis teen!“

„Jah, see on suur asi, kui korter on enda oma,“ pani Mikelina veiniklaasi lauale. Ta oli seda juba tükk aega tühjalt käes hoidnud. Tõmmanud pähklikausi lähemale, õngitses ta sealt mõned ja toppis suhu.

Lissandra oli juba päris väsinud. Hommikul tuli vara tööle minna. Töökaaslaste abile ei saanud loota, nad olid saanud paar uut tellimust, lisaks kaebas üks kunde, et tema kodukal ei saavat keegi kommentaare lisada. Peeter peab hakkama seal viga otsima. Ta tõusis:

„Ma ei tahaks ebaviisakas olla, aga pean nüüd tõesti magama minema. Hommikul on üsna varane tööleminek.“

Mikelina tõusis:

„Oi, loomulikult ... Ma ei tea, mida ma mõtlesin ... Harjunud, et Eva alati kodus oli ja öösiti nagu öökull üleval istus. Muidugi heida magama. Pean ise ka voodisse minema, muidu magan hommikul sisse.“ Ta hakkas ukse poole minema. “Aga teinekord istume minu pool, eks ole?“