Читать книгу Teekond Pärsiasse - Moritz von Kotzebue - Страница 5

On inimesi, kellele näib olevat saatuse poolt määratud igavesti mööda ilma ringi rännata. Kes aga sooviks neid õnnelikeks nimetada, kuna alati uutesse oludesse asetatutena peavad nad endas tahes või tahtmata leidma halva ja hea ning lõpuks märkamatult kogu maailma pitseri vastu võtma, mis on küll päris hea suurele maailmale, aga ei sobi väikesesse kodusesse ringi – ja kas nad on siis kõik kaotanud?

Selliste saatuse mängukannide hulka kuulumine oli seni minu osa. Juba minu kuueteistkümnendal eluaastal kandis üks laev mind ümber maailma. Kaheksateistkümnendal eluaastal olin keset sõjakära ja Friedlandi all purustas kartetš minu käsivarre. Kahekümne neljasena võitlesin ma taas vapra krahv Wittgensteini all oma isamaa eest, mul oli õnnetus vangi langeda, mind viidi Prantsusmaale, kus võitjad mu vabastasid, ja ma pöördusin koos nendega tagasi, et peagi uuesti Prantsusmaa vastu sõjaväljale minna. Kui ka see sõjatorm oli vaibunud, paigutati diviis, kuhu ma kuulusin, Harkovi lähistele rahu nautima. Teenisin siin 1816. aasta mais oma ausameelse ülema, kindraladjutant parun Korffi1 juures. Tema äia mõisad paiknesid lähikonnas. Tema armastusväärne abikaasa polnud teda aastaid näinud; korraldati pidusid, juubeldati nädalate kaupa, kuni kõik vohavast rõõmust tüdinutena oma koduste rõõmude väikesesse ringi tagasi tõmbusid. Külm talv möödus märkamatult, loodus ärkas taas, kui minu kindral korpuseülemaks nimetati ja mina sain kindralkortermeister Hartingilt2 käsu kõige kiiremas korras Peterburi minna.

Liigutatud südamega meenutan lahkumist oma kindralist ja tema perekonnast. Peale selle lahkusin oma noorpõlvesõbrast polkovnik Howenist3 kui õnnelikust peigmehest ega saanud isegi tema pulmast osa võtta. Nagu arvata võib, istusin Vene postitõlda mitte kõige paremas meeleolus ning sõitsin minema.

Porine tee ja igavene mets lisaks tahumatutele postmeistritele olid mu teekaaslasteks. Smolenskis, mis oli viimases sõjas väga kannatada saanud, ei andnud postmeister isegi kahekordse maksu eest hobuseid ning üle tee asuvas kõrtsis nüliti elusalt, nagu öeldakse. Hulk aknalaual lebavaid podorožna’sid (hobuste postipasse) näitasid mulle selgelt, et postmeister ei naljatanud, vaid ka minust suuremad härrad ootasid seal juba päevade kaupa. Mina arvasin, et härradel on rohkem lusti ja vahendeid kui minul, et vastas­asuvat kõrtsi rikastada – ma tõstsin häält, maksin topelt ning soovisin vahvale seltskonnale palju lõbu. Peagi pääsesin poriselt teelt; aga nüüd tekkis palju hullem piin, maailmakuulus roigastee, mis viib Velikije Lukist peaaegu Peterburini. Kes oma konte veel vajab, neil soovitan ma seda teed vältida. Peagi silmasin kaunist Gattšinat ja saabusin veel samal õhtul Peterburi Hôtel de Reval’i. Suures uudishimus oma tegeliku määramise kohta teada saama, riietusin järgmisel hommikul galamundrisse ja läksin kindralstaabi hoonesse, et endast oma ülema, kindraladjutant vürst Volkonski4 juures ette kanda.

Vürst ilmub harilikult alles kella kahe ajal. Aega kuni sinnamaani kasutasin ma mõningate seltsimeeste ülesotsimiseks, kelle käest ma oma hämmastuseks kuulsin, et ma olevat määratud saatkonnaga Pärsiasse minema. Vürst kinnitas peagi seda, mida ma olin kuulnud, ja lisas, et ta tahtvat mind härra tegeliku riiginõuniku ja astronoomi Schuberti5 juurde saata, kes annaks mulle õpetust astronoomias ning mind kuni ärasõiduni, mis pidi toimuma alles kahe kuu pärast, selles vallas võimalikult hästi ette valmistaks. Pea täis astronoomiat ja Pärsiat, läksin gümnaasiumi, et külastada oma vendi Augustit6 ja Pauli7, keda ma polnud viis aastat näinud. Nad olid pühadeks riiginõunik Würsti, minu isa sõbra juurde külla kutsutud ja ma leidsin nad alles mõni päev hiljem koduses ringis, mis oli minu Peterburis viibimise ajal mu lemmik-, ja ma võin lisada, ka minu ainuke meelelahutus. Rohked arvutusülesanded tegid mind tihti tusaseks, ma ei sobinud rõõmsasse ringi; aga ma olin seal alati teretulnud. Peagi sain teada, et ka üks minu kamraadidest, Paul von Rennenkampff8, oli määratud mitte ainult Pärsia saatkonda, vaid ka õppetööle Schuberti juures. Me otsustasime üheskoos elada ja ma kolisin tema juurde Vassili saarele. Auväärsel ja kuulsal riiginõunikul Schubertil polnud mitte ainult lõpmatut kannatust meiega õppetöö ajal, vaid ta oskas väga hästi ühendada pikad ja igavad arvutusülesanded õpetlike ning meeldivate vestlustega, nii et me ei lahkunud tema majast kunagi ilma imetluseta ja töötasime ööde kaupa, et säästa seda auväärset meest oma õpetuse kordamisest. See õppetöö tõi meile õnne kuuluda ka sellesse õpetlikku seltskonda, mis tema tublis perekonnas esmaspäeviti koos käib.

Augustikuu jooksul olime õppetööga riiginõunik Schuberti juures peaaegu lõpule jõudnud ning meid tutvustati saadikule, kindral­leitnant Jermolovile9, samale mehele, kes teostas 1807 suurtükiväe ime ja kellel oli nii oluline osa võidus Culmi all, mis otsustas tollase Euroopa saatuse. Tema vastuvõtt oli pigem sõbralik kui ülemuslik ja me peame kõik tema kiituseks ütlema, et ta pole kunagi muutunud. Mina ja mu sõber lahkusime mõlemad vaimustunutena ning tõttasime oma rõõmu jagama meie auväärse õpetajaga, kes oli nii lahke meie vastu huvi tundma. Peagi saime teada, et saadik lahkub Peterburist ning jätab kogu saatkonnale vaba valiku reisida nii, nagu nad soovivad, kui nad vaid novembriks kindlasti Tiflisis10 on. Polkovnik Ivanov, kes oli määratud kindralstaabi ülemaks Gruusiasse ning kuulus samuti saatkonda, nõutas vürst Volkonski käest eraldi kalessi astronoomiliste kellade ja instrumentide jaoks; sellega pidin reisima ka mina ning me lahkusime 17. augustil kaunist Peterburi linnast. Rennenkampff sõitis esmalt oma vanemate juurde Liivimaale ja kohtus minuga taas Moskvas.

Kui me õhtupimeduses linnast lahkusime, olid kõik kurvalt vankri nurkadesse vajunud ja mina mõtlesin saatuse kummalisest käigust, mis oli mind juba nii kaua ringi loopinud ning mind nii ootamatult koos astronoomiliste kelladega sissepakituna Pärsia poole teele saatnud; maale, millest mul juba niigi oli palav hakanud, kui olin pildiraamatutes tema elanike kollaseid kujutisi näinud. Skorpionidest ja tarantlitest räägiti juba Peterburis nii palju, et hakkasin üleni sügelema, kui sellele mõtlesin. Katk ja muud seesugused pisiasjad arvati tavapäraste hädade hulka. Pean tunnistama, et lahkusin vastumeelselt armsast Euroopast; ja mis on mul lõpuks sellest, kui pärast öeldakse: jaa, ta on ka Pärsias olnud!

Piinasin end igasuguste tulevikupiltidega; minu reisikaaslane oli palju targem: tema magas. Unes ollakse maailmaga rahul, ma aimasin teda järele. Kui ärkasime, oli meil ilmselt juba mitu jaama seljataga, sest päev algas, ja järgmisena meenutas end kõigi reisijate nuhtlus – nälg. Nüüd saime aru, et ei olnud Peterburist lahkunud nagu memmepojad, täidetud toidukorvi ja pudelitega! Head sõbrad olid küll natukese joogi eest hoolt kandnud, aga süüa sai vaid kehvasti ja neetult kallilt. Pärast mõningaid üleelatud raskusi jõudsime kuuendal päeval Moskvasse. Keiser oli mõni päev varem kohale jõudnud, see suurendas sagimist selles suures linnas mitmes mõttes.

Kuigi ma olen Venemaal sündinud ja Venemaa mitmetes provintsides reisinud, ei olnud mul siiani olnud kordagi võimalust Moskvat näha. Vaatamata kohutavale tulekahjule on linn kogu oma suuruses alles ning vaid aeg-ajalt näeb paleesid, mis kannavad tulekahju jälgi. Kindlasti pole kusagil mujal nii arvukaid ja kauneid paleesid leida. Kõik on küll väga korrapäratult läbisegi paisatud, paleede kõrval seisavad hütid, ilusate sildade kõrval kõnniteed, kus võib kaela murda; aga ma pean tunnistama, kokkuvõttes valitseb selle armastusväärse korralageduse kõrval midagi suurejoonelist. Keiser on elanikele lubanud, et veedab järgmise aasta Moskvas, siis algab äkitselt kõikjal tegevus ja siis loodan ma, et püstitatakse lõpuks ka see suur, vallutatud kahuritest ehitatud sammas, mida ma kahjuks asjatult otsisin.

27-ndal kuupäeval lahkusime Moskvast ja jõudsime keisriga ühel ajal sõbralikku Tuula linnakesse. See linn, mis on tuntud oma kuulsate terasetehaste poolest, meeldis ka mulle päris hästi oma meeldiva asukoha ja kenade majade tõttu. Siin saab naeruväärse hinna eest osta väga meeldivaid poleeritud terasest asju. Mõne päeva pärast lahkusime Tuulast ja reisisime Voroneži kaudu kasakamaade pealinna Novotšerkasskisse. Juba pärast Voroneži hakkab ümbrus lagedaks ja paljaks muutuma. Postiteenistus on nii haletsusväärne, et ühest jaamast teise veetakse terve päev. Kui ennast Voronežis ei varusta, võib teel olles nälga surra. Kogu teekonnal märkasin ma, et postiljonid elasid vaid arbuusidest, mida siinmail on rikkalikult. Postijaamad koosnevad väikestest haletsusväärsetest hüttidest. Härrad kasakad ei tegele põlluharimisega, vaid elavad palju parema meelega ja mugavamalt loomakasvatusest, kalapüügist ja kauplemisest. See võib olla põhjuseks, miks väsinud silma ei rõõmusta ükski roheline põld, puu või üksik kasvandus. Võib vaadata lõpmatut kõrbe ja ei näe midagi peale teekäänakute.

Novotšerkasski linn, kasakate atamani Platovi residents, hakkab kuju võtma; aga ka kõige väiksema vihma ajal ujub kõik poris. Puhtus majades on peaaegu ülepingutatud ja tegelikult kuulub see komme raskolnikuteks nimetatavale ususektile, kuhu enamjagu kasakaid kuulub. Kui venelane on nende majas elanud, küüritakse, suitsutatakse ja õnnistatakse preestri poolt uuesti sisse ebapuhtaks muutunud sööginõud, tuba, lühidalt öeldes kõik. Kui on veel tubakat suitsetatud, tuleb kogu seda protseduuri mitu korda korrata ning jumalakartlik ehitab ilmselt koguni oma maja ümber. Igas majas leidub klaasuksega kapike, mille taga seisab erineva suuruse ja kujuga hõbelusikaid, eri maailma paigust pärit pokaale, mis veel truisti perekonnavappe kannavad, suuri ja väikesi nuge ja kahvleid ning muud sellesarnast; head kasakad on tublisti lahinguid löönud ja nii võib neile seda antiigiharrastust ka lubada. Doni vein väärib tõesti kiitust. See on kerge, tal on meeldiv, magusavõitu maitse ning ta kihiseb nagu šampanja. Pealinna posthobused ei vedanud meid linnast kiiremini välja, kui me tulnud olime, ja esimesel kõrgendikul linna taga pidime neid mitu tundi piitsutama ja sikutama, enne kui üles saime. Kahe päeva pärast jõudsime piirile karantiini, nimega Vanutšei-Jerlik. Selle nägemine ei tõota tulevasel tagasiteel mingit rõõmsat tulevikku, kuna siin tuleb end mitu nädalat suitsutada lasta.

Siit alates koosnevad külad kohalikest venelastest, mida on kohe näha ka headest hobustest. Siit algab Kaukaasia kubermangu piir. Peagi silmasime Stavropoli linna. Mis meie suust aga tahtmatult rõõmsa haa! rebis, olid puud, mida me polnud enam ammu näinud. Postijaamast võib näha majesteetlikku Elbrust läbi pilvede kerkimas. Astronoom härra Višnevski mõõtis mäge ja leidis selle 16.700 jalga kõrge olevat, niisiis umbes 4½ versta.

Stavropolist alates ei tohi enam ilma saatjaskonnata reisida; antakse mitu kasakat, keda jaamast jaama vahetatakse. Kuni Georgijevskini sõidetakse umbes kuuskümmend versta piki Kuma jõge. Teisel pool seda jõge elavad armastusväärsed tšerkessid, kabardiinid jne., kes pidevalt tegelevad röövimisega. Katkust ja näljast vaevatuna otsivad nad tihti venelastega sõprust, annavad oma hea tahte märgiks pantvange, et üksmeeles elada; see kõik ei aita midagi, esimesel võimalusel röövivad nad asju ja inimesi ning rüüstavad seal, kus saavad. Nad elavad üleüldse karjakasvatusest, kalapüügist ja jahist selle sõna kõige laiemas mõttes. Põllumajandusega tegelevad nad vähe ja vastumeelselt, jätavad üleüldse kõik rasked kodutööd naistele; mehele on töötamine häbiks; mida rohkem on rüüstatud ja tapetud, seda suurema au sees ollakse omasuguste seas. Et neid armastusväärseid pühamehi täielikult armastama hakata, peab teadma, et nad ka omavahel pidevalt üksteist tapavad. Veritasu on nende püha kohus, sellest ei tohi keegi kõrvale jääda, ja kuna õnnetul kombel kunagi selle rahva tekkimisel oli mõrv toimunud, siis maksavad kõik järeltulijad igavesti üksteisele kätte. Perekonnad teavad küll täpselt, kes kelle vastu veritasu teostab, aga seda ei tehta kunagi teisiti kui alatult, metsas, põllul või kuskil mujal, kus tunnistajaid juures ei ole. Seetõttu käivad nad tihti pikki aastaid ringi, kuni kättemaksjal õnnestub oma ohvrit langemas näha. Sel silmapilgul pöördub ta suure triumfiga oma majja tagasi ja siis on teise perekonna kord kätte maksta. Kui tegija sureb, teab tema lähim sugulane, et nüüd makstakse kätte temale. See laieneb ka venelastele. Kui kokkupõrkes nimelt mõni mägilane maha lastakse, ei saa tema lähim sugulane enne rahu, kuni ta venelase pea on saanud. Kui vahepeal õnnestub tema teistel seltsimeestel just see venelane vangi võtta, ostab kättemaksja tolle kalli raha eest endale ja tapab ta siis aeglaselt, nagu süda soovib. Selline armas rahvas elutseb siis samuti inimeste seas! Tänatud olgu saatus ja türklased, kes neile tihti katku saadavad, misläbi seda umbrohtu siiski mingil määral välja roogitakse, muidu ei saaks selle rahvaga üldse hakkama. Kui Vene valitsus tahaks olla niisama halb kui Türgi oma, võiks ta katku saatmisega kogu sellele mägrapesale lõpu peale teha; too karistab neid aga vaid üksuste ekspeditsioonidega, kes mägedesse tungivad, nende majasid purustavad, nende karja ära ajavad, ja muu säärasega. Siis on nad liiga arad selleks, et oma majasid kaitsta, ja põgenevad mägedesse, paluvad armu, annavad pantvange, tõotavad kõike ega pea ühtki antud sõna. Muhameedlik valitsus keelab neil end katku eest mingite abinõudega kaitsta, nende arvates on katk taevast saadetud ja nad surevad suures resignatsioonis. Eksisteerib veel selline kenake väike­rahvas, kes ületab vooruste poolest kabardiine, tšerkesse ja üldse kõiki mägirahvaid: need on tšetšeenid, kes elavad Kaukasuse mäestiku läbipääsmatus osas ja külvavad rahutust just meie sõjateele. Nad olid muidu kabardiinide vasallid, nüüd vaba rahvas, kes ületab röövlivooruste poolest suurelt oma kunagisi isandaid.

Praegust Kaukaasia liini ülemjuhatajat kindral Delpozzot11, seitsmekümneaastast rauka, tabas mõne aasta eest õnnetus tšetšeenide kätte vangi langeda. Ketid käte ja jalgade ning öösel ka kaela ümber – see oli esimene tervitus. Mida rikkamaks nad kedagi peavad, seda rohkem nad teda piinavad, annavad talle kirjutusvahendid, et nad Vene valitsusele kirjutaksid, ja usuvad, et saavad niiviisi rohkem raha. Lihtsad venelased, kes nende kätte vangi satuvad, on palju õnnelikumad; neil lastakse vabalt ringi käia ja sunnitakse vaid tööd tegema. Vaatamata vägivallale, mida nad kindral Delpozzo puhul endale lubasid, hindasid nad siiski tema vanust ja tema auastet, kui nad ta mingis suures tülis endale vahekohtunikuks valisid ning tema otsust vastuvaidlematult täitsid. Kui pärast mitut õnnetut kuud kindral lõpuks välja lunastati, ütlesid nad talle: „Papinka (isake), andesta meile, et me sind halvasti kohtlesime!” Aga lasid tal veel kenakese summa kettide mahavõtmise eest maksta! Sellest vangivõtmisest ei saanud nad suurt kasu, kuna neilt võeti ära suur hulk loomi, kelle nad olid ettevaatamatult liiga kaugele orgu niidule ajanud; kogu kari langes venelaste kätte ja müüdi avalikult, saadud raha eest aga osteti kindral välja. Kaugelt õnnetum oli major Svetsov; tema pidi poolteist aastat vangis istuma ja vabastati alles ülemjuhataja erilise vahelesegamise tulemusena. Tõepoolest on kindral Jermolovi surematule kuulsusele kaasa aidanud see, et ta nii lühikese ajaga oskas tarvitusele võtta abinõusid, mis selle taltsutamatu rahva kui mitte kuulekusele, siis vähemalt niikaugele viis, et nad tahtsid pantvange anda ja vähemalt tõotasid end rahumeelselt ülal pidada. Sõjatee on sellest ajast peale ka palju rahulikum.

Severnoje postijaamas, umbes poolel teel Stavropolist Georgijevskisse, võib esimest korda silmata Kaukasuse mäestiku majesteetlikku ahelikku. Need kohutavad massid, mis uskumatus korratuses kuhjuvad kuni pilvedeni ja mille lumised tipud mängivad erinevates värvides, pakuvad imposantset ja hirmuäratavat vaatepilti. Elbrus ja Kazbek12 on selle ahela mõlemas otsas nagu võimsate vahimeeste paar. Ma olen näinud Tenerife tippu, mis pakub kaunist vaatepilti oma täieliku isoleerituse ja oma suhkrupeaga, aga see pole kuidagi nende mõlemaga võrreldav. Mäestikuelanikud teavad üht kohta, nende hinnangul poolel teel üles, kust ei saa läbi minna, ilma et karm tuul ränduri kohe tapaks; isegi linnud langevad maha, kui nad üle selle sfääri lennata söandavad. Surnute hingi pidavat seal täiesti selgesti oigamas kuuldama! Kui aga tõsiselt rääkida, siis selles miilipikkuste graniitkuristikega ümbritsetud kohutavas kõrguses võib kindlasti olla tõmbetuult, millele ükski inimene ei suuda vastu panna.

20. septembril jõudsime Georgijevskisse, kus ma tutvusin kindral Delpozzoga. Mõne päeva pärast jõudis kohale ka saadik ning üllatas tema vastuvõtuks kogunenud autoriteete äkitselt, kui ta lihtsas postitõllas täiesti üksi ette sõitis ning ootavate härrade kannatamatutele küsimustele, kui kaugel kindral Jermolov veel on, ühe lausega vastas: „Siin ta on!”

1 Parun Friedrich Nikolai Georg von Korff (барон Фёдор Карлович Корф, 1773–1823) – Vene sõjaväelane, kindralleitnant ja kindraladjutant. Määrati 09.04.1816 2. reserv-ratsaväekorpuse ülemaks. Osales Preussisch-Eylau, Vitebski, Smolenski, Borodino, Tarutino, Malojaroslavetsi, Krasnõi, Baut­zeni, Katzbachi ja Leipzigi lahingutes. Püha Aleksander Nevski, teemantidega Püha Anna I järgu, Püha Vladimiri II järgu, Püha Georgi III ja IV järgu ning teemantidega kuldmõõga kavaler. Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui ei ole märgitud teisiti.

2 Martin Harting (Мартын (Мартин) Николаевич Гартинг, 1785–1824) – Hollandi päritolu Vene sõjaväelane, kindralmajor. Määrati 1815 1. armee kindralkortermeistriks. Püha Anna I järgu, Püha Vladimiri III järgu ja Püha Georgi IV järgu ordenite ning kuldmõõga kavaler.

3 Tõenäoliselt George Hermann (Jegor) von Howen (1789–1868) – Vene sõjaväelane, polkovnik. Hiljem rahandusministeeriumi ametnik ja Tallinna tolli direktor.

4 Vürst Pjotr Volkonski (cветлейший князь Пётр Михайлович Вол­конский, 1776–1852) – Vene sõjaväelane, kindralfeldmarssal (1850), keiserliku õukonna ja udellide minister (1826–1852). Osales koalitsioonisõdades Napoleoni vastu. 1813–1823 Keiserliku Kõrguse Peastaabi ülem, 1816–1823 ka Sõjalis-topograafilise büroo direktor. Briljantidega Püha Andreas Esmakutsutu, Püha Georgi III järgu ja kõigi teiste Vene ordenite kavaler.

5 Friedrich Theodor von Schubert (Фёдор Иванович Шуберт, 1758–1825) – Saksa päritolu Vene matemaatik, astronoom ja geodeet. Tegelik riiginõunik, Püha Vladimiri III järgu ja Püha Anna II järgu ordenite kavaler.

6 August Julius von Kotzebue (1799–1876) – Vene sõjaväelane, kindralmajor. Püha Georgi IV järgu ordeni kavaler.

7 Krahv Paul Demetrius von Kotzebue (1801–1884) – Vene sõjaväelane, jalaväekindral. Kindraladjutant, Riiginõukogu liige. 1862–1870 Novorossija ja Bessaraabia, 1874–1880 Poola kindralkuberner. Osales Kaukaasia sõjakäikudel, Vene–Pärsia (1826–1828) ja Vene–Türgi (1828–1829) sõjas, 1831 Poola ülestõusu mahasurumisel ning Krimmi sõjas. Briljantidega Püha Andreas Esmakutsutu, Püha Vladimiri, Püha Anna II järgu ja Püha Georgi III ja IV järgu ordenite ning briljantidega kuldmõõga kavaler.

8 Tõenäoliselt Paul Ludwig Johann von Rennenkampff (1789–1869), kindralmajor.

9 Aleksei Jermolov (Алексей Петрович Ермолов, 1777–1861) – Vene sõjaväelane, jalaväekindral (1818), suurtükiväekindral (1837). Osales Poola ülestõusu mahasurumises (1794), Vene–Pärsia sõdades (1796 ja 1826–1828), Kaukaasia sõjakäikudel ning koalitsioonisõdades Napoleoni vastu. Mainitud „suurtükiväe ime” toimus Preussisch-Eylau lahingus, kui Jermolovi ratsasuurtükiväe kompanii tuli peatas vaenlase pealetungi ja päästis sellega Vene armee. Püha Andreas Esmakutsutu, Valge Kotka, teemantidega Püha Aleksander Nevski, Püha Vladimiri I järgu, Püha Anna I järgu, Püha Georgi II, III ja IV järgu ning teemantidega kuldmõõga kavaler.

10 Thbilisi.

11 Ivan Delpozzo (Иван Петрович Дельпоццо, 1739–1821) – Toskaana päritolu Vene sõjaväelane, kindralmajor. Üks esimesi Kaukaasia vallutamise juhte. Vangi sattus ta küll aastal 1802 polkovnikuna ja aasta hiljem lunastas vürst Tsitsianov ta sealt 8400 rubla eest välja.

12 Originaalis Elborus ja Casebeck.