Читать книгу Must-kuldne müts me peas I - Märt Karmo - Страница 4

Keskkoolide (või keskhariduskoolide) areng Eesti alal (edaspidi Eestis) moodustab ühe olulisema tahu meie maa haridusloos. Käesoleva Tallinna Reaalkooli ajalooraamatu sissejuhatuseks ja taustaks sobiks teha põgus tagasivaade keskkoolide kujunemisele üle-eelmise ja eelmise sajandi Eestis.

19. sajandi algul hakkas tsaarivalitsus lubama gümnaasiumide asutamist kubermangulinnadesse, m.h. ka Eesti aladel. Sama sajandi keskpaigast alates laienes keskkoolide võrk tunduvalt, s.h. ka eraõppeasutuste arvel, mis peagi moodustasid juba üle poole keskkoolidest. Uue koolitüübina lisandusid reaalkoolid. Kui 19. sajandi keskel töötas Eestis kuus, siis 20. sajandi algul juba 26 keskkooli.

Ärkamisaja innustusel ning põliselanike majandusliku olukorra kosumise najal kasvas eestlaste tung keskkoolidesse. 1905. aasta revolutsiooni järelmina sündinud leevendavad muudatused tsaaririigi haridussüsteemis võimaldasid asutada emakeelseid erakeskkoole ka maale, samuti luua eesti haridusseltse, kes omakorda tohtisid avada II järgu erakoole. Revolutsioonijärgseil aastail asutati või reorganiseeriti 24 uut keskkooli.

Pärast Maailmasõja algust hakati küll sulgema Saksa erakeskkoole, kuid sellest hoolimata tegutses 1915. aastal Eestis 35 keskkooli.1

Järjepidevalt kasvas eestlaste osatähtsus keskkoolides. Tollane statistika kajastas eestlasi määratlusega „talupoeglikku päritolu õpilased”. 1902. aastal moodustasid sellised õpilased keskkoolides 23,2%. 1914 oli see suhtarv avalikes 36,8% ja erakeskkoolides 61,7% ning mõlemas koolitüübis kokku 43,7%.2

1917. aastal oli eestlasi näiteks kahes venekeelses Aleksandri gümnaasiumis – Tartus ja Tallinnas vastavalt 57,2 ja 51,8%. Samal ajal küündis kõnealune näitaja Rakvere Gümnaasiumis ja Treffneri Eragümnaasiumis 82%, Westholmi Eragümnaasiumis aga koguni 88%-ni. Eestis töötas 37 keskkooli, mille õpilastest moodustasid eestlased keskmiselt 53%.3 Valdavalt muukeelse keskkooli aeg hakkas ümber saama.

Pärast Eesti Vabariigi rajamist algas rahvusliku haridussüsteemi ning emakeelse keskkooli ülesehitamine ja välja arendamine. Keskkoolide edasine edenemine toimus juba iseseisvusaegses riigis. Tallinna Peetri Reaalkoolist välja kasvanud Tallinna Reaalkool4 on üks selle arengu tüüpilisi näiteid.

Ükski kool ei kujune ega arene omaette, üksnes sisemiste seaduste ja tegurite toimel. Kool on osa riigi ja maa haridussüsteemist, kultuurist ja ajaloost. Seetõttu tuleb iga kooli arengulugu enesestmõistetavalt vaadelda kindlas ajas ja selle ajastu tingimustes, kogu riigi ajaloo kontekstis, andes uuritavale ainesele selge ajaloolise tausta ja seosed. Eelnimetatud põhimõttest on lähtutud ka käesoleva, Tallinna Reaalkooli ja Saksa Reaalkooli ajaloole (aastail 1917–40) pühendatud raamatu kirjutamisel.

Laias laastus võiks meie keskkoolide arenemislugu käsitleda järgmiste suuremate ajajärkude kaupa – tsaariaeg (kuni 1917), Eesti Vabariik (1918–40), esimene ja teine okupatsioon (1940–44), kolmas okupatsioon (1945–90) ning taastatud Eesti Vabariik. Iga ajajärgu saaks seejuures jagada omakorda veel allosadeks.

Autor seadis eesmärgiks kirjutada iseseisvusaegse Reaalkooli kohta võimalikult põhjalik ajalooraamat. See tähendas üksikasjalikku süvenemist kooli elu eri tahkudesse, muuhulgas ka paljude nimede äratoomist ning lisaks igakülgse taustmaterjali kaasamist.

Eeltoodust lähtuvalt keskendus kirjutaja eelkõige aastaile 1917–40, sest see kattub Eesti omariiklusajaga (koos eellooga) ning sellest tulenevalt ka väga tähtsa ajastuga Tallinna Reaalkooli arenguloos. Nimelt kujunes just neil aastail Tallinna Peetri Reaalkoolist irdunud emakeelsest harust tugev, riigi haridusmaastiku üks silma­paistvamaid koole – Tallinna Reaalkool. Oma jälje sellesse protsessi jätsid nii revolutsioonide kui ka Vabadussõja aastad (1917–20), mil pandi alus kooli ning õpilaskonna isamaalisele hoiakule ja põhiaateile. Tähelepanu koondamine 23 aastale võimaldas põhjalikult süveneda kooli n.-ö. kuldaega, mis toitis kooli elujõudu ja kestmist järgnenud 50 okupatsiooniaasta vältel, kuid on andnud tugeva aluse õppeasutuse arengule ka taastatud Eesti Vabariigis.

Keskkoolide arengut ja ajalugu käsitlevaid varemilmunud üllitisi võib suures plaanis jaotada kolmeks – ametlikud väljaanded õppekavade j.m.s. kohta, mälestusraamatud ning süvenenumad ülevaateteosed. Väga vähe leiab siiski tõsiteaduslikumat laadi, kooli kui tervikut igakülgselt avavaid, põhjalikke ja kõikehaaravaid käsitlusi.

Käesolevas raamatus on püütud tervikuks siduda kahte eri liini – arhiivi- ja muudel materjalidel ning laiemal ajaloolisel taustal põhinevat akadeemilisemat käsitlust ja memuaarset osa. Esimene kihistus pakub enim huvi tõsiajaloolastele ja hariduselu mineviku uurijaile. Mälestuskatked ja sündmuste toonased kajastused köidavad küllap eelkõige kooli vilistlasi, pedagooge, tänaseid õpilasi ja laiemat lugejaskonda. Just endiste õpetajate ja koolipoiste värvikad ning vahel ka subjektiivsed meenutused lisavad tekstile elu ja ehedust, annavad sellele kordumatu maitseaistingu.

Raamatusse on kaasatud ka kokkuvõtteid kooli pedagoogide elulugudest, sest eelkõige just pedagoogid olid poiste teadmiste alusmüüri ladujad ja andsid Reaalkoolile selle eripärase näo. Oluliseks ajendiks ka tõsiasi, et tänaseni puudub iseseisvusaegsetest pedagoogidest korralik ja põhjalik biograafiline leksikon, mistõttu paljusid selle ajastu, s.h. ka Reaali pedagooge ähvardab unustusse kadumise oht. Raamatu mahu ülepaisutamisest hoidumiseks pole pikemalt peatutud Reaali õpetajate palgatingimustel, sest need ei erinenud muude avalike keskkoolide pedagoogide omadest ja seda taustateavet on püütud anda.

Mida aeg edasi, seda kaugemaks ja võõramaks raamatus käsitletav ajajärk (1917–40) ja tollane kool realistide noorematele põlvkondadele, aga ka pealekasvavatele ajaloohuvilistele jääb. Seetõttu pole autor, piirdunud üksnes otseselt Reaalkooli puutuvaga, vaid on, kus ta seda on vajalikuks pidanud, sellele lisanud ka laiemat taustmaterjali, et anda käsitletavast teemast lisateavet, asetada see laiematesse mõtteseostesse ja aidata Reaalkoolis toimunut paremini mõista.

Küllaltki ulatuslikult on praegusesse raamatusse põimitud kahes koguteoses – „Mehed Vabaduse puiesteelt” (1972) ja „Reaali Teine Raamat” (1991) – esitatut. Kuna nimetatud raamatud on ilmunud aastakümneid tagasi paguluses, suhteliselt väikeses tiraažis ja neid on Eestisse jõudnud suhteliselt vähe, tundus olevat iseenesestmõistetavalt loogiline ning otstarbekas lülitada väljavõtteid kõnealustest meenutuskogumikest valikuliselt ka käesolevasse ajalookäsitlusse, et nad moodustaksid elulise ja süsteemse osa tervikust. Vormilise nõusoleku selleks andis ka Reaalkooli vilistlaskonna üks juhte ja ülalnimetatud raamatute väljaandjaid Heino Taremäe autorile juba kahekümne aasta eest.

Kirjasõnas avaldatule lisaks on aastakümnete jooksul korjunud ka palju käsikirjalisi mälestusi ja allakirjutanu enese poolt vilistlaste usutlemisel talletatut. Mahukale mälestuslikule kogumile vaatamata, tekkis raamatu kirjutamise käigus paljudel juhtudel tahtmine mõndagi tõsiasja täpsustada. Kahjuks on aja karm paratamatus muutnud sõjaeelse Reaalkooli vilistlaste read nii hõredaks, et mäletajaid on alles väga vähe. Ja nendegi mälust on aastad paljugi kustutanud. Kuid kõike teadaolevat ja -saadut on püütud ülimal määral ära kasutada.

Hoolikalt on üritatud välja selgitada Reaali õpetajate ja õppurite osavõttu Eesti Vabariigi loomise sündmustest ning põhjalikumalt süvenetud poiste osalemisse Vabadussõjast, sest just kõnealune ajajärk määras paljuski kooli edaspidise maine ja vaimsuse.

Seniste ja tavapäraste kooliajalugudega võrreldes, kohtab selles raamatus erandlikult palju tollaste koolipoiste nimesid – olgu õpingute või korraküsimuste, kuid kõige enam siiski harrastuste, s.h. eriti sportimise, pillimängu ning kirjandusliku tegevuse kontekstis. Kõik need õppurid on jäädvustatud, et ka nende järeltulijad – lähemad ja kaugemad sugulased või tuttavadki – saaksid kogeda äratundmisrõõmu vaar- või vanavanaisade koolipõlvetegemistest.

Tallinna Reaalkooli hoone 20. sajandi alguskümnendeil

Käsitlus on jagatud nelja suuremasse peatükki. I peatükk – Realistid revolutsiooni ja okupatsiooniaastail ning Vabadussõjas (1917–20) – toob esile Reaalkooli õppurite olulise panuse iseseisvuse rajamisse ning püüab anda igakülgse ülevaate realistide osavõtust Vabadussõjast.

II peatükk vaatleb aastail 1917–20 emakeelse reaalkooli väljakujunemist Tallinnas – kuidas Tallinna Peetri Reaalkooli lõpuaastail tekkisid Keskhariduse Edendamise Seltsi 7-klassiline Erareaalkool, Tallinna Linna Reaalkool ning moodustati lõpuks Tallinna I Reaalkool. See peatükk on jaotatud allpeatükkideks – õppeplaanid, õppetöö korraldus, õpetajad, õpilased, õppeedukus, koolikord, vaba aeg ja harrastused ning kooli majanduslik olukord. Sellist allpeatükkide jaotust on kasutatud ka ülejäänud kahes peatükis. Need peatükid on koondatud I köitesse.

III peatükk – Tallinna Reaalkool 1920–40 – on raamatu mahukaim. See on ka põhjendatud, sest tegu on kooli õitsejaga, mil moodustus kooli õpetajas- ja õpilaskond, pandi alus nõudlikkuse põhimõtteile nii õpetamises, õppimises kui ka koolikorras ning kujunesid välja kooli traditsioonid ja vaimsus.

IV peatükk on pühendatud ühele kadunud koolile – Tallinna Saksa Reaalkoolile (1919–39). Põhjenduseks tõsiasi, et seegi õppeasutus kasvas välja Tallinna Peetri Reaalkoolist, mille järeletulijana kuulus Saksa Reaalkool täieõigusliku liikmena sõjaeelse Eesti paljukultuurilisse kooliellu ning oli Toomkooli kõrval üks olulisemaid baltisaksa õppeasutusi Eestis. 1939. aastal baltisakslaste lahkumise tõttu tegevuse lõpetanud kool ei tohiks siiski jälgijätmatult kaduda ajaloohämarusse, vaid väärib jäädvustamist emakeelses haridusloos. Seda enam, et kooli arhiiv hävis sõja ajal täielikult ning kooli vilistlaste ainus mälestusteos on ilmunud ligi kolmkümmend aastat tagasi saksa keeles5. III ja IV peatükk moodustavad II köite.

Käesolev Tallinna Reaalkooli raamat pole esimene ja ainuke iseseisvusaja ühe keskkooli arenguloo käsitlus.

Kodumaal ilmavalgust näinud raamatud, mis on pühendatud siinsete keskkoolide ajaloole ja tegevusele, võib ilmumisaja järgi jagada nelja suurde rühma. Enne Eesti Vabariigi rajamist (tsaariajal) ilmunud saksa- ja venekeelsed väljaanded, omariikluse aastail (1918–40) ning okupeeritud Eestis (1940–90) avaldatud ja iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis (alates 1991) välja antud valdavalt eestikeelsed raamatud. Küllaltki suure rühma moodustavad pärast II maailmasõda väljaspool Eestit üllitatud ajalooraamatud.

Kodumaal ilmunud raamatute sisu ja taset mõjutas räigelt vene okupatsioon, mil sõdadevahelist ainest tuli vaadelda läbi ideoloogilise vulgaarsotsioloogia prisma.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on keskkoolide ajaloost ilmunud raamatute taset tõstnud ideoloogiataagast vabanemine, uurijate jaoks paljude kodumaiste allikate avanemine ja lisandumine, samuti pagulasmemuaristika kättesaadavuse paranemine. Pagulasarhiivide puhul on olukord muutumas keerukamaks. Mitmed eesti arhiivid on inimeste nappuse tõttu liikumas mitte Eestisse, vaid pigem asupaigamaa suurtesse arhiividesse, kus nende käsitlemine ja kasutamine ning kodumaalt tulnud uurijate ligipääs tundub jäävat edaspidi pigem raskendatumaks.

Eestis hakkab sõjaeelsele keskkoolile pühendatud memuaarsete raamatute arv kahanema, sest aeg teeb oma töö ja sõjaeelse, nagu ka sõjaaegse keskkooli veel elusolevaid lõpetanuid jääb üha vähemaks.

Paguluses ilmunud ajalooraamatuid saadi koostada vabana igasugusest puna­ideoloogiast. Eelkõige mälestusliku materjali poolest rikkad väljaanded on valminud suure hoole ja tõsise tööga ning koostatud põhiliselt isamaa-armastusest ja entusiasmist. Seda vaatamata kirjutajate-koostajate hajutatusele eri maailmnurkadesse. Paraku ei pääsetud ise kodumaa arhiividesse või siis saadi neid Eestis elavate koolivendade-sõprade abil kasutada piiratud ulatuses.

Allpool on püütud koostada kõikide enne 1940. aastat tegutsenud keskhariduskoolide, (v.a. õhtukoolid) ajalugu ja tegevust kajastavate väljaannete (v.a. voldikud, pisitrükised) kronoloogilist nimistut. Nimekirja on kaasatud kõik keskhariduskoolid, s.h. reaal- ja kommertskoolid (kuid mitte muud kutsehariduskoolid), samuti progümnaasiumid esimestest kuni 1918–40 asutatud haridusasutusteni välja. Lisatud on ka koolid, mis 1922. aasta keskkoolide seaduse alusel muudeti 6-klasssilisel algkoolil põhinevateks kommertsgümnaasiumideks. Küll aga pole alltoodud nimistusse arvatud okupatsiooniaastail (1941–91) ja hiljem moodustatud keskkoolide tegevusülevaateid.

Terviklikuma taustpildi saamiseks on ära toodud ka tsaariaegsete keskhariduskoolide (mitmed neist suleti Eesti iseseisvumisel) tegevust käsitlevad üllitised, s.h. 20. sajandi algul tavakohaselt ilmutatud koolide aastaruanded, tegevusprogrammid j.m.s.

Üllataval kombel selgus, et kõnealuseid väljaandeid on küllaltki palju ning need on ülesehituselt ja sisult väga erinevad. Leidub rohkem ja vähem formaalseid ülevaateid, tõsiseid ja põhjalikke uurimusi, pidulikumaid albumeid, õpilaste-õpetajate nimekirju, aastaraamatuid, õppeprogramme, konverentsiettekannete ja artiklite kogumikke, kuid ka mälestusraamatuid. Kohtab ühemehe-raamatuid, kuid ka paljude huviliste ühistööd. Erandiks on Jaan Krossi romaan „Wikmani poisid”, mis on ühe keskkooli (Westholmi Eragümnaasiumi) puhtkirjanduslik käsitlus. Küll aga pole loetellu lülitatud neid mälestusraamatuid, milles autor vaid osaliselt on meenutanud õpinguid või töötamist mõnes keskharidusasutuses.

Esimese ühe kooli ajaloole pühendatud raamatu ilmutas 1830. aastal oma 25. aasta­päevaks Tartu Kubermangugümnaasium.6

Eesti üks vanemaid (18. sajandist alates gümnaasiumikursuse alusel töötanud) koole, Toomkool, sai direktori Julius Kirchneri eestvõttel esimese ajalooraamatukese valmis 1859. aastal.7 Siiski oli direktor Alexander Plate teinud juba 1840. aastal põgusa tagasivaate kooli kujunemisele ja toonud ära õpetajate nimed.8

Raamatukogude andmepanga põhjal võib öelda, et Eesti vanim (1631) järje­pide­valt tegutsenud klassikaline gümnaasium – Tallinna Kubermangugümnaasium ilmutas aastail 1859–89 avalike eksamite, lõpuaktuste ja seal peetud ettekannete kohta väljaandeid, millele hiljem lisandusid kooli kohta ajakohast teavet sisaldanud aastaraamatud (1866–76).9 Näiteks 1862. aasta väljaanne tõi ära kooli pedagoogide nimekirja aastaist 1631–62.10 1873. aasta aastaraamatus leidus kokkuvõte 1692. aastal tehtud koolivisitatsiooni kohta.11

Tartu Gümnaasium ja Tartu Kubermangugümnaasium kajastasid kooli tegevust vastavalt aastail 1867–8212 ja Pärnu Gümnasium aastail 1867–8813 ilmunud aastaraamatuis. Sama tegi 1876–88 Tartu Saksa Eragümnaasium.14

Pärnu gümnaasium ilmutas 1864 ja 1865. aastal kirjastuse konvoluutides kooli programme, samuti ülevaate eksamitest.15 Ilmunud venekeelsed raamatukesed kajas­ta­sid Pärnu progümnaasiumi muutmist gümnaasiumiks. Teine neist sisaldas kokkuvõtet ka Kuressaare progümnaasiumi ümberkujundamisest gümnaasiumiks.16

Aastaraamatutega said maha ka Tartu17, Kuressaare18 ja Pärnu Gümnaasium19 ning Tartu Kubermangugümnaasium20, samuti Liivimaa Maagümnaasium21. Lisaks üllitati, tänu Liivimaa Maagümnaasiumi direktor Franz Waldmanni ettevõtlikkusele, teadaolevalt veel viis raamatut.22

Toomkool pühitses 1869. aastal suurt juubelit, 550. aastapäeva, mida märgistas eelmisest süvenenum ajalooraamat.23

Õpilastele pühendatud album anti välja Tartu Gümnaasiumi 75. aastapäevaks.24

1881. aastal ilmus Tallinna Kubermangugümnaasiumi ajaloost põhjalik uurimus – „Geschichtsblätter des Revalschen Gouvernements-Gymnasiums zu dessen 250-jährigem Jubiläum am 6. Juni 1881” Gotthard von Hansenilt.25

Tartu Reaalkooli asutamise ja esimese õppeaasta puhul avaldatud eriraamatule26 lisaks üllitati aastail 1883–85 kooli aastaraamatuid ning 1885 lisaks ka õppeprogramm.27

Tartu I järgu Tütarlastekooli (Mellini Asutuse) juhataja Marie Muyschel pani kooli tegevuse, organisatsiooni ja kujunemisloost kokku mitu raamatut.28

1880. aastate ülevaate ja 1890. aasta uue õppeprogrammi avaldas Tallinna Peetri Reaalkool.29

Liivimaa Maagümnaasiumi kujunemisloole pühendatud esimese raamatu pani 1885. aastal kokku kooli direktor F. Waldmann. Tema koostas ka seitse aastat hiljem kooli tegevuse lõpetamist märgistava põhjaliku ja süsteemse kokkuvõtte.30

1891. aastal tähistas väljaandega õppeasutuse kümnendat tegevusaastat Tartu Reaalkool.31

Ka uksed sulgenud Tartu Kõrgem Tütarlastekooli jäi meenutama väike raama­tuke.32

1893. aastal sai Toomkool juurde jälle ühe ajalooraamatu, sedapuhku Bernhard Hallerilt.33 1897. aastal lisandus Toomkooli sulgemist kirjeldav üllitis kooli direktorilt Johannes Ripkelt.34

Samasse aastasse mahtus ka Ossip Hoinatski tagasivaade Tallinna Aleksandri gümnaasiumi 25-aastasele tegevusele.35

Uue sajandi hakul, 1900. aastal ilmusid raamatud Tartu Saksa Poeglaste Eragümnaasiumi kohta36 ja Narva Poeglastegümnaasiumi 25. sünniaastapäeva auks.37 1901. aastal lisandus eelnimetatud Tartu kooli 25. aastapäevale pühendatud väljaanne.38

Tartu Puškini Tütarlastegümnaasium jäädvustas ennast 1906. aastal ajalukku koguni kolme, kooli tollast olukorda kajastava brošüüriga.39

Järgmisel aastal üllitas vastasutatud Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasium oma õppekava.40

Korrapäraseid aastaülevaateid avaldas 1906/07. kuni 1912/13. õppeaastani Toomkool.41 Need muutusid just viimastel aastatel formaadilt esinduslikumaks ja mahukamaks. Algusaastail oli väljaande lisadeks kas mõni teaduslik artikkel või kooli raamatukogu kataloog.

Viljandi Saksa kooli kohta ilmus 1910 ja 1913. aastal samuti kaks kokkuvõtlikku raamatukest.42

1910. aastal avaldas 278-aastasest Kubermangugümnaasiumist 60-leheküljelise ülevaate vilistlane, hilisem poliitik ja koolijuht Heinrich Bauer.43 Raamat põhines G. V. Hanseni eespoolmainitud (1881) uurimusel, lisatud oli kokkuvõte viimasest kolmest kümnendist. Ajastule iseloomulikult oli trükis venekeelne.

Aastail 1912–16 üllitas ka Tallinna Tütarlaste Kommertskool oma aastaaruandeid.44 Juba sõja-aastal nägi ilmavalgust Tartu Saksa Poeglaste Eragümnaasiumi programm.45

1916. aastat tulebki pidada siin käsitletavate raamatute väljaandmise murdejooneks. Pärast seda hakkasid ilmuma valdavalt emakeelsed käsitlused. Samal aastal võis esimene eesti õppekeelega keskkool – Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi (ENKS) Tütarlaste Keskkool Tartus – vaadata tagasi juba kümneaastasele tegevusele, mille puhul õppeasutuse asutaja ja direktori Peeter Põld (iseseisva Eesti esimene haridusminister) pani kokku asjakohase raamatu.46

Nuustaku Kooliseltsi progümnaasiumi kümneaastast tegevust tähistati samuti asjakohase kokkuvõttega.47

Esimese oma kooli ajaloole pühendatud raamatu iseseisvas Eestis üllitas Toomkool, kelle taasavamisjärgsest tegevusest tegi ülevaate direktor Paul Blosfeld 1923. aastal.48

Eesti esimene reaalkool – Tartu Reaalkool – andis õppeasutuse 45. tegevusaastapäevaks välja raamatukese „Tartu Poeglaste Realgümnaasium (end. Realkool) 1880–1925”49.

Kooli iga-aastasi aruandeid avaldas aastail 1926–29 Riigi Tehnikagümnaasium.50

1927. aastal ilmus brošüür Narva Kommertsgümnaasiumist.51

1928. aastal tähistasid asjakohaste väljaannetega oma kooli tähtpäevi Zeeh Tütarlaste Reaalgümnaasium Rakveres52 ja Läänemaa Ühisgümnaasium.53 Aga ka Tartu Tütarlaste Gümnaasium54 ja Tartu Ühiskommertsgümnaasium55.

1929 said lugejad ülevaate samal aastal Riigi Tehnikagümnaasiumina tööd alustanud, kuid kuni 1923. aastani veel Tallinna 2. Reaalkoolina tegutsenud õppeasutuse viimase paari aasta tööst.56

Tartu Reaalkool koostas 50. sünniaastapäevaks uue ja süvenenuma väljaande „Tartu Poeglaste Reaalgümnaasium (end. Realkool) 1880–1930”57.

Samal, 1930. aastal pidas poolesajandilist tegutsemistähtpäeva raamatuga meeles ka Eliisekool.58 Väljaanne sisaldas andmeid ka pealinna teiste tütarlastekoolide kohta.

1931. aastal tähistas 300. aastapäeva Tallinna Humanitaargümnaasium (endine Kubermangugümnaasium) ilmutades käsitluse Jaan Jensenilt59 ning kaks kooli vilist­laste nimestikku60.

1932. aastal jõudis tegevusülevaateni E. Lenderi Tütarlaste Erahumanitaargümnaasium, kel möödus veerand sajandit asutamisest.61

Treffneri Gümnaasium pühendas õppeasutuse poolsajandit väldanud tegevusele 1933. aastal mahuka mälestusteose „Hugo Treffneri gümnaasiumi 50 aasta juu­beli­album”.62 Kool andis aastail 1933–38 välja ka aastaruandeid.63

Zeeh Tütarlaste Reaalgümnaasium Rakveres lisas viis aastat varem ilmunud juubelikogumikule uue.64

Tallinna Vene Gümnaasium võttis 1933. aastal kümneaastase tegutsemise kokku omakeelse raamatuga.65 Kooli tähtpäevi märkisid kogumikega Tartu Tütarlastegüm­naasium (1934)66, Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasium (1936)67 ja Tallinna Linna Poeglaste Kommertsgümnaasium.68

Vilistlaste nimekirjad andsid välja Tartu Reaalkool69 ja Gustav Adolfi Gümnaasium.70

Westholmi Eragümnaasiumi 30. sünniaastapäevaks 1937 üllitati album „Jakob Westholm ja tema kool 1907–1937”.71 Ilmavalgust nägid nii Rakvere Gümnaasiumi – „Rakvere Gümnaasium ja Keskkool (1912–1937)”72 kui ka Tõrva Gümnaasiumi – „Tõrva Gümnaasium 1917–1937”73, samuti Pärnu I Gümnaasiumi – „Pärnu I Gümnaasiumi, Progümnaasiumi ja Reaalkooli 20. aastapäeva album”74 – ajaloo esmakäsitlused.

Esimese, üksnes õppurite harrastusringile pühendatud raamatuga – „Gustav-Adolfi Gümnaasiumi Spordiring 1913–1938” – tegi ajalugu pealinna, ent ka kogu riigi sportlikult üks tugevamaid keskkoole, Gustav-Adolfi Gümnaasium, oma spordi­ringi 20. aastapäeva auks.75

Kokkuvõtva teose sai 1938. aastal ka Tartu Saksa Eragümnaasium.76

Enne punaokupatsiooni jõudsid ilmuda veel kaks raamatut – „Tallinna Linna II Tütarlaste Gümnaasium, Tallinna IV Gümnaasium ja VII Reaalkool 1919–1939”77 ning „Tartu Tütarlastegümnaasium, II Gümnaasium, II Progümnaasium ja II Reaalkool 1934–1939”.78

Juba sõja- ja okupatsiooniaastaisse jäid nii Läänemaa Ühisgümnaasiumi (1940)79 kui ka Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi (1944)80 lõpetanute nimekirjad. Iseseisvusajale pani n.ö. sümboolse punkti esimene ühemehe meenutusraamat treffnerist August Hankolt – „Oli kord… Mälestusi II. Hugo Treffneri esimesejärgu kool”.81

Pärast II maailmasõda andsid ligi 35 aasta jooksul tooni paguluses ilmunud välja­anded (mõne erandiga) – peamiselt mälestusraamatud.

Kodumaal suutsid 1950. aastail ülevaatlike ja põgusalt ka iseseisvusaegseid aastaid käsitlevate raamatukesteni jõuda esialgu vaid Otepää82 ja Tapa Keskkool.83 Küllap oli provintsikoolidel seda kergem teha kui suuremate linnade tuntud keskkoolidel – omaaegsetel n.n. kodanluse kantsidel-kasvulavadel.

1960. aastail lisandusid koolimälestuste varamusse nii E. Lenderi meenutuslik tagasivaade oma koolile (1967)84 kui ka Erik Thomsoni küllaltki mahukas käsitlus Toomkoolist (1969).85

Järgmisel kümnendil näitasid taas algatusvõimet just vilistlased eksiilis. Nii täitsid okupeeritud kodumaal selles valdkonnas tekkinud tühikut mitme kooli – ­ENKS-i Tütarlaste Gümnaasiumi (1976)86, Treffneri (1977)87 ja Lenderi Gümnaasiumi (1979)88 koguteosed. Ka Eliisekooli kasvandikud polnud oma kunagist kooli kaotatud kodumaal unustanud ja avaldasid kooli asutamise 100. aastapäevaks asjakohase raamatu.89

1981. oli küllaltki viljakas aasta, sest ilmus koguni neli juubeliväljaannet. Gustav Adolfi Gümnaasiumi 350. aastapäevale pühendati kodumaal koguteos „Tallinna 1. Keskkool 1631–1981”,90 mida võib pidada esimeseks ühele koolile pühendatud tõsisemaks akadeemiliseks uurimuseks, ehkki üksikute peatükkide autorid pidid kohati esitama kohustuslikke poliitilisi allüüre ning kasutama okupatsiooniajale iseloomulikku „metakeelt”. Vilistlased eksiilis sekundeerisid juubelile sõja eel ilmunud raamatukestest koostatud faksiimiletrükisega „Gymnasium Revaliense 1631– 1981”.91

Tallinna Peetri Reaalkooli 100. sünnipäeva puhul avaldati eksiilis kahe selle järglaskooli mälestusteosed – Tallinna Reaalkooli „Mehed Vabaduse Puiesteelt”92 ning Tallinna Saksa Reaalkooli „Revaler Deutsche Oberrealschule”.93

1983 kinkis pagulasvilistlane Arno Niitme H. Treffneri Eragümnaasiumi 100. juu­be­liks koolile meenutusraamatu „Noorus ja kooliaastad Treffoonias”94. See oli juba teise trefneristi pühendusraamat oma koolile. Kui A. Hanko rohkem kui 40 aasta eest ilmunud oopus meenutas tsaariaegset Treffnerit, siis A. Niitme vaatekaarde jäi omariiklusaegne kool.

1980. aastatel tuli teisel pool raudset eesriiet välja veel kolm algupärast mälestusraamatut-albumit: „Pärnu Poeglaste Gümnaasium läbi aegade” (1985)95, „Tallinna Prantsuse Lütseum LXV, 1921–1986” (1986)96 ja „Mälestusi Tartu Tütarlaste Gümnaasiumist” (1988).97 Lisaks faksiimiletrükis Westholmi Eragümnaasiumi 1937. aasta kogumikust „Jakob Westholm ja tema kool 1907–1937”.98

Tervikpildi huvides võiks 1988. aasta saaki lisada ka esimese ja seni ainsa ilukirjandusliku oopuse ühe kooli kohta, romaani 1930. aastate Westholmi Eragümnaasiumist – J. Krossi „Wikmani poisid”.99

Mingi mõttelise murdejoone märgiks võib J. Krossi raamatut pidada ka selles mõttes, et liikumine iseseisvuse taastamise ning turumajanduse poole tõi kaasa sõna- ja trükivabaduse ning avaramad võimalused kooliajalooliste raamatute üllitamiseks kodumaal. Siit alates hakkas Eestis sääraseid raamatud ilmuma ülekaalukalt rohkem kui paguluses. Oma osa mängis ka pagulaseestlaskonna paratamatu vananemisprotsess.

Kümnendi lõpetaski kodukamaral avaldatud raamatuke 60-aastasest Nõmme Gümnaasiumist100 ning Tartu Õhtukeskkooli vilistlaste nimekirjad.101

1990. aastad juhatasid sisse kaks sisukat mälestusteost eksiilis elavatelt vilistlastelt – „Reaali Teine Raamat” (1991) Tallinna Reaalkooli 110. juubeliks102 ja „Tallinna Prantsuse Lütseum 70 a. matrikkel 1991” kooli 70. sünnipäevaks103. Viimane album sisaldas 160 lõpetanu ja õppinu (kuni 1944. aastani) fotod ja elulood, lisaks ka aastail 1930–40 lõpetanud ja õppinud isikute nimekirja.

Üheksakümnendad kujunesidki kooliajaloo raamatute jaoks väga viljakaks, üllitati veerandsada väljaannet, enamik Eestis.

1992. aastal panid kodu- ja välisvilistlased ühendatud jõududega kokku „Per aspera ad astra II. Jakob Westholm ja tema kool”.104

1993. aastal ilmusid raamatud omaaegsest Tallinna Linna Tütarlaste Kom­merts­güm­naa­siu­mist,105 Prantsuse Lütseumist106, Läänemaa Ühis­güm­naa­siu­mist107 ja Tartu Saksa Ühishumanitaargümnaasiumist.108

1994. aastal vääristasid õppeasutuse juubelit ajalooraamatuga kaks keskkooli – Treffneri Gümnaasium109 ja kahe kogumikuga Nõmme Gümnaasium110. Järgnevail aastail ka Rapla keskkool (1995)111, Saaremaa Ühisgümnaasium (1996)112 ning Rakvere Gümnaasium (1997).113

1998. aastal anti kodumaal välja juba kuus kooliajaloo raamatut – „Viljandi Maagümnaasium 1877–1997”114, „Jakob Westholmi Gümnaasium 100”115, „Tallinna Üldgümnaasium 80”116, „Tallinna Juudi Gümnaasium 1923–1940 (1941)”117, „Lihula Gümnaasiumi esimesed lennud 1938–1947”118 ja Väike-Maarja keskhariduskooli kohta.119

Kolmanda raamatuni, sedapuhku kooli kasvandike elulugusid koondava kogumikuni („Per aspera ad astra III”,1999)120 jõudsid Westholmi vilistlased, esmikraamatuga said maha Tapa121 ja Paide Gümnaasium.122

Saksamaal avaldati kokkuvõte Narva saksa kooli tegevusest aastail 1919–1939.123

Aastal 2000 tegid oma koolile ilusa ja soliidse annetuse E. Lenderi Gümnaasiumi endised õpilased. Ilmus kaunilt kujundatud mahukas mälestuskogumik, samuti kordustrükk direktriss E. Lenderi 1967. aastal ilmunud raamatust.124 Tulemuslikult tegutsesid väiksemad koolid – esimene ajalooraamat anti välja Kärdla kooli125 ja juba teine Lihula Gümnaasiumi126 kohta. Narva Muuseumi 2000. aasta kogumik toob ära põhjaliku ülevaate Narva Poeglaste Gümnaasiumi ajaloo kohta.127

Samal 2001. aastal pidasid juubeleid mõnedki vanad ja väärikad haridustemplid. 370-aastane Gustav Adolfi Gümnaasium avaldas väikese raamatukese konverentsiettekannete ja meenutustega.128 120. asutamisaastapäeva tähistanud Tallinna Reaalkool vääristas juubelit ainulaadselt põhjaliku vilistlaste nimekirjaga – „Tallinna Reaalkool 1881–2001. Vilistlased” (2002).129 Juba neljanda ajalooraamatu kirjastas Tallinna Prantsuse Lütseum.130 Täienduse131 koolivendade varemilmunud (1999) eluluguderaamatule panid kokku Westholmi kooli vilistlased ning ilmus ka pealinna sõjaeelsete kommertskoolide väljakujunemist seirav „Tallinna Majanduskool 1911–2001”132.

2002. aastal jõudis lugejateni jälle üks harvadest sooloraamatutest „Riiklik Õppeasutus Inglise Kolledž”133 – köitvad meenutused kinkis oma, kahjuks lühiaegselt tegutseda saanud koolile Lauri Vaska. Sellesse aastasse mahtusid ka tagasipilk Lihula kooli ajaloole134, Türi Gümnaasiumi135 õpetajate-lõpetanute nimekirju sisaldav raamatuke ning Tõrva Gümnaasiumi kahe sõjaeelse lennu õpilastele pühendatud mälestusteos136.

2003. aastal aitasid kooliajalugude varasalve elavdada ja rikastada Otepää Gümnaasiumi kauase direktori Heino Mägi ülevaade oma kolleegidest-koolijuhtidest137 ning Viljandi Maagümnaasiumi vilistlaste elulugusid tutvustav üllitis138. Küllaltki põhjaliku kokkuvõtte omaaegse Petseri Gümnaasiumi kujunemisloost leiab 2003. aastal välja antud raamatust „Eestikeelne kooliharidus Petseris”.139

Vormiliselt võib nimetada veel kolme üllitist – 120. juubelini jõudnud H. Treffneri Gümnaasiumi (väikesemahuline trükis) 140 ja 105. sünnipäeva pidanud J. Westholmi Gümnaasiumi141 kohta. Mõlemad olid pühendatud ülekaalukalt kaasajale, lisaks raamatuke Prantsuse Lütseumi taastamise loost.142

Aastal 2004 tähistas 85. sünnipäeva ajakohase mälestusteraamatuga ja lõpetanute nimekirjaga Valga Gümnaasium.143

2005. aastal sai Treffneri kool oma ajaloole täiendust „Treffoonia Toimetiste I”144 ja Petseri Gümnaasium raamatu „Petseri eesti kool. Minevik, olevik, tulevik” näol.145 Tagasipilgu õppeasutuse möödanikule heitsid Nõmme Gümnaasium146 ja Lihula kool.147

2006. aasta kujunes n.n. Suurte Raamatute Aastaks. Väga esindusliku ja 25 aasta varem, okupatsiooniajal (1981) ilmunud juubeliraamatu täiendatud ja nüüd juba deideologiseeritud edasiarenduse avaldas vanim, 375 aastat järjepidevalt töötanud gümnaasium – Gustav Adolfi Gümnaasium.148

Eakaim emakeelne gümnaasium – Miina Härma Gümnaasium pühendas oma 100. sünnipäevale ilusa mälestusteraamatu ning ka õpetajate-õpilaste nimekirjad.149

2002. aastal Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži 70. sünniaastapäeva tähistanud vilistlased põlistasid oma kunagise kooli loo sisutihedasse ja ulatuslikku mälestusteosesse „Rukkilillesinised koolimütsid Tallinna tänavail”.150 Läbi aegade üks mahukamaid (783 lk.) ühe kooli arengut ja kasvandike elulugusid käsitlev raamat ilmus Pärnu Ühisgümnaasiumi kohta.151 Otepää Gümnaasiumi saamise eelloost koostas ülevaate H. Mägi.152

2007. aastal toodi lugejateni neli üllitist – „Ajaraamat II” Türi Gümnaasiumilt,153 juubelikogumikud 100. aastapäeva pidanud Otepää Gümnaasiumilt154 ja 90. sünnipäeva pühitsenud Tõrva Gümnaasiumilt155 ning Tallinna sõjaeelsete kommertskoolide kujunemist kaardistav raamat „Tallinna Majanduskool 1906–2006”.156

Järgmise, 2008. aasta saagiks jäi kaks sünnipäevaraamatut – Jakob Westholmi Güm­naasiumi157 ja Mustvee Gümnaasiumi158 kohta ning ülevaated Viljandi Maa­güm­naa­siumi159 ja Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi160 vilistlastest. Muude Halliste kihelkonnakoolide kõrval mahtus raamatusse „Halliste kihelkonna koolid” ka lühipeatükk Abja Gümnaasiumist.161 Kokkuvõtte gümnaasiumihariduse saamise võimalustest sõjaeelses Viljandis (ja hiljemgi), leiab kogumikust „Kõik on kokku koolilugu”.162

2009. aastale andsid ilme Pärnu Koidula Gümnaasiumi ajaloo esimene köide,163 Abja Gümnaasiumi164 tegevusele ning Tapa165 ja Nõmme Gümnaasiumide166 sünniaastapäevadele pühendatud üllitised.

100-aastaseks saanud Paide gümnaasium tähistas oma suurjuubelit samuti asjakohase kogumikuga167.

Kõnealuse temaatika (keskhariduskoolid) raamistusse mahtuvate üldistavamate teoste valikus tuleb esimeseks põhjalikumaks kooliuurimuseks pidada Peeter Põllu „Eesti kooli ajalugu”168, mis kahjuks päädib aastaga 1917. Sama ajapiiriga lõpetab oma käsitluse ka 2010. aastal ilmunud väga põhjalik „Eesti kooli ajaloo 2. köide.169

Seetõttu jääb ainsaks, sõjaeelsest ajast tervikpilti andvaks uurimuseks Lembit Andreseni „Eesti kooli ajalugu algusest kuni 1940. aastani”170.

Kõige põhjalikumaks ja küllalt ulatuslikul allikmaterjalil põhinevaks ülevaateks iseseisvusaegsest Eesti koolist on tänaseni jäänud Õie Elango 1972. aastal avaldatud uurimus „Hariduspoliitika ja õpetajaskond kodanlikus Eestis 1919–1940”171. Autori huvi keskendub küll peamiselt õpetajaskonna kujunemisele, kuid raamat annab ettekujutuse ka hariduspoliitikast ja koolisüsteemi arengust maailmasõdade vahelisel ajajärgul Eestis. Kahjuks esitas (või oli sunnitud seda tegema) Õ. Elango õigete ja objektiivsete seisukohtade-järelduste kõrval ka hulgaliselt n.n. marksistliku klassi­võit­luse positsioonidelt tehtud sildistusi ning sofisme. Tegu on vene aja tüüpilise tööga, mille paljude „teaduslike” järelduste iseloomustamiseks võiks ära tuua ühe lõigu raamatu lõppsõnast: „Kõige tugevamini juurutas kodanlik kool noortesse usku „Eesti iseseisvusse” kui rahvuse heaolu vältimatusse eeltingimusse. /-/. Viimane kujunes nagu mingiks väärtuseks omaette, mille nimel oldi valmis taluma kõike, ka kapitalistlikku ekspluateerimist. See idee oli kodanluse peamiseks relvaks mittekodanliku päritoluga noorsoo allutamisel kodanliku ideoloogia mõjule.”172

Väga huvipakkuv on Märt Raua „Eesti kool aegade voolus. Koolinõuniku mälestusi I–II”173, kuigi neis raamatuis on keskendatud rohkem algkooli probleemidele.

Aleksander Veiderma mälestusteose „Haridusele elatud elu”174 vooruseks on tõsiasi, et autor pakub mitmeplaanilisi sissevaateid kooliellu Tallinna Peetri Reaalkooli õpilase ja pedagoogi, Tallinna koolivalitsuse juhataja, ent ka vabariigi haridus­ministri ning Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi pikaajalise (16 aastat) direktorina.

Küllaltki põhjaliku ülevaate Saksa koolide arenguloost Eesti Vabariigis avaldas 1935. aastal Paul Blosfeld.175

Siiski oli juba 1906. aastal ilmavalgust näinud saksakeelne raamatuke saksa keskkoolide taastamise kohta Liivimaal.176

Kindlasti vajavad siinkohal nimetamist mõne paikkonna koolide ülevaatlikumad käsitlused. Näiteks 1879. aasta ülevaated Tartu gümnaasiumide kohta.177 Samuti Heinrich Panteniuse 1924. aasta raamatuke Tartu saksa koolidest178 ja 1939. aasta aruanne vene koolidest.179

Väga tinglikult võib ülevaateraamatukeste hulka arvata eraldi äratrükina ilmunud Arnold Soomi „Kuressaare koolid” (1934), mis kuulus artiklina koguteosesse „Saaremaa”.180

Omariiklusaja eri- ja ainulaadseks ülevaatealbumiks kujunes Tallinna Reaalkooli direktori Karl Koljo peatoimetatud „Eesti abituriendid 1937”,181 mis seadis eesmärgiks tuua ära kõikide Eesti gümnaasiumide, kesk- ja kutsekoolide lõpetanute nimed ja fotod. Paraku, ei suudetud kaasata kõiki (üksnes 43) koole ja abituriente ning ka järge sellele albumile ei tulnud. Samalaadset väljaannet pole suudetud korrata-­jätkata tänaseni.

Hilisematest käsitlustest võib nimetada artiklite kogumikku (1983) Tartu koolide kohta182 ning Viljandi endisaegseid keskkoole ja haridusolusid kaardistavat Ernst von Mensenkampffi mälestusraamatut 1944. aastast.183

Tugevat meenutuslikku ja kultuuriloolist pitserit kannab Bernard Kangro ja kaasautorite nostalgiline ning rikkalikult illustreeritud mälestusteos „Koolilinn Valga” (1984)184.

1990. aastail ilmavalgust näinud ülevaade „Läänemaa koolid” (1994)185 kajastab väga põgusalt ka Haapsalu gümnaasiumi ja Lihula Keskkooli, Ernst Allese kaks kogumikku – „400 aastat rahvaharidust Rakveres” (1997) ja „Rakvere koolid aegade lõikes” (2000)186 aga Rakvere koolide arengukäiku. Viljandi koolide arenguloost leiab põhjaliku ülevaate 1996. aasta raamatust „Viljandi linn”187

1998. aastal avaldatud pedagoogide leksikon188 (nimevalikus küll mitte väga ammendav) kujunes tõhusaks abimeheks Eesti õpetajaskonnas orienteerumiseks. Ilmusid uurimus Narva hariduselust,189 ning kogumik Tartu-190 ja aasta hiljem Pärnu­maa191 koolide kohta.

2001. aastal andis teatmeteose „Eesti koolid 2000” välja Martin Kaasik.192

2004. aasta raamatuga heitis Aino-Monika Jõesaar tagasipilgu sõjaeelse Narva gümnaasiumidele.193 Tuumaka osa koguteosest „Tartu” moodustab Allan Liimi käsitlus Taaralinna koolide arenguloost.194 Aastal 2004 avaldati ka uurimus Ida-Virumaa koolidest aastail 1918–40.195

Mõnigi vormiliselt samalaadne raamat jääb siinkohal mainimata, sest ei käsitle sõjaeelseil aastail tegutsenud keskkoole.

Kooliaastate meenutused moodustavad paljude tavapäraste mälestusraamatute lahutamatu osa, seetõttu leidub neis raamatuis hulgaliselt huvitavat teavet omaaegse eesti koolielu kohta. Eeltoodud nimistusse pole selliseid raamatuid arusaadavatel põhjustel siiski lisatud. Küll on aga käesoleva uurimuse kirjutamisel püütud kasutada kõiki trükiseid, s.h. mälestusteoseid, mis mingilgi määral puudutavad kõnealuse ajajärgu Tallinna Reaalkooli. Need raamatud on ära toodud peatükkide lõppu koondatud allikmaterjalide loendis.