Читать книгу Teejuht investeerimismaailma – dividendinvestor.ee blogi artiklite kogumik - Märten Kress - Страница 8

Tavapäraselt peetakse finantssektoris investeerimisportfellide tootlusest rääkides silmas nominaalseid tootlusnumbreid, mida pea alati võrreldakse võrdlusindeksitega. Tõsi, varahalduri või fondijuhi tööd peab kuidagi hindama ja võrdlusindeksite kasutamine selleks tundub üpris hea viis. Nõnda on ju kohe lihtne hinnata, kas aktsiaportfell tootis vähem või rohkem kui kõiki maailma suuremaid börsil noteeritud ettevõtteid koondav MSCI All Country World aktsiaindeks või vahest isegi rohkem kasutust leidev võrdlusindeks S&P 500, mis koondab endas USA suurimaid ettevõtteid.

Mis on sinu investeeringute tegelik tootlus?

Selle juures on siiski üks aga. Nimelt ei ole kõnealune raporteeritav ja võrdluseks kasutatav tootlusnumber minu jaoks siiski see tõeline ja lõplik netotootlus. Sageli tuleb sellest maha arvutada nii haldustasud, väärtpaberite tehingu- ja hoidmistasud, rääkimata tulumaksust. Pikaajaline investor peab lisaks arvesse võtma ka inflatsiooni ehk üldist ostujõudu vähendavat hinnatõusu. Seepärast mulle meeldibki kontseptsioon, mis inglise keeles kannab nime the real real return. Eesti keelne vaste võiks ehk olla tegelik netotootlus.

Tootlusnumbrite erinevused on suured

USA varahaldusettevõte Thornburg Investment Management tegi lihtsa, kuid olukorda hästi näitlikustava uurimuse. Oletame, et investor paigutas 31. detsembril 1983. aastal USA suuremaid ettevõtteid koondavasse S&P 500 aktsiaindeksisse 100 dollarit. Koos laekunud dividendidega, mis iga kord edasi investeeriti, oli nimetatud 100 dollarilise investeeringu väärtus kasvanud 2013. aasta 31. detsembriks 2 346 dollarini. See teeb keskmiseks aastaseks tootluseks (nominaaltootluseks) 11,09% aastas.

Selge on see, et investeerimisega kaasnevad kulud. Lahutades maha tehingu- ja haldustasud jääb järele 2 024 dollarit ehk keskmiseks aastaseks tootluseks kujuneb 10,54%. 30 aasta peale kogunes investeerimisega seotud kulusid kokku 326 dollari ulatuses. Pidagem siinkohal meeles, et USA-s on tehingutasud üldiselt madalamad kui läbi Eestis tegutsevate pankade investeerides!

Kuna paljud S&P 500 indeksisse kuuluvad ettevõtted maksid selle 30 aasta jooksul dividende, tuli laekunud dividendidelt tasuda ka tulumaks. See vähendas investeeringu väärtust 466 dollari võrra. Vahemärkusena olgu lisatud, et arvutustes kasutati üpris kõrget maksumäära, täpsemalt igal aastal USA-s kehtivat maksimaalset dividendide maksustamise määra, mis kõnealuse perioodi kestel kõikus vahemikus 28-50%. Pärast laekunud dividendidelt tulumaksu tasumise maha arvestamist jääb keskmiseks aastaseks tootluseks alles 9,58%.

Allikas: Thornburg Investment Management

Eeldades, et kõnealuse testperioodi lõpus kogu investeering realiseeritakse, tuleb tasuda tulumaksu ka kapitalikasvult ehk hinnatõusust tekkinud kasumilt. Arvutustes on kasutatud USA soodsaimat pikaajaliste investeeringute tulumaksumäära ehk 15%. See langetab investeeringu realiseerides lõplikult kätte jäävat summat veel 243 dollari võrra 1 311 dollarile. Keskmiseks aastaseks tootluseks kujuneb seeläbi 8,96%. Seega puhtalt tehingu- ja haldustasude ning maksudega langeb keskmine aastane tootlus 11,09% tasemelt 8,96% tasemele.

Investeeringu nominaalväärtus 2013. aasta lõpus oli 2 346 dollarit, netoväärtus vaid 1 311 dollarit ehk ligi 44% väiksem. Tõsi, Eesti maksukeskkond ja tulumaksumäärad on mõnevõrra teistsugused, pealegi on võimalik kapitali kasvu tulumaksustamine eraisikul investeerimiskonto kasutamisega edasi lükata, kuid välismaiste aktsiapositsioonide dividendimaksete pealt peame tulumaksu ikka maksma ja tehingutasusid maksame me tõenäoliselt rohkem kui ameeriklased.

Ärgem unustagem inflatsiooni

Investeeringu tootlusnumber on vähe väärt ilma kontekstita. Üheks konteksti defineerivaks teguriks on inflatsioonimäär. Võib-olla mäletate veel 2007-2008. aastal Eestis tegutsevate suuremate pankade poolt pakutavaid hoiuste intressimäärasid – 5%, 6% ja isegi 7% hoiuseintressid 1-aastase tähtajaga hoiuste puhul ei olnud erand, vaid reegel. Kodumaine inflatsioonimäär ulatus toona lühiajaliselt koguni 11% tasemele. Seega vaatamata täna nõnda suurepäraselt kõlavale 7% hoiuse intressimäärale, kaotasid hoiustajad toona keskmiselt 4% aastas oma säästude ostujõust.

Aastane inflatsioonimäär Eestis on üle viimase 10-15 aasta olnud keskmiselt 4% piirimail. Seega kõik, kelle investeeringud/säästud on viimase dekaadi jooksul teeninud vähem kui 4% aastas, on reaalselt vaesemaks jäänud. Kõrvalepõikena – võrdluseks kasutatav inflatsioonimäär sõltub paljuski sellest, mis riigis valdav enamus oma elamiskuludest tehakse; Soomes elav ja tööl käiv eestlane peaks pigem arvestama Soome inflatsioonimäära, Brüsseli euroametnik Belgia inflatsioonimääraga.

Naastes ülatoodud näite juurde näeme, et inflatsioon „vähendab“ tootlust veel ligikaudu 3% võrra aastas (USA keskmine inflatsioonimäär perioodil 1983-2013 oli ligikaudu 3% aastas). Seega saame öelda, et pärast tehingu- ja haldustasude ning tulumaksukohustuste tasumist alles jäänud 1 311 dollari suurusest investeeringu väärtusest „sööb“ inflatsioon ära veel 741 dollarit. Võttes arvesse dollari ostujõu langust jääb investeeringu lõplikuks netoväärtuseks kõigest 570 dollarit. Seega kujuneb investeeringu tegelikuks netotootluseks 5,97% aastas.

Rakendan kõik eelneva samm-sammult praktikasse

Kogu eelneva mõte on järgmine. Tehingu- ja halduskulude ning samuti tulumaksu mõju tegelikule netotootlusele on üpris suur. Kuna investeerin pikaajaliselt, siis ei saa tähelepanuta jätta ka inflatsiooni mõju. Seega katsun minimiseerida tehingu- ja halduskulusid, leida optimaalseid lahendusi tulumaksukohustuse edasilükkamise või minimaalse võimaliku tulumaksumäära osas ning sihtida inflatsiooni ületavat tootlust. Kogu investeerimisportfelli turuväärtuse baasilt igal aastal inflatsiooni ületavat tootlust püüda on väga keeruline, kasvõi ainuüksi seetõttu, et inflatsioonimäära ja aktsiaturu tsüklid on omavahel nihkes. Mõistlik on seda võrdlust teha näiteks üle 5-aastase perioodi.

Dividendivoogu taotleva investori jaoks on tegelikult veel üks ja isegi parem moodus. Nimelt otsida aktsiaid/aktsiafonde, mille dividendide kasvumäär ületab inflatsioonimäära.