Читать книгу Muinasjutud erinevatelt rahvastelt - Muinasjutud - Страница 4

Brasiilia muinasjutt

Ennemuiste oli kaunis aed, kus kasvas igasuguseid viljapuid. Aias elas palju loomi ja neil lubati süüa kõiki vilju nii palju, kui nad vaid soovisid. Aga nad pidid järgima üht reeglit: iga puu ees tuli teha sügav viisakas kummardus, teda kaks korda nimepidi nimetada ja lausuda: „Palun luba mul oma vilja maitsta.“

Näiteks kui nad tahtsid süüa viigimarju, pidid nad ütlema: „Oo, viigipuu, oo, viigipuu, palun luba mul oma vilju maitsta.“

Ja kui nad tahtsid süüa apelsine, pidid nad ütlema: „Oo, apelsinipuu, oo, apelsinipuu, palun luba mul oma vilju maitsta.“

Samuti oli oluline meeles pidada mitte ahneks minna. Sööjad pidid hea kombe kohaselt igaks juhuks jätma vilju neile loomadele, kes sealt võiksid juhtumisi mööda minna, ning lisaks puu enese kaunistuseks ja veel seemneteks, millest kasvaksid järgmised puud.

Aia ühes nurgas sirgus kõige uhkem puu. See oli kõrge ja ilus ja selle roosapõselised viljad laiade okste küljes nägid imeliselt isuäratavad välja. Ükski loom polnud kunagi neid vilju maitsnud, sest kellelegi ei jäänud puu nimi meelde.

Aia kõrval oli majake, kus elas väike vanaproua, kes teadis kõigi taras kasvavate puude nimesid. Loomad käisid sageli tema käest küsimas, kuidas selle imelise viljapuu oma on, aga et see asus väikese naise elamisest nii kaugel, oli loomal viljapuuni jõudmisel selle pikk ja raske nimi juba ammu ununenud.

Viimaks mõtles ahv välja kavaluse. Te ei pruugi seda teada, aga ahv oskab kitarri mängida. Ta tegi seda alati, kui loomad aeda tantsima kogunesid.

Niisiis läks ahv, kitarr kaenlas, väikese vanadaami maja juurde. Kui naine ütles loomale imelise viljapuu pika raske nime, tegi ahv sellele viisi, mida ta siis terve tee väikese vanaproua majakesest kuni aianurgas asuva imelise viljapuuni muudkui laulis ja laulis. Kui ta teel mõnd looma kohtas, kes küsis, mis uut laulu ta oma kitarri saatel laulab, ei öelnud ta sõnagi. Ta muudkui marssis edasi, mängides viisijuppi üha uuesti ja uuesti ja lauldes pikka rasket nime.

Viimaks jõudis ta aianurka, kus imeline viljapuu kasvas. Ahv polnud seda kunagi nii kaunina näinud! Roosapõselised viljad lausa õhetasid päikesesäras. Ahv kibeles kummardama, et lausuda kaks korda pikk ja raske nimi ning „palun“ öeldes puu käest selle vilju küsida.

Milline imeline värv ja hõrk lõhn neil viljadel oli! Ahv polnud kunagi elus olnud nii lähedal millelegi, mis nii hästi lõhnas. Ta võttis viljast suure ampsu. Mis nägu ta selle peale tegi! See ilus, meeldivalt lõhnav puuvili oli mõru ja hapu ning maitses vastikult. Ahv viskas selle nii kaugele, kui jaksas.

Ta ei unustanud kunagi puu pikka rasket nime ega viisijuppi, mida oli laulnud. Aga ta ei unustanud ka seda, kuidas see vili maitses.

Ahv ei hammustanud seda enam kunagi, aga pärast seda meeldis talle üle kõige kostitada teisi loomi selle „imelise“ puuviljaga, et näha, mis nägu nood selle peale teevad.