Читать книгу Haldjate elu - Muriel Barbery - Страница 3

Tüdruk veetis põhiosa jõudeajast okste vahel. Kui ei teatud, kust teda leida, mindi puude juurde, esmalt põhjapoolse varjualuse kohal kõrguva suure pöökpuu juurde, mille okstes talle meeldis talutoimetusi jälgides unistada; seejärel vana pärna juurde küree aias, jahedatest kividest laotud madala müüri taga, ning viimaks – enamasti talviti – orus kasvavate tammede juurde naaberpõllust läänes, kus järsult langevale nõlvale oli istutatud kolm kaunimat isendit kui kusagil mujal nende mail. Tüdruk kükitas puude otsas kogu aja, mil tal õnnestus õppimisest, söömaaegadest ja jumalateenistustest koosnevast külaelust kõrvale hoida, ja kutsus vahel seltsi mõned mängukaaslased, kes imetlesid okste vahele üles seatud kergeid platvorme ja veetsid seal lobisedes ja naerdes vahvaid päevi.

Ühel õhtul, kui ta istus keskmise tamme madalal oksal ja org täitus varjuga ning ta teadis, et peagi tullakse teda otsima, et ta tuppa sooja viia, otsustas ta hoopis otse üle heinamaa naabri lambaid tervitama minna. Ta astus tärkavasse uttu. Tüdruk tundis iga rohumätast maalapil, mis jäi tema isa talu küngaste ja Marcelot’ maade vahele; ta võinuks silmad sulgeda ja leida tee põllukonaruste, ojakõrkjate, teekivide ja laugjate nõlvade kalde järgi, nagu seadnuks ta samme taevatähtede järgi; selle asemel, ja ühtlasi ühel iseäralikul põhjusel, ajas ta need hoopis pärani lahti. Vaevu mõne sentimeetri kaugusel udus kõndis keegi, kelle lähedus tema südant veidralt pitsitas, nagu oleks süda krussi tõmbunud ja sünnitanud imelikke pilte: ta nägi kuldpruuni metsa all valget hobust ja mustade kividega sillutatud teed, mis helkis kõrge lehestiku all.

Tuleks rääkida, milline laps ta tol tähelepanuväärse sündmuse päeval oli. Kuus talus elavat täiskasvanut – isa, ema, kaks vaartädi ja veel kaks vanamemme – jumaldasid tüdrukut. Temas oli midagi lummavat, aga hoopis teisiti kui neis lastes, kelle elu algus on olnud armuline ning kelle võlu sünnib teadmatuse ja õnne tasakaalust; ei, see oli pigem nagu küütlev aupaiste, mida oli näha, kui tüdruk liikus, ja mida heinamaadel ja metsades sepistatud hinged võrdlesid suurte puude võnkumisega. Üksnes vanim tädi oma huviga kõige seletamatu vastu arvas endamisi, et tüdrukus on midagi salapärast, kindel oli aga see, et ta liikus nii väikese lapse kohta ebatavalisel viisil, haarates endasse pisut õhu nähtamatust ja värelust, nagu võiksid teha kiilid või oksaraod tuules. Tüdruk oli tumedapäine ja väga elava loomuga, kõhnuke, kuid äärmiselt peen; silmad kui kaks sädelevat obsidiaani, nahk tõmmu, vaat et mustjas, pisut slaavilikult kõrgetel põsesarnadel punased ringid, huuled pruntis ja värske vere karva. Hurmav. Ja milline iseloom! Aina jooksis ta üle põldude, viskus rohu sisse ning jäi kõrget ja avarat taevakaart vahtima, silkas paljajalu läbi oja, koguni talvel, et see jahutaks mõnusalt või näpistaks korralikult, ning ikka ja jälle jutustas ta vaimuliku tõsidusega kõigile oma õuepäevade pisematest ja suurematest juhtumistest. Temast aimus pisut nukrust, nagu hingedest, kes mõistavad enamat kui silmale antud ja võivad mõne vargse vihje põhjal, mida leidub kõikjal, ka siin, selles varjulises, kuid puruvaeses maanurgas, kus ta oli üles kasvanud, aimata juba maailma kurbmängu. Nüüd aga tajus see väike innukas ja salapärane oksaelanik kella viieses udus enda kõrval üht nähtamatut olendit ja teadis kindlamini kui küree hea Jumala olemasolu, et too on sõbralik ja üleloomulik. Hirmu niisiis tüdruk ei tundnud. Ta põikas hoopis otse tolle olendi poole, hoides ühtaegu, nagu mõeldud, kurssi lammastele.

Miski võttis tal käest. Nagu oleks suur kämmal mähitud pehmesse, sooja, õrnalt torkivasse lõngavihti, millesse tüdruku käsi ära uppus, ent ükski inimene poleks saanud pigistada sellise pihuga, sellise hiigelsuure metsseakäpaga, mille nõgusaid ja kumeraid vorme ta läbi siidise lõnga tundis. Sel hetkel pöörasid nad peaaegu täisnurga all vasakule ja tüdruk sai aru, et nad suunduvad metsatukka, minnes lammastest ja Marcelot’ talust ringiga mööda. Seal oli ilusas tihedas värskes orases kesapõld, mis tõusis laugelt mööda künkaveert, kust looklev teerada viis seljakuni ja sealt alla kaunisse maasika- ja igihalivaibaga kaetud paplimetsa, kus veel mõne aja eest oli igal perel isiklik maalapike, et seal esimese lume saabudes puid teha; paraku on seesugune aeg nüüdseks möödanik, aga sellest me praegu ei räägi, olgu kahetsusest või siis sellepärast, et oleme selle unustanud, ja et just praegu tõttab tüdruk vastu oma saatusele, hoides hiigelsuure metssea käpast tugevasti kinni. See oli pehmel sügisõhtul, sügisel, millesugust polnud ammu nähtud. Õunu ja pirne polnud veel kantud keldrisse, kus need vitskorvides krimpsu tõmbusid, ja õhk kihas päev läbi puuviljade kallist kraamist joobnud putukatest. Ümberringi heljus mingi raugus, laisk ohe, vaikne kindlustunne, et miski ei saa iial otsa, ja kui inimesed töötasidki nagu ikka, väsimatult ja kurtmata, nautisid nad salamisi lõputut sügist, mis ütles neile, et armastust ei tohi unustada.

Igatahes suundus tüdruk idakaarde jääva metsalagendiku poole, kui leidis aset veel teinegi ootamatu sündmus. Hakkas sadama lund. Sadama hakkas äkitselt ja mitte pisikesi arglikke helbeid, mis oleksid kui tupsukesed hämaruses ja vaevu langeksid maale, ei, sadama hakkas tihedaid räitsakaid, suuri kui magnooliapungad, ja need hoidsid üksteise ligi, moodustades läbipaistmatu sirmi. Kella kuue paiku olid kõik küla peal üllatust täis; isa, kes, lihtne kotiriidest särk seljas, lõhkus puid, Marcelot, kes utsitas tiigi ääres karja, Jeannette, kes sõtkus leivatainast, ja teisedki, kes sel ammu kadunud õnne hõngulisel hilissügisel ringi toimetasid, tulid ja läksid, kes naha, kes jahu, kes õlgedega, jah, kõik olid rabatud ja lükkasid talliustel riivid ette, ajasid lambad ja koerad sisse ning valmistusid millekski sama nauditavaks kui mõnus sügisroidumus: esimeseks istumiseks tule ääres, kui õues sajab paksu lund.

Valmistusid ja mõtlesid.

Mõtlesid – nood, kes mäletasid – ühele kümne aasta tagusele sügisõhtule, kui lumi oli nii äkki alla sadanud, nagu oleks taevas ise valgete laastudena maha pudenenud. Ja iseäranis mõeldi sellele tüdruku talus, kus oli nüüdsama avastatud, et teist polegi, mispeale isa oli karvamütsi pähe surunud ja ajanud selga jahivammuse, mis haises saja meetri kaugusele koipulbri järele.

„Et teda nüüd jälle ära ei võetaks,” pomises ta, enne kui öösse kadus.

Ta koputas ustele, käis majast majja külas, kus elas teisigi talunikke, parkal ja sadulsepp, külavanem (kes juhatas ka teetöid), metsavaht ja mõned veel. Kõikjal oli tal mahti öelda vait üht: „Tirts on kadunud”, siis läks ta järgmise ukseni ja mees tema selja taga karjus, et talle toodaks jahivammus või talvepalitu, tõmbas varustuse selga ja sööstis tema kannul läbi tuisu järgmise majani. Nii jõudsid nad viieteistkümnekesi Marcelot’ poole, kelle naine oli juba valmistanud pekiroa ja soojaks ajanud kannutäie veini. Kümne minutiga tehti kõigele ots peale, jagades sealjuures lahinguks juhtnööre, mis ei erinenud suurt jahihommiku juhistest, selle vahega, et kui metssigade teekond oli teada, siis tüdruku oma oli ettearvamatum kui metsavaimul. Lihtsalt isal, nagu kõigil teistelgi, oli asjast oma arvamine, kuna neis paigus, kus vanajumal ja legendid käivad käsikäes ja kus neilt kardetakse vempe, mille linnainimene on ammu ära unustanud, ei usuta juhusesse. Sest, vaadake, meie kandis kutsutakse uppujale harva mõistust appi, pigem ikka silma, jalga, vaistu ja püsivust, nagu tehti ka tol õhtul, kuna mäletati veel samasugust ööd kümne aasta eest, mil nad oli mööda mägiteed üles rühkinud ja otsinud kedagi, kelle jäljed viisid otse idapoolsele metsalagendikule. Isa pelgas aga üle kõige seda, et kui mehed üles jõuavad, suudavad nad vaid silmi pungitada, risti ette lüüa ja pead vangutada, täpselt nagu tol korral, kui jäljed olid ühtäkki ringi keskel ära lõppenud ja mehed avastanud end jõllitamas lund, siledat kui vastsündinu nahk, ja puutumatult puhast kohta, kus keegi – kõik jahimehed võinuksid seda vanduda – polnud kaks päeva käinud.

Las nad siis rühivad seal lumetormis üles.

Tüdruk on seni aga metsalagendikule jõudnud. Lund sajab. Külm tal ei ole. Olend, kes ta siia juhatas, räägib temaga. See on ilus suur valge hobune, kelle rüü aurab õhtuhämaruses ja levitab heledat udu igasse ilmasuunda: läände, kus sinetavad Morvani mäed, itta, kus vili koristati ainsagi vihmapiisata, põhja, kus laiutab tasandik, ja lõunasse, kus inimesed on hädas, lumi pooles reies ja süda murest krimpsus. Jah, ilus suur valge hobune käte ja jalgade ning lisaks veel kannustega, ent kes pole ei hobune ega inimene ega metssiga, vaid kõigi kolme sümbioos, ehkki need osad pole omavahel liidetud: hobusepeast saab aeg-ajalt inimese oma ja keha venib välja, lisanduvad kabjad, mis kahanevad seejärel metsseapõrsa sõrgadeks, kuid kasvavad siis jälle kuldi omadeks, ja sel kombel jätkub see lõputult, nii et tüdruk jälgib hardunult tõeluse ja usu piiril toimuvat vaatemängu, milles eri olemused liituvad ja põimuvad. Olend räägib temaga tasakesi ja udu muudab kuju. Siis tüdruk näeb. Ta ei mõista, mida olend ütleb, ent ta näeb samasugust lumist õhtut samas külas, kus asub nendegi talu, ja välistrepi valevale lumele on asetatud valge kuju. See kuju on tema ise.

Pole ainsat hingelist, kellele see ei meenuks igal kohtumisel tüdrukuga, kes on võbelev kui kanapoeg ja kelle puhta elu tukslemist on tunda õlgade ja südameni välja. Tädi Angèle oli läinud kanu kuuti ajama ja tema see oli, kes õnnetukese leidis, kui too vaatas teda oma pisikesse merevaigukarva näkku uuristatud mustade silmadega, mis olid nii ilmselgelt inimese omad, et tädi tardus paigale, jalg õhus, enne kui suutis end koguda ja karjuda „Laps öös!”, võttis ta siis sülle ja viis tuppa, selle pisikese, keda helbed olid säästnud, kui õues sadas ometigi lund nagu kotist. Pisut hiljem samal õhtul teatas tädike: „Ma arvasin, et vanajumal ise räägib minuga”, kuid jäi siis vait, aimates ähmaselt, kui äraütlemata kombel segi oli maailmakõverad paisanud valgetes linades vastsündinu leidmine, kui silmipimestavalt olid võimalused lõhenenud tundmatuteks teedeks, mis möirgasid tuisuöös, sellal kui ruum ja aeg kahanesid ja kokku tõmbusid – aga vähemalt oli ta seda tundnud ja jättis vanajumala hooleks sellest aru saada.

Tund aega pärast seda, kui Angèle oli tüdruku leidnud, oli talu täis aru pidavat külarahvast ja piirkond jälgi ajavaid mehi. Nad võtsid üles üksiku sammude rea, mis eemaldus talust ja viis üles, idakaarde jääva metsa poole, vajudes vaevu lumme, kui nemad kõik olid puusadeni sees. Edasine on juba teada: lagendikule jõudnud, lõpetasid nad oma ajujahi ja naasid külla, hing süngetest mõtetest raske.

„Peaasi et,” ütles isa.

Midagi rohkemat keegi ei öelnud, kuid kõik mõtlesid õnnetukesele, kes äkki… ja lõid risti ette.

Tüdruk jälgis kõike õhukeste batistlinade vahelt, millel oli selle kandi jaoks võõrapärane pits; sellesse oli tikitud rist, mis soojendas memmekeste südant, ja kaks tundmatus keeles sõna, mis neid hirmsasti kohutasid. Kaks sõna, millele kõigi tähelepanu tulutult koondus, kuni saabus kirjakandja Jeannot, kes sõja tõttu – sõja, millest kakskümmend üks külameest polnud naasnud ja millele oli vallavalitsuse ja kiriku vasta ausammas püstitatud – oli kunagi käinud kaugel all Euroopaks nimetatud territooriumil, mida päästjad ei suutnud oma peas paigutada mujale kui roosadele, sinistele, rohelistele ja punastele laikudele rahvamaja kaardil, sest mis võis neile korda minna Euroopa, kui ranged piirid eraldasid üksteisest vaid kolme ljöö kaugusel asuvaid külasidki?

Igatahes too Jeannot, kes oli just saabunud, pea puha lumine, ja kellele pereema oli kohvi sisse lisanud tubli sortsu napsu, vaatas pehmesse puuvilla tikitud kirja ja ütles:

„Helde taevas, see on ju hispaania keel.”

„Kas tõesti?” uuris pereisa.

Vennike noogutas hoogsalt, nina napsuaurune.

„Ja mida see tähendab?” küsis isa veel.

„Kust ma tean?” vastas Jeannot, kes seda barbarite keelt ei rääkinud.

Kõik noogutasid ja seedisid uudist uue annuse napsu abil. Nii et tüdruk oli siis Hispaaniast? Vaat kus.

Naised, kes ju ei joonud, läksid samal ajal Lucette’i järele, sest too oli äsja sünnitanud ja toitis nüüd oma piimast kahte titte, üks ühe, teine teise rinna otsas, ja kõik vaatasid vähimagi patumõtteta kahte rinda, mis olid valged kui lumi õues ja kaunid kui suhkrusaiad ja mida nad oleksid tahtnud samamoodi limpsida, tundes maailmale laskumas justkui rahu, kui kaks pisikest sedasi toitvate nisade otsas rippusid. Kui tüdruk oli korralikult rinda imenud, tõi ta kuuldavale kauni väikese krooksu, mis veeres marmorkuulina ja kõlas kui kirikukell, ning kõik pahvatasid naerma ja patsutasid üksteisele vennalikult õlale. Siis tunti end vabalt, Lucette tõmbas pihiku koomale ja naised pakkusid hanerasvas praetud suuri saiaviilakaid jänesepasteediga, sest nad teadsid, et härra küreel on nende vastu nõrkus, ja nad olid ju nõuks võtnud väikese preili vagasse majja elama jätta. Üldiselt ei olnud sellega muret, nagu oleks ehk võinud olla mujal, kui üks pisike hispaania tüdruk oleks ühtäkki kellegi välistrepile ilmunud.

„Noneh,” sõnas isa, „ma mõtlen, et lapsuke on nüüd omas kodus,” ja ta vaatas pereema, kes naeratas talle, ta vaatas ükshaaval kõiki külalisi, kelle täissöönud pilgud püsisid suure ahju kõrvale tekile asetatud maimukestel, ning viimaks vaatas ta härra küreed, kes jänesepasteedi ja hanerasva uimas tõusis ja ahju juurde läks.

Kõik tõusid.

Me ei hakka siin üle kordama külaküree õnnistust, sest kõik see ladina keel, kui oleks tarvis hoopis natuke hispaania keelt mõista, ajaks meil pead segi. Ent nad tõusid, küree andis tüdrukule oma õnnistuse ja kõik teadsid, et see lumine öö on kiidetud öö. Meenutati ühe vaarisa jutustust, kui too oli kord rääkinud pakasest, mis tahtis murda nii hirmu kui külmaga, ja seda viimase sõjaretke aegu, mis oli neile toonud küll võidu, aga samuti ka langenute mälestuse igavese needuse, viimase sõjaretke aegu, kui kolonnid olid liikunud kuuhämaruses ja ta isegi ei teadnud enam, kas tema lapsepõlveradu oli üldse kunagi olemas olnud, ja toda pähklipuud teekäänakul ja putukaparvesid jaanipäeval, ei, ta ei teadnud enam midagi, ja teistega oli sama lugu, sest oli nii külm, nii hirmus külm… sellist saatust on raske ettegi kujutada. Ent koidikul, pärast toda õnnetut ööd, mil pakane murdis vapraid, kellest vaenlane polnud jagu saanud, oli ühtäkki hakanud sadama lund ja see lumi… see lumi oli olnud kui maailma lunastus, sest külm ei kimbutanud enam väesalku ja peagi võis laubal tunda sula kuulutavate helveste imetabast soojust.

Tüdrukul polnud külm, mitte külmem kui sõduritel viimasel sõjakäigul või meestel, kes olid lagendikule jõudnud ning silmitsesid vaatepilti, vakka kui jahikoerad. Hiljem ei mäletanud nad enam hästi seda, mida olid ometi näinud selgelt kui päise päeva ajal, ja vastasid kõigile küsimustele ebamääraselt nagu inimene, kes ajab endas taga mõnd segasevõitu mälestust. Enamjaolt ütlesid nad lihtsalt:

„Keset seda neetud lumetormi oli tirts, aga tal oli täitsa hing sees ja ta oli soe ja vestles elukaga, kes pärast minema läks.”

„Mis elukaga?” küsisid siis naised.

„Ah, oli mingi elukas,” vastasid mehed. Kuna sel maal käivad vanajumal ja legendid käsikäes jne, siis rahulduti selle vastusega, ainult et last valvati edaspidi hoolsamalt kui Kristuse hauda.

See oli üks kummaliselt inimese moodi elukas, nagu tajus igaüks, vaadates tüdruku kohal pöörlemas vooge, nähtavaid kui mateeria, ja see oli üks tavatu vaatepilt, mis tekitas neis imelikke judinaid, nagu oleks elu äkitselt lõhki löönud ja oma sisemuse paljastanud. Aga mida näeb elu sisemuses? Seal näeb puid, metsa, lund, võib-olla silda ja maastikke, mis tuhisevad mööda kiiremini, kui silm suudaks haarata. Näeb töörügamist ja tuuleiile, aastaaegu ja valu, ning igaüks näeb pilti, mis kuulub ainuüksi tema südamele: nahkrihma plekk-karbis, põllunurka, kus kasvab lugematul hulgal viirpuid, kortsurägu armastatud naise näol ja naeratust tüdruku suul, kui too jutustab muinaslugu lehekonnadest.

Ja siis ei näe enam midagi. Mehed meenutasid hiljem, et maailm lajatas ühtäkki uuesti nende jalge ette sellise kärgatusega, et neil kõigil vajusid käed rippu – misjärel nad nägid, et udu haihtus metsalagendikult kui pühitult, lund sadas uppumiseni ja tüdruk seisis üksipäini keset ringi, kus olid vaid tema jäljed. Siis läksid kõik tagasi tallu, kus lapse ette asetati kruusitäis tulikuuma piima ja mehed panid püssid kärmelt ära, sest laual oli ka puravikufrikasseed, kärsapasteeti ja kümme pudelit kaua hoitud veini.

Vaat selline oli lugu pisikese tüdrukuga, kes hoidis tugevasti kinni hiigelsuurest metssea käpast. Mida see õieti tähendas, seda ei mõista keegi päriselt öelda. Ent üht tuleb veel lisada: need kaks sõna, mis olid valge batistlina äärele tikitud, kaunis hispaania keeles, ilma sihitise ja loogikata, ning millest tüdruk sai teada alles siis, kui oli külast juba lahkunud ja saatuseratta käima lükanud – ja enne seda tuleb öelda veel üht asja: igaühel on õigus teada oma sünnisaladust. Just sedasi palvetatakse meie kirikutes ja meie metsades ning sedasi minnakse laia ilma, sest ollakse sündinud lumisel ööl ja pärinud kaks sõna, mis on tulnud Hispaaniast.

Mantendré siempre. 1