Читать книгу Haldjate elu - Muriel Barbery - Страница 4

Neil, kes ei oska olemise ridade vahelt lugeda, jääb meelde vaid see, et tüdruk kasvas üles kauges Abruzzo külas kohaliku küree ja tema vana kirjaoskamatu majapidajanna hoole all.

Isa Centi elupaigaks oli kõrge maja, mille keldrist allapoole jäi ploomiaed, kuhu pesu riputati juba hommikujaheduses nöörile, et see võiks mäetuultes pikka aega kuivada. Maja paiknes keset küla, mis tõusis nooljalt taevasse, nii et teed keerdusid ümber mäe nagu lõng tihedas keras, ja seal olid kirik ja kõrts, ning kui palju oli tarvis läinud kive, et kõik see kuuskümmend hinge ära majutada! Olles päev läbi õues ringi silganud, põikas Clara koduteel alati puuviljaaeda, kus palus aia vaimudelt jõudu nelja seina vahele naasmiseks. Seejärel läks tüdruk kööki, pikka madalasse ruumi, mille tagumises otsas oli ploomide, vana moosikapi ja õilsa keldritolmu järele lõhnav sahver.

Koidikust päikeseloojanguni jutustas vana majapidajanna seal oma lugusid. Küreele oli ta öelnud, et kuulis neid vanaemalt, Clarale aga, et Sasso vaimud sosistasid need talle läbi une kõrva, ning tüdruk teadis, et üsna tõenäoliselt vastas talle usaldatud saladus tõele, sest ta oli kuulnud Paolo lugusid, mida too hankis mägikarjamaa vaimudelt. Ent lugude kujundeid ja käänakuid hindas ta üksnes jutustaja sametise ja laulva hääle pärast, sest see lihtne maanaine, keda päästsid kirjaoskamatusest vaid kaks sõna – ta oskas kirjutada enda ja oma küla nime ning missal ei lugenud ta palveid, vaid kordas neid mälu järgi –, hääldas sõnu viisil, mis erines Sasso mägede üksiku küla tagasihoidlikust meelelaadist; õigupoolest peaksime endale ette kujutama, milline oli tol ajal see Abruzzo mägipiirkond, kus elasid ka Clara hoidjad: kaheksa kuud lund ja sekka torme neis kahe mere vahele pressitud mäemassiivides, kus polnud harv, et mõnd lumehelvest nähti suvelgi. Ja elujärg oli seal vaesemast vaesem nagu ikka paigus, kus haritakse vaid maad ja kasvatatakse kariloomi, kes soojal ajal viiakse kõige kõrgematele nõlvakutele sööma. Rahvast elab seal niisiis vähe ja veelgi vähem lumisel aastaajal, kui kõik lähevad ühes loomadega Apuulia päikese järele. Külla jäävad vaid tööd rühmavad talupojad, kes kasvatavad tumedaid läätsesid, ainsat vaese pinna vilja, ja vaprad naised, kes hoolitsevad külmas laste, palvete ja talude eest. Kui tuul ja lumi tahuvad selle maanurga rahva kõvaks kui mäenukid, siis vormib neid ka siinse maastiku poeesia, mis sunnib lambureid mägikarjamaade jäises udus riime looma ja paneb torme taevalõuendil rippuvaid külakesi sünnitama.

Ka sel vanal naisel, kelle elu oli möödunud kõigest ära lõigatud kolkakülas, oli hääles pehmus, mis pärines maastike ülevusest. Tüdruk oli selles kindel: just selle hääle kõla oli ta elule äratanud, ehkki talle kinnitati, et ta oli vaid kirikutrepi ülemisele astmele jäetud nälginud imik. Clara aga ei kõhelnud oma usus. Naise hääles oli suurt tühjust, valevuse ja tuulega kaunistatud puudust; selles oli helide kaskaad, mis tungis läbi olematuse ja mida ta kuulis igal hommikul, kui vana majapidajanna teda tervitas. Nii oli tüdruk itaalia keele imekiiresti ära õppinud, ent lambur Paolo aimas midagi muud selles tema imelapse auras ja sosistas talle ühel videvikutunnil vaikselt: „See on muusika, kas pole, väikseke, see on muusika, mida sa kuuled?” Tüdruk vaatas teda selle peale oma liustikuojana siniste silmadega ja vastas pilguga, milles laulsid saladuse inglid. Ja elu kulges Sasso nõlvadel aeglaselt ja pingsalt nagu ikka neis maanurkades, kus kõik nõuab vaeva ja võtab oma aja, see kandus ammuses unenäolises voos, mille rüpes inimesed tundsid ilmaelu ühtepõimunud raugust ja valjust. Tööd tehti palju, palvetati sama palju ja kaitsti tüdrukut, kelle jutt oli nagu laul ja kes oskas vestelda mägede ja orgude vaimudega.

Ühel juunikuu hilisel pärastlõunal koputati küree uksele ja otsmikku pühkides astusid kööki kaks meest. Üks neist oli küree noorem vend, teine voorimees, kes oli L’Aquilast kohale sõidutanud suure kahehoburakendi, mille vankrist paistis rihmadega kinnitatud ja tekkidega kaetud hiigelkogu. Clara oli põhjapoolset teed pidi lähenevat rakendit pilguga saatnud, seistes pärast lõunasööki küla kohal mägiteel, kust nägi kahte orgu korraga ja selge ilmaga ühtaegu ka Pescarat ja merd. Kui tulijad olid peaaegu viimase tõusuni rühkinud, jooksis tüdruk kallakust alla ja jõudis kirikla juurde, nägu õnnest säramas. Mehed olid veovankri kirikuukse ette jätnud ja roninud üles ploomiaeda, kus emmati üksteist, kasteti kurku klaasi jaheda magusa valge veiniga, mida kuuma ilmaga ikka pakuti, ja võeti selle juurde mõni kosutav suutäis; leppinud hilisemaks õhtusöögi kokku, pühkisid nad suud varrukasse puhtaks ja suundusid kirikusse, kus neid ootas isa Centi. Tarvis läks veel kahe mehe abikäsi, et rohmakas ese löövi tõsta, misjärel hakati köidikuid lahti päästma, sellal kui väikese kiriku pingiread täitusid külarahvaga ja õhus oli magusust, mis saatis ootamatu pärandi saabumist linnast. Ent Clara oli samba varju tõmbunud, liikumatu ja tumm. See oli tema tund, ta teadis seda, oli seda tundnud kohe, kui oli põhjapoolset teed mööda läheneva täpi avastanud; vana majapidajanna tabas tema näolt mõrsja erutuse ja tõesti oligi tüdrukul tunne, nagu ootaksid ees perekondlikud ja ühtlasi võõrad pulmad. Kui viimane rihm oli lahti võetud ja ese lõpuks nähtavale tulnud, kostis rahulolevat pominat ja seejärel tormiline aplaus, sest seal seisis ilus klaver, must ja läikiv kui jõekivi ning pea ainsagi kriimuta, ehkki oli palju reisinud ja näinud.

Vaat selline lugu oli. Isa Centi oli pärit L’Aquila varakast perest, kelle järjekestvus jäi soiku, sest temast oli saanud preester, kaks tema venda olid enneaegselt surnud ja kolmas, Alessandro, kes lunastas tädi juures oma Rooma-elu liiderlikke kombeid, polnud kunagi naist võtnud. Vendade isa oli surnud enne sõda, jättes lesele ootamatu hulga võlgu ja üleöö vaesunud naise jaoks liialt toretseva maja. Kui ta oli kogu vara maha müünud ja võlausaldajad ukse taha enam ei tulnud, tõmbus ta kloostrisse, kus ta mõned aastad hiljem ka suri, tükk aega enne seda, kui Clara külasse jõudis. Ent enne ilmaliku elu jätmist ja erakuna kloostrisse kolimist lasi ta viia oma vanatüdrukust õe juurde, kes elas linnamüüri kõrval, ainsa mälestuse oma kunagisest toretsevast elust: klaveri, mida ta oli vereimejate eest hoidnud, ja ta palus selle eest hoolt kanda lastelaste nimel, kes talle kunagi võib-olla siia ilma tulevad. „Minu silmad neid ei näe, aga selle siin pärandan ma neile, nüüd ma lähen ja soovin sulle eluks kõike head,” oli tädi õe sõnad korralikult testamenti kirja pannud, pärandades klaveri neile õelastest, kes peaksid kunagi järeltulijaid saama, kui tema omakorda sureb, ja lisas: „Tehke, nagu tema tahtis.” Seetõttu arvaski notar, kes oli kuulnud vaeslapse saabumisest küree juurde, et toimib õigesti, kui palub Alessandrol pärandi venna koju toimetada. Kuna klaver oli sõja ajaks pööningule jäänud ja hiljemgi ei tulnud kellelgi pähe seda alla tassida, teavitas toosama notar kirja teel, et pill tuleks kohe häälestada, millele küree vastas, et häälestajal, kes teeb korra aastas ümberkaudsetele küladele tiiru peale, on palutud suve hakul ka nende külla põigata.

Nii nad imetlesid vitraažakende all seisvat kaunist klaverit, naersid, tegid märkusi ja lasid end kaasa haarata kevadelõpu ilusa õhtu lustakal meeleolul. Ent Clara oli vait. Orelimängu oli ta varemgi kuulnud matusetalitustel naaberkirikus, kus liturgilisi palu esitav vaga vanamutt oli samavõrd kõva kuulmisega kui vähese muusikaandega, ja tuleb tunnistada, et akordid, mida vanamutt sõtkus, ilma et oleks neid kuulnudki, polnud iseenesest ka kuigi mälestusväärsed. Clara eelistas sada korda enam ühetoonilisi viisikesi, mida Paolo oma karjuseflöödist välja meelitas ja mis olid tüdruku arvates õigemad ja võimsamad kui orelimöirged Kõige Vägevama ülistuseks. Nii et kui ta oli märganud veovankrit mööda pikka käänulist teed üles roomamas, hüppas ta süda sees justkui erakordse sündmuse aimuses. Nüüd, kui ese tema ees seisis, paisus see tunne aina võimsamaks ja Clara ei teadnud, kuidas ta suudab selle aja ära kannatada, sest nende kurvastuseks, kes oleksid tahtnud tulevastest naudingutest eelmaiku saada, oli öeldud, et enne häälestamist ei tohi pilli puutudagi. Hingekarjase ettekirjutusest peeti siiski kinni ja valmistutigi hoopis toredaks õhtuks, mil saab taevatähtede lahke pilgu all veini nautida.

Õhtu oli tõepoolest imeline. Laud oli kaetud ploomipuude alla ja einestama olid kutsutud Alessandro vanad sõbrad. Ta oli varem olnud väga nägus mees ning ajapitseri ja kunagiste prassimiste jälgede alt võis endiselt aimata tema näo peeneid jooni ja uhket kuju. Ja veel, itaalia keelt rääkis ta ühtlasel, aga ometi meloodilisel toonil, ning jutustas ikka ja jälle lugusid imekaunitest naistest ja lõpututest pärastlõunatest, kui päevavarju all suitsu tehti ning luuletajate ja tarkadega juttu puhuti. Tol õhtul oli ta algust teinud looga, mille tegevus leidis aset lõhnastatud salongis, kus pakuti peeneid sigareid ja kuldseid jooke, kuid Clara ei saanud sellest vähematki aru, nii võõrad olid talle salongielu ja – kombed. Ent just siis, kui Alessandro tõi juttu salapärase asja nimega kontsert, sekkus vana majapidajanna: „Sandro, al vino ci pensi tu?”2 Ja vastutulelik mees, kes oli oma kirgliku, hiilgava nooruse mõne aastaga põletanud, läks keldrisse, et tuua sealt paar pudelit, ning avas need siis samasuguse elegantsiga, millega oli kunagi oma elu laastanud, näol samasugune naeratus, millega ta oli alati hävingule vastu astunud. Lõõmava kuu kiirtes, mis heitsid küree õhtusöögilauale hämarusest näpatud valgusviirge, oli ta hetkeks jälle too koloriitne noormees minevikust. Seejärel kattis taas öö oma tuhaga ilme, mis oli kõiki kütkestanud. Eemal nägid nad tühjuses rippuvaid tulukesi ja teadsid, et teisedki naudivad suveveini ja tänavad Issandat sooja õhtu eest. Kogu mäekülg kirendas mooniõitest ja seal oli üks väike tüdruk, pea heledam kui äsja tärganud rohi, kellele küree pidi varsti hakkama klaverimängu õpetama nagu linnapreilile. Ah… väike hingetõmbepaus lakkamatult pöörlevas töörattas. See õhtu oli tähtis õhtu ja kõik teadsid seda.

Alessandro Centi jäi küree majja veel järgnevateks päevadeks pärast klaveri saabumist ja tema oli see, kes juulikuu palavate päevade kätte jõudes häälestaja vastu võttis. Clara läks meeste järel kirikusse ja vaatas vaikides, kuidas häälestaja tööriistu lahti pakkis. Esimesed löögid mustalt kõlaval pillil lõikasid temasse kui vahe tera ja kandsid ta hurmavasse minestusse, ning sellal kui Alessandro ja häälestaja lobisesid ja nalja heitsid, lõi tema elu elevandiluu ja vildiga katsetustes vaaruma. Siis istus Alessandro klaveri taha, võttis partituuri lahti ja mängis üsna hästi, ehkki oli selle oskuse pikkadeks aastateks sööti jätnud. Pala lõppedes läks Clara tema kõrvale ja andis sõrmega partituurile osutades märku, et ta lehte keeraks. Alessandro naeratas lõbustatult, kuid miski tüdruku silmis rabas teda ja ta keeras lehte, nagu teine oli palunud. Ta muudkui keeras aegamisi ja alustas siis otsast peale. Kui nad olid lõpule jõudnud, lunis tüdruk: „Mängi veel!” ja Alessandro mängis pala veel korra ette. Pärast seda ei öelnud keegi midagi. Alessandro tõusis, tõi käärkambrist suure punase padja ja asetas selle samettoolile. „Tahad mängida?” küsis ta ja tema hääl oli kähe.

Tüdruku käed olid peened ja graatsilised, üsna suured lapse kohta, kes oli novembris alles kümnendat sünnipäeva tähistanud, ja ka äärmiselt sihvakad. Ta tõstis need klaviatuuri kohale, et mängu alustada, ent hoidis neid seal hetke, mille vältel oli kahel mehel tunne, nagu puhuks löövis seletamatu tuul. Seejärel lasi tüdruk käed alla. Kirikust pühkis läbi torm, tõeline torm, mis lennutas lehti ja möirgas kui vastu kaldakaljut tõusev ja langev laine. Viimaks voog vaibus ja tüdruk mängis.

Ta mängis aeglaselt, ei vaadanud oma käsi ega eksinud kordagi. Alessandro keeras tema eest partituurilehti ja tüdruk jätkas halastamatu veatusega, samal kiirusel ja samasuguse täpsusega, kuni muundunud kirikusse saabus uuesti vaikus.

„Kas sa loed nooti ka?” küsis Alessandro pärast pikka vaikushetke.

Tüdruk vastas:

„Ma vaatan.”

„Kas sa saad mängida ka nii, et sa ei vaata?”

Tüdruk noogutas.

„Sa vaatad lihtsalt selleks, et õppida?”

Tüdruk noogutas taas ja nad silmitsesid teineteist nõutult, nagu oleks neile antud nii habras kristall, et nad ei teadnud, kuidas seda pihus hoida. Kristallide läbipaistvuse ja peadpööritava puhtusega oli Alessandro Centi oma elus kokku puutunud ning teadis, millist naudingut need pakuvad, ja sedagi, kuidas ammenduvad. Ent ellu, mida ta nüüdseks elas, jõudsid kunagise joovastuse kajad vaid linnukeste trillerdusena koidikul või suurte kalligraafiliste pilvedena. Ja kui tüdruk oli mängima hakanud, meelitas teda vallanud valu kohale kurbuse, mida ta ei arvanudki enam endas pesitsevat… põgusa mälestuse naudingu julmusest. Hetkel, kui Alessandro küsis: „Sa vaatad lihtsalt selleks, et õppida?”, teadis ta Clara vastust juba ette.

Kohale kutsuti isa Centi ja tema majapidajanna ning nad võtsid kaasa kõik partituurid, mis Alessandro oli linnast toonud. Küree ja vana naine istusid esimesse pingiritta ning Alessandro palus Claral pala uuesti peast ette mängida. Kui tüdruk mängima hakkas, tardusid kaks saabunut paigale, nagu oleksid haamriga pähe saanud. Seejärel lõi vana majapidajanna sada korda risti ette, kuna aga Clara jätkas kaks korda kiiremini kui ennist, sest nüüd tähistas ta tõelisi pulmi ja luges üksteise järel partituure, mida Alessandro talle andis. Hiljem tuleb jutuks see, mil viisil Clara mängis ja kuidas esituse rangus polnud selle juulikuise naitumispeo tõeline ime. Olgu lihtsalt öeldud, et alustades sinise partituuriga, mille Alessandro oli pidulikult tema ette asetanud, hingas tüdruk välja, nii et kohalviibijatel oli tunne, nagu oleks kiriku kõrgete võlvide alla ekslema pääsenud mägede tuul. Ja siis ta mängis. Alessandro põskedel voolasid pisarad ja ta ei üritanudki neid tagasi hoida. Üks kujutluspilt kandus mööda, nii hinnaline, et Alessandro ei suutnud seda enam unustada, kui see oli temast kord juba läbi tunginud, ja nähes vilksamisi nägu maali taustal, millel Kristust rinna vastu suruv naine pisaraid poetas, sai Alessandro aru, et ta polnud kümme aastat nutnud.

Ta lahkus järgmisel päeval, lubades naasta augusti alguses. Ta läks ja tuli, nagu oli öelnud. Nädal pärast tema saabumist koputas küree uksele pikka kasvu, pisut kühmus mees. Alessandro läks talle alla kööki vastu ja nad embasid teineteist kui vennad.

„Sandro, viimaks ometi,” ütles mees.

Clara seisis liikumatult tagauksel. Alessandro võttis tal käest kinni ja talitas ta pika kühmus mehe ette.

„Ma tutvustan sulle Pietrot,” ütles ta.

Nad mõlemad vaatasid teineteist uudishimuga, kuid seda vastupidistel põhjustel, kuna mees oli tüdrukust kuulnud, tüdruk aga ei teadnud temast midagi. Tüdrukult pilku pööramata küsis Pietro Alessandrolt:

„Kas nüüd selgitad?”

Oli ilus ja hiline pärastlõunaaeg ja majaustel seisis rahvast, kui kolmik mööda teed kiriku poole kõndis. Nad vahtisid kahte meest, kellest ühte küll tunti, kuid kes olid siiski nii väljanägemiselt kui maneeridelt üsna isemoodi, ja kui nad olid mööda läinud, tõusid mõned püsti, et neid veel mõtliku pilguga saata. Seejärel Clara mängis ja Pietro mõistis, miks ta oli tulnud pika tee Roomast Sasso puruvaeste järsakuteni. Kui tüdruk mängis viimast nooti, tabas Pietrot võimas pööritus, nii et ta lõi vaaruma ja seejärel lahvatas ta silme ees kimp pilte, mis kadusid pea kohe – ent viimane neist sööbis temasse veel kauaks pärast seda, kui ta oli külast lahkunud, ja ta vaatas aupaklikult habrast tüdrukut, kelles see taassünni ime oli aset leidnud ja kelle näole laotus ühe unustatud aia hämaruses naerva naise nägu.

Clara mängis pimeduse saabumiseni. Siis võttis võlvide all maad suur vaikus, mattis endasse kiriku, kuhu tormilained olid tüdrukule kandnud selle klaveri tema üheteistkümnendale sünnipäevale eelnenud suvel. Eks see ole üks muinasjutt, kuid ühtlasi ka tõde. Kes suudaks neid lahutada? Igatahes mitte keegi neist, kes on kuulnud lugu Abruzzo üksildasest külast pärit plikast, kes kasvas külaküree ja tema vana harimata majapidajanna hoole all. Me teame vaid, et tüdruku nimi oli Clara Centi ja lugu ei lõppenud sealkohal ära, sest Pietro ei tulnud niivõrd kaugele kuulama ühe pisut metsiku tüdruku klaverimängu, et siis ükskõikselt Rooma tagasi sõita. Enne kui järgneme neile suurde linna, kus valmistutakse parasjagu sõjaks, olgu öeldud veel üks asi: seda ütles toosama Pietro kiriku saladuskatte all Clarale, kui too oli viimase partituuri ette mänginud.

Alle orfane la grazia. 3