Читать книгу Ingli märk - Nancy Huston - Страница 5

Lugu, mida me nüüd lugema hakkame, saab alguse 1957. aasta maikuus Pariisis.

Prantsusmaal elu lausa pulbitseb: sõja lõpust on möödas kaksteist aastat ja selle aja jooksul on riigil olnud kakskümmend neli valitsust ning on esitatud kaheksakümmend üheksa põhiseaduse muudatuse ettepanekut. Inimesed aga selle pärast eriti ei muretse: hiljutise uurimuse kohaselt puudutab ainult 41% prantslaste vestlustest poliitikat, samas kui teema number üks, mis käib läbi 47% vestlustest, on Brigitte Bardot. (Ta on otsustanud sel aastal Cannes’i festivali boikoteerida ja Le Figaro avaldab selle üle nördimust.)

Laias laastus on elu ilus – ja moodne. Tööpuudus on olematu, autod on kroomitud, kodudes helendavad televiisorid, filminduses on uus laine, beebidel on buum ja Picasso asub maalima “Ikarose kukkumist”, hiigelsuurt freskot, mis valmib UNESCO tellimusel ja millel kunstnik lubab kujutada “rahunenud inimkonda, kes pöörab pilgu õnneliku tuleviku poole”.

Selge see, et kõik ei ole ideaalne. Siin ja seal, isegi Prantsusmaal, annavad mõned märgid alust uskuda, et inimkonnal on veel veidi arenguruumi küll.

Näiteks nelisada tuhat prantsuse noormeest, kes said oma sõjalise väljaõppe Saksamaal, on nüüd saadetud Alžeeriasse, et osaleda – loomulikult mitte sõjas, vaid rahuprotsessis, mis on üksjagu keeruliseks kätte läinud, ütleme nii.

Või siis näiteks...

Oh olge minu Dante ja mina olen teie Vergilius! Andke mulle käsi, andke mulle oma käsi, ärge kartke, ma jään teie kõrvale, ma ei jäta teid selles aeglases spiraalses laskumises aina allapoole...