Читать книгу Ingli märk - Nancy Huston - Страница 7

Saffie kohvrid on noorte naiste varjupaigas Saint-Micheli bulvaril ja tema toa aknad avanevad Luxembourg’i aia poole. Raphaël Lepage’i korterist ei ole noorte naiste varjupaika pikk maa minna, see on koguni üpris meeldiva jalutuskäigu kaugusel: Seine’i tänav saab alguse (nagu nimigi ütleb) Seine’i jõe äärest ja läheb siis üle Tournoni tänavaks, mis viib välja Luxembourg’i paleeni, kus käib koos Senat sel kaunil maal, kuhu Saffie on äsja elama asunud. Tegemist on täiusliku silmapettega, tänav jookseb viimased sadakond meetrit kergelt viltu, mis moonutab perspektiivi ja loob mulje täiuslikest paralleelidest selle jaoks, kes vaatab Senatit Saint-Germaini bulvari poolt. Seda ei pruugi Saffie teada; samas oleks igati ootuspärane, et ta heidaks tänaval kõndides pilgu vasakule ja paremale. Siin ja seal: kunstigaleriid, antikvariaadid, kohvikud kubisemas kunstiinimestest, kes süütavad sigarette ja väljastavad koos suitsuga kategoorilisi arvamusi poliitikast ja kirjandusest, vitriinid täis Jaapani gravüüre, vanu maakaarte ja Pärsia vaipu... Nii palju asju, mis võiksid Saffie pilku köita. Tema aga kõnnib ühtlasel sammul, ta ei kiirusta ega longi, vaatab otse enda ette ega näe mitte midagi. Ta ei tõmba tähelepanu, ei sütita nende noorte ega vähem noorte meeste pilke, kes istuvad La Palette’i kohviku terrassil; ta oleks justkui nähtamatu, viirastuskuju. Ometi on ta täiesti päris, ta tunneb linnaelu kombeid ja norme: näiteks jääb ta enne bulvari ületamist punase tule taga seisma.

Senati hoonest kaarega möödudes siseneb ta avarasse aeda – hetkel on see oma puhkemise, õitsemise, õielehtede ja aroomide poeesia haripunktis. Osavõtmatu näoga, pilk klaasistunud, kõnnib Saffie mööda marmorkujudest, purskkaevudest, oma väikeseid paate veesilmas ujutavatest väikestest poistest, palmipuudest, mis veel hiljuti kasvuhoonetes talvitusid, pärnadest ja nende mahedast varjust, sellesse mahedasse varju sisse seatud kohvikutest, Medicite purskkaevust ning intellektuaalidest, kes istuvad kahes reas vastamisi maksulistel toolidel ja loevad Jean-Paul Sartre’it või suudlevad, keelt innukalt mängu pannes. Saffie ei lipsa purskkaevu taha, et erutunult piielda sinakat pronksskulptuuri Ledast, kelle võidukalt vägistas luige kuju võtnud jumalate jumal.

Saffie on seda juba näinud. Ta on juba kõike näinud.

Ta väljub pargist Saint-Micheli bulvari poolses otsas, siseneb naiste varjupaika ja läheb otse vastuvõtulauda, kus ta maksab seal viibitud ööde eest; seejärel läheb ta üles teisele korrusele oma kohvrite järele, annab võtme ära ja kõnnib tuldud teed tagasi, nägu niisama kivistunud kui ennist.

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, varitseb Raphaël teda väikeselt rõdult. Ta ei asunud uuesti Marin Marais’d harjutama, tema flööt lebab endiselt avatud vutlari sinisel sametil. Tavaliselt hoolitseb ta oma pilli eest lausa maniakaalselt. Põhimõtteliselt tuleb selle sisemus hoolikalt üle pühkida pärast iga mängimist, sest muidu hakkavad hingeõhu kondenseerumise tõttu moodustuvad süljepiisad kahjustama metalli ja klappe, pikapeale tekitab see roostet ja roiskumist. Aga Raphaëli südames on juba pidu. Ta on rõõmust pöörane paljast mõttest, et see ligipääsmatu noor naine hakkab temaga sama katuse all elama; just seepärast varitseb ta tema naasmist, ilma et vaevuks end peitmagi, ta seisab väikesel rõdul, teda närib mõte, et mis siis, kui tütarlaps ei tulegi äkki tagasi, et ta kaob niisama mõistatuslikult, kui ta ilmus... või kujutas ta ehk koguni tema külaskäiku endale ainult ette.

Ta ei mõtle: “Hull oled. Ta on teenijaplika... võta nüüd ometi aru pähe.” Ei. Ta ei püüa kuidagi välja vabandada seda, kui absurdselt oluliseks on see võõramaalasest tütarlaps tema elus muutunud. Selline see armastus juba kord on.

Nähes neiut nüüd jõnkslikul ja rühkival sammul mööda kõnniteed tulemas, kummaski käes raske kohver, ta võpatab, kohkub: kuidas talle ometi pähe ei tulnud temaga kaasa minna või siis vähemalt taksosõit kinni maksta? Ta ei kujutanud ettegi, et ta oma kohvrid käe otsas kohale tassib. Raphaël kirub ennast. Tõttab trepikotta. Jookseb talle tänavale vastu. See on temast tugevam. Selline see armastus juba kord on.

“Saffie!” hüüab ta tütarlapse juurde jõudes.

Iga hinna eest tuleb seda armastust varjata, ja kohe mõnda aega, et tütarlast mitte ära ehmatada, teda hirmutada, mitte anda talle ettekäänet lahkumiseks. Tuleb olla südamlik, kuid säilitada samas näiline väärikus ja distants, nagu tööandjal oma töötaja suhtes kohane.

“Vabandust, ma olen tõesti rumal, oleksin pidanud teile takso tellima... Ma loodan, et te endale liiga ei teinud? Nii kole palav on ka veel...”

Saffie paneb kohvrid Seine’i tänava rahvarohkele kõnniteele maha, ta vaatab Raphaëli. Esimest korda vaatab ta teda tõeliselt. Võib-olla ta ei saanud aru, mis Raphaël ütles? Või siiski... Või ei... Järsku prahvatab ta naerma. La Palette’i kohviku terrassil pööravad inimesed pea tema poole, nende poole, ja Raphaël tõmbub tusaseks: talle ei meeldi, kui ta tahtmatult kõigi pilkude märklauaks sattub. Saffie naer on vali ja toores, siis see lakkab. Noore naise nägu kaob taas tehtud naeratusega maski taha.

“Pole midagi,” ütleb ta.

Ja haarab kohvrid jälle käe otsa. Raphaëli pealekäimisel loovutab ühe neist siiski talle.

Kitsas liftis, mis on alles hiljaaegu selle ilusa vana maja trepikäiku ehitatud, on hädavaevalt ruumi kahele täiskasvanule ja kahele kohvrile. Raphaël sattub segadusse, adudes nii lähedalt Saffie eemalolekut, ta võiks seda peaaegu puudutada. Ta tunneb tema parfüümi ja tema higilõhna, näeb märga särki ihu vastu liibumas, aimab tema rindade kumerusi, seejärel lööb silmad maha, et mitte enam vaadata, sest tema suguliige on täiesti jäik, tukslev... Ja kõik see aeg, need viiskümmend pikka, ilusat ja värelevat sekundit, mis eraldavad esimest korrust seitsmendast, on Saffie tegelikult mujal.

Õieti läheb lift ainult kuuendale korrusele, ja viimasele korrusele, kus asuvad teenijate toad, tuleb minna jalgsi. Raphaël läheb meelega ees, et ta ei peaks vaatama seda, mis Saffie seeliku all liigub.

Ta valitseb ennast. Kui ta võtab välja võtme, et uks lukust lahti keerata, näitab Saffie’le kempsu, kus tuleb augu kohal kükitada ja mis on kõigile seitsmenda korruse elanikele ühine, ning koridori lõpus väikest kraanikaussi, külma vee kraani, mõranenud peeglit, siis ei värise tal ei käed ega hääl. Nagu kõik lavaga harjunud artistid, on ta välja arendanud vettpidavad tehnikad, et ärevusega toime tulla. Hingamine, lõdvestus, tugev keskendumine mõnele esemele või lõhnale, millel ei ole pistmist sellega, mis teid antud olukorras tasakaalust välja ajab. Raphaël Lepage suudab ennast kontrollida. Iga hingetõmme, iga lihas, peaaegu iga tema keha molekul allub tema aju käsklustele.

Ta on õppinud kannatlikkust.

Oskus oma jõuvarusid säästa muudab ta neist teadlikuks.

Ta on küps meesterahvas.

. . .

Saffie vaatab kõike, mida Raphaël talle näitab; ta räägib vähe, aga annab aeg-ajalt noogutusega märku, et ta saab aru.

“No nii, kas kõik sobib?”

Lõpuks nimetab ta palganumbri – nigelavõitu summa, isegi kui võtta arvesse, et korter ja söök on pealekauba – ja manab näole laia naeratuse.

“Sobib,” vastab Saffie otsekohe.

Raphaël vaatab talle otse silma sisse ja põrkab vastu nefriidist müüri. Ta võtab püksitaskust välja ilusa uuri, ainsa eseme, mille ta oma isa asjadest on alles jätnud, ja teeskleb imestust.

“Aga... kell on peaaegu üks. Te olete kindlasti juba nälga surnud.”

“Surnud veel mitte,” vastab Saffie.

“Ha-ha-haa!” naerab Raphaël igaks juhuks, ta pole päris kindel, kas see oli nali. “Nii lihtsalt öeldakse,” lisab ta.

Saffie ei vasta.

“Ma tahtsin teada, kas teil on kõht tühi?”

“Jah.”

“Tulge siis, näitan teile all kööki ja pistame koos midagi põske. Saab sellega ka ühele poole...”

“Pistame põske?”

Kuhu see Raphaël Lepage sedasi välja jõuab, kui ta vaevalt kaks tundi pärast tutvumist teeb teenijatüdrukule ettepaneku koos einestada? Tal pole õrna aimugi. Ja samamoodi nagu flöödi kuivatamata jätmine, paneb ka see tal pea meeldivalt ringi käima. Kui ema seda näeks... Ja mis siis! Pealegi oli ema ise ka Maria-Felicega igati sõbralikus vahekorras, nad sõid sageli kahekesi koos, tema ei näe mingit erinevust.

Ta näeb küll, mis on erinevus.

Uuesti lift, erektsioon, lõdvestusharjutus, võti lukuaugus, ilma et käsi väriseks. Köögis põimib Raphaël oma juhtnööride ümber lõbusaid lugusid, et Saffie end vabamalt tunneks. Möödaminnes seletab ta, kuidas töötab köögipliit (gaasiga, tikud on seal), kus asub kõige lähem turg (Buci tänaval), millised on Saffie uue tööandja lemmiktoidud ja mida ta silmaotsaski ei salli (ta jumaldab kala, vihkab kapsast ja lillkapsast, tema nõrkus on marjakoogid).

“Mida te olete harjunud valmistama? Kas saksapäraseid toite?”

“Saksapäraseid toite?” kordab Saffie järele, nagu oleks Raphaël öelnud midagi arulagedat. Ja Raphaël turtsatab naerda, ta on rõõmus kujutledes, et nende vahel on juba tekkinud omamoodi vandeseltslus.

“See on tõsi, ega sakslased köögikunstis midagi erilist leiutanud ei ole. Kui hapukapsas välja arvata! Aga sellega on nagu kõigi kapsatoitudega – pole minu rida!”

Saffie kivistunud naeratus väreleb pisut. Kas ta tahab Raphaëlile mõista anda, et ka tema ei ole suurem hapukapsasõber? Aga ta ei ütle ka, mida ta valmistada oskab.

Mis seal ikka, eks Raphaël saa varsti teada.

Praegu aga võtab ta külmkapist välja munad ja Rooma salati. Ta näitab Saffie’le, millises kapis on juba ammu enne tema sündimist hoitud maitseaineid ja vürtse, õlisid ja äädikaid, taldrikuid ja klaase, nuge-kahvleid ja kastruleid... ja palub sõbralikult, et teda kutsutaks, kui kõik on valmis.

Nüüd esitab Saffie oma esimese küsimuse.

“Kas teil on,” alustab ta, “seda... seda...?”

Puuduvat sõna asendab liigutus: Raphaël võtab sahtlist puhta põlle ja ulatab talle, surudes alla oma kohatut soovi see talle piha ümber siduda.

“Põlle,” pomiseb ta. “Selle nimi on põll.”

“Jah,” ütleb Saffie. “Põll. Mul tuli meelde põld. Põll. Mul läks meelest.”

“Ma nüüd lähen.”

“Jah.”

Lõunasöök on laitmatu.

Salatikaste on ideaalselt kreemjas, munavalge on küps, kollane vedelaks jäetud, pikk sai on lõigatud õige nurga all, sinised suurätikud on kolmnurkadeks murtud ja asetatud taldrikust vasakule, kristallklaasid, veekarahvin... Laitmatu, isegi kui Saffie ei tea pooltegi laual olevate asjade nimesid.

“Tänan,” ütleb Raphaël lauda istudes.

Ta sööb isukalt, peas alles keerlemas “Folies d’Espagne”, mida ta lõunasööki oodates uuesti mängis ja mida ta ülehomsel kontserdil ette kannab. Ta vaatab Saffie’t söömas, ja kuigi tema kõhnust arvestades poleks osanud seda arvata, on tal isu ometi väga hea. Ta oskab saiaga taldrikult kastme kokku pühkida, sööb kõik ära, nii et raasukestki ei jää järele.

Aga sellega on nagu kõige muugagi: tundub, nagu ta ei tunneks söögi maitset. Ja lõunasöögi lõppedes ei suudaks ta isegi saksa keeles öelda, mida ta äsja suhu pistis. Pilk tühjuses, pühib ta sinise salvräti nurgaga suud.

Raphaëlil ei ole vähimatki tahtmist esitada talle tavalisi küsimusi, viisakalt vestelda. Armatseda, jah, seda küll. Aga: kust te pärit olete?, kus te prantsuse keelt õppisite?, kui pikaks ajaks te plaanite Pariisi jääda? – ei. Olukorra kummalisus erutab teda. Erutab, et ta on oma kodus kahekesi selle rohesilmse välismaalasest neiuga, kes vaikib. Raphaël imetleb tema vaikimist.

Sõnagi lausumata tõuseb Saffie püsti, paneb söögi ajaks ära võetud põlle jälle ette, koristab laua ja hakkab nõusid pesema.

“Ma pean välja minema,” teatab Raphaël.

Saffie noogutab ükskõikselt.

“Ma siis annan teile võtmed. Palun...”

Kui ema seda näeks! Anda tema korteri, tema suure ja ilusa de Trala perekonna Seine’i tänava korteri võtmed ühe sakslanna kätte.

“See on teie toa võti... see on tagumise välisukse oma... see on veinikeldri võti. Kas teile maitseb hea vein?”

“Jah.”

Imeline. See, kuidas ta kunagi midagi rohkem ei ütle. Kuidas ta ei rüüta oma lauseid õõnsatesse vormelitesse, ilutsevatesse viisakusväljenditesse ega närvilistesse selgitustesse. Kas teile maitseb hea vein? Jah. Hullumeelne, mõtleb Raphaël endamisi, kuivõrd üleliigsed on peaaegu kõik laused, mida inimesed päeva jooksul ütlevad.

“Hästi!” ütleb ta valju häälega. “Ma siis lähen. Seadke ennast sisse, puhake üleval oma toas, täna õhtul ma ei söö kodus. Homme hommikul näitan teile kõike, mis puutub majapidamistöödesse. Nõus?”

“Nõus, jah. Nõus.”

Saffie kordab sõna vaikselt, nagu tekitaks see tal kurgus mingi huvitava tunde. Võib-olla on see tema jaoks uus sõna?

“Olgu nii, homseni.”

“Olgu nii, homseni,” kordab Saffie, sedakorda näol aval naeratus. Olgu nii, homseni, tõepoolest, kõlab nagu riimis.

“Olgu nii, homsenii, olgu nii, homsenii,” pomiseb Raphaël natuke aega hiljem peegli ees lipsu ette sidudes.

Ja ta väljub.

Tõeline ime. Naisterahvas tema kodus, naisterahvas, kellele makstakse palka ja kellele pole tarvis aru anda. Ema lõplikult Burgundiasse kolinud. Mitte keegi ei valva tema järele, ei poputa teda, ei küsi, kuidas läks tema päev... või öö.

Kas Saffie on neitsi? mõtiskleb Raphaël endamisi Odéoni ristmikule jõudes ja metroosse sukeldudes. Kindlasti mitte, ta ei näe sedamoodi välja. Tundub, et ta on elus näinud ühte koma teist. Aga armastust? jätkab Raphaël unelevalt, lüües lahti Le Monde’i, mille ta just kioskist ostis. Armastust mitte. Seda ta ei ole tunda saanud, arvan ma. Ei, seda mitte.