Читать книгу Linnutee - Natalee Redmond - Страница 4

“TERE!” ÜTLES MARTA naabertooli nihutades. “Näed suurepärane välja!”

“Tere. Sina samuti.”

“Oh, ära valeta. Ma ei tundnud sind kohe äragi, läksin juba mööda. Siis mõtlesin – ei, see on ikkagi Justine!”

Ta riputas oma vihmavarju toolileenile ja võttis istet.

“Mis tuuled sind meie saarele tõid? Poodlemine?”

Ta osutas minu teisele toolile asetatud pakkidele.

“Enam-vähem. Allahindluste aeg ikkagi... Aga kuidas sina siia said?”

“Ma elan siin vastasmajas.”

Ta osutas käega.

“Seitsmendal korrusel. Ainult aknad on teisele poole. Need on vaatega Notre Dame’ile.”

“Tõesti?”

“Loomulikult. Kas sa pole kunagi minu juures käinud?”

“Ei. Samuti nagu sina minu juures.”

“Imekspandav...”

Marta kergitas kulmu.

“Tunneme ju teineteist nii kaua!”

“Aastat kaksteist kindlasti!”

“Kuule, lähme õige minu juurde? Muide, ma sain täna honorari. Kahekümne viienda raamatu eest! See on ju meie ühine lapsuke. Kui poleks olnud sind, poleks olemas ka kirjanik Marta van Bojiki.”

“Mis sa nüüd, Marta, ma olen ju ainult toimetaja, oleksid ka minuta...”

Ta lõi käega.

“Ära ole nii tagasihoidlik! Sina uskusid mind kõigepealt. Sina veensid kirjastust vastu võtma minu esimese abitu käsikirja, sina õpetasid mind kirjutama, süžeed üles ehitama, parandasid mu grammatikavigu, vähendasid ohtraid mõttekriipse... Sa oled minu muusa!”

“Braavo, Marta, aga sa liialdad. Ma tunnen end ebamugavalt.”

“Lähme!”

Ta sikutas mind varrukast.

“Korraldan sulle “ekskursiooni lossis”. Mul oli väga hea disainer. Valmistame midagi maitsvat, keedame tõelist kohvi. Cezve’s! Mul on tõeline hõbedane Türgi cezve. Joome konjakit või Amarettot! Ma ju tean, et sa armastad Amarettot! Me joome alati kirjastuse vastas olevas kohvikus Amarettot, kui ma honorari olen saanud. Tulin täna, kui honorari sain, mõttele, et kutsuksin sind õige...”

“Vabanda, Marta, et ma sind katkestan, kuid üldiselt oleme me praegu kohvikus. Võime Amarettot juua ka siin. Ja kohv on siin täiesti normaalne. Ma olen juba kaks tassitäit joonud. Loomulikult mitte hõbedases Türgi cezve’st... Muide, aga mis kell on? Ma unustasin kella käe peale panemata.”

Marta kissitas kavalalt silmi, sirutas käe ja näitas oma kella numbrilauda.

“Viie minuti pärast kolm. Kui täpsem olla, siis seitsme, mul käib kell pisut ette. Aga miks sa kohe ei ütelnud? Me oleme ju täiskasvanud inimesed ja siin pole midagi häbeneda. Ma siis ei sega. Muide, näed tõepoolest jalustrabav välja!”

Ta hüppas laua tagant püsti.

“Kui rumal ma ikka võin olla...”

“Ei!” Haarasin tal käest. “Jää siia!”

Marta tegi suured silmad.

“Aga sul on ju kohtamine!”

“Mitte minul. Istu. Palun!”

Kohviku uksele ilmus ettekandja. Andsin talle märku ja ta tuli meie juurde.

“Ma ei saa millestki aru,” pomises Marta.

“See tähendab?” täpsustas ettekandja.

“Palun kaks Türgi kohvi, kaks firmakooki ja klaasike Amarettot,” ütlesin mina.

“Kakskümmend viis grammi või viiskümmend?”

“Pudel,” ütles Marta ja vaatas mulle otsa. “Mina kostitan. Ja kummalegi lõhesalat. Neil on väga hea salat. Žuljen on neil ka väga maitsev. Kas võtame veel žuljeni ka? Tahaks midagi sooja.”

“Ehk daamid astuvad sel juhul sisse?” Ettekandja lasi silmad üle täiesti tühjade laudade. “Õues on üsna jahe ja pealegi võib iga hetk sadama hakata.”

“Mis sa arvad?” küsis Marta.

“Siin on suurepärane vari,” teatasin mina, “nii et vihm siin ei hirmuta.”

“Vabandust, daamid, aga mulle tundub, et Amaretto ei sobi hästi lõhesalati juurde...”

“Sobib, sobib!” katkestas teda Marta. “Ja kui võimalik, siis kiiremini, palun. Ja kohvi ka kohe, koos salatiga!”

“Olgu.”

Ettekandja naeratas ametlikku naeratust ja lahkus õlgu väristades siseruumidesse.

“Niisiis, kohting on sinu mehel ja sina tegid kõik endast oleneva, et astuda tema ja rivaali ette üheainsa küsimusega: mis temas on sellist, mida minus ei ole?”

“Marta...” pahvatasin ma. “Kuidas sa taipasid?”

“Kallike, ma olen ikkagi kakskümmend viis armastusromaani kirjutanud, tegelikult oleksin pidanud palju varem taipama.”

Marta tõmbas välja tulemasina ja sigaretid.

“Vabanda, kuid mul on juba nikotiinipuudus.”

“Anna mulle ka.”

“Vapustav!”

Ta sirutas paki minu poole.

“Oleme juba kaksteist aastat sõbrad olnud, aga ma ei teadnud, et sa suitsetad!”

“Ma ise ka ei teadnud!”

Tõmbasin mahvi ja hakkasin köhima.

“Ehk ei tasu?” tundis Marta hoolitsevat huvi, puhudes suitsu minust mööda.

“Ei-ei, kõik on korras.”

Teine mahv läks juba paremini.

“Ma pole pärast üliõpilasaega tõmmanud. Olen juba unustanud, kuidas seda tehakse.”

Marta vaatas kella.

“Niisiis, iga hetk peab sinu truudusetu mees ilmuma kohviku uksele sealpool tänavat. Siit paistab kõik hästi kätte.”

“Ei, siin, selles kohvikus!”

“Aga miks me siis siin külmetame? Lähme sisse!”

“Ei! Seal on inimesed! Ja ma ei tea, kuidas ta end üleval peab. Aga tänaval vaatan ma talle ja armukesele ainult silma. Mõistad, lihtsalt vaatan ja lähen ära!”

“Oletame. Aga miks sa siis tahtsid, et mina ka siia jääksin? Miks sa tellisid?”

“Noh, ma mõtlesin, et niimoodi oleks loomulikum. Sa ainult ära solvu, et ma sind sellesse tirisin! Lihtsalt, saad aru, kui me kahekesi oleme, seda enam, et sa elad kõrvalmajas, tuleb välja, nagu oleksime siia täiesti juhuslikult sattunud. Saad aru? Et mees ei arvaks, et luuran ta järele!

Ütle, Marta, kas ma olen loll? Ma pole veel kunagi sellises olukorras olnud...”

“Kas see on tal esimene kord?”

“Oh ei! Ta on kogu elu kõrvalt vaadanud.”

Marta keerutas sigaretti tuhatoosis ja vaikis. Seejärel tõmbas endiselt vaikides ühe mahvi ja ajas pisut tuhka vastu tuhatoosi äärt maha.

“Saad aru,” püüdsin ma selgitada, “ta on hea isa, teenib hästi, on hoolitsev. Olen kogu elu tema üleaisalöömistesse filosoofiliselt suhtunud. Vanaema rääkis kogu aeg, et kui naine reedab, on kodu kivist, aga kui mees reedab, on kivi kodust väljas. Isa lõi ka üle aisa ja ema lahutas pärast seda üsna ruttu, kuigi hiljem ise kogu elu kahetses, et polnud vanaema kuulanud.”

“Kas ta rohkem ei abiellunud?”

“Ei.” Ma kustutasin oma koni tuhatoosis. “Ta oli ju kooliõpetaja. Millised potentsiaalsed kavalerikandidaadid koolis saavad olla? Ma vaatasin tema elu, tema üksindust, tema abielus sõbrannasid, nende suhtumist temasse, tema lahutatud sõbrannasid, nende igavesi uue mehe otsinguid ja ütlesin endale, et mitte kunagi – mitte kunagi ei hakka ma lahutama sellise pisiasja pärast nagu armuke! Teine asi – narkomaania või alkoholism, aga seelikud...”

Lõin käega.

“Mis siis muutunud on?”

Marta süütas uue sigareti.

Ettekandja tõi kohvi, salati ja Amaretto. Erakordselt kaua avas ta pudelit, täitis klaasid. Krabistas vihma sadada. Tänavapoolne kõnnitee osa muutus kohe tumedaks, olles kontrastiks varju all olevale. Kohvi kohal oli elurõõmus aur. Ma ei suutnud vastu pidada ja rüüpasin ühe sõõmuga pool tassi.

“Kas on tuline?” küsis Marta edasi suitsetades.

“Jah, suurepärane! Joo ka!”

Ma võtsin kahvliga salatit ja pistsin endale suhu.

“Ausalt, väga maitsev!”

“Suurepärane! Mul on hea meel.”

Ta tõstis klaasi.

“Noh, sinu terviseks! Minu muusa terviseks!”

“Sinu terviseks!”

Võtsin samuti klaasi ja lõin temaga kokku.

“Sinu kahekümne viienda terviseks!”

Me jõime ja hakkasime siis salatit sööma. Tänaval ruttasid harvad möödujad, vihmavari pea kohal, vihmalinikus vurasid mööda autod.

“Oled sa kindel, et randevuu toimub just siin?” Marta vaatas kella. “On juba korralikult nelja peal.”

“Siin. Ootavad ehk kusagil vihma möödumist. SMS-is oli kirjutatud: “Rosaarium, pärast kolme.” Daniel unustas täna oma mobiili koju, kuid saatis oma autojuhi sellele järele. Kuid enne seda tuli sõnum. Lugesin selle läbi. Ma ei tea, mis mul hakkas.”

“Haa! Aga kust sa võtsid, et just kohviku nimi on Rosaarium? Võib-olla käis jutt tõelisest rosaariumist Boulogne’i metsas?”

Ma jõin Amaretto lõpuni.

“Marta, sa hakkad naerma, kuid ma helistasin kohe sellele numbrile, kust SMS tuli. Ja kujuta ette, noor naishääl ütles: “Kiisuke, oled see sina? Kas sa ei saa rääkida, nagu alati?” Mina vaikin ja hingan tugevasti telefoni. Tema: “Ära muretse, ma mõistan! Ma igatsen väga! Suudlen oma magusat kiisukest!” Ja siis heli: muah, muah! Mina tegin samuti suudlemise häält ja lõpetasin kõne.”

“Super!”

Marta turtsatas ja valas mõlemale pool klaasi.

“Muah, muah!”

Me lõime kokku ja jõime, mina aga tunnistasin:

“Saad aru, just see ajaski mind närvi! Muah-muah! Magus kiisuke! Aga see kiisu valas lihtsalt mudaga üle oma isikliku poja, kuna see julges tüdruku koju tuua ja temaga magada! Kuradi moralist! Ma saaksin veel aru, kui ta ise poleks...”

“Oota-oota,” katkestas teda Marta. “Tundub, et sa rääkisid kunagi, et poeg elab eraldi, üürib korterit.”

“Üürib ta küll! Isa maksab. Viissada eurot kassi saba alla iga kuu! Ikkagi ilmub pea igal õhtul koju õhtust sööma. Seal peaks ta ise toitu valmistama, poes käima ja koristama... Tema ei taha aga midagi, ei töötada ega õppida. Ainult tüdrukud on meeles. Täiesti ississe... Kui mu mehevend poleks tema teaduskonna dekaan, oleks ta ammu kolinaga välja lennanud!”

“Tähendab, kuulus professor Luke Homage, on tema vend!”

“Jah. Kaksik.”

“Ma pole kunagi selle peale mõelnud, et sul on ju sama perekonnanimi...”

“Nad on nii sarnased, et võimatu on neid eristada! Kuid absoluutselt erinevad. Luke on tõsine ja soliidne.”

“Noh, ta on ikkagi dekaan. Sinu mees aga, niipalju kui ma mäletan, kõigest farmatseut.”

“Ta töötab farmaatsiafirmas müügiosakonna juhatajana. Tütremees töötab samas. Kuid ta on hariduselt farmatseut, nii nagu ka Danieli isa. Ta on siiani seal nõukogu direktor. Silvia õpib ökonoomikat, tundub, et läheb ka sinna tööle.”

“Nii et üldiselt perefirma?”

“Peaaegu. Aga poeg õpib kulturoloogiat. Kas ma võin sinult veel ühe sigareti võtta?”

“Palju soovid.”

Marta nihutas paki minu poole.

Hakkasin suitsetama. Ettekandja tõi žuljenid ja küsis:

“Soovite te veel midagi?”

Marta vaatas minu poole.

“Ehk kordame kohvi?”

“Ma ei tea. Äkki oleks parem kuiv vein või mahl? Midagi hapumat. Muidu on ainult Amaretto magus maitse suus. Mul on alahappesus...”

Marta tellis granaatõunamahla ja, vaadates ettekandjale järele, lausus:

“Aga minu Jules saaks meie menüü üle naerda!”

“Vabanda taktitu küsimuse pärast, aga kas tema pole sind kunagi petnud?”

“Jules?” Ta kehitas imestunult õlgu. “Tead, ma pole kunagi selle üle mõelnud. Kuid arvan, et vaevalt.”

“Aga sina teda?”

“Mina?” Marta torkas sõrmega endale rindu. “Hulluks oled läinud või? Miks? Mis mõttega?”

“Ja sa pole kunagi tahtnud ka? Kas keegi pole meeldinud?”

“Ma ei tea. Ei mäleta.”

Marta tõmbas käega üle juuste ja kohendas allapoole vajunud tukka.

“Söö žuljeni! Jahtub ära. Väga maitsev on. Me käime Jules’iga siin tihti žuljeni söömas. Ta arvab, et paremat kui siin, Rosaariumis, pole kusagil.”

Me hakkasime sööma. Veidi aja pärast tuli ettekandja, asetas lauale kaks klaasi mahla ja koristas ära salatitaldrikud.

“Kas veel midagi?”

“Me vist tellisime magusat,” ütles Marta.

“Kas toon lauda?”

“Loomulikult. Ja korrake ikka kohvi ka.”

“Hästi.”

“Kuidas žuljen sulle meeldis?”

Marta hakkas jälle suitsetama.

“Maitsev. Suurepärane! Tead, ma olen vist ise süüdi. Poleks vaja olnud Danielile rääkida, et sattusin kodus Thierryle ja tüdrukule peale.”

“Aga miks nad teil olid? Tal on ju oma korter.”

“Oli! Kui Daniel teada sai, võttis võtmed ära. Nii korteri kui ka auto omad. Jube skandaal oli! “Mina,” ütles ta, “maksan sinu korteri eest, annan elamiseks piisavalt raha, aga sina tassid oma vanemate majja tüdruku! Siin pole sul mingi avalik maja, et siia igasuguseid tassida. Kui,” ütles ta, “kui sul mingi koht kiheleb, siis tassi enda juurde, vähemalt meil emaga jääb see nägemata. Aga kui vanemate juurde tõid, siis tutvusta ja võta naiseks!””

“Järsku on tal õigus?”

“Saad sa aru?” Lõin südametäiega käega vastu põlve. “Oleks Danielil endal kõik nagu peab, siis võiks ta õpetada! Aga poeg on temasse! Ta on mihkel selle peale! Mis siin siis imeks panna, kui ta ise selline on!”

“Kas sa tabasid ka Danieli kodus naisterahvaga?”

“Nojah.” Ma ohkasin. “Kusjuures pilt oli üks-ühele!”

“Jumal küll!” Marta surus käed rinnale. “Sa tabasid nad alasti?”

“Ei, mitte seda. Lihtsalt võõrastetoa põrandal oli avatud vihmavari. Suur, peaaegu nagu sul, pika käepidemega, ainult musta-valgeruuduline. Aga mina ei armasta vihmavarje, mis kokku ei käi ja kotti ei mahu. Meie kodus selliseid ei ole. Mõistsin kohe, et see on võõras ja et majas on võõras naine.”

“Ja kas mõlemal korral oli ühesugune vihmavari?”

“Kujuta ette, oli jah! Kümme aastat tagasi ja kaks nädalat tagasi. Mulle tundus see mingi déj’a vu.”

“Ja mis sa siis tegid?”

“Esimesel korral ma läksin lihtsalt ära. Hulkusin mööda linna, jõin kusagil kohvi. Seejärel helistasin koju. Keegi ei vastanud. Läksin tagasi. Vihmavarju võõrastetoas enam ei olnud.”

“Ja sa palusid mehelt selgitust?”

“Ei. Mis mõttega? Mida see oleks andnud, kui olin kindlalt otsustanud mitte lahutada?”

“Aga kaks nädalat tagasi?”

“Tead, mind vapustas see, et kümme aastat oli möödas, aga vihmavari ikka sama! Mõtlesin, et kas ta tõepoolest kohtub ühe ja sama naisega nii kaua aega järjest? Olin nii vapustatud, et ei taibanud, et selle aja jooksul oleks pidanud vari ju ära kuluma.”

“Loogiline.” Marta noogutas. “Ja sa otsustasid ikkagi magamistuppa vaadata?”

“Ei. Ma otsustasin valjemini tegutseda, et nad kuuleksid ja ise välja tuleksid. Nende selgitused mind ei loksutanud! Saad aru, mul oli lihtsalt kohutav uudishimu, milline on see naine, kellega mu mees nii kaua on olnud! Lõin välisukse tugevasti kinni, riputasin lauldes oma mantli varna, panin jalga toakingad, viisin koti toiduainetega kööki, ise võimalikult tugevalt astudes. Aga köögis oli hoopis Thierry. Vaid käterätik ümber niuete ja käes kandik, millele ta külmkapist head ja paremat laadis. “Tere, emps!” Justkui polekski midagi olnud.

Mina küsisin, et mida see tähendab? Kes meil külas on? Miks mind ei hoiatatud? Aga tema: “Oh, ema, me ainult näksime natuke ja läheme barbiga kohe ära.” Mina siis, et kas ta nimi on Barbara? Ta kortsutas kulmu. “Ära võta pähe, ema! Nad on kõik barbid! Ja me lähme kohe ära!” Haaras kandiku ja läks üles oma tuppa. Mina hakkasin süüa tegema. Mingi aja pärast kuulen samme trepil, siis aga võõrastetoas. Kuid ma ei pööranud ringi ega läinud välja. Kuulsin sosistamist ja välisukse klõpsatust.”

“Nii et sa seda barbit ei näinudki?”

“Ei mina teda ega tema mind. Ja praegu mõtlen, et oleksin võinud kõik unustada, nii nagu polekski midagi olnud. Aga mina võtsin kätte ja ladusin õhtul kõik Danielile välja. Miks ma küll nii tegin? Võin ma veel ühe sigareti võtta?”

“Võta-võta, ära küsi. Ja déj’a vu ladusid ka välja?”

“No jah... Daniel ei olnud viimastel aastatel üldse kõrvale vaadanud. Pärast seda, kui meie Cecilia mehele läks. Mina arvasin, et kõik tema kõrvalehüpped on lõppenud. Siis Cecilia sünnitas ja temast sai nii õnnelik vanaisa. Ta jumaldab pisikest. Noh, ja siis ma rääkisingi. Arvasin, et naerame selle üle.”

“Ja kas naersite?”

“Naersime küll. Tõsi. Ainult et, kui keset ööd ilmus Thierry, polnud enam kellelegi naljakas... Tuli välja, et Thierry oli isale samuti peale sattunud, kuid vaikis mehelikust solidaarsusest ja haletsusest minu vastu. Nii et kõik said oma, mina ka...”

“Sina siis mille eest?”

“Et olen talle halva isa valinud. Kas pole siis selge? Nüüd ei räägi Thierry mitte kummagagi meist, oma toast välja ei tule, demonstratiivselt meiega koos ei söö. Aga Daniel vaatab jälle kõrvale. Lisaks on tal homme sünnipäev... Ah, olgu!”

Ma lõin käega ja vaatasin kohviku ukse poole.

“Kus siis meie iludus on? Kas nad seal alles küpsetavad neid pirukaid?”

“Võtame veel lonksukese.”

Marta võttis pudeli ja hakkas valama.

“Aga mis kell on?”

Ta pööras oma randme minu poole.

“Peaaegu pool viis? Kuule, Marta, äkki ta aimas, et ma võisin tema telefoni vastu huvi tunda ja muutis kohtingu ära?”

“Vägagi võimalik. Kuid ma olen valmis sinuga lõputult istuma, kui otsustad ikkagi teda oodata. Seda enam, et meie pirukad on veel ahjus.”

Muigasin.

“Aitäh, Marta! Hea meelega ootaksin pool tunnikest veel. Ainult et ma pean minema nina puuderdama, kõht juba loksub. Ma jõin ju enne sind ka juba kaks tassikest kohvi.”

“Hea küll, aga vaata siis ka sees ringi, äkki märkad, milline külastaja meie... e-e-e... klient võiks olla. Pärast lähen mina. Oo, kas sa näed?”

Ta osutas käega tänava poole.

“Kas selline vihmavari?”

Avatud taksouksest ronis välja valge-musta-halliruuduline kuppel.

“Täpselt. Thierry sõbrannal oli just selline.”

Ma tõusin lauast ja sisenesin kohvikusse, põrgates uksel kokku ettekandjaga. Tal olid kandikul kohvitassid ja kaks kooki – suured, peaaegu nagu tordid. Püüdes “klienti” ära arvata, kõõritasin ma külastajate poole. Neid polnud palju, küllap päevase aja ja ilma tõttu. Kuid saalis polnud mitte ühtegi meest.