Читать книгу Linnutee - Natalee Redmond - Страница 5

“TERE, VÄRVUKE!”

Jules suudles talle ukse avanud naist ja, võttes vihmamantlit seljast, osutas hunnikule suurtele kaunistatud pakenditele.

“Ohoo! Tundub, et su honorari on suurendatud, et sa nii palju kraami kokku oled ostnud! Noh, eks uhkusta siis! Või on demonstratsioon plaanis pärast õhtusööki?”

“See kõik pole minu oma.”

Marta haaras mehe vihmamantli ja paigutas selle nagisse.

“Need on nii-öelda ajutisel hoiul.”

“See tähendab?” torises Jules. “Kelle omad need siis on?”

“Need on Justine’i asjad. Lähme,” ütles ta oma paksu meest emmates ja teda vannitoa poole tirides, “pese käed ja hakkame õhtust sööma.”

“Selle tobeda eide?” katkestas teda Jules. “Miks tema asjad meil peaksid olema? Kas meil on mingi Pariisi pealadu?”

“Vaata, homme on tema mehe sünnipäev...”

“Aa, need on kingitused! Oleksid kohe niimoodi öelnud! Ta ei taha, et mees neid enne õiget aega näeks?”

Jules avas kraani ja asetas käed veejoa alla.

“No loomulikult!”

Marta ulatas mehele seebi ja jälgis, kuidas see kohe mustaks läks ja mööda lumivalget fajanssi hakkasid voolama vastikud räpased veejoad.

“Võib arvata, kallis, et sa pole mitte telekanali juht, vaid hoopis söelaadija...”

“Vastavalt jõule – üldiselt sama, kuid vahel on mul vaja mõtelda.”

Jules asetas määrdunud seebi kraanikausi äärele, loputas hooletult käed, haaras kõige lähemal oleva käteräti, pühkis sellega sõrmed ja seejärel nuuskas tundeliselt sellesse.

“Jumal hoidku, Jules! Kas sa ei võiks näiteks kraanikaussi nuusata?”

“Mis sellest siis ikka on?” mörises Jules, rebis käterätiku konksu otsast ja virutas selle põrandale. “Ma tulin väsinuna töölt, üle hulga aja pääsesin varem tulema, aga sina hakkad juba lävel minu kallal närima!”

“Vabandust!”

Marta surus huuled kokku, pöördus ja läks kööki.

Jules tatsas talle järele.

“Värvuke, mis sa nüüd? Võib-olla mind lihtsalt solvas, et mingi hauduja-toimetaja ostis oma mehele terve hunniku kingitusi, et talle üllatust teha. Kas sina minusse ka niimoodi suhtud? Oled sa mulle kunagi nii palju kinke teinud?”

“Justine ei ole mingi hauduja,” ütles Marta, asetades ise suurele taldrikule riisi, spinatit ja hautatud kotlette. “Palju sulle? Kolm? Neli?”

“Kaks.”

Jules istus laua taha.

“Oh, kuidas mind sinu dieettoit ära on tüüdanud! Ma ei või seda näha... Olgu, pane kolm. Ehk jaksan. Ja vala sellele magedusele midagi.”

“Loomulikult, kallis. Sinu armastatud tomatisousti oliiviõliga. Ja siin on tõeline kevadsalat. Värske rohelise, kress-salati ja basiilikuga.”

Ta asetas lauale suure kausi.

Jules kiikas sisse.

“Jälle tomatid...”

“Kallis, tomatid alandavad kolesterooli! Palun, ära torise. Homme läheme Justine’i mehe sünnipäevale ja sul avaneb suurepärane võimalus seda tõsta.”

“Kolesterooli või meest? Kuule, aga kas me peame kindlasti minema? Ma ei tunne teda, ei ole kunagi teda näinud.”

“Tead ja oled ka näinud! Ta käib ju minu raamatute esitlustel kogu aeg koos mehega. Selline pikk, elegantsete hallinevate juustega mees.”

“Kas farmatseut? Selline kenakese näolapiga nagu James Bond?”

“Nojah, enam-vähem seda tüüpi.”

“Ja millest ma selle šarlataniga vestlema pean?”

“Kallis, mis sinuga täna lahti on? Kui toimetaja, siis hauduja, kui farmatseut, siis šarlatan. Muide, ta pole farmatseut, ta tegeleb lihtsalt turundusega farmaatsiafirmas.”

“Seda enam šarlatan. Kes veel ausatele maksumaksjatele igasugust keemiat kaela määrib? Ja millest ma temaga siis vestlema pean? Sina oled selle hauduja sõber, sina ka mine ja pidutse nende tõusikutega.”

“Ah selles on siis asi! Sina teenid kunsti ja sinul pole seal kohta. Aga muide, tema mehe vend on kulturoloogia dekaan! Tema on homme samuti seal. Sa oled teda sada korda intervjueerinud.”

“Kes? Vana Luke? Luke Homage?”

“Jah, tema lihane vend, kaksik muide! Aga tema ei tundu sulle millegipärast sarnanevat nägusale superagendile!”

Jules kortsutas nägu ja lõi käega.

“Jah, tõeline andetus! Kõik nad – kulturoloogid, kunstiteadlased, sinu toimetajad – ei suuda absoluutselt mitte midagi, aga tahavad väga kunstis osaliseks kippuda. Aga kunsti teeme meie: mina oma kanalil, isegi sina – oma naistekatega.”

“Sul on võib-olla osalt õiguski, kuid Justine on peadirektor. Jumalast! Selliseid võib sõrmedel üles lugeda. Peale selle teeb ta hästi süüa. Ükskord tõi ta toimetusse omatehtud pirukaid. Isegi mina ei oska niimoodi küpsetada.”

“Pirukad? Mis pirukad veel?”

“Pisi-pisikesed, nagu kompvekid. Teravad, mahlased, mingist imelisest kihilisest taignast. Täidis oli mitmekesine: sibul, hanemaks, lõhe, seened.”

“Ütled, et lõhe, seened... Muide, värvuke, kui meil täna juba on käsil kolesterooli alandamise programm, siis ehk võtame klaasikese punast veini? Sellel on ju ka alandavad omadused? Pane mulle veel paar kotletti, et oleks, mida veinile peale hammustada.”

Marta võttis külmikust pooliku punase veini pudeli ja valas mehele.

“Aga sulle?”

“Me jõime täna Justine’iga Amarettot. Ja küllaltki palju. Kui pea nüüd sellest valutama ei hakkaks.”

“Ah, jäta nüüd!”

Jules ajas oma suure kere püsti ja võttis ise riiulilt pokaali, täitis selle ja sirutas Marta poole.

“Kus te siis Amarettot jõite? Sinu terviseks!”

Ta lõi pokaali Marta omaga kokku, jõi ära ja läks tagasi laua taha. Marta asetas pokaali vaid huultele.

“Me kolasime temaga mööda poode. Allahindluste aeg ikkagi. Kuid ta ei ostnud mitte ainult mehele kingitusi, ta ostis midagi ka endale.”

“Ah-aah!”

Jules ähvardas sõrmega.

“Te, naised, olete kõik sellised! Mehele lips, aga endale terve hunnik kaltse.”

“Sul on osaliselt õigus. Lisaks – ma sain täna honorari. Kahekümne viies raamat ikkagi.”

“Kas tõesti oled nii palju juba kokku keeranud?”

“Nojah. Seda tuleb ju tähistada, ikkagi sünnipäev. Ja tahtsin midagi ebatavalist. See on ju meie ühine lapsuke temaga.

Ma rääkisin talle juba ammu, et meie kõrval on kohvik, kus pakutakse ebatavalist žuljeni...”

“Lesbide juures, Rosaariumis või?” muutus Jules rõõmsaks ja valas endale. “Noh, ja siis? Mängisite Amarettot juues armukesi?”

“Me istusime tänaval ja tema ei saanud alguses arugi, mis koht see on. Hiljem, kui me juba korralikult söönud ja joonud olime, läks ta sisse, tualetti. Mina aga istusin õues varju all edasi. Ootamatult tuli sama varju alla meesterahvas koos mingi tütarlapsega, kellel oli suur vihmavari käes.”

“Mida?”

Jules pillas kahvli ja kõõksatas.

“Teed nalja või?”

“Mis nalja? See plika lausa rippus mehe kaelas. Mina lehvitasin talle käega ja laususin: “Tere, Daniel! Milline kohtumine!” Loomulikult ta tardus ja tundus, et on valmis tagasi vaatamata plehku panema. Siis aga lasi tüdruk äkki mehe lahti ja oli kahe hüppega minu juures: “Oo! Marta van Bojik! Tere päevast! Ma olen ammu teiega kohtuda tahtnud! Daniel, kallis, esitle mind, palun!”

“Kallil Danielil” ei jäänudki muud üle, kui ligi astuda. Ta pani vihmavarju kokku, tuli minu juurde ning lausus: “Tere, Marta! Saa tuttavaks, see on Annette, sinu loomingu ammuaegne austaja.”