Читать книгу Kuri hunt - Nele Neuhaus - Страница 6

Ta pani poekoti ära ning toppis sisseostud pisikesse külmkappi. Tüdruku lemmik, Häagen-Daszi jäätis oli peaaegu sulanud, kuid mees teadis, et just niimoodi tüdrukule maitsebki, koorese ja kreemjana, küpsisetükid sees. Viimati oli ta näinud tüdrukut mitu nädalat tagasi. Ta ei surunud end kunagi peale, ehkki see oli talle raske. Ta ei tohtinud üle pingutada, vaid pidi olema kannatlik. Tüdruk pidi ise tahtma tema juurde tulla. Eile oligi ta lõpuks sõnumi saatnud. Ja nüüd on ta kohe kohal! Rõõmus erutus pani mehe südame kiiremini põksuma.

Ta pilk liikus ringi haagismajas, mille oli veel eile õhtul korralikult ära koristanud, ning jäi pidama väikese köögiriiuli kohal rippuval kellal. Juba kakskümmend minutit kuus läbi! Ta pidi kiirustama, sest ei tahtnud, et tüdruk näeks teda higise ja habetununa. Mees oli pärast tööd kiirelt juuksuri juurest läbi hüpanud, kuid kiirtoidukoha rääsunud rasva lõhn oli imbunud igasse ta poori. Ta riietus kärmelt lahti, toppis higi ja frittimisrasva järele haisevad riided tühja poekotti ning puges miniköögi kõrval asuvasse dušikabiini. Ehkki haagismaja dušikabiin oli kitsas ja veesurve äärmiselt napp, eelistas ta seda kämpinguplatsi ebahügieenilistele pesuruumidele, mida harva koristati.

Ta seebitas end pealaest jalatallani sisse, raseeris hoolikalt ja pesi hambaid. Vahel pidi ta end selleks sundima, sest kiusatus jätta kõik sinnapaika ning langeda enesehaletsusse ja tegevusetusse oli sageli suur. Vahest olekski ta seda teinud, kui poleks olnud tüdrukut.

Mõni minut hiljem hüppas ta värskesse aluspesusse, pani selga puhta polosärgi, võttis kapist teksad. Viimaks pani ta kella käele. Raudteejaama pandimaja omanik oli talle selle eest pakkunud paar kuud tagasi sada viiskümmend eurot – puhas häbematus, sest kolmteist aastat tagasi oli ta selle Šveitsi kellatööstuse meistriteose eest maksnud üksteist tuhat marka. Ta jättis kella endale. See oli viimane mälestus tema vanast elust. Ta heitis viimase kontrolliva pilgu peeglisse, tegi haagiseukse lahti ja astus õue.

Ta nägi tüdrukut istumas väljas logiseval aiatoolil ja tema süda tegi paar kiiremat lööki. Seda silmapilku oli ta oodanud päevi ja nädalaid. Mees jäi seisma, et nautida vaatepilti, imeda seda tervenisti endasse.

Kui imeilus tüdruk oli, kui õrn ja habras! Nagu väike armas ingel. Ta õlgadele langesid pehmed blondid juuksed, mille kohta mees teadis, kuidas need katsudes tunduvad ja kuidas lõhnavad. Tüdruk kandis varrukateta kleiti, mis paljastas kergelt päevitunud naha ning õrna lülisamba kuklal. Ta toksis keskendunud ilmel midagi oma telefoni ega märganud meest. Too köhatas, tahtmata tüdrukut ehmatada. Neiu tõstis pilgu ja vaatas mehele otsa. Tema naeratus sai alguse suunurkadest ja levis üle terve näo. Ta hüppas püsti.

Mees neelatas, kui tüdruk tema poole tuli ja ta ees seisma jäi. Tumedatest silmadest kiirgav usaldus tegi talle lausa haiget. Taevake, kui armas see tüdruk oli! Tema oligi ainus põhjus, miks mees ei olnud veel rongi ette viskunud või mõnel muul odaval moel oma haledaid elupäevi varakult lõpetanud.

„Tere, kullake,” lausus mees karedalt ja pani käe tüdruku õlale. Ainult korraks. Neiu nahk tundus sametine ja soe. Alguses oli tal alati raske seda puudutada.

„Mida sa emale oma mineku kohta rääkisid?”

„Ta on täna õhtul kasuisaga mingil peol, vist tuletõrjes,” kostis tüdruk ja pistis telefoni punasesse seljakotti. „Ütlesin, et lähen Jessie juurde.”

„Tore.”

Mees kontrollis, ega mõni uudishimulik naaber või juhuslik mööduja neid ei jälgi. Ta lausa värises erutusest, ta põlved olid nõrgad.

„Ma ostsin su lemmikjäätist,” sõnas ta vaikselt. „Kas lähme sisse.”