Читать книгу Kuri hunt - Nele Neuhaus - Страница 7

Tal oli tunne, nagu kukuks ta kuskile, selg ees. Niipea kui ta silmad avas, hakkas kõik keerlema. Ja tal oli süda paha. Mitte lihtsalt paha, tal oli põrgulikult halb. Ta tundis oksehaisu. Alina oigas ja üritas pead tõsta. Kus ta oli? Mis oli juhtunud ja kus teised olid?

Alles nad istusid kõik koos puu all, Mart oli tema kõrval, käsi ta õlgadel. See oli mõnus. Nad naersid ja poiss suudles teda. Katharina ja Mia vingusid kogu aeg sääskede pärast, nad kuulasid muusikat ja jõid seda magusat jooki – viina Red Bulliga.

Alina ajas end vaevaliselt istukile. Ta pea huugas. Ta lõi silmad lahti ja kohkus. Päike hakkas juba loojuma. Mis kell võis olla? Ja kus ta telefon oli? Ta ei mäletanud, kuidas oli siia sattunud ja kus ta üldse oli. Viimased tunnid olid nagu vahelt välja lõigatud. Tõeline mäluauk!

„Mart? Mia? Kus te olete?”

Ta roomas võimsa leinapaju tüveni. Kogu ta jõud kulus püsti tõusmisele ja ringivaatamisele. Ta põlved olid pehmed nagu või, kõik ta ümber keerles ja nägemine oli ähmane. Ilmselt oli ta oksendades läätsed ära kaotanud. Need olid tal ju silmas olnud. Ta suus oli vastik maitse ja näo külge kleepus okse. Ta paljaste jalgade all kahisesid kuivanud lehed. Ta vaatas oma jalgu. Ka kingad olid kadunud!

„Kurat, kurat, kurat!” pomises ta ja võitles silmi tikkuvate pisaratega. Kui ta niimoodi koju ilmub, tuleb meeletu pahandus!

Kaugusest kostsid temani hääled ja naer, ta ninna tungis grill-liha lõhn ja ta tundis taas tugevnevat iiveldust. Vähemalt ei olnud ta sattunud kusagile pampasse; siinsamas ligidal olid inimesed!

Alina lasi puutüvest lahti ja tegi paar ebakindlat sammu. Kõik ta ümber keerles nagu karussellil, ent ta sundis end edasi minema. Mis kuradi persevestid nad ometi olid! Mis sõbrad! Jätsid ta lihtsalt siia purjuspäi maha, ilma kingade ja telefonita! Ilmselt olid paks Katharina ja see loll lehm Mia tema üle veel tublisti nalja heitnud. Oodaku aga, kui ta neid homme koolis näeb! Ja Mardiga ei räägi ta enam iial ainsatki sõna.

Viimasel hetkel märkas Alina järsku nõlvakut ning jäi seisma. Seal all lamas keegi! Otse veepiiril nõgeste vahel. Tumedad juuksed, kollane T-särk – see oli Alex! Neetud, kuidas ta sinna sattus? Mis siin juhtunud oli? Alina asus vandudes alla ronima. Nõgesed kõrvetasid ta paljaid pahkluid ja ta astus millegi terava otsa.

„Alex!” Ta kükitas ja raputas poissi õlast. Alex haises okse järele ja oigas vaikselt. „Hei, ärka üles!”

Alina peletas käega sääski, kes pealetükkivalt ta näo ümber pirisesid.

„Alex! Ärka üles! Tule!” Ta tiris poissi jalast, ent too oli tinaraske ega liigutanud.

Jõge mööda sõitis mootorpaat. See tekitas laine, vesi loksus roostikku ja ujutas Alexi jalad üle. Alinal jäi hirmust hing kinni. Otse ta silme ees kerkis veest kahvatu käsi, mis oleks justkui tahtnud temast kinni haarata.

Tüdruk põrkus tagasi ja karjatas kohkunult. Kõrkjate vahel, Alexist paari meetri kaugusel lamas Mia! Alina uskus tundvat vee all ära Mia näojooned, ta nägi õhtuhämaruses pikki heledaid juukseid ja pärani surnud silmi, mis paistsid vaatavat otse tema poole.

Alina jõllitas tardunult seda hirmsat pilti. Ta peas valitses tohutu segadik. Mis siin ometi juhtunud oli? Järgmine laine kergitas Mia keha, ta käsi ulatus kummituslikult kahvatuna tumedast veest välja, otsekui paluks abi.

Alina värises üle kere, ehkki väljas oli ikka veel talumatult palav. Ta magu keeras pahupidi, ta tuikus, pööras end ringi ja oksendas nõgestesse. Viina ja Red Bulli asemel tuli välja vaid kibe sapp. Ta roomas meeleheitlikult nuuksudes neljakäpukil mööda nõlvakut üles, võsa kraapis ta põlvi ja peopesi. Oleks ta ometi juba kodus, oma toas, oma turvalises voodis! Ta tahtis siit hirmsast paigast ainult ära saada ja unustada kõik, mida oli näinud.

Pia Kirchhoff toksis arvutisse viimast aruannet Veronika Meissneri surmajuhtumi kohta. Hommikust saadik oli päike kõrvetanud 11. komando maja lamedat katust ja digitaalne termomeeter Kai Ostermanni laua kõrval aknal näitas 31 soojakraadi. See oli toatemperatuur. Väljas oli vähemalt kolm kraadi rohkem. Igas koolis oleks sel puhul kuulutatud välja kuumapühad. Kuigi kõik aknad ja uksed olid pärani lahti, polnud toas tunda mingitki leevendust toovat tuuleõhku. Pia käsivars kleepus toetudes lauaplaadi külge. Naine ohkas ja vajutas printimisnuppu. Siis pistis ta aruande kõhetusse kausta. Puudus veel lahkamisaruanne, aga kuhu ta selle pannud oli? Pia tõusis ja otsis oma pabeririiulid läbi, et saaks menetluse viimaks lõpetada. Ta oli üleeilsest saadik 11. komandos üksinda, sest toakaaslane Kai Ostermann oli alates kolmapäevast Wiesbadenis liidumaa kriminaalametis koolitusel. Kathrin Fachinger ja Cem Altunay osalesid liidumaade seminaril Düsseldorfis ning ülemus oli alates esmaspäevast puhkusel ja teadmata suunas minema sõitnud. Kibedale tööjõupuudusele oli ohvriks toodud ka väike pidu, mille kriminaalnõunik Nicola Engel oli tahtnud Pia peakomissariks nimetamise puhul pärastlõunal korraldada. Kuid see ei häirinud Piat. Talle ei meeldinud tema isiku ümber toimuv triangel, teenistusastme muutus oli lihtsalt tehniline formaalsus.

„Kus see tobe aruanne küll on,” pomises ta pahaselt. Kell hakkas viis saama ning ta tahtis jõuda kella seitsmeks Königsteini koolikokkutulekule. Töö Birkenhofis jättis talle liiga vähe aega seltsielu elamiseks, seepärast ootas ta rõõmuga koolikaaslastega kohtumist kahekümne viie aastase pausi järel.

Lahtisele uksele koputati ja Pia pööras end ringi.

„Tere, Pia!”

Pia ei uskunud oma silmi. Tema ees seisis ekskolleeg Frank Behnke. Franki välimus oli muutunud. Tavapäraste teksade, T-särgi ja lääpatallatud kauboisaabaste asemel oli tal seljas helehall ülikond, triiksärk ja lips. Juuksed olid pisut pikemad kui vanasti, samuti polnud ta nägu enam nii kõhn, see sobis talle paremini.

„Tere, Frank!” kostis Pia üllatunult. „Pole ammu näinud.”

„Ikka tundsid ära.” Mees muigas, pistis käed püksitaskusse ja silmitses naist põhjalikult pealaest jalatallani. „Sa näed hea välja. Kuulsin, et oled karjääriredelil ülespoole kukkunud. Varsti saad vanamehe koha endale, jah?”

Frank Behnke suutis Pia endiselt mängeldes välja vihastada. Viisakas küsimus Franki käekäigu järele jäi Piale kurku kinni.

„Ei ole ma kuskile üles kukkunud. Mu teenistusaste lihtsalt muutus,” vastas ta jahedalt. „Ja kes see vanamees on? Kas Bodenstein?”

Behnke kehitas muiates õlgu ja näris oma nätsu. Sellest kombest ei olnud ta lahti saanud.

Pärast seda, kui Behnke kaks aastat tagasi 11. komandost kuulsusetult lahkus, oli ta töölt vallandamise vaidlustanud ja kohtus edu saavutanud. Ta suunati aga ümber liidumaa kriminaalametisse Wiesbadenis, mida Hofheimi kohalikus kriminaalosakonnas keegi ei kahetsenud.

Mees läks temast mööda ja istus Ostermanni toolile.

„Kõik on väljas, jah?”

Pia pomises midagi ja otsis oma aruannet edasi.

„Millega ma sinu külaskäigu au olen ära teeninud?” päris ta mehe küsimusele vastamata.

Behnke ristas käed kukla taga.

„Tjah, kui kahju, et saan rõõmusõnumit kõigepealt ainult sulle teatada,” ütles ta. „Aga teised saavad seda ka piisavalt vara teada.”

„Mida?” Pia heitis talle umbuskliku pilgu.

„Mul sai tänaval töötamisest kõrini. Seda jama olen piisavalt kaua teinud,” kostis ta naist silmist laskmata. „Eriüksuse ja 11. komando olen ma seljataha jätnud. Mul on alati olnud parimad hinnangud ja mu väike eksimus on mulle andeks antud.”

Väike eksimus! Behnke oli löönud talitsematus vihahoos kolleeg Fachingeri pikali ja teinud muidki pahategusid, mis olid tinginud ta vallandamise.

„Mul olid tol ajal isiklikud probleemid,” jätkas ta. „Seda võeti arvesse. Sain kohalikus kriminaalametis pisut kompetentsi juurde ja olen nüüd 134. komandos sisejuurdluste osakonnas, tegelen korruptsiooniennetuse ja politseiametnike vastaste kuriteoteadete ja kahtlustustega.”

Pia arvas, et kuulis valesti. Frank Behnke oli sisejuurdluste uurija? See oli ju absurd!

„Oleme viimastel kuudel koos teiste liidumaade kolleegidega välja töötanud uue strateegia, mida hakatakse riigis rakendama alates 1. juulist. Teenistus- ja erialajärelevalve parandamine allasutustes, töötajate tundlikkuse tõstmine ja nii edasi…” Ta tõstis jala üle põlve ja kõigutas seda. „Proua Engel on küll kompetentne asutuse juht, aga erinevatest komissariaatidest on meile korduvalt teatatud tema eksimustest. Ma isegi mäletan veel siinse maja vahejuhtumeid, mis on üsna murettekitavad. Karistuste nurjamine teenistuses, kuritegude eiramine, õigustamata andmepäringud, sisedokumentide edastamine kolmandatele isikutele … need on vaid mõned näited.”

Pia jättis lahkamisaruande otsimise pooleli.

„Kuhu sa sihid?”

Behnke naeratus muutus õelaks, ta silmisse ilmus ebameeldiv läige ja Pia aimas halba. See mees oli alati nautinud oma üleolekut ja võimu nõrgemate üle ning Pia põlgas temas seda joont. Kolleegina oli Behnke olnud oma pahatahtlikkuse ja igavesti halva tujuga tõeline nuhtlus, sisejuurdluse läbiviijana võis ta aga osutuda katastroofiks.

„Sina peaksid seda ju kõige paremini teadma.” Behnke astus naisele ebameeldivalt ligidale, ent Pia surus alla tahtmise tõmbuda eemale. „Alates esmaspäevast hakkan siin majas sisekontrolli tegema ja mul ei tule ilmselt kuigi sügavalt kaevata, et tuua päevavalgele paar laipa.”

Hoolimata kabinetis valitsevast troopilisest kuumusest hakkas Pial kõhe, kuid ta suutis oma raevu talitseda ja jääda väliselt rahulikuks. Tal õnnestus isegi naeratada. Frank Behnke oli väiklane ja pika vihaga inimene, kes ei unustanud midagi. Vana viha näris teda endiselt ning oli viimaste aastatega ilmselt kümnekordistunud. Ta haudus talle tema enda meelest osaks saanud ebaõigluse ja alanduste eest kättemaksu. Ei olnud küll tark teda enda vastu ässitada, ent Pia pahameel sai mõistusest võitu.

„No selge,” sõnas ta pilkavalt ja asus taas paberit otsima. „Palju edu siis uues töös … laibakoerana.”

Behnke pöördus minekule.

„Sinu nime mu nimekirjas siiani ei ole. Aga see võib kiirelt muutuda. Kena nädalavahetust!”

Pia ei reageerinud ilmselgele ähvardusele. Ta ootas, kuni Behnke oli kadunud, haaras siis telefoni ja valis Bodensteini numbri. Telefon kutsus, kuid keegi ei võtnud vastu. Neetud! Ülemusel ei olnud kindlasti halli aimugi, milline halb üllatus teda siin ootas. Pia teadis üpris täpselt, millele Behnke vihjas. Ja see võis tuua Oliver von Bodensteinile kaasa äärmiselt ebameeldivaid tagajärgi.

Kolm pandipudelit võrdub ühe paki nuudlitega. Viis pandipudelit lisavad juurvilja. Sellises vääringus ta arvutaski.

Varem, oma vanas elus, ei hoolinud ta taarast ja viskas selle hooletult prügisse. Just säärased inimesed, nagu ta ise oli olnud, kindlustasid talle praegu põhisissetuleku. Kahe kotitäie tühjade pudelite eest oli ta ennist saanud joogikaupmehe käest kaksteist viiskümmend. See rahaahne kõrilõikaja maksis talle tunnist kuus eurot mustalt selle eest, et lubas tal seista üksteist tundi päevas ühe Flechheimi tööstuspiirkonna serval asuvas plekkputkas ning grillida vorstikesi, friikartuleid ja burgereid. Kui õhtul kassa sendipealt ei klappinud, võeti tal päevapalk ära. Täna oli kõik korras olnud ja ta ei pidanud oma raha lunima nagu harilikult. Paksmagu oli olnud heas tujus ja maksnud talle välja viie päeva saamata jäänud palga.

Koos pudelikorjamisest saadud rahaga oli tal rahakotis umbkaudu kolmsada eurot. See oli terve väike varandus! Seepärast oli ta lasknud raudteejaama vastas asuva türklasest juuksuri juures lisaks uue soengu lõikamisele ülemeelikusehoos ka habet ajada. Pärast Aldis käimist oli tal veel piisavalt raha järel, et maksta haagismaja eest kahe kuu üür ette.

Ta parkis logiseva motorolleri haagismaja kõrvale, tõmbas kiivri peast ja võttis pakiraamilt poekoti.

Kuumus oli tappev. Isegi öösiti ei läinud päriselt jahedaks. Ta ärkas juba hommikul higist märjana, armetus õhukesest laineplekist kiirtoiduputkas valitses kuuekümnekraadine kuumus ning ebameeldiv õhuniiskus naelutas higi ja rääsunud rasva haisu kõigisse kehapooridesse ja juustesse.

Lagunenud haagismaja Schwanheimi kämpinguplatsil oli pidanud olema ajutine hädalahendus, sest tookord oli ta veel kindlalt uskunud, et suudab oma rahalise olukorra kontrolli alla saada. Kuid miski siin ilmas polnud püsivam kui ajutine lahendus – nüüdseks elas ta haagises juba seitsmendat aastat.

Ta tegi eestelgi luku lahti – telk oli aastakümneid tagasi olnud ilmselt tumeroheline, kuni ilmastik selle ebamääraseks helehalliks oli pleegitanud. Talle lõi vastu kuum õhk, majakese sees oli paar kraadi soojemgi kui väljas ning õhk oli umbne ja läppunud. Lõhnad olid imbunud polstritesse ja pragudesse, ükskõik kui palju ta ka ei koristanud ega tuulutanud. Isegi seitsmendat aastat siin elades oli see ebameeldiv. Kuid tal ei olnud valikut.

Pärast oma põhjatut allakäiku kuulus ta isegi siin, luuserite äärelinnas, süüdimõistetud kurjategijana alamkihi hulka. Siia ei eksinud keegi, et puhata ja imetleda Frankfurti, betooni ja klaasi valatud suure raha sümbolit ja siluetti teisel pool jõge. Tema naabriteks olid suuremalt jaolt süütult vaesunud pensionärid või tema moodi krahhi läbi teinud inimesed, keda oli tabanud ebaõnn. Sageli mängis nende masendavalt sarnastes elulugudes põhirolli alkohol. Ta ise jõi õhtuti äärmisel juhul ühe õlle ega suitsetanud, hoolitses oma kehakaalu ja välimuse eest. Ka töötu abirahast hoidis ta eemale, sest ainuüksi mõte millegi kerjamisest ja ükskõiksete ametnike suvast sõltumisest oli talle vastumeelt.

Pisut eneseväärikust oli talle siiski veel jäänud. Kui ta selle kaotaks, võiks endale kohe otsa peale teha.

„Halloo?”

Telgi eest kostva hääle peale pöördus ta ringi. Haagise juurde kuuluvat maalapikest ümbritseva pooleldi kuivanud heki taga seisis üks mees.

„Mis te soovite?”

Mees ligines kõheldes. Ta seasilmad piilusid umbusklikult vasakule ja paremale.

„Keegi rääkis, et te saate aidata, kui on võimudega pahandusi.” Mehe kõrge falsett oli kummalises vastuolus tema massiivse välimusega. Ta poolkiilal pealael pärlendas higi ja lämmatav küüslaugulehk mattis enda alla veelgi ebameeldivama kehaeritiste lõhna.

„Või nii. Kes seda räägib?”

„Rosi sealt putkast. Ütles, et mine selle härra juurde, tema aitab.” Higistav rasvamägi piilus jälle ringi, nagu kardaks, et keegi näeb teda, ja tõmbas siis vargsi püksitaskust rulli rahatähti. Sajalised, isegi mõned viiesajalised. „Ma maksan hästi.”

„Tulge sisse.”

Tüüp oli talle algusest peale vastumeelt, kuid see polnud oluline. Ta ei saanud oma kliente valida, tema aadressi polnud üheski aadressiraamatus ja kodulehte polnud tal ammugi. Tema äraostetavusel olid muidugi endiselt piirid, sellest oli ka vastavates ringkondades juttu olnud. Arvestades eelmist karistust ja ikka veel kehtivat katseaega ei laseks ta end segada millessegi, mis võiks ta jälle istuma saata. Suuline reklaam tõi tema juurde kõrtsipidajaid ja söögikohaomanikke, kes olid eksinud ametlike kohustuste vastu, meeleheitel pensionäre, keda oli tõmmatud lohku müügipakkumiste ja võrkturundusega, töötuid ja migrante, kes ei mõistnud Saksa bürokraatia keerukat süsteemi, ja noori, kes olid laenuahvatlustele järele andes võlaorjusse sattunud. Kõik abivajajad teadsid, et ta töötab vaid sularaha eest.

Esialgsest kaastundest oli ta vabanenud kiirelt; ta ei olnud Robin Hood, vaid palgasõdur. Ta täitis oma haagismaja kriimulise Resopali laua ääres sularaha ja ettemaksu eest ametlikke planke, tõlkis keerukat kantseliiti arusaadavasse keelde, andis igaks elujuhtumiks juriidilist nõu ja suurendas niimoodi oma sissetulekut.

„Milles asi?” küsis ta külaliselt, kes silmitses hindaval pilgul ilmselgeid vaesuse märke ja tundus sellest enesekindlust juurde saavat.

„On siin aga palav. Ega teil ei ole õlut või klaas vett?”

„Ei.” Ta ei püüdnudki sõbralik olla.

Mahagonist nõupidamislaua, kliimaseadmega kabineti, vee- ja mahlapudelikestega kandikute ning tagurpidi asetatud klaaside aeg oli ilmselgelt möödas.

Paksmagu tõmbas oma rasvase nahkvesti sisetaskust turtsatades paar kokkurullitud paberit ja ulatas mehele. Tihedalt täistrükitud keskkonnasõbralik paber. Maksuamet.

Ta keeras higist niiske paberi lahti, silus sirgeks ja luges põgusalt läbi.

„Kolmsada,” nõudis ta pilku tõstmata. Rullikeeratud sularaha püksitaskutes oli alati must raha. Selle paksu higikoti käest võis küsida rohkem, kui ta tavaliselt pensionäride ja töötute käest võttis.

„Misasja?” protestis uus klient ootuspäraselt. „Selle väikse paberimajanduse eest?”

„Kui leiate kellegi, kes teeb odavamalt, siis palun väga!”

Paksmagu podises midagi arusaamatut ja lappas siis vastutahtsi kolm rohelist rahatähte lauale.

„Kas ma saan vähemalt tšeki?”

„Muidugi, minu sekretär väljastab teile hiljem tšeki ja annab teie autojuhile,” kostis ta sarkastiliselt. „Istuge. Ma pean paar küsimust esitama.”

Baseler Platzi juures, enne Friedensbrücke silda, oli ummik. Linn oli juba paar nädalat üksainus neetud ehitusplats ja naine vihastas, et oli sõitnud mõtlematult kesklinna, selle asemel et minna Sachsenhauseni suunas üle Frankfurter Kreuzi ja Niederradi. Tigutempos ühe Leedu numbrimärgiga roostes kaubikuromu järel üle Mainbrücke silla roomates, mõtles Hanna hommikul Normaniga peetud vastiku vestluse peale. Ta oli ikka veel ülimalt tige mehe lolluse ja valede peale. Hannal oli tõesti olnud raske meest pärast ühtteist tööaastat päevapealt vallandada, kuid Norman ei jätnud talle valikut. Enne kui mees vihast puhisedes minema tormas, sõimas ja ähvardas ta Hannat veel kõvasti.

Hanna nutitelefon sumises, ta haaras telefoni ja avas meilikasti. Tema assistent oli talle kirja saatnud. Selle pealkiri oli „Katastroof!!” ja teksti asemel leidis ta ainult lingi Focuse veebiväljaandele. Hanna vajutas sellele pöidlaga ning pealkirja nähes tõmbus tal kõhus õõnsaks.

„Häbitu Hanna,” seisis seal rasvaste tähtedega ning selle kõrval temast üks üsna vilets foto. Hanna süda hakkas kõvasti taguma ning märgates, et ta parem käsi kontrollimatult väriseb, haaras ta sellega tugevamini telefoni ümbert kinni. „See naine on ainult kasu peal väljas. Tema saate külalised peavad kõigepealt allkirjastama vaikimislepingu ja alles siis saavad nad rääkida. Ja Hanna Herzmann (46) kirjutab neile ette, mida nad öelda tohivad. Müürsepp Armin V. (52) pidi saates „Minu üürileandja tahab mind välja visata” rääkima oma tülist üürileandjaga, ent kaamera ees tembeldas saatejuht ta puuküürnikuks. Kui Armin V. pärast saate eetrisse minekut protesteeris, õppis ta „kaastundlikku” Hanna Herzmanni tundma hoopis teise kandi pealt, samuti tema advokaate. Nüüd on Armin V. töötu ja ilma elukohata, sest üürileping öeldi üles. Ka viie lapsega üksikema Bettina B. (34) käis jaanuaris Hanna Herzmanni saates („Kui isad lasevad jalga”). Erinevalt eelnevast kokkuleppest kujutati Bettina B.-d ülekoormatud ema ja alkohoolikuna. Ka tema jaoks olid saate eetrisse minekul halvad tagajärjed: teda külastas sotsiaalamet.”

„Kurat,” pomises Hanna. Internetti üles pandut enam kustutada ei saa. Ta hammustas alahuulde ja mõtles pingsalt.

Kahjuks oli artikkel tõsi. Hannal oli raudkindel taju huvitavate teemade suhtes ning ta ei kohkunud tagasi ka ebameeldivate küsimuste esitamise ega mustas pesus tuhnimise ees. Inimestest ja nende sageli traagilistest saatustest oli tal põhimõtteliselt ükskõik; enamikku ta isegi põlgas salamisi selle eest, et nood olid valmis viieteistminutise kuulsuse nimel igasugusteks paljastusteks. Hannal õnnestus meelitada inimestelt kaamerate ees välja ka kõige isiklikumad saladused ning ta oskas mõjuda seejuures eriliselt kaastundliku ja tähelepanelikuna.

Puhas tõde ei olnud aga tihti kuigi huvitav, seepärast tuli seda pisut dramatiseerida. Ja see oli olnud Normani ülesanne. Norman ütles selle kohta küüniliselt pimp my boring life¹ ja moonutas tõde meelsasti üle igasuguse taluvuspiiri. Moraaliküsimused Hannat ei huvitanud, vähemalt andis selline taktika vaatajate hulka arvestades tulemusi. Pettunud saatekülaliste kaebused kuhjusid aga paksudesse kaustadesse, sest sageli said nad alles tagantjärele, kaaslaste pilgete alla sattunult aru, kui piinlikke seiku nad avalikustanud olid. Ametliku süüdistuseni jõudis asi siiski väga harva, sest kõik, kes saates sõna saada tahtsid, olid allkirjastanud lihvitud ja juriidiliselt täiesti veekindla lepingu.

Hanna taga anti signaali. Ta ärkas oma mõtetest. Ummik oli kadunud. Naine tõstis vabandavalt käe ja vajutas gaasipedaali. Kümne minuti pärast pööras ta Hedderichstraßele ja sõitis oma firma maja tagahoovi. Ta pani telefoni kotti ja ronis autost välja. Linnas oli alati paar kraadi soojem kui Taunuses, kuumus kogunes majade vahele ja oli saavutanud saunatemperatuuri. Hanna põgenes kliimaseadmega fuajeesse ja astus lifti. Kuuendale korrusele sõites toetus ta jaheda seina vastu ja vaatles kriitiliselt oma peegelpilti. Esimestel nädalatel pärast Vinzenzist lahutamist oli ta olnud kohutavalt kurnatud ja näinud vaevatud välja, nii et grimmitoa tüdrukud olid pannud televaatajatele tuttava välimuse taastamiseks mängu kõik oma oskused. Nüüd aga pidas Hanna end täitsa talutavaks, vähemasti lifti kasinas valguses. Esimesed hõbedased salgud oli ta katnud tooniva värviga – mitte edevusest, vaid enesealalhoiuinstinktist. Teleäri oli armutu: mehed tohtisid halliks minna, naistele tähendas see aga järk-järgulist pagendust pärastlõunaprogrammi kultuuri- või kokandussaadetesse.

Niipea, kui Hanna oli kuuendal korrusel liftist välja astunud, ilmus tema ette otsekui maa alt Jan Niemöller. Väljas valitsevast troopilisest temperatuurist hoolimata kandis Herzmann Productioni ärijuht musta triiksärki, musti teksaseid ja tagatipuks veel kaela ümber salli.

„Siin on põrgu lahti!” Niemöller keksles erutatult tema kõrval ja vehkis oma peenikeste kätega. „Telefon heliseb iga sekundi tagant ja sind ei saa kätte. Ja siis saan ma Normani käest teada, et sa oled ta päevapealt vallandanud, miks sa ise mulle ei öelnud? Kõigepealt viskad sa Julia välja ja nüüd Normani – kes siin siis tööd tegema hakkab?”

„Juliat asendab suvel Meike, me leppisime ju kokku. Ja alguses teeme koostööd mõne vabakutselise produtsendiga.”

„Ja minu käest sa isegi ei küsi!”

Hanna silmitses Niemöllerit jahedalt.

„Personaliotsused on minu rida. Ma võtsin su tööle, et tegeleksid äriasjadega ja kindlustaksid mu seljatagust.”

„Ah nii oled sa seda nägema hakanud.” Mees oli äkitselt solvunud.

Hanna teadis, et Jan Niemöller oli salaja temasse armunud, või pigemini tema särasse, mis langes osaliselt ka Janile kui äriosanikule, kuid Hanna võttis meest pigem äripartneri kui mehena. Pealegi oli Jan muutunud viimasel ajal liiga domineerivaks, Hanna pidi talle koha kätte näitama.

„Ma mitte ei näe seda nii, vaid see ongi nii,” lausus ta seepärast veel jahedamalt. „Ma hindan sinu arvamust, kuid otsustan ma endiselt üksi.”

Niemöller avas juba protestiks suu, ent Hanna viipas ta käega vaikima.

„Telejaam vihkab sedasorti avalikustamisi. Möödunud kuu vaatajanumbreid arvesse võttes ei ole meie positsioon enam kuigi tugev ja mul ei jäänud mitte midagi muud üle, kui Norman välja visata. Kui nad meid programmist välja võtavad, võite kõik endale uue töö otsida. Saad aru?”

Koridori ilmus Hanna assistent Irina Zydek.

„Hanna, Matern on juba kolm korda helistanud. Ja peaaegu kõik lehe- ja teletoimetused, kui välja arvata Al Jazeera.” Ta hääl kõlas murelikult.

Ka teised töötajad ilmusid oma kabinettide ustele, nende ebakindlus oli tajutav. Jutt Normani päevapealt vallandamisest oli kindlasti juba levida jõudnud.

„Kohtume poole tunni pärast koosolekuruumis,” sõnas Hanna möödaminnes. Esmalt pidi ta Wolfgang Maternile tagasi helistama. Telejaamaga tülliminekut ei saanud ta praegu endale lubada.

Ta astus oma valgusküllasesse kabinetti koridori lõpus, viskas koti külastajatoolile ja istus kirjutuslaua taha. Kuni arvuti käivitus, lehitses ta kähku läbi tagasihelistamispalved, mille Irina oli kirjutanud kollastele märkmepaberitele, ning haaras siis telefonitoru. Ebameeldivaid asju ei lükanud ta kunagi kaua edasi. Ta valis Wolfgang Materni lühinumbri ja hingas sügavalt sisse. Mees vastas silmapilk.

„Siin on Häbitu Hanna,” ütles Hanna.

„Rõõm kuulda, et su huumorimeel veel alles on,” vastas Antenne Pro ärijuht.

„Ma lasin oma produtsendi päevapealt lahti, sest sain teada, et ta on aastaid mu saatekülaliste elulugusid üles vuntsinud. Tõde tundus talle liiga igav.”

„Kas sa ei teadnud seda?”

„Ei!” Ta valas sellesse valesse kogu nördimuse, milleks ta võimeline oli. „Ma olen sõnatu! Ma ei saanud ju iga lugu üle kontrollida, ma pidin teda usaldama. See ju on – või oli – tema töö!”

„Ütle, et sellest ei tule mingit katastroofi,” sõnas Matern.

„Muidugi mitte.” Hanna toetus tooli seljatoele. „Mul on juba üks mõte, kuidas saame asja enda kasuks keerata.”

„Mida sa teha kavatsed?”

„Me võtame kõik omaks ja vabandame saatekülaliste ees.”

Hetkeks valitses vaikus.

„Põgenemine ettepoole,” ütles Matern viimaks. „See on omadus, mida ma sinu juures imetlen. Sa ei poe peitu. Räägime sellest homme lõunasöögi ajal, eks?”

Hanna lausa kuulis mehe naeratust ning tal langes kivi südamelt. Vahel olid ta välkideed lausa suurepärased.

Lennuk polnud veel seismagi jäänud, kui turvavööde lukud lõksatasid ja inimesed püsti tõusid, hoolimata nõudest püsida oma kohal, kuni lennuk on lõplikult parkinud. Bodenstein jäi istuma. Tal ei olnud mingit tahtmist seista mitu minutit kinnikiilutuna vahekäigus ja lasta kaasreisijail end tõugata. Pilk kellale ütles talle, et lennuk oli olnud täpne. Pärast viiekümne nelja minutilist lendu oli see maandunud täpselt kell 20.42.

Selle päeva pärastlõunast saadik oli ta kergendusega tundnud, kuidas tema elukompass pärast kaht pöörast ja kaootilist aastat jälle tasakaalu saavutama hakkas. Otsus sõita Potsdami Annika Sommerfeldi kohtuprotsessile ning tõmmata sellega joon alla kogu juhtumile, oli olnud ainuõige. Ta tundis, et on vaba koormast, mida oli kandnud möödunud suvest alates; ei, tollest päevast alates, mil mõistis, et Cosima teda pettis. Abielu nurjumine ja suhe Annikaga olid ta hingeliselt täiesti rööpast välja viinud ning ta enesehinnangule tõsiseid haavu löönud. Isiklik kurbmäng oli viinud ta keskendumisvõime puudumise ning tööalaste vigadeni, milliseid ta varem poleks iial juhtuda lasknud. Viimastel nädalatel ja kuudel oli ta muidugi ka mõistnud, et abielu Cosimaga oli olnud kõike muud kui täiuslik, ehkki ta seda endale üle kahekümne aasta sisendanud oli. Liiga sageli oli ta teinud järeleandmisi ja tegutsenud vastutahtsi – harmoonia, laste ja välise hiilguse nimel. Nüüd oli see möödas.

Järjekord vahekäigus hakkas aegamisi liikuma. Bodenstein tõusis, võttis pagasiriiulilt kohvri ja suundus koos kaasreisijatega väljapääsu poole.

Värava A49 juurest väljapääsuni jõudmiseks tuli sooritada tõeline jalgsimatk, ta keeras kusagilt valesti ära, nagu temaga selles hiigellennujaamas alatasa juhtus, ja jõudis väljuvate lendude halli. Sealt sõitis ta eskalaatoriga alla saabuvate lendude korrusele ning astus õhtusesse soojusse. Kell hakkas saama üheksa. Kell üheksa pidi Inka talle järele tulema. Bodenstein sammus üle taksode parkimisala ning jäi seisma ajutiste peatumiskohtade juurde. Ta nägi Inka musta Landroverit juba eemalt ja naeratas tahtmatult. Kui Cosima oleks lubanud talle kusagile järele tulla, siis oleks ta mehe pahameeleks vähemalt veerand tundi hiljaks jäänud. Inkaga oli teisiti.

Maastur pidurdas tema kõrval, mees avas tagaukse, viskas ratastega kohvri tagaistmele ja istus ise ette.

„Hei.” Naine naeratas. „Kas lend läks hästi?”

„Tere.” Bodenstein naeratas samuti ja kinnitas turvavöö. „Jaa, suurepäraselt. Aitäh, et järele tulid.”

„Pole probleemi, hea meelega.”

Naine lülitas vasaku suunatule sisse, heitis pilgu üle õla ning liitus taas aeglaselt sõitvate autode riviga.

Bodenstein ei olnud kellelegi rääkinud, miks ta tegelikult Potsdamis käis, ka Inkale mitte, ehkki naisest oli viimastel kuudel saanud talle tõeline sõber. See asi oli lihtsalt liiga isiklik. Mees toetas pea kuklatoele. Midagi head oli suhtes Annika Sommerfeldiga siiski olnud. Bodenstein oli viimaks hakanud iseenda üle järele mõtlema. Tegemist oli olnud valulise eneseleidmise protsessiga, mis oli pannud ta mõistma, et oli üsna harva teinud seda, mida tegelikult tahtis. Ta oli alati järele andnud Cosima soovidele ja nõudmistele, kas siis heatahtlikkusest, mugavusest või isegi vastutustundest, kuid see polnudki tähtis. Lõpptulemusena oli temast saanud igav nõusolija, tuhvlikangelane ning ta oli kaotanud igasuguse võlu. Pole ime, et Cosima, kes vihkas üle kõige rutiini ja igavust, alustas armuafääri.

„Ma sain muide maja võtme,” sõnas Inka. „Kui tahad, võid veel täna vaatama minna.”

„Oh, hea mõte.” Bodenstein vaatas talle otsa. „Aga sa peaksid mind enne koju viima, et ma saaks oma auto võtta.”

„Ma võin sind hiljem koju viia, muidu läheb pimedaks. Majas ei ole veel elektrit.”

„Kui sulle sobib.”

„Sobib.” Naine muigas. „Mul on tänane õhtu vaba.”

„Siis võtan su pakkumise hea meelega vastu.”

Inka Hansen oli loomaarst ning pidas koos kahe kolleegiga Kelkheimis Ruppertshaini linnajaos hobusekliinikut. Töö kaudu oli ta teada saanud ka majast, õigemini paarismaja poolest, mille ehitajal oli raha otsa saanud. Ehitus seisis juba pool aastat ning maja oli võrdlemisi soodsa hinnaga müügis.

Poole tunniga jõudsid nad ehitusplatsile ja turnisid nüüd mööda lauajuppi välisukseni.

„Põrand on maas, vesi ja elekter on sees. Aga see on ka kõik,” ütles Inka, kui nad mööda esimese korruse tube kõndisid.

Lõpuks läksid nad trepist teisele korrusele.

„Vau, milline muinasjutuline vaade!” hüüatas Bodenstein. Eemalt paistsid vasakule jäävad Frankfurdi säravad tuled ja paremal heledasti valgustatud lennujaam.

„Seda ei saa miski varjata,” kinnitas Inka. „Ja päevavalges paistab isegi Bodensteinide loss.”

Elu teeb mõnikord tõesti kummalisi keerdkäike. Bodenstein oli olnud neljateistaastane, kui oli lootusetult armunud Ruppertshaini hobusearsti tütresse Inka Hansenisse, kuid tal polnud kunagi olnud julgust seda naisele tunnistada. Nii olid tekkinud arusaamatused, mis olid viinud ta kodust kaugele ülikooli. Seal oli talle kõigepealt jäänud ette Nicola ja siis Cosima. Inkale ta enam ei mõelnud, kuni nad viie aasta eest ühe mõrvajuurdluse käigus taas kohtusid. Tookord oli ta veel arvanud, et abielu Cosimaga kestab igavesti, ning ta oleks Inka arvatavasti taas silmist kaotanud, kui mitte Inka tütar ja tema poeg ei oleks teineteisesse armunud. Mullu nende lapsed abiellusid ning pulmade ajal oli ta peigmehe isana istunud pruudi ema kõrval. Nad olid mõnusasti juttu ajanud, hiljem aeg-ajalt teineteisele helistanud ja siis paar korda koos söömas käinud. Mõne kuuga olid neist saanud tõelised sõbrad ning telefonikõned ja õhtusöögid olid muutunud harjumuseks. Bodenstein oli meelsasti Inkaga koos, ta hindas naist vestluskaaslase ja hea sõbrana väga. Inka oli tugev ja enesekindel naine, kellele oli tähtis tema isiklik vabadus ja sõltumatus.

Selline elu meeldis Bodensteinile päris hästi, küll aga ei meeldinud talle tema elukoht. Ta ei saanud ju jääda igaveseks elama Bodensteini mõisa kutsarimajja.

Nad silmitsesid kahanevas päevavalguses maja ning Bodenstein mängis aina rohkem mõttega kolida Ruppertshaini, et elada võimalikult oma noorima tütre ligidal. Cosima elas juba paar kuud Ruppertshainis. Ta oli üürinud korteri Zauberbergis, endises kopsukliiniku majas, kus tal oli ka kontor. Pärast mitu kuud kestnud vastastikuseid etteheiteid ja solvanguid said Bodenstein ja Cosima nüüd läbi paremini kui kunagi varem. Nad jagasid Sophia hooldusõigust ning tütar oli Bodensteinile kõige tähtsam. Ta noorim tütar oli tema juures kahel nädalavahetusel kuus ja vahel ka nädala keskel, kui Cosimal olid kokkusaamised.

„See on tõesti ideaalne,” lausus ta vaimustunult, kui nad olid ringkäigu lõpetanud. „Sophial oleks siin oma tuba ja kui ta vanemaks saab, võib ta üksi siia tulla või isegi rattaga mu vanemate juurde sõita.”

„Seda mõtlesin ka mina,” kostis Inka. „Kas annan sulle müüja kontaktid?”

„Jaa, muidugi.” Bodenstein noogutas.

Inka pani majaukse lukku ja läks mehe ees mööda lauajuppi tänava poole. Õhtu oli udune ning majade vahel heljus veel päeva soojus. Õhus oli tunda puusöe ja grillitud liha lõhna, aedadest kõlasid hääled ja naer. Kutsarimajal, mis asus mõisast pisut eemal, ei olnud naabreid, ei olnud teiste majade valgustatud aknaid ega möödasõitvaid autosid, kui lossirestorani külaliste omad välja arvata. Pimedatel õhtutel, eriti talvel, vajus elu hilistel tundidel täielikult metsavaikusse. Sõltuvalt meeleolust võis see rahu mõjuda kas rõhuvalt või vaigistavalt, kuid Bodenstein oli sellest tüdinud.

„Kujuta ette,” sõnas ta. „Kui see kaup õnnestub, siis oleme me peaaegu midagi naabrite sarnast.”

„Kas see meeldiks sulle?” küsis Inka möödaminnes.

Naine jäi oma auto kõrvale seisma, pööras end ringi ja vaatas Bodensteinile otsa. Ta loomulikud blondid juuksed särasid tänavalaternate valguses nagu mesi. Bodenstein imetles üha uuesti tema selgeid näojooni, kõrgeid põsesarnu ja ilusat suud. Inka välimust ei olnud mõjutanud ei aastad ega raske töö loomaarstina. Bodensteini peast käis taas läbi küsimus, miks pole Inkal kunagi olnud meest või kindlat sõpra.

„Muidugi.” Bodenstein läks ümber auto juhi kõrvalukse juurde ja istus autosse. „See oleks ju imetore. Kas lähme veel Merlinisse pitsat sööma? Olen näljane kui hunt.”

Inka istus rooli taha.

„Okei,” vastas ta pisikese kõhkluse järel ja käivitas mootori.

Pia tiirutas sobivat parkimiskohta otsides juba kolmandat ringi asjatult mööda Königsteini vanalinna kitsaid munakivisillutisega tänavaid, needes sealjuures oma maastikuauto mõõtmeid. Otse tema ees vabastas üks väikebuss parkimiskoha ning Pia manööverdas osavalt tagurpidi tühjale kohale. Heitnud viimase kontrollpilgu tahavaatepeeglisse, haaras ta koti ja ronis välja. Ta polnud kunagi käinud klassikokkutulekul ja oli kunagiste klassiõdede nägemise eel tõeliselt põnevil. Pia möödus jäätisekohvikust ning ta pilk langes võrkaiale, mille taga haigutas vundamendiauk. Siin oli asunud maja, kust ta kaks aastat tagasi oli leidnud Robert Watkowiaki laiba. Fakt, et majast leiti surnu, ei teinud kinnisvaramüüki maaklerile ilmselt lihtsamaks.

Pia kõndis üle jalakäijate tsooni ja pööras raamatupoe juures paremale Kurparki suunas, Villa Borgnise juurde. Ta kuulis juba eemalt naeru ja häältekõma, mis kajas üle lillepeenardest ümbritsetud purskkaevude pladina. Ta keeras ümber nurga ja muigas. Ikka samasugune kanakari nagu vanasti!

„Piiiiiaa!” karjus üks punapea kiledalt ja tuli, käed õieli, tema suunas. „Kui tore sind näha!”

Südamlik kallistus, suudlus vasakule ja paremale.

Sylvia säras üle näo ja lükkas teda enda ees, järgmisel hetkel oli ta ümbritsetud vanadest tuttavatest nägudest ning ta pidi hämmastusega nentima, et toonased klassiõed olid väga vähe muutunud. Keegi surus talle pihku klaasi Aperol Spritzi. Suudlused, naeratused, hoogsad embused, ehe taaskohtumisrõõm. Sylvia pidas meeleoluka kõne, mida katkestati korduvalt naeru ja vilega, ja soovis siis kõigile head lõbutsemist. Yvonne ja Kristina kinkisid Sylviale 1986. aastal lõpetanute nimel tänutäheks suure lillekimbu koos spaapiletiga, mis ajas Piat muigama. Tüüpiline Taunuse stiilis uhkeldamine! Aga need kingid tulid südamest ja Sylvia oli pisarateni liigutatud. Pia maitses jooki oma klaasis ja krimpsutas nägu. See magus jook polnud just tema lemmik, aga see oli hirmus moes ja vanale heale Proseccole juba kahjuks koha kätte näidanud.

„Pia?”

Pia pööras ringi. Tema ees seisis tumedapäine naine, kelle täiskasvanu näojoontes tundis ta kohe ära kunagise viieteistaastase.

„Emma!” hüüdis ta uskmatult. „Ma ei teadnudki, et sina ka täna siin oled. Kui tore sind näha!”

„Milline rõõm! Ma otsustasin alles viimasel hetkel.”

Nad vaatasid üksteisele otsa, naersid ja embasid teineteist.

„Ohoo!” Pia pilk langes alles nüüd noorpõlvesõbranna ümarale kõhule. „Sa oled rase?”

„Jah, kujuta ette. Neljakümne kolme aastaselt.”

„See pole tänapäeval enam mingi vanus,” kostis Pia.

„Mul on tütar Louisa, ta on viieaastane. Ja tegelikult ma rohkem ei plaaninud. Aga näe, inimene mõtleb, jumal juhib.” Emma võttis Pial käe alt kinni. „Ja sina? On sul lapsi?”

Pia tajus tuttavat torget, mida see küsimus temas alati esile kutsus.

„Ei,” vastas ta kergelt, „mina olen suutnud ainult hobuseid ja koeri saada.”

„Need saab vähemalt ööseks kuskile kinni panna.”

Nad muigasid mõlemad.

„Ma enam ei lootnudki, et me veel kunagi kokku saame,” vahetas Pia teemat. „Paar aastat tagasi kohtasin juhuslikult uuesti ka Miriami. Mingil hetkel tulevad ju kõik ilusasse Taunusesse tagasi.”

„Jaa, isegi mina.” Emma lasi ta käe lahti. „Vabandust, kui ma korraks istun. See kuumus on tappev.”

Ta vajus ohates ühele toolile. Pia võttis tema kõrval istet.

„Miriam, sina ja mina,” ütles Emma, „me olime saatanlik kolmik. Oma vanemate suureks õuduseks. Kuidas Miriamil läheb?”

„Hästi.” Pia võttis veel lonksu oranživärvilist vedelikku. Väljas oli ikka veel väga soe ning ta suu lobisemisest kuiv. „Ta abiellus mullu mu eksmehega.”

„Mismoodi?” Emma ajas silmad pärani. „Ja sina ... tähendab … see pidi sulle ju üsna kohutav olema?”

„Oh ei-ei. Kõik on korras. Henning ja mina saame läbi paremini kui kunagi varem. Me teeme aeg-ajalt koostööd. Pealegi ei ole ka mina üksi.”

Pia toetus tooli seljatoele ja libistas pilgu üle terrassi. Tal oli pisut sedamoodi tunne nagu vanasti klassiekskursioonidel. Need, kes olid varem omavahel sõbrustanud, olid ka nüüd üksteist üles leidnud. Kõrgete seedrite taga paistis laternate valguses lossivaremete torn, taustaks tumesinine õhtutaevas, kus kumasid juba esimesed tähed. Oli rahulik ja muretu õhtu. Pial oli hea meel, et oli tulnud. Vabal ajal sattus ta liiga vähe inimeste hulka.

„Räägi mulle midagi endast,” palus Pia vana klassiõde. „Millega sa tegeled?”

„Ma õppisin õpetajaks, aga kui olin kaks aastat ühes Berliini põhikoolis töötanud, läksin tööle arenguabisse.”

„Kas õpetajaks?” tahtis Pia teada.

„Algul jah, aga siis tahtsin ma sõjapiirkondadesse minna. Midagi päriselt ära teha. Nii jõudsingi organisatsioonini Doctors Worldwide. Hakkasin logistikuks. Ja seal olin ma õiges kohas.”

„Mida sa seal tegid?”

„Korraldasin asju. Näiteks ravimite ja meditsiinitarvikute transporti. Mina vastutasin kommunikatsioonitehnika, kaastöötajate majutuse ja teeninduse eest. Tollipaberid, teekonna planeerimine, autopark, laagri korrashoid ja majandamine, projekti turvalisus ja kontakt kohaliku personaliga.”

„Vau. Kõlab põnevalt.”

„Jaa, põnev oli see ka. Tavaliselt ootasid meid ees katastroofilised tingimused, infrastruktuuri pole ollagi, ametnikud on korrumpeerunud, vaenulikud suguharud. Kuus aastat tagasi tutvusin Etioopias oma mehega. Ta on Doctors Worldwide’i juures arst.”

„Ja kuidas sa siia tagasi sattusid?”

Emma patsutas oma kõhtu.

„Kui ma mullu talvel avastasin, et olen rase, siis nõudis mu mees Florian, et naaseksin koos Louisaga Saksamaale. Ma olen oma vanuse pärast ju riskirase. Elan mehe vanemate juures Falkensteinis. Vahest oled mu äia nime kuulnud: Josef Finkbeiner. Ta asutas aastaid tagasi Sonnenkinderi² ühingu.”

„Muidugi olen kuulnud.” Pia noogutas. „See vallasemadele mõeldud asutus.”

„Just. See on tõesti suurepärane väljamõeldis,” kinnitas Emma. „Kui beebi on ära sündinud, saan ma seal pisut rohkem kaasa lüüa. Hetkel aitan ainult korraldada oma äia kaheksakümnenda sünnipäeva pidu, see toimub juuli alguses.”

„Ja su mees on endiselt kusagil katastroofipiirkonnas?”

„Ei, ta tuli kolme nädala eest Haitilt ja peab nüüd Doctors Worldwide’i heaks kogu Saksamaal loenguid. Ma ei näe teda ikkagi kuigi sageli, aga vähemasti nädalavahetustel on ta kodus.”

Neile ligines kandikuga kelner, Emma ja Pia võtsid kumbki klaasi mineraalvett.

„Küll on ikka tore sind jälle näha!” Pia tõstis naeratades klaasi. „Miriam rõõmustab ka, kui kuuleb, et oled jälle maale tulnud.”

„Me võiksime kolmekesi kokku saada ja vanadest aegadest lobiseda.”

„Hea mõte. Näe, siin on mu visiitkaart.” Pia otsis kotist kaarti. Sealjuures märkas ta, et hääletule režiimile lülitatud telefon vibreeris ja helendas.

„Vabandust,” ütles ta Emmale visiitkaarti ulatades. „Ma pean kahjuks vastama.”

„Su mees helistab?” uuris Emma.

„Ei, töö.”

Tegelikult oli Pial vaba õhtu, aga tapmiskahtluste puhul, kui valvemeeskonna kolleegid töötasid parajasti teiste osakondade heaks, ei mänginud see mingit rolli. Tema hirm osutus tõeks: Hedderheimist oli leitud surnud tüdruk.

„Tulen,” ütles ta kolleegile, kes oli juba kohapeal. „Poole tunni pärast. Palun saada mulle täpne aadress veel kord sõnumiga.”

„Sa töötad kriminaalpolitseis?” küsis Emma hämmastunult, visiitkaart näpus. „Kriminaalülemkomissar Pia Kirchhoff.”

„Alates tänasest isegi kriminaalpeakomissar.” Pia muigas vildakalt.

„Mis nad sellisel kellaajal sinust tahavad?”

„Leiti laip. Ja see on kahjuks minu rida.”

„Sa oled mõrvagrupis?” Emma silmad läksid suureks. „Kui põnev! Kas sul on revolver ka?”

„Püstol. Ja põnev see just pole, enamasti pigem väsitav.” Pia tõusis grimassi tehes. „Ma jätan suure hüvastijäturingi vahele. Kui keegi minu kohta küsib …”

Ta kehitas õlgu. Emma tõusis samuti.

„Tead, ma kutsun sind oma suvepeole. Siis vähemalt näeme jälle. Ja kui Miriam tahab, siis võta ta kaasa, eks? Mul oleks tõesti hea meel.”

„Tulen rõõmuga.” Pia kallistas sõbratari. „Varsti näeme.”

Tal õnnestus märkamatult lahkuda. Kell oli kümme minutit kümme läbi! Milline jama. Surnud tüdruk. Sellest tuleb pikk öö ja kuna ta oli üksi tööl, siis langeb vanematega rääkimise ebameeldiv kohustus samuti tema peale. Lähedaste ehmatus ja meeleheide olid tema töö kõige hullem osa. Üle jalakäijate tänava auto juurde kõndides kuulis ta oma telefoni häält ja ekraan lõi heledaks. Saabus sõnum. „Mönchhofstraße, Hattersheim-Eddersheim. Paisu juures.” Pia tegi auto lukust lahti, käivitas mootori ja keris akna alla, et saada pisut värsket õhku. Ta sisestas aadressi navigatsioonisüsteemi, pani turvavöö kinni ja asus sõitma.

„Teekonda arvutatakse,” ütles GPSi naishääl sõbralikult. „Sõitke näidatud suunas.”

22,7 kilomeetrit. Saabumisaeg 22.43.

Hanna keeras metsaserval asuvale väikesele umbtänavale, mille lõpus asus tema maja. Liikumisandurile reageerivad välisvalgustid ujutasid maja valgusega üle. Ta vajutas pidurit. Loodetavasti ei oodanud siin halva üllatusena Vinzenz või lausa Norman! Siis nägi ta kaksikgaraaži ees erkpunast Müncheni numbrimärgiga Minit ja hingas kergendatult. Meike oli ilmselt jõudnud lubatust päev varem. Ta keeras oma auto tütre auto kõrvale ja ronis välja.

„Tere, Meike!” hüüdis ta naeratades, ehkki tuju oli halb. Kõigepealt inetu sõnavahetus Normaniga ja siis see vestlus Wolfgang Materniga. Nad olid seitsmeni õhtul kogu meeskonnaga koosolekuruumis kriisikoosolekut pidanud. Pärast seda olid Hanna ja Jan kohtunud vabakutselise produtsendiga, kes oli ühes Goethestraße kõrvaltänava tossuses ja sünges pintsaklipslasi täis baaris poolteist tundi lakkamatult suitsetades häbematuid nõudmisi esitanud. Täielik ajaraisk.

„Tere, Hanna!” Meike tõusis ülemiselt trepiastmelt püsti. Välisukse ees seisid kaks kohvrit ja reisikott.

„Miks sa ei helistanud, et sa juba täna tuled?”

„Ma helistasin umbes kakskümmend korda,” sõnas Meike etteheitvalt. „Miks su telefon väljas oli?”

„Ah, täna oli nii palju jama.” Hanna ohkas. „Ühel hetkel lülitasin lihtsalt välja. Sa oleksid võinud ju kontorisse helistada.”

Ta suudles tütart põsele, mispeale see nägu väänutas. Siis tegi ta ukse lahti ja aitas pagasi majja tassida.

Tundus, et Berliinist Münchenisse kolimine oli Meikele hästi mõjunud. Ta oli eelmise kohtumisega võrreldes juurde võtnud. Ta juuksed olid kasvanud ja riietumisstiil pisut tasakaalukam. Vahest hülgab ta oma hilispuberteetikust skvotterivälimuse lõpuks päriselt.

„Sa näed hea välja,” lausus ta.

„Sina küll mitte,” kostis Meike ja vaatas Hannat kriitiliselt. „Sa oled päris vanaks jäänud.”

„Aitäh komplimendi eest.”

Hanna lükkas kingad jalast ja läks kööki, et võtta külmkapist jääkülma õlut.

Nende suhted olid alati olnud keerulised ja Hanna polnud pärast seda esimest mõttevahetust enam kindel, kas ikka oli olnud hea mõte paluda tütart koolivaheajaks tootmisassistendina appi. Hannat polnud kunagi huvitanud, mida teised inimesed temast selja taga rääkisid, ent Meike vaenulikkusega oli tal aina raskem toime tulla. Telefoni teel oli Meike kohe öelnud, et ei võta seda kohta vastu mitte heast südamest, vaid puht majanduslikel põhjustel. Hanna oli siiski rõõmus, et Meike jääb kogu suveks tema juurde. Ta ei olnud veel üksiolekuga harjunud.

Vesi tualetis kohises ning Meike ilmus varsti kööki.

„On sul kõht tühi?” tahtis Hanna teada.

„Ei, ma juba sõin.”

Hanna vajus kurnatult köögitoolile, sirutas jalad välja ja liigutas valutavaid varbaid. Mõlema suure varba moondunud liiges oli kolmkümmend aastat kestnud kontsakingade kandmise tagajärg. Enam kui nelja sentimeetri kõrgustel kontsadel kõndimine oli muutunud üha suuremaks piinaks, kuid ta ei saanud ju kogu aeg tennistes ringi joosta.

„Kui tahad ka külma õlut, siis külmkapis on veel paar pudelit.”

„Ma teen parem rohelist teed. Oled sa oma joomisega midagi ette võtnud?” Meike valas veekeetjasse vett, võttis kapist portselantassi ning otsis sahtlist teepaki. „Ilmselt Vinzenz sellepärast jalga lasigi. Sa suudad kõik mehed eemale peletada.”

Hanna ei reageerinud tütre provokatsioonidele. Ta oli liiga väsinud, et laskuda sellisesse sõnavahetusse, nagu nad vanasti iga päev pidanud olid. Viimasel ajal oli kõige suurem tigedus hakanud taanduma paari tunni jooksul ja Hanna üritas seni Meike juttu ignoreerida.

Meike oli kasvanud ilma isata. Ta paadunud targutajast ja tähenärijast isa oli välja kolinud, kui tüdruk oli kuuene, ning seejärel oli ta Meike igal teisel nädalavahetusel põhjalikult ära hellitanud ja edukalt ema vastu üles ässitanud. Mehe ajupesu toimis veel ka kaheksateist aastat hiljem.

„Mulle Vinzenz meeldis,” sõnas Meike, pannes oma liiga peenikesed käekesed risti rinnale, mis seda nimetust vaevalt vääris. „Ta oli vaimukas.”

Meike oli olnud täiesti normaalne laps, kuid teismelisena sõi ta end kurvastusest ligi sajakiloseks. Kuueteistaastaselt lakkas ta lihtsalt söömast ja sattus paari aasta eest söömishäirete kliinikusse. Meeter seitsmekümne neljase pikkuse juures oli ta kaalunud veel ainult kolmkümmend üheksa kilo. Hulk aega oli Hanna iga päev kartnud telefonikõnet, mis toob talle tütre surmateate.

„Mulle ta ka kunagi meeldis.” Hanna jõi õlle lõpuni. „Aga me kasvasime lahku.”

„Pole ka ime, et ta jalga lasi.” Meike turtsatas põlglikult. „Sinu kõrval ei ole ju võimalik hingata. Sa oled nagu tank, mis veereb kõigest üle, hoolimata kadudest.”

Hanna ohkas. Ta ei tundnud haavavate sõnade pärast viha, vaid ainult sügavat kurbust. Sellele noorele naisele, kes end ema vastu protestides peaaegu surnuks näljutanud oli, ei hakanud ta kunagi meeldima. Ja Hanna oli selles ise süüdi. Meike lapsepõlves ja nooruses oli karjäär olnud talle lapsest tähtsam, seepärast oli ta lahinguvälja kergendustundega ja peaaegu võitluseta eksmehele loovutanud. Meike polnud isa alatuid võimumänge kunagi läbi näinud, palju aastaid oli ta isa ilma igasuguse kriitikata jumaldanud. Meike ei mõistnud, et isa maksab sel moel kätte Hannale. Ja Hanna ei tahtnud seda teemat torkida.

„Sellisena sa mind näedki,” lausus ta vaikselt.

„Kõik näevad sind sellisena,” kostis Meike teravalt. „Sul on ainult enda huvid mängus.”

„Ei ole nii,” vaidles Hanna. „Ma olen sinu heaks …”

„Ah, lõpeta ära!” Meike pööritas silmi. „Sa ei ole minu heaks mitte midagi teinud! Sulle olid tähtsad ainult töö ja mehed!”

Veekann hakkas vilisema. Meike lülitas kannu välja, valas vee tassi ja riputas teekoti sisse. Ta nurgelised liigutused reetsid sisemist pinget. Hanna oleks väga tahtnud tütart kallistada ja talle midagi ilusat öelda, temaga rääkida, naerda, küsida tema elu kohta, kuid ta ei teinud seda, sest kartis eemale tõrjumist.

„Ma tegin sulle üleval su vanas toas voodi valmis. Käterätid on vannitoas,” lausus ta selle asemel ning pani tühja pudeli pudelikorvi. „Vabandust, mul oli raske päev.”

„Pole hullu.” Meike ei vaadanud talle otsa. „Millal ma homme alustama pean?”

„Kas kell kümme sobib?”

„Jah, muidugi. Head ööd!”

„Head ööd.” Hanna suutis viimasel hetkel loobuda nimetamast tütre lapsepõlve hellitusnime Mimi, mida Meike ei tahtnud tema suust kuulda. „Mul on hea meel, et sa siin oled.”

Vastust ei tulnud. Aga ka solvangut mitte. See oli juba edusamm.

„Mis siin lahti on?” Pia läbis erutatud inimsumma ja puges politseilindi alt läbi.

„Neil oli eile õhtul spordiühingus suvepidu,” selgitas kolleeg.

„Ahah.” Pia vaatas ringi.

Kaugemal eespool seisid päästeautod, kaks vaikselt töötava vilkuriga kiirabi, nende kõrval patrullauto, kaks tsiviilsõidukit ja Henningi hõbedane Mercedes Kombi. Selle taga paistis heledasti valgustatud metsatukk. Pia kõndis ümber liivase rannavolleväljaku ja heitis ukse vahelt pilgu ühte kiirabiautosse, kus tegeldi parajasti tumedapäise naisega.

„Tema leidis laiba,” ütles üks sanitaridest. „Ta on šokis, kaks promilli alkoholi veres. Doktor on all jõe ääres ja tegeleb teiste napsivendadega.”

„Mis siin juhtus? Jõid koomasse?”

„Ma ei tea.” Sanitar kehitas õlgu. „See noor daam siin on passi järgi kakskümmend kolm. Pisut liiga vana sellisteks tempudeks.”

„Kuhu ma pean minema?”

„Mööda jalgrada alla jõe äärde. Ilmselt on nad vahepeal värava lahti saanud.”

„Aitäh.” Pia läks edasi. Rada kulges mööda jalgpalliplatsi serva. Prožektorid olid sisse lülitatud ning teisel pool võrkaeda tungles veel rohkem uudishimulikke kui ennist politseilindi taga. Pia ei saanud harjumatult kõrgete kontsadega korralikult käia. Pääste- ja kiirabiautode heledad esituled pimestasid teda nii, et ta ei näinud õieti, kuhu astus. Avatud raudvärava ees seisid päästjad ja pakkisid kokku keevitusmasinat.

Talle tulid pimedusest vastu kaks kanderaamiga sanitari, arst jooksis nende kõrval ja hoidis tilgutipudelit.

„Tere õhtust, proua Kirchhoff,” tervitas tohter. Ta oli Piale juba vana tuttav, ikka seoses samasuguste juhtumitega sama sündmatutel kellaaegadel.

„Tere õhtust!” Pia heitis pilgu noorukile. „Mis temaga on?”

„Lamas teadvusetult laiba kõrval. Tugevas joobes. Üritame teda ärkvele saada.”

„Selge, hiljem näeme.” Ta kakerdas spordiväljaku aia tagant piiluvate uudishimulike pilkude all mööda jalgrada edasi ja needis vaikselt oma harjumatuid kontsakingi.

Mõne meetri järel kohtus ta kahe mundris ametniku ja sissemurdmiste osakonna kolleegi Ehrenbergiga, kes oli täna valves ja talle ennist helistanud.

„Tere õhtust,” ütles Pia. „Kas te saaksite hoolitseda selle eest, et need inimesed spordiväljaku äärest minema kaoksid? Ma ei taha näha laibafotosid või videoid Facebookis või Youtube’is.”

„Jah, muidugi.”

„Aitäh.” Pia lasi Ehrenbergil lühidalt olukorda kirjeldada. Siis kõndis ta edasi, mõeldes kadedalt kolleegidele, kes mõnusalt vaba aega veetsid. Ta kuulis eemalt erutatud hääli ja aimas, mis seal toimumas oli. Viiekümne meetri pärast jõudis ta heledasti valgustatud paika jõe ääres. Järsu nõlvaku jalamil seisid Pia eksmees Henning Kirchhoff ja Hofheimi kriminaalosakonna jäljetuvastusgrupi juht Christian Kröger. Eredate helgiheitjate paistel nägid nad oma valgetes kaitsekombinesoonides välja nagu kaks marsimehikest järvelaval, nimetades teineteist vastastikku diletandiks ja vusserdajaks, üks kohutava upsakuse, teine keevalise vihaga.

Otse roostiku taha jõele oli ankrusse heitnud veepolitsei laev, mille prožektor ujutas jõepoolse kaldariba üle heleda valgusega.

Kolm jäljetuvastusgrupi meest jälgisid ägedat mõttevahetust väärikast kaugusest ühtaegu tüdimuse ja kannatlikkusega.

„Hei, proua peakomissar. Lahe kleit,” tähendas üks neist tunnustava vilega. „Ja millised jalad!”

„Tänan. Mille üle nad vaidlevad?” uuris Pia.

„Tavaline lugu. Boss väidab, et Kirchhoff hävitab tahtlikult jälgi,” selgitas teine mees ja tõstis fotoaparaadi. „Aga fotod on meil juba tehtud.”

Pia asus alla ronima ning lootis, et ei komista kõigi silme all ega lenda otse meetrikõrgustesse nõgestesse, mis vohasid kahel pool kitsast jalgrada.

„See ei saa ometi olla tõsi!” karjatas Kröger Piat silmates meeleheitlikult. „Nüüd trambid sina ka veel keset DNA jälgi! Kõigepealt lödipüks Ehrenberg, siis see neetud laibatükeldaja, siis kiirabiarst ja nüüd siis veel sina! Miks te ei või vähemalt pisut ette vaadata? Kuidas me üldse saame siin mõistlikult tööd teha?”

Küsimus oli täiesti õigustatud. Maalapp, millel mehed seisid, oli äärmisel juhul viie ruutmeetri suurune.

„Tere õhtust, härrased.” Pia ei teinud Krögeri tundepurskest väljagi, ta oli nendega harjunud. Kröger oli perfektsionist, kes oleks tahtnud uurida kõiki sündmus- või leiukohti algul paar tundi päris üksinda, enne kui teised seda saastama tulid.

„Tere, Pia,” tervitas teda Henning. „Kas panid tähele, milliseid verbaalkahjustusi see inimene mulle kõige primitiivsemal moel jälle tekitas?”

„Teie koostööprobleemid ei huvita mind,” kostis Pia napilt. „Mis siin juhtus?”

Kröger tõstis korraks pilgu, siis läksid ta silmad suureks ja ta jäi naist jahmunult jõllitama.

„Kas sa näed esimest korda kleidiga naist?” sähvas Pia. Ta tundis end siin ilma teksade ja madalate kingadeta otsekui võõrkehana ja kummaliselt kaitsetuna.

„Seda mitte. Aga … sind küll.” Mõnel muul ajal oleks tunnustav pilk mehe silmis Piale ehk meeldinudki, ent praegu see ainult vihastas teda.

„Oled sa nüüd piisavalt vaadanud? Siis võiksid mulle rääkida, mis meil siin on.” Pia nipsutas ta näo ees sõrmi. „Ma kuulan.”

Kröger köhatas.

„Ee … jah. Leidmise hetkel siis selline olukord: teadvuseta poiss lamas kõhuli täpselt seal, kus härra kohtumeedik praegu seisab. Vasak jalg vees. Tüdruk oli nii, nagu ta seal praegugi on.”

Noore tüdruku laip lamas selili roostiku ja kaldatihniku vahel, silmad pärani. Üks käsi ulatus veest välja. Ta paistis iga kerge lainetusega liikuvat.

Pia silmitses koledat vaatepilti külmas helgiheitjavalguses. Fakt, et nii noor inimene pidi surema enne, kui oli jõudnud elamagi hakata, lõi tal hetkeks hinge kinni.

„Me leidsime pisut ülalpool leinapaju alt tühjad viinapudelid ja Red Bulli purgid. Lisaks mõned riideesemed, kingad, ühe telefoni ja hunniku okset,” lausus Christian Kröger. „Mulle jääb mulje, nagu oleks paar noorukit hankinud õigustamatult juurdepääsu sellele suletud territooriumile, et end segamatult täis juua. Ja asi tüüris kuidagi kontrolli alt välja.”

„Mis selle poisiga on?” tahtis Pia teada.

Henning oli uurinud teadvusetut noorukit juba enne, kui kiirabiarst ta minema viis.

„See noormees oli ka korralikult tina pannud,” sõnas Henning. „Ja oksendanud. Tal oli püksilukk lahti.”

„Ja mis sa sellest järeldad?”

„Vahest tahtis ta end kergendada ja kukkus järsakust alla. Ta peopesadel ja käsivarte alapoolel olid värsked kriimustused. Ilmselt sai ta need siis, kui üritas kukkumist pidurdada.”

Mis siin küll võis toimuda?

Pia astus sammu kõrvale, et Krögeri meestele ruumi teha. Kahekesi tõmbasid nood tüdruku laiba veest välja.

„Ta ei kaalu ju peaaegu midagi. Ainult luu ja nahk,” ütles üks meestest.

Pia kükitas surnud tüdruku kõrvale. Too kandis paelakestega toppi ja teksariidest miniseelikut, mis oli üles kerkinud ja ümber talje keerdunud. Valgus oli napp, ent Piale tundus, nagu oleks tüdruku luine keha kaetud siniste plekkide ja vorpidega.

„Kas need on verevalumid, Henning?” Pia osutas surnud tüdruku kõhule ja reiele.

„Hmm, väga võimalik.” Henning valgustas taskulambiga laipa ja kortsutas laupa. „Jah, need on verevalumid ja ligunenud löögihaavad.”

Ta uuris täpsemalt algul vasakut ja siis paremat kätt.

„Kröger?” hüüdis ta.

„Mis lahti?”

„Kas ma tohin ta ümber keerata?”

„Palun väga.”

Henning ulatas taskulambi Piale ja keeras tüdruku kinnastatud kätega kõhuli.

„Jumal hoia!” pahvatas Pia. „Mis see veel on?”

Tüdruku selja alaosa ja tagumik olid täiesti ribadeks, läbi tumeda lihaskoe paistsid heledamalt selgroog, ribid ja vaagnaluu.

„Laevakruvivigastused,” seletas Henning ja vaatas Piale otsa. „See tüdruk ei surnud täna õhtul ega ka mitte siin. Ta on juba ammu vees. Pundunud nahk kätel on juba selgesti näha. Tõenäoliselt lükkas vool ta kaldale.”

Pia tõusis.

„Sa arvad, et ta ei ole teiste noortega üldse seotud?” uuris ta.

„Mina olen ainult kohtumeedik,” vastas Henning. „Uurimine on sinu töö. Fakt on see, et tüdruk suri varem kui täna õhtul.”

Pia hõõrus mõtlikult käsivarsi ja judises, ehkki väljas oli kõike muud kui külm. Ta vaatas ringi ja üritas ette kujutada, mis siin oli toimunud.

„Ma püüan esmalt selle laiba ja poisi leidnud noore naise käest midagi teada saada,” lausus ta. „Viige palun surnud tüdruk laborisse. Loodetavasti annab prokurör kiirelt lahkamisloa.”

„Oot.” Kröger pakkus Piale galantselt oma kätt, et teda nõlvakust üles aidata, ja naine haaras sellest kinni.

„Aitäh.” Kui nad olid üles jõudnud, naeratas Pia kergelt. „Aga ära hakka selliseid kombeid harjutama.”

„Kindlasti mitte.” Mees muigas. „Teen seda ainult siis, kui sul on seljas suvine õhtugarderoob ja jalas raske maastiku jaoks sobimatud jalanõud.”

„Sa oled Henningiga liiga palju koos olnud.” Pia muigas samuti. „Seda on su kõnepruugist kuulda.”

„Ta on upsakas sitapea, aga ta sõnavara on jalustrabav. Iga ühise väljakutsega õpin midagi uut.”

„Siis võid need täiendkoolitusena kirja panna. Varsti näeme.”

Kröger tõstis hüvastijätuks käe ning asus alla ronima.

„Ah jaa, Pia!” hüüdis ta. Naine keeras ringi.

„Kui sul külm on, siis mul on autos üks fliisjakk.”

Pia noogutas ja astus politseiauto poole.

Vanade klassikaaslastega veedetud õhtu ning ootamatu kohtumine Piaga olid Emmale hästi mõjunud. Hoogsa ja heatujulisena avas ta mehe vanemate suure villa tumerohelise gregoriaani stiilis ukse. Florian, Louisa ja tema elasid maja teisel korrusel. Kuna Emma oli üles kasvanud Niederhöchstadti näotus ridamajaasumis, oli ta sellesse suurde ärklite, tornikeste ja valgete aknaraamikestega punastest tellistest päevinäinud majja esimesest pilgust armunud. Talle meeldisid kõrged ehiskrohviga salongilaed, klaasitud raamatukapid, põrandate ornamendid, kaarjad ja peenelt töödeldud trepimademed. See kõik oli hurmav. Floriani ema ütles, et maja on rokokoostiilis, Florian ise aga nimetas seda põlglikult piparkoogimajaks. Tema meelest oli see ülepaisutatud kitš ning Emma kahetsuseks polnud tal plaanis siia ka igavesti elama jääda. Emma ise oleks võinud jääda siia elu lõpuni.

Villa asus suure pargi servas, mis ulatus metsani. Otse selle kõrval asus Sonnenkinderi ühingu elumaja. Enne seda, kui Floriani isa möödunud sajandi kuuekümnendatel ühingu asutas, oli siin olnud vanadekodu. Hiljem sai ühing enda valdusse ka vastasmaja, kus praegu asusid juhatus, lasteaed ja koolitusruumid. Tagapool pargis olid kolm eraldi juurdepääsuteega madalat maja, milles elasid Emma äia lähimad kaastöötajad oma peredega. Keskmine maja oli tegelikult kunagi ehitatud Floriani jaoks, kuid kuna too otsustas kodust lahkuda, oli ka see nüüd välja üüritud.

Emma oli autos kingad jalast võtnud. Säärase kuumusega läksid tal juba päeval pahkluud ja jalad paiste, õhtuti oli aga peaaegu võimatu kingadega käia. Puutrepp nagises ta raskuse all. Ta nägi kolme tiivaga korteriukse suitsuklaasist ruutude taga valguskuma. Emma tegi ukse vaikselt lahti ja hiilis kikivarvul sisse. Florian istus sülearvutiga köögilaua ääres. Ta oli nii keskendunud, et ei märganud naist. Emma seisis hulk aega ukselävel ja vaatas Floriani teravat profiili. Kuus aastat pärast tutvumist suutis see vaatepilt teda endiselt lummata.

Toona Etioopia laagris tutvudes ei olnud tegemist armastusega esimesest silmapilgust. Emma oli olnud projekti tehniline juht, mees aga tema abiline meditsiini alal. Esimesest päevast peale nad ainult tülitsesid. Mehe jaoks ei toimunud miski piisavalt kiiresti ning Emmat vihastas Floriani ülbus ja pealetükkivus. Polnud sugugi lihtne toimetada ravimeid ja tehnikat kohale mööda sadu kilomeetreid laiuvat maastikku. Nad ju töötasid sama asja nimel ja kuigi Florian Emmat kohutavalt ärritas, avaldas mees naisele arstina sügavat muljet. Oma patsientide nimel töötas Florian täieliku kurnatuseni, mõnikord 72 tundi järjest, ja häda korral tuli tal improviseerida, et ainult saaks aidata ja ravida.

Doktor Florian Finkbeiner ei sallinud leiget suhtumist – ta oli ihu ja hingega arst ning armastas oma ametit. Kui ta ei suutnud inimelu päästa, võttis ta seda isikliku lüüasaamisena. Just tema loomuse vastuolud haarasid Emmat aeglaselt, kuid kindlalt oma lummusse: ühelt poolt oli mees kaastundlik inimesearmastaja, teisalt aga kaalutlev skeptik, kes võis muutuda suisa küüniliseks. Mõnikord vajus Florian sügavasse kurvameelsusse, mis võis muutuda depressiooniks, kuid ta võis olla ka vaimukas, võluv ja ääretult seltskondlik. Lisaks oli ta ilmselt parima välimusega mees, keda Emma kunagi kohanud oli.

Kui Emma ühele naiskolleegile tunnistas, et on Florianisse armunud, oli too teda hoiatanud. Kui sa ei taha õnnetust kaela, hoia Florianist käed eemal, oli kolleeg öelnud. Florian tassib kogu maailma probleeme endaga kaasas. Ehkki, sinu abistajasündroomi arvestades võib ta sulle olla ka just õige mees, oli kolleeg pilanud. Selle jutu peale tärganud kahtluse oli Emma kiirelt alla surunud. Tal tuli jagada Floriani tolle töö ja patsientidega, kuid see, mis jäi üle, oli tema jaoks piisav. Nähes oma meest niimoodi laua ääres istumas, täitis ta südant õrnus. Tumedad lokkis juuksed, habemetüügas põskedel ja lõual, soojad tumedad silmad, tundlik suu, õrn nahk kaelal.

„Tere,” ütles ta vaikselt. Mees võpatas ehmunult, vahtis talle otsa ja pani arvuti pauguga kinni.

„Jumal hoia, Emmi! Pead sa niimoodi ehmatama!” pahvatas ta.

„Vabandust.” Emma vajutas lülitile. Lae halogeenlambid ujutasid köögi üle ereda valgusega. „Ma ei tahtnud ehmatada.”

„Louisa virises terve õhtu,” ütles mees tõustes. „Ta ei tahtnud süüa ja kurtis kõhuvalu. Lugesin talle paar juttu ette ja nüüd ta magab.”

Ta kallistas naist ja suudles teda põsele.

„Kuidas su kokkutulek läks? Oli tore?” küsis Florian ja pani käe ta kõhule. Ta ei olnud seda enam ammu teinud. Veel pisut rohkem kui viis nädalat, siis oli see algusest peale keeruline rasedus läbi. Florian ei olnud teist last tahtnud – ja tegelikult ka Emma mitte, aga kuidagi oli see ikkagi juhtunud.

„Jaa, põnev oli neid kõiki nii pika aja tagant näha. Nad ei olnud justkui üldse muutunud.” Emma naeratas. „Ja ma kohtusin oma kunagise parima sõbrannaga, keda polnud kooli lõpetamisest saadik näinud.”

„See on tore.” Florian naeratas samuti ning heitis siis pilgu köögikellale ukse kohal. „Mis sa arvad, kas ma võiks veel korraks Ralfi juurde õllele minna?”

„Muidugi. Sa oled selle ära teeninud, pärast viriseva Louisaga veedetud õhtut.”

„Mul ei lähe kaua.” Ta suudles naist veel kord põsele ja pani ukse kõrval seisvad plätud jalga. „Hiljem näeme.”

„Jah, hiljem näeme. Lõbutse hästi.”

Uks langes mehe taga lukku ja trepikojas süttis valgus. Emma ohkas. Esimestel nädalatel pärast Haitilt tagasipöördumist oli Florian käitunud kummaliselt, kuid viimastel päevadel paistis ta olevat end kogunud. Emma teadis neid süngeid perioode, mil mees oli tõrjuv ja endassetõmbunud. Enamasti läks see mõne päevaga üle, seekord oli aga tujutus kestnud tunduvalt kauem. Kuigi Florian ise oli teinud ettepaneku jääda kuni lapse sünnini Falkensteini, pidi ta end tundma üpris kummaliselt. Oli ta ju taas Saksamaal, oma vanemate majas, kust oli rohkem kui kahekümne viie aasta eest sisuliselt põgenenud.

Emma avas külmkapi, võttis pudeli mineraalvett ja valas klaasi. Siis istus ta köögilaua äärde. Pärast nii paljusid rahutuid mustlasaastaid, mis olid viinud ta maailma kõige kaugematesse paikadesse, tundus mõte paikseks jäämisest ja juurte alla ajamisest äärmiselt meelitav. Järgmisel aastal hakkab Louisa koolis käima, hiljemalt selleks ajaks peab laagrielu nii ehk naa läbi saama. Florian oli suurepärane kirurg, teda võetaks igas Saksamaa kliinikus avasüli vastu. Muidugi ei olnud ta neljakümne kuueselt enam kuigi noor. Mees oli alles hiljuti oma vanusest rääkides öelnud, et sel juhul oleksid tema ülemused temast siis tõenäoliselt nooremad. Pealegi ei suutnud ta ette kujutada, et peab mõnes haiglas seisma päevast päeva silmitsi mandunud ja täissöönud heaoluühiskonna ohvritega. Seda kõike oli ta öelnud samasuguse ägedusega, nagu oma eesmärkide poole pürgides, ja Emma oli mõistnud, et Floriani ei suuda miski ümber veenda.

Ta haigutas. Oli aeg magama minna. Emma pani kasutatud veeklaasi nõudepesumasinasse ja kustutas valguse. Teel vannituppa kiikas ta Louisa tuppa, kuid tüdruk magas sügavalt ja rahulikult, kaisuloomad ümber. Emma pilk langes raamatule, millest Florian oli lapsele ette lugenud, ja ta naeratas. Jumal teab, kui kaua mees lugema oli pidanud! Louisa oli muinasjuttudest ja muistenditest silmini vaimustuses, ta teadis seda raamatut peast, olgu juttu Hansust ja Gretest, Rapuntslist, Lumivalgest ja Roosipunast või Saabastega Kassist. Emma pani ukse tasakesi kinni. Küll Florian saab oma uue eluga hakkama. Kunagi on neil oma isiklik maja ja tõeline perekond.

Jalgpalliplats oli tühjenenud, ent lüüsi pool politseilindi taga tunglesid endiselt sensatsioonihimulised uudishimulikud ja nüüdseks ka juba ajakirjanikud. Pia üritas uuesti ülemust kätte saada. Tühi vaev. Bodensteini telefon oli küll sisse lülitatud, kuid ta ei vastanud. Kriminaalülemkomissar Kai Ostermanniga oli tal rohkem õnne, mees vastas kohe.

„Vabandust, et segan,” ütles Pia. „Me tõime Eddersheimis paisu juures jõest laiba välja. Mul vist läheb su abi vaja.”

„Pole probleemi,” kostis Kai, mainimata sõnagagi hilist kellaaega. „Mis ma pean tegema?”

„Mul on vaja lahkamisluba, kohe homme. Ja võib-olla saaksid kadunud inimeste registrit kontrollida. Noor tüdruk, neliteist kuni kuusteist aastat vana. Blond, väga sale, tumepruunid silmad. Henning arvab, et ta on juba paar päeva surnud olnud.”

„Selge. Sõidan kohe kontorisse.”

„Ah, ja proovi palun boss kätte saada.” Pia lõpetas kõne ja saatis Bodensteinile sõnumi. Mees oli juba neli päeva kadunud, ehkki oli talle möödunud nädalal öelnud, et on alates neljapäeva õhtust jälle kättesaadav.

„Proua Kirchhoff!” hüüdis üks mees, kelle õlal oli Hesseni ringhäälingu kaamera. „Tohib paar kaadrit?”

Pia tahtis puhtast harjumusest ära öelda, siis aga mõtles ümber. Teleuudis võib olla abiks surnud tüdruku isiku tuvastamisel.

„Tohib küll,” sõnas ta. Ta palus ühel lindi juures seisnud patrullpolitseinikul operaatorid ja ajakirjanikud laiba leiukohta juhatada. Hesseni ringhääling, Sat1, RTL Hessen, Antenne Pro, rheinmaintv. Nad kõik kuulasid meelsamini politsei raadiosidet kui muusikat.

Kiirabiauto end koomasse joonud noormehega oli kadunud, selle koha peal seisis laibaauto.

Pia koputas teise kiirabiauto külguksele, mis läks kohe lahti.

„Kas ma saan selle naisega rääkida?” küsis ta.

Kiirabiarst noogutas. „Ta on ikka veel šokis, aga me saime ta enam-vähem stabiilseks.” Pia ronis autosse ja istus noore naise kõrvale. Naisel oli kahvatu, aga kena lapsenägu ning pärani silmad, milles Pia nägi hirmu ja ehmatust. Kogetud õudus ei lase neiut enam kunagi lahti.

„Tere,” ütles Pia sõbralikult. „Mina olen Pia Kirchhoff Hofheimi kriminaalpolitseist. Kuidas teie nimi on?”

„A … Alina Hindemith.”

Ta haises alkoholi ja okse järele.

„Enne te ju ütlesite Sabrina,” sekkus kiirabiassistent. „Ja teie passis …”

„Kas te jätaksite meid palun omavahele?” katkestas Pia meest.

„Ma … võin seletada,” sosistas neiu ja suunas pilgu kiirabiauto lakke. „See oli minust rumal, aga … ma laenasin oma vanema õe passi. Me … oleme üsna sarnased.”

Pia ohkas. Kahjuks läks see trikk läbi pea kõigis Saksamaa supermarketites.

„Ma … ostsin sellega alkoholi. Viina ja slivovitsi.” Ta hakkas nuuksuma. „Mu vanemad tapavad mu ära, kui sellest kuulevad.”

„Kui vana sa oled, Alina?”

„Viis … teist.”

Viisteist aastat vana ja kaks promilli alkoholi veres. Pole paha.

„Kas sa mäletad, mis juhtus?”

„Me ronisime üle värava. Mart ja Diego teadsid seda kohta ja ütlesid, et seal ei sega meid keegi. Ja seal … me lihtsalt istusime ja jõime.”

„Kes seal veel oli?”

Tüdruk vaatas Piale korraks otsa ja kortsutas siis laupa. Tundus, et tal on raske meenutada.

„Mart ja Diego ja … mina. Ja Katarina ja … Alex … ja …” Alina jäi vait ja vaatas Piale kohkunult otsa. „Mia! Ma ei tea, mis täpselt juhtus, mul oli mäluauk. Aga siis ma nägin Miat vees lamamas! Jumal, jumal küll! Ja Alex oli nii purjus, et ma ei suutnud teda äratada!”

Ta nägu moondus grimassiks ja pisarad hakkasid voolama.

Pia lasi tal pisut nutta. Jõest leitud tüdruk ei saanud olla Alina ja sõpradega joomapidu pidanud Mia. Henning eksis väga harva ning laevakruvivigastused rääkisid selle poolt, et laip oli olnud jões juba pikemat aega. Pia telefon helises, see oli Kai Ostermann, kes sai kahjuks vaid öelda, et ei leidnud kadunute kontrollimisel midagi. Pia tänas ja lõpetas kõne.

Ta küsis tüdrukult teadvuseta poisi perekonnanime ja aadressi ning siis tüdruku enda vanemate telefoninumbrit. Kui ta oli kõik üles kirjutanud, ronis ta kiirabiautost välja ja rääkis veel korraks arstiga.

„Tüdruk on stabiilne ja võib koju minna,” ütles too. „Homme on tal ilmselt korralik pohmell, aga ta peab sellega toime tulema.”

„Kuidas poisiga on?” tahtis Pia teada.

„Ta on juba teel Höchsti. Kardan, et tema ei pääse ainult peavaluga.”

„Tere õhtust, proua Kirchhoff!” ütles keegi. Pia pööras end ringi. Tema ees seisis tumedapäine kolmepäevase habemega mees, kulunud teksad jalas, T-särk seljas ja jala otsas lääpatallatud mokassiinid. Mees tuli talle pisut tuttav ette. Pial kulus mõni hetk, kuni ta tundis ära ülemprokurör Frey.

„Tere … härra Frey,” kogeles ta jahmunult ning oleks äärepealt lisanud: „Kuidas te küll välja näete?” Ta oli näinud meest alati kolmeosalise ülikonna ja lipsuga, korralikult raseerituna ja geelitud soenguga. Prokurör silmitses omakorda Piat samasuguse hämmastuse ja uudishimuga.

„Ma olin klassikokkutulekul, kui keskusest helistati,” selgitas naine oma välimust kerge kohmetusega.

„Ja mina grillisin pere ja sõpradega.” Tundus, et ka prokurör Frey pidas vajalikuks oma ebaharilikku väljanägemist õigustada. „Mulle teatati laibast ja kuna olin niikuinii Flörsheimis, olin valmis asja üle võtma.”

„Noo … jah, see on hea.” Pias tekitas endiselt pisut segadust muutunud välimusega prokurör, kellega ta ei osanud seostada ei sõpru ega mõnusat grilliõhtut. Mees lõhnas kergelt alkoholi ja piparmündi järele. Ilmselt ei olnud ta maiste rõõmude suhtes päris immuunne. See oli tolle raudse distsipliiniga töörügajast kalvinisti täiesti uus külg. Pia ettekujutuses oli Frey siiani eksisteerinud eranditult oma kontoris või vandekohtus.

„Kas helistate nende kahe viinanina vanematele?” Kiirabiarst lõi auto külgukse hoogsalt kinni.

„Muidugi, ma hoolitsen selle eest,” lausus Pia.

„Mulle öeldi, et teie juhite juurdlust.” Prokurör Frey haaras Pial käsivarrest ja tõmbas ta pisut kõrvale, et kiirabiauto saaks mööda sõita.

„Tõsi.” Pia noogutas. „Mu ülemus on ikka veel puhkusel.”

„Hm. Mis siin õieti toimus?”

Pia kirjeldas mõne sõnaga olukorda.

„Pidasin vajalikuks lasta ajakirjanikud laiba leiukohta,” lõpetas ta oma aruande. „Mu kolleeg ei leidnud esimese hooga ühtki kadunuks kuulutatud inimest, kelle kirjeldus oleks ligilähedaseltki sobinud. Vahest saab avalikkus surnud tüdruku isiku tuvastamisel abiks olla.”

Prokurör kortsutas kulmu, kuid noogutas siis.

„Surmajuhtumi kiire lahendamine on alati hea,” kostis ta. „Ma uurin asja, kohtume hiljem!”

Pia ootas, kuni mees oli pimedusse kadunud ning valis siis numbri, mille tüdruk oli talle andnud. Väljas oli tõusnud kerge tuul ja tal hakkas külm. Ajakirjanikud olid tagasi tulnud.

„Kas me saame veel väikse kommentaari?”

„Kohe.” Pia astus paar sammu jõe suunas, et saaks rahulikult rääkida, sest liini teises otsas oli nüüd keegi äärmiselt nõrga häälega meesterahvas. „Tere õhtust, härra Hindemith! Minu nimi on Kirchhoff Hofheimi kriminaalpolitseist. Asi on teie tütres Alinas. Ärge muretsege, temaga on kõik korras, aga ma paluksin teil Eddersheimi tulla, paisu juurde. Seda on lihtne leida.”

Matusebüroo mehed tulid mööda jalgrada üles, laibakott raamil. Fotoaparaatide lambid hakkasid otsemaid välkuma. Pia läks Krögeri auto juurde, mis oli lukustamata nagu alati, õngitses tagaistmelt tumesinise fliisjaki ja pani selga. Siis tõmbas ta lahtised juuksed kuklasse kokku ja sidus need patsikummi abil sõlme. Nii tundis ta end rohkem iseendana ja piisavalt kaitstuna, et astuda telekaamerate ette.

Laagriplatsil grilliti ja joodi juba varastest õhtutundidest saadik. Suvekuudel toimus elanike seltsielu eeskätt õues ning õhtu edenedes tõusis nii lärmi- kui alkoholitarbimise tase. Naer, röökimine ja muusika – keegi ei hoolinud kellestki, ja mõnikord paisusid iseenesest tähtsusetud vahejuhtumid valjudeks ja jõulisteks tülideks naabrite vahel, kes kainenagi kuigi hästi läbi ei saanud. Tavaliselt õnnestus laagrivahil jagelused ära siluda, ent kuumus õhutas riidu ja seepärast tuli viimaste nädalate jooksul korduvalt kutsuda politsei, et ennetada kellegi vigastamist või lausa surma saamist.