Читать книгу Naljakas tüdruk - Nick Hornby - Страница 3

Hüvastijätt isaga oli raske. Isa kartis üksi jääda, Barbara teadis seda küll, kuid see teda ei takistanud. Rongis ei saanud ta aru, kas teda ajab endast välja isa südamevalu ja hirm või tema enda halastamatus: ta polnud kordagi ümbermõtlemise äärel olnud. Aga Aidaniga oli lihtne hüvasti jätta. Too paistis kergendust tundvat ja ütles Barbarale, et teab: kui Barbara Blackpooli jääks, teeks ta Aidanil elu kibedaks. (Järgmisel kevadel abiellus Aidan teisega ja tegi järgmised viisteist aastat tollel elu ise kibedaks.)

Ja ka London oli lihtne, kui sa temast liiga palju ei lootnud. Barbara leidis Eustoni jaama lähedalt bed and breakfast’i, maksis oma säästudest kolme päeva öömaja ette ära, läks tööbüroosse ning sai töökoha Kensington High Streetil Derry and Tomsi kosmeetikaletis. Jäi mulje, et sul ei tule teha muud kui paluda kehvemat versiooni oma endisest elust, ja London annab selle sulle. Londonil polnud ka su päritolust sooja ega külma, kui sind just ei häirinud, et iga kord, kui sa suu lahti tegid, puhkesid tubakapoepidaja ja bussikonduktor naerma ja kordasid su sõnu. „Piikadelle!” „Buukingham!” Vahel kutsuti teisi kundesid ja teisi sõitjaid kaasa lustima.

Naistejalatsite osakonnas töötav Marjorie-nimeline tüdruk pakkus Barbarale kaheinimesetuba Earl’s Courtis, mis oli poele palju lähemal, ning ta nõustus seda vastu võtma, kuid taipas alles siis, et Marjorie on seal kaheinimesetoas koos temaga.

Nüüd tundis Barbara end veelgi usklikumana: Lucille Ball oli temast omamoodi ambitsioonimärtri teinud. Köögiaknast avanes vaade raudteele, ning kui rong mööda sõitis, pudenes aknaraamidelt põrandale nõge. Peaaegu kogu raha, mis Barbara Londonis teenis, kulus toidule, üürile ja bussipiletitele. Kuna Marjorie oli täpipealt sama üksildane kui Barbara ega käinud kusagil väljas, veetsid nad liiga palju aega ninapidi koos. Nad elasid purgisupist ja röstsaiast ning neil polnud mitte kunagi piisavalt palju kuuepenniseid gaasikamina jaoks. „Lucyt” Barbara vaadata ei saanud, sest tal polnud telerit, nii et pühapäevil pärastlõunati oli tema koduigatsus iseäranis terav. Kasu polnud ka manitsusest, et Blackpoolis olles igatseks ta terve pärastlõuna Londonisse. See tekitas Barbaras ainult tunde, et ta ei saaks mitte kuskil õnnelik olla. Vahel ta seisatas ja vaatas tööbüroode akendest sisse, kuid paistis, et naissoost telekoomikut ei vaja keegi. Mõnel ööl lamas Barbara voodis ja nuttis vaikselt omaenda lolluse pärast. Mida ta küll lootnud oli?

Marjorie ütles Barbarale, et too peaks reklaamide pärast The Stage’i ostma. Tema sõnul olid paljud tüdrukud Derry and Tomsis töötanud ning teepausi ajal The Stage’i lugenud, siis aga kadunud.

„Olen ma mõnest kuulnud ka?” küsis Barbara.

„Ilmselt ainult Margie Nashist,” ütles Marjorie. „Sa kindlasti oled kuulnud meid temast rääkimas.”

Barbara raputas pead, kibeledes kangesti kuulma uudist mõnest, kes on leidnud mingi salajase showbusiness-tunneli, mille kaudu poest välja pääseda.

„Margie tabati kolmanda korruse meestekempsus ühe kundega mehkeldamast ja siis tunnistas ta üles, et oli ühe seeliku varastanud. Tema ostis iga nädal The Stage’i.”

Ja laskmata end heidutada Margie Nashi hoiatavast loost, hakkas ka Barbara igal neljapäeval Kensington High Streeti metroojaama kõrvalt ajalehekioskist The Stage’i ostma. Aga talle jäi palju arusaamatuks. Leht oli täis kuulutusi, mis paistsid olevat salakirjas kirjutatud:

JÄRGMISE NÄDALA KUTSED

Shaftesbury – „Meie tubli Crichton”. Kenneth More, Millicent Martin, George Benson, David Kernan, Dilys Watling, Anna Barry, Eunice Black, Glyn Worsnip, Patricia Lambert (Delfont/Lewis/Arnold).

Keda siis õigupoolest järgmiseks nädalaks kutsuti? Ega ometi Kenneth More’i ja Millicent Martinit ja ülejäänuid? Nemad pidid ju ise teadma, et hakkavad kohe West Endi näidendis mängima. Kas kutsuti Barbarat ennast või temasuguseid tüdrukuid? Ja kui need salapärased kutsed võisid tõepoolest temasse või mõnesse temasugusesse puutuda, kust pidi Barbara teadma, kuidas neile reageerida? Kuupäeva ega kellaaega ega töökirjeldust ju polnud. Paljud etendused paistsid vajavat subretti, kuid Barbara ei teadnud, mis see subrett on, ja sõnaraamatut tal polnud ja lähima raamatukogu asukohta ei teadnud ta ka. Aga kui selle jaoks ingliskeelset sõna olemas polnud, oli ilmselt targem säärasest tööst eemale hoida, vähemalt seni, kuni Barbara veel tõeliselt meeleheitel polnud.

Vabad töökohad lehe tagaosas olid sirgjoonelisemad ning Barbaral ei tarvitsenud mitte midagi sõnaraamatust vaadata. Embassy Club Old Bond Streetil otsis nutikaid ja ligitõmbavaid seltsidaame. Nell Gwynne Dean Streetil vajas šõugörle ja/või tantsijaid, kuid kandideerima kutsuti „ainult ilusaid tüdrukuid”. Whisky A Go Go’s Wardour Streetil oli vaja kiisukesi miinimumpikkusega 168 sentimeetrit, kuid Barbara kahtlustas, et pikkus pole mitte ainus tingimus, ja seda, mis need teised olla võiksid, ta teada ei tahtnud.

Vajadus juurelda, kas ta on piisavalt ilus, et saada kiisukeseks või seltsidaamiks või šõugörliks, tekitas Barbaras vastikust. Ta kartis, et pole sama ilus, kui ta oli Blackpoolis olnud; või pigem, et tema ilu pole siin nii tähelepanuväärne. Ühel päeval luges ta personalirestoranis sõrmedel kokku tüdrukud, kes nägid põrutavad välja: seitse. Seitse kõhna kaunist olendit Barbara lõunavaheajal ainuüksi Derry and Tomsis. Kui palju neid järgmisel lõunavaheajal olla võis? Kui palju Selfridgesi ja Harrodsi ja Army and Navy kosmeetikaletis?

Kuid Barbara oli üsnagi kindel, et ükski neist tüdrukutest ei taha inimesi naerutada. See oli tema ainus lootus. Millest nad ka ei hoolinud – ja Barbara eriti ei uskunud, et nad üldse millestki väga hoolisid –, inimeste naerutamine see igatahes polnud. Inimeste naerutamine tähendas seda, et ajad silmad kõõrdi ja keele suust välja ja ütled asju, mis võivad kõlada rumalalt või naiivselt, ja ükski neist tüdrukutest punase huulepulga ning põrmustava põlgusega kõigi vanade või inetute vastu poleks seda eluilmaski teinud. Kuid talle see mingit edumaad ei andnud, siin küll mitte, veel mitte. Valmisolekust silmi kõõrdi ajada polnud Barbarale kosmeetika valdkonnas suurt kasu. Ilmselt ei oodanud ka Whisky A Go Go seda oma kiisukestelt.

Barbara hakkas Derry and Tomsis töötavaid kenakesi tüdrukuid kujutlema kaunite troopiliste kaladena, kes ujuvad akvaariumis aina edasi-tagasi vaikses pettumuses, et neil pole kuhugi minna ja midagi näha, mida nad pole miljon korda varem näinud. Nad kõik ootasid meest. Mehed pidid nad mauhti võrku püüdma ja koju viima ja veelgi väiksemasse akvaariumi panema. Sugugi mitte kõik neist tüdrukutest ei oodanud mehe leidmist, sest mees oli neil juba leitud, aga ega see ootamisele lõppu ei teinud. Mõned neist ootasid, et mees otsuse langetaks, ja mõned neist, õnneseened, ootasid, et mees, kes oli juba otsuse langetanud, piisavalt palju teenima hakkaks.

Barbara enda arvates meest ei oodanud, aga ta ei teadnud enam, mida ootab. Rongis oli ta endale öelnud, et kaks aastat ei kavatse ta kojuminekule mõeldagi, kuid kahe kuu pärast tundis ta, kuidas kogu ind ja isu temas hääbusid, kuni tema ainsaks sooviks jäi ligipääs telerile pühapäevasel ajal. Vaat mis töö oli Barbaraga teinud – töö ja purgisupp ja Marjorie adenoidid. Lucyks muutumine oli tal täiesti meelest läinud; ta üksnes tahtis Lucyt kuidagiviisi ekraanil näha.

„Tunned sa kedagi, kellel oleks televiisor?” küsis Barbara ühel õhtul Marjorie’lt.

„Ma ei tunne üldse kedagi, ja punkt,” ütles Marjorie.

Oli reede õhtu. Marjorie riputas parajasti gaasikamina kõrval sukki kuivatusrestile. „Aga enamik tüdrukuid elab niimoodi nagu meie.”

„Mõned neist elavad kindlasti kodus,” ütles Barbara.

„Jah,” ütles Marjorie. „Sa võid nendega sõbruneda ja nendega kinno minna ja nendega tantsima minna ja ühel päeval kutsuvad nad sind võib-olla pühapäeval koju teed jooma ja sa saad nende telekat vaadata.”

„Nii et see peab siis kavaler olema.”

„Sa võid nendega kohtama minna ja nendega tantsima minna ja nendega kinno minna ja nendega ukse peal vigurdada ja …”

„Selge-selge,” ütles Barbara süngelt. „Hakkab pilt tekkima küll.”

„Ma ütleksin, et kõige kiirem tee televiisorini on austaja. Neid on raske leida, aga nad on olemas küll.”

„Sa mõtled rikast abielumeest?”

„Sa ütlesid, et otsid telerit, mitte igavest armastust. Neil on salakorterid. Või nad saavad endale hotelli lubada. Korralikes hotellides on tubades televiisorid.”

Nii et selgus, et ka Barbara ootab meest. Muidugi ootab. Mis kärbes teda küll hammustanud oli, et ta oli uskunud, et suudab ilma meheta midagi tehtud saada? Miks ta alati pidas end teistest erinevaks? Polnud mõtet selle üle kaevelda. Või pigem, Barbara võib kaevelda, palju aga tahab, peaasi, et ta üritab samal ajal mõne mehega tutvuda, ja peaasi, et ta oma kaeblemise enda teada hoiaks. Kes see mees ka poleks, ilmselt ei tahaks ta õhtu otsa kuulata, kuidas Barbara maailma ebaõiglusest jahvatab. Tundus, et see ei saa sedavärki tüüp olla. Barbara pidi midagi muutma, ükskõik mida. Ta pidi tutvuma kellegagi, kes pole bussikonduktor või müüjatar. Võimalusi pidi kusagil leiduma. Aga kosmeetikaosakonnas neid polnud ning vaevalt neid ka Nell Gwynne’is oli.

„Kust sa seda kõike tead?” küsis ta Marjorie’lt, kes ei jätnud sellise tüdruku muljet, kel oleks rida austajaid.

„Mul oli vanasti mantlite ja kasukate osakonnas üks sõber,” ütles Marjorie. „Mõnel sealsel tüdrukul oli austaja. Kingaosakonnas ei teki seda muidugi kellelegi.”

„Miks muidugi?”

„Sa oled kindlasti märganud.”

„Mida?”

„No sellepärast me üldse kingades olemegi. Sest me ei näe seda sorti tüdrukute moodi välja, kes endale austaja leiaksid.”

Barbara tahtis Marjorie’le öelda, et too lõpetaks rumaluste rääkimise, kuid siis lasi ta mõttes mõned näod silme eest läbi ja taipas vaatluses ilmsiks tulnud tõde. Kõik kena välimusega tüdrukud olid kosmeetikas ja naisterõivastes. Eksisteeris valimisprotsess, mida keegi polnud kunagi maininud.

„Kas sa paariks päevaks parfümeeriasse ei saa?” küsis Marjorie.

„Miks parfümeeriasse?”

„Kosmeetika pole nii hea. Eriti palju mehi ei tule ju huulepulka ja ripsmetušši ostma või mis?”

Selle koha pealt oli Marjorie’l samuti õigus. Barbara ei suutnud meelde tuletada, millal ta oli viimati meest teenindanud.

„Aga lõhnaõli ostavad nad kingiks. Ja seda ostes flirdivad nad, nagu jaksavad. Nad tahavad, et sa seda endale randme peale pritsiksid, ja võtavad siis su käe, et saaks nuusutada.”

Barbara oli seda kodus R. H. O. Hillsis näinud, aga harva, ja mingi tagamõttega ei tehtud seda kunagi. Väikelinnas on inimesed ettevaatlikumad. Kui kellegi abikaasa midagi üritaks, saaks tema naine sellest õige pea teada.

„Kuule,” ütles Marjorie. „Austajat vigurdamine ei huvita. Lihtsalt tundus, et pean sind hoiatama.”

Barbara oli üllatunud. „Mis teda siis huvitab? Kui, tead küll, see teda ei huvita.”

„Oi, see huvitab teda küll. Lihtsalt see maadlusosa mitte.”

„Ma vist ei saa aru.”

„Ta ei taha maadelda. Maadlemine on lapsik.”

„Aga kui ta on härrasmees …”

„Ma arvan, et „austajaga” mõtteliselt kaasnev „härrasmees” on nagu tasuta lõuna. Kui need kaks asja kokku panna, tähendab see tegelikult vastupidist. Sa pole ju neitsi, ega?”

„Muidugi mitte,” ütles Barbara.

Tegelikult polnud ta selles kindel. Just enne iludusvõistlust oli tal Aidaniga mingi sahmerdamine olnud. Barbara oli otsustanud, et tahab enne Londonisse tulekut vaevast lahti saada. Aga Aidan osutus lootusetuks kobaks ja seega polnud Barbara oma ametlikus staatuses kindel.

„No igatahes võta arvesse, et sind on hoiatatud. Nemad juba ei hellita.”

„Tänan.”

Marjorie vaatas Barbarat ilmse ärritusega.

„Sa ju ikka tead, milline sa välja näed, ah?”

„Ei. Enne Londonisse tulekut oma arust teadsin. Aga siin on kõik teistmoodi. Mõõtkava on teistsugune. Kõik need kosmeetika- ja naistemoeosakonna tüdrukud, ja kui siis veel Kensington High Streetile minna …”

„Kõik need väikesed kondikubud?” küsis Marjorie. „Nende pärast ei pea sa muretsema. Jah, eriti moekas sa pole. Aga meestel on sellest ükskõik. Hullu juttu ajad.”

„Oi,” ütles Barbara. „Tänan.”

„Sa oled nagu Sabrina.”

Barbara püüdis mitte silmi pööritada. Ta vihkas Sabrinat, seda tüdrukut, kes „Arthur Askey Show’s” lihtsalt kaamera ees seisis, naeratas ja oma tobeda büstiga eputas. Ta oli kõige selle vastand, mis Barbara tahtis olla, ja tegi kõike vastupidiselt sellele, mida Barbara tahtis teha.

„Sul on rind, piht, juuksed, jalad, silmad … Kui ma oleksin veendunud, et sind siin ja kohe lihakirvega maha lüües saaksin endale poole sellest, mis sul olemas on, raiuksin su hetkegi mõtlemata tükkideks ja vaataksin pealt, kuidas sa nagu siga verest tühjaks jookseksid.”

„Tänan,” ütles Barbara.

Ta otsustas keskenduda komplimendile, mitte talle avanenud hirmuäratavale pilguheidule korterikaaslase hinge. Eriti murettekitav oli Marjorie valmisolek teha seda kõike, raiuda ja verd lasta ja maha lüüa, üksnes teatud protsendi kadestamisväärsete eeliste nimel. Selles pea kohal rippuvas Damoklese mõõgas oli midagi, mis muutis selle tõenäolisemaks, kui Barbarale oleks meeldinud.

„Sa ei tohiks õhtute viisi kodus passida ja vaadata, kuidas ma aluspesu kuivatan. Sa peaksid iludusvõistlustel osalema.”

„Ära ole tobu,” ütles Barbara. „Miks ma peaksin midagi sellist tegema?”

Järgmisel päeval palus Barbara vaid selleks, et näha, kui kerge on austajat leida, tuttaval parfümeerialeti tüdrukul temaga pärast lõunat kohad ära vahetada. Eksperimendi tulemused olid jahmatavad: tuli vaid sisse lülitada lambike, mis näitas, et sa otsid austajat. Barbaral oli hea meel, et ta polnud selle lüliti asukohta teismeeas teadnud, sest Blackpoolis oleks ta end kõikvõimalikesse jamadesse mässinud – jamadesse, mida põhjustavad abielumehed, kel on seitse vaibapoodi või kes laulavad talveaia etendustes.

Valentine Laws polnud suurem asi saak. Ilmselt oleks Barbara pidanud ta vette tagasi viskama, kuid ta tahtis asja kallale asuda. Valentine Laws oli temast vähemalt viisteist aastat vanem ning lõhnas piibutubaka ja Wrighti söetõrvaseebi järele. Kui mees esimest korda parfümeerialeti juurde tuli, oli tal laulatussõrmus sõrmes, aga kui ta paari minuti pärast naasis, ilmselt selleks, et Barbarat pikemalt takseerida, oli sõrmus kadunud. Rääkima hakkas ta Barbaraga alles kolmandal ringil.

„Niisiis,” lausus Valentine Laws, just nagu oleks jutuläte hetkeks kuivale jäänud. „Kas käite ise palju väljas?”

„Ah, eks te tea,” vastas Barbara. „Mitte nii palju, kui isutaks.”

„„Kui isutaks”,” ütles mees. „Imearmas. Kust kandist te olete? Las ma arvan ära. See on mul käpas. Eks ma tean küll, et kuskilt ülevalt põhjast, aga kust, vaat see on küsimus. Yorkshire’ist?”

„Lancashire’ist. Blackpoolist.”

Mees vahtis vähimagi piinlikkuseta Barbara rinnapartiid.

„Sabrina on Blackpoolist, eks?”

„Ma ei tea, kes see Sabrina on,” ütles Barbara.

„Ausalt? Ma arvasin, et te kõik olete tema üle väga uhked.”

„Aga vaat ei ole,” ütles Barbara. „Sest me pole temast kuulnudki.”

„Igatahes näeb ta teie moodi välja,” ütles Valentine Laws.

„Tubli tüdruk.”

Mees naeratas ja küttis aga edasi. Barbara vestlusoskus ei huvitanud teda vähimatki. Teda huvitas Barbara, sest Barbara nägi Sabrina moodi välja.

„Noh, miss Blackpool.” Barbara vaatas meest ehmunult, kuid see oli lihtsalt selline kild. „Millistesse kohtadesse teile meeldiks minna?”

„Ega igaühele ei pea kõike välja lobisema.”

Barbara oleks tahtnud endale jalaga virutada. Seda tooni oleks ta kodukandis kasutanud talveaias mõnele teddy boy’le korvi andes, kuid siin polnud sellest mingit kasu. See oli vigurdamine, aga Marjorie oli Barbarat vigurdamise eest hoiatanud. Barbara õnneks ja ehk seetõttu, et Valentine Laws polnud laupäevaõhtuste tantsupidude stiilis nähvamiste ja ninnakargamistega harjunud, ei teinud mees tema väiksest upsakusesähvakust välja.

„Eks ma püüa teid veenda,” ütles mees kannatlikult. „Aga mul on teile ettepanek.”

„Võin selle peale kihla vedada,” ütles Barbara.

Ta ei saanud sinna midagi parata. Ta oli kogu elu või pigem selle osa elust, mille vastu mehed huvi tundsid, üritanud neid eemale tõrjuda. Nüüd pidi ta ühtäkki teistmoodi käituma ja aastaid vajalikuks osutunud refleksi maha suruma.

„Ja õigesti teeksite, kui kihla veaksite. Võidaksite raha. Ma ju ei räägiks teiega, kui mingit ettepanekut ei oleks, ega ju?”

Barbara jäi selle otsekohese selgitusega rahule ja naeratas.

„Ma lähen koos ühe sõbraga õhtustama. Ühe kliendiga. Ta võtab daami kaasa ja tegi ettepaneku, et ka mina võtaksin.”

Oma eelmises elus oleks Barbara maininud mehe laulatussõrmust, kuid nii palju oli ta juba targem.

„Miks ka mitte.”

Televiisorist oli ta ikka veel kaugel, aga algus oli tehtud.

Marjorie soovitas Barbaral töölt midagi selga laenata. Selgus, et kõik teised tüdrukud tegid nii. Barbara läks lõunavaheajal kotiga üles, rääkis ühe tüdrukuga paar sõna juttu, võttis kaasa elegantse punase põlvini kleidi, millel oli sügav dekoltee. End väljaminekuks sättides meenus talle, milline ta on suuteline välja nägema, kui ta veidi pingutab, veidi huulepulka paneb, natuke säärt näitab. Ta polnud seda ammu teinud.

„Sa tuhat ja tuline,” ütles Marjorie ja Barbara naeratas.

Valetine Laws oli broneerinud Talk of the Townis laua, et näha esinemas tädi Marie lemmiklauljat Matt Monrod. Plakatitelt sissepääsu juures nägi Barbara, et teistel õhtutel võinuks seal esineda The Supremes või Helen Shapiro või Cliff and the Shadows, inimesed, kellest tüdrukud töö juures oleksid tahtnud kõike viimseni kuulda. Matt Monro oli pärit teisest ajajärgust, ajajärgust, mille eest põgenemiseks oli Barbara Blackpoolist lahkunud. Kui teda laua juurde juhatati, märkas ta, et võib vabalt olla kõige noorem inimene ruumis.

Valentine Laws ootas teda lava kõrval neljases lauas. Mehe teised külalised polnud veel kohale jõudnud. Ta tellis Barbaralt küsimata talle Dubonnet’d sidrunimorsiga ning nad rääkisid tööst ja Londonist ja ööklubidest, ja siis tõstis mees pilgu ja naeratas.

„Sidney!”

Kuid Sidney, väike kiilaspäine vuntsidega mees, ei paistnud Valentine’i nähes rõõmustavat ning siis muutus Valentine’i näoilme liiga keeruliseks, et Barbara oleks sellest midagi välja lugeda osanud. Kõigepealt oli naeratus, siis naeratus haihtus ja järgnes silmade kiire, šokeeritud pungitamine. Siis naeratus naasis, kuid soojust ega heameelt selles polnud.

„Audrey!” ütles Valentine.

Audrey oli erklilla ja kohatult pika kleidiga suurt kasvu naine. Barbara oletuse kohaselt pidi ta olema Sidney abikaasa. Ja olukorda jälgides hakkas Barbara mõistma, et tegu oli möödarääkimisega. Sidney oli arvanud, et tulekul on õhtuveetmine üht laadi daamide („prouad”, „meie tublid naisukesed”, selles vaimus) seltskonnas, kuid Valentine oli kutsunud Barbara eeldusel, et tegu on hoopis teist laadi õhtuveetmisega, sellisega, mis hõlmab daame, aga mitte omi daame. Küllap oli neil vanasti mõlemat sorti õhtuid olnud, siit ka segadus. Rahakate abielumeeste elu oli nii keerukas ja niivõrd pettusi tulvil, nende salakeel nii kahemõtteline, et Barbara imestas, miks seda laadi äpardusi kogu aeg ei juhtunud. Võib-olla juhtuski. Võib-olla oli Talk of the Town täis laudu, kus rabavalt eri vanuses naised istusid ja teineteisele otsa põrnitsesid.

„Meil Valentine’iga on baari juures üks väike asi arutada,” ütles Sidney. „Palun vabandage meid viieks minutiks.”

Valentine tõusis, noogutas naiste poole ja järgnes Sidneyle, kes vihaselt minema kõmpis. Paistis, et sel arusaamatusel on tagajärjed. Sidney tubli naisuke saab aru, kes Barbara on ja mida ta endast kujutab; küllap jõuab ta järeldusele, et on olnud teisi, sarnaseid õhtuid, kuhu teda pole kutsutud. Kui Valentine’il oleks nupp kiiremini nokkinud, oleks ta võinud Barbarat tutvustada oma nõona, oma sekretäri või kriminaalhooldajana, kuid Valentine oli lasknud end Sidneyl peapesuks minema vedada ning jätnud naised omaenda järeldustele jõudma.

Audrey räntsatas Barbara vastu istuma ja vaatas talle otsa.

„Ta on muuseas abielus,” ütles ta viimaks.

Barbara kahtles sügavalt, kas ta jõuab veel Matt Monro laulmist kuulda, ja mõtles seetõttu, et võib sel juhul võimalikult palju nalja saada. Ta vaatas Audreyle otsa ja turtsatas põlglikult naerma.

„Kellega?” küsis ta. „Ma tapan selle naise ära.” Ja ta naeris uuesti vaid selleks, et näidata, kuivõrd vähe ta Audrey uudise pärast muretseb.

„Ta on abielus,” kinnitas Audrey. „Joaniga. Ma olen seda naist kohanud. Nad on kaua abielus olnud. Lapsed ja nii edasi. Nad pole enam isegi lapsed mitte. Poiss on kuusteist ja tütar õpib õenduskolledžis.”

„Noh,” ütles Barbara, „Valentine ei saa suurem asi isa olla. Ta pole kaks aastat ainsatki ööd kodust eemal viibinud.”

„Kodust?” küsis Audrey. „Te elate koos?”

„Ah, asi pole üldse nii hull, kui tundub,” ütles Barbara. „Me peaksime järgmise aasta juunis abielluma. Aga kui see, mida te räägite, on tõsi, on Valentine’il esmalt mõistagi kõvasti seletamist.” Ja Barbara puhkes kolmandat korda naerma ning vangutas kogu selle jaburuse üle pead. Valentine! Abielus! Ja veel lapsukesed ka!

„Olete te nende väidetavate lastega kohtunud?”

„Ee,” ütles Audrey, „ei.” Barbara täheldas rahuldustundega, et naisesse oli pugenud tilluke kahtluseuss. „Aga ma olen Joaniga nendest rääkinud. Meil Sidneyga on endal ka kaks teismelist.”

„Ahaa,” ütles Barbara. „Rääkinud. Me kõik võime rääkida. Ma võin praegu teiega rääkides viisteist last välja ludistada. Plumps-plumps-plumps-plumps-plumps …”

Viisteist last tähendaks liiga palju plumpse, mõistis Barbara nüüd. Kuna samas vaimus jätkates paistaks ta hullumeelne, jättis ta loendamise järele.

„Või vähemalt viis,” ütles ta.

„Mida te sellega öelda tahate?”

„Et rääkimine pole sama mis nägemine, ega ju?”

„Kas te tahate öelda, et Joan mõtles nad välja?”

„Ausalt öeldes arvan ma, et see Joan ise võib väljamõeldis olla.”

„Kuidas ta saab väljamõeldis olla? Ma ju kohtusin temaga!”

„Jah, aga teate ise, millised nad on. Tahavad vahel ilma meieta õhtut veeta, kui mõistate, mida ma öelda tahan. Üsna süütu lugu. Või vähemalt mina arvan nii.”

„Te tahate öelda, et Joan oli mingisugune …”

„Ei-ei. Valentine lihtsalt tahtis seltsi. Mina olin ilmselt samal ajal kinos või kusagil mujal.”

„See polnud noor naine,” ütles Audrey.

„No see on ju päris armas, et Valentine tahtis kellegi omavanusega õhtut veeta.”

Audrey juurdles tema kallal toime pandud keeruka pettuse üle ja raputas pead.

„Ma ei suuda seda uskuda,” ütles ta. „Kui kentsakas.”

Sidney ja Valentine tulid jälle sõpradena lauda tagasi.

„Ma peaksin teid nagu kord ja kohus teineteisele tutvustama,” ütles Valentine. „Audrey, see on Barbara. Ta töötab mu kontoris ja on Matt Monro järele lausa hull. Nii et kui Joan täna pärastlõunal haigeks jäi …”

Sidney abikaasa vaatas Barbarat hämmeldunult ja siis raevukalt.

„Meeldiv tutvuda, Audrey,” ütles Barbara ja läks oma mantlit võtma.

Barbara oli paariminutilist jutuajamist Audreyga veidral moel nautinud, sest see oli võimaldanud tal osaleda sketšis, mille ta ise oli kohapeal valmis mõelnud. Barbara meelest oli materjali hõredust arvestades olnud tegu täitsa kobeda etteastega. Kuid siis kadus adrenaliin tema kehast ning garderoobisabas seistes oli ta täpselt sama tusane nagu Londonis ikka. Barbara oli Marjorie’ga peetud jutuajamisest saadik endale korrutanud, et valik tema ees on masendav, kuid selge: ta võib töötada kosmeetikaletis või haakida end külge Valentine Lawsi sugustele meestele lootuses, et need viivad teda ta sihtpunktile paari tolli jagu lähemale. Aga Barbara oligi end Valentine Lawsi sugusele mehele külge haakinud ning tundnud end lõpuks litsaka ja rumalana, ja järgmisel päeval pidi ta ikkagi uuesti kosmeetikaleti taga olema. Barbara tahtis nutta. Koju tahtis ta päris kindlasti. Tema mõõt oli täis. Ta sõidab koju ja abiellub mehega, kellel on mitu vaibapoodi, ja sünnitab talle lapsi, ja mees hakkab teiste naistega ööklubis käima ja Barbara jääb vanaks ja sureb ära ja loodab, et järgmine kord veab paremini.

Ja teel Talk of the Townist välja kohtus ta Brianiga.

Barbara oleks trepist üles väljapääsu poole minnes Brianiga äärepealt kokku põrganud. Mees ütles tere ja Barbara käskis tal uttu tõmmata ja mees tegi ehmunud näo.

„Te ei mäleta mind, jah?”

„Ei,” ütles Barbara ja tal oli hea meel, et ei mäletanud. Mees polnud ilmselgelt mäletamist väärt. Täitsa nägus oli ta küll ja seljas oli tal pealtnäha väga kallis ülikond, aga ta oli veelgi vanem kui Valentine Laws. Tema juures polnud mitte kui midagi usaldustäratavat.

„Me tutvusime selle Arthur Askey filmi esilinastusel, kus te mängisite.”

„Ma pole üheski filmis mänginud.”

„Oi,” ütles mees. „Vabandust. Te siis polegi Sabrina?”

„Ei ole ma jah mingi kuradi Sabrina, kurat võtku. See kuradi Sabrina on, kurat võtku, minust palju vanem. Ja jah, ta tuleb jah minuga ühest kandist, ja jah, tal on suur büst. Aga kui ükski teist kunagi mõnd naist ülaltpoolt kaela vaataks, õpiksite te meil vahet tegema.”

Mees mugistas naerda.

„Palun väga vabandust,” ütles ta. „Mul on hea meel, et te Sabrina pole. See polnud eriti hea film ja tema oli kirjeldamatult kehv. Kuhu te muidu lähete?”

„Koju.”

„Te ei tohi veel koju minna. Matt Monro pole ju veel alustanudki.”

„Miks ma ei tohi koju minna?”

„Sest te peaksite siia jääma ja ühe klaasikese jooma. Ma tahan teie kohta kõike teada.”

„Selles ma ei kahtle.”

Selle mehega võis Barbara vigurdada, sest Barbara ei tahtnud temast midagi ja tal oli üldse kõigist meestest kõrini.

„Ma pole see, kelleks te mind peate,” ütles mees.

„Ma ei pea teid mitte kellekski.”

„Ma olen väga õnnelikus abielus,” ütles mees.

Ühtäkki ilmus tema kõrvale naeratav, kütkestav naine. Ta oli mehest natuke noorem, aga ei midagi skandaalset.

„Siin ta ongi,” ütles mees. „See on minu abikaasa.”

„Tere,” ütles naine. Ta ei paistnud Barbara peale vihane olevat. Ta lihtsalt tahtis, et teda tutvustataks.

„Mina olen Brian Debenham,” ütles mees. „Ja see on Patsy.”

„Tere,” ütles Patsy. „Sa oled nii ilus.”

Barbara hakkas aimu saama, millega siin võib tegu olla. Kusagilt tema fantaasia soppidest tuli abielupaar, kes üritas talle külge lüüa. Ta ei osanud sellele isegi nimetust anda.

„Ma üritan teda veenda, et ta meie seltsis klaasikese jooks,” ütles Brian.

„Ma saan aru küll, miks,” ütles Patsy ja mõõtis Barbarat pilguga. „Ta on täpselt sinu vurhvi. Ta näeb välja nagu Sabrina.”

„Talle vist ei meeldi, kui inimesed niimoodi ütlevad.”

„Ei meeldi jah,” ütles Barbara. „Ja mulle ei meeldi, kui mees üritab oma abikaasa silme all mulle külge lüüa.”

See tõlgendus tundus kõige ohutum. Kuna Barbaral selle teise asja jaoks sõna puudus, ei üritanudki ta neid selles süüdistada. Selle, mis on subrett, kavatses ta kindlasti välja uurida. Mine tea, järsku nad üritasidki temast subretti teha.

Brian ja Patsy hakkasid naerma.

„Oi, ega ma ei ürita teile külge lüüa,” ütles mees. „Asi pole seksis. Asi on milleski veel riivatumas. Ma tahan teie pealt teenida. Ma olen teatriagent.”

Barbara läks oma mantliga garderoobi tagasi ja siis kõik pihta hakkaski.