Читать книгу Naljakas tüdruk - Nick Hornby - Страница 4

Briani pealekäimisel ei läinud Barbara enam Derry and Tomsi tagasi.

„Ma pean kaks nädalat ette teatama.”

Ta oli juba helistanud ja end haigeks valetanud, et Brianit tolle kontoris külastada. Rohkem vabu päevi Barbara võtta ei saanud.

„Miks?”

„Miks?”

„Jah, miks?”

„Sest …” Barbarale ei tulnud meelde ühtki põhjust peale selle, et reeglid näevad niimoodi ette. „Kuidas ma üüri makstud saan?”

„Ma leian sulle tööd.”

„Mul on kohe raha vaja.”

„Ma panen sulle paar nädalat õla alla. Isegi kuu. Kui palju sa teenid, kakskümmend naela nädalas? Ma ei lase sul kaheksakümne naela nimel tööst ära öelda.”

Barbara ei teeninud kaugeltki kakskümmend naela nädalas. Katseaja lõppemisest saadik oli ta olnud ainult kaheteistkümne peal.

„Aga mis tööst ma ära ütlen? Ma pole elu sees mitte kuskil näidelnud.”

„See ongi asja ilu, kullake. Kogemust pole vajagi. Isegi näitlemist pole vaja. Ma ei maini Sabrinat enam kunagi. Aga sa oled ehk märganud, et ta pole just Dorothy Tutin. Kallike, sa pead ainult ühe koha peal seisma, ja inimesed valavad mind rahaga üle. Osa sellest rahast annan ma sulle edasi. Ausalt, see on maailma lihtsaim mäng.”

„Kõlab küll maailma vanima mängu moodi.”

„Ära ole küüniline, kullake. See on mu töö. Kuula. Kas sa tead, mis on subrett?”

Barbara ohkas ja pööritas silmi. Ta kavatses niipea, kui ta Briani kabinetist lahkunud on, mõne raamatukogu leida.

„Sa oled läbi ja lõhki subrett. Ja kõik tahavad subrette. Aga tegelikult ei pruugi sa isegi subrett olla. Inimesed hakkavad sulle kõvasti raha maksma ainuüksi selle eest, et sa oleksid sina ise. Tee lihtsalt seda, mida ma käsin sul teha, ja siis oleme kõik rahul.”

„Mida sa käsid mul teha?”

„Ma käsin sul kohtuda inimestega ja need inimesed käsivad sul mingeid asju teha. Naeratada. Edasi-tagasi kõndida. Ajada rinna ette või tagumiku taha. Midagi sarnast. Sa saad meil niuh-näuh mõne stuudioga lepingu peale. Ja enne kui sa arugi saad, on igal alla seitsmekümneaastasel mehel aiatööriistade kuuri seina peal pilt, kus sul on bikiinid seljas.”

„Ma panen selga, mida nad aga tahavad, peaasi, et nad mul näidelda lubavad.”

„Sa tahad mulle öelda, et sa tõepoolest tahadki näidelda?”

„Ma tahan saada naiskoomikuks,” ütles Barbara. „Ma tahan saada Lucille Balliks.”

„Aa,” ütles Brian süngelt. „Mjah. See on muidugi hoopis teine tera.”

Näitlemisiha oli Briani elu hukatus. Nii palju ilusaid sahvtiseid tüdrukuid, ja pooled neist ei tahtnud kalendris poseerida ega avamistel üles astuda. Nad tahtsid kolme repliiki BBC telelavastuses vallasemadest söekaevanduste sügavustes. Brian ei saanud sellest soovist aru, kuid sõlmis sidemeid produtsentide ja casting’u juhtidega ning saatis tüdrukuid ikkagi prooviesinemistele. Kui neile oli korduvalt ära öeldud, muutusid nad märksa järeleandlikumaks.

„Niipalju kui mina mäletan, ei jäänud Lucille Ballil midagi muud üle. Aastakesi kogunes juba kukile ja keegi ei andnud talle enam romantilisi peaosi, nii et ta pidi hakkama naljakaid nägusid tegema. Sul ei pruugi veel aastaid sellele mõelda. Pigem isegi aastakümneid. No vaata ennast.”

„Ma tahan prooviesinemistele minna.”

„Ma siin üritan sulle selgeks teha, et sa ei pea prooviesinemistele minema. Sa võiksid hakata modelliks, ja siis saad sa igasse filmi, kuhu aga tahad.”

Kui palju kordi oli Brian sedasama kõnekest pidanud? Tühja nad teda kuulasid.

„Igasse filmi, kuhu aga tahan, peaasi, et ma suud lahti ei teeks.”

„Ma ei kavatse sind igavesti rahaliselt toetada.”

„Sa arvad, et kui ma suu lahti teen, pead sa mind igavesti rahaliselt toetama?”

„Seda ma ei öelnud.”

„Saada mind prooviesinemistele.”

Brian kehitas õlgu. Mis teha, Barbaraga tuli pikemat teed mööda minna.

Järgmisel hommikul pidi Barbara Marjorie’le seletama, et ta ei tule koos temaga tööle, sest üks mees, kellega ta oli ööklubis tuttavaks saanud, maksab talle peale, et ta ei läheks.

„Mis sorti mees?” küsis Marjorie. „Ja on seal veel temasuguseid? Ma tean, et ma olen ainult kingaosakonnas, aga sa võid talle öelda, et ma tõesti teeksin mida tahes.”

„Ta on agent.”

„Kas sa tema luba nägid või mis see üldse on, mis agendina tegutsemiseks olemas olema peab?”

„Ei. Aga ma usun teda.”

„Miks?”

„Sest ma käisin eile tema kontoris. Tal oli sekretär ja kirjutuslaud …”

„See on nii levinud.”

„Mis asi?”

„Hangitakse endale sekretäre ja kirjutuslaudu. Inimeste petmiseks. Huvitav, kas see kirjutuslaud on seal ikka veel alles, kui sa täna sinna tagasi lähed.”

„Tal olid kartoteegikapid.”

„Küll sa võid ikka naiivne olla, Barbara.”

„Aga mida ta minult siis välja petab?”

„Ma ei pea seda puust ja punaseks tegema.”

„Sa arvad, et inimesed hangivad endale sekretäre ja kirjutuslaudu ja kartoteegikappe, et nad saaksid tüdrukuid võrgutada? Tundub hirmus vaevarikas.”

Marjorie ei lasknud end kõigutada, aga Barbara pidi ilmselgelt ise järeldustele jõudma.

„Kas ta on sulle raha andnud?”

„Veel mitte. Aga ta lubas.”

„Oled sa selle raha väljateenimiseks midagi teinud?”

„Ei!”

„Oh sa armas aeg.”

„Aga see on ju hea, või kuidas?”

„Ma hästi ei usu. Jumal teab, mida ta sinult ootab, kui ta sulle juba raha andnud on.”

Barbara oleks end narrilt tundnud, kui Brian poleks teda kohemaid prooviesinemistele saatnud. Telefoni tal polnud, nii et ta alustas päeva hunniku kolmepennistega ja käiguga nurgapealsesse telefoniputkasse; kui Brianil talle midagi pakkuda polnud, andis ta sekretärile korralduse seda kohemaid öelda, nii et teist münti Barbara pilusse ei pannudki.

Esimene prooviesinemine oli farsile „Ringiratast mööda aeda”. See rääkis … Ah, rääkis millest rääkis. See rääkis noortest aluspesus naistest ja iharatest abielumeestest, kes, püksid rebadel, vahele jäävad, ja nende jubedatest mornidest kaasadest. Tegelikult rääkis tükk sellest, et inimesed ei seksi siis, kui nad seksida tahavad. Barbara oli märganud, et sellest rääkis suur osa briti komöödiatest. Seks ei tulnud mitte hiljem päevavalgele, vaid inimesi takistati alati enne, kui nad selleni üldse jõudnud olid. See masendas teda.

Näidendit lavastati ühes teatriklubis Charing Cross Roadi lähistel. Produtsent rääkis Brianile, et tavalises teatris oleks tsensor selle ära keelanud.

„See on muidugi täielik rumalus. Tsensor ei kergitaks selle peale kulmugi. Aga nad tahavad sulle sellist muljet jätta,” ütles Brian.

„Miks nad tahavad sellist muljet jätta?”

„Ise sa lugesid,” ütles Brian. „Meeleheitlik punnitamine. West Endis ei peaks see kaht etendustki vastu. Aga niiviisi saavad nad müüa mõned piletid tohmanitele, kes arvavad, et neile näidatakse midagi, mis on traditsioonilise näitekunsti jaoks liiga häbematu.”

„See pole üldsegi naljakas.”

„Siin pole nalja mitte kröömikestki,” ütles Brian. „Aga see on komöödia. Ise sa ütlesid mulle, et tahad komöödiat teha.”

Barbara sai aru küll, et see oli mõeldud talle karistuseks. Brian saadab ta kandideerima kamalutäiele hirmsatele tööotsadele, ja lõpuks esineb Barbara, ujumistrikoo seljas, mõnes telemängus ja Brian on rahul.

Ta luges tüki prooviesinemiseelsel õhtul uuesti läbi. See oli veelgi hullem, kui ta oli arvanud, aga ta tahtis seal nii-nii väga mängida, et kartis selle isu kätte minestada.

Barbara tegelaskuju nimi oli Polly, ja Polly oli see, kellega kesksel tegelasel, pirtsu-turtsu kaasaga abielumehel mitte kordagi armatseda ei lastud. Barbara istus väikeses luitunud klubis ühe laua taha ning lavastaja, kollaselaiguliste hõbedaste juustega kuuekümnendates eluaastates mees, luges Barbara stseenides teisi osi. Barbara hakkas oma repliike ette kandma – enda arvates täitsa enesekindlalt ja naksakalt.

„„Siin me seda teha ei saa. Su naine ju magab üleval.””

Aga kohe, selsamal hetkel, kui Barbara oli suu avanud, hakkas lavastaja pead raputama.

„Oled see tõesti sina või katsetad sa midagi?”

Nii peene mehega nagu see siin polnud Barbara varem ühes ruumis viibinud. Isa võtaks juba ainuüksi seda kohtumist asitõendina, et Barbara elu Londonis on vapustav seltskondlik triumf.

Barbara hakkas otsast pihta, ilma et oleks midagi teistmoodi teinud, sest ta ei saanud aru, millest see mees räägib.

„Oledki selline, jah?”

„Milline?”

„Selline.” Lavastaja nookas tema suu poole. „Aktsendiga.”

„See pole aktsent. Ma räägingi niimoodi.”

„Teatris tähendab see aktsenti.”

Lavastaja ohkas ja hõõrus silmi.

„Ma olen kuuekümne kolme aastane,” ütles ta. „Ma olin nooruse poolest kõigi aegade teine lavastaja, kes eales Bristoli Old Vicis töötanud. See on kõige halvem näidend, mida ma eales lugenud olen. Me kohtume võib-olla mu karjääri kõige madalamas punktis ja miski ei anna lootust, et ees seisaksid paremad ajad. Ükskõiksus antaks mulle ehk andeks, sa kindlasti nõustud minuga. Ja ometi pole mul ükskõik. Ja kui ma sind sellesse lavastusse võtaksin, näitaks see, et ma olen alla andnud, mõistad?”

Barbara ei mõistnud ja nii ta ka ütles.

„Miks sa vastu punnid?”

„Ma ei punni.”

„Näidendis. Sa punnid vastu. Ja enne kui ma jätkan, peaksin ma ütlema jaa-jaa-jaa, Albert Finney, Tom Courtenay, Richard Burton, noored vihased mehed ja kraanikausirealism, suurepärane, suurepärane. Aga siin pole paraku ühtki kraanikaussi näha. Selle näidendi pealkiri on „Ringiratast mööda aeda”. Niisiis. Miks sa vastu punnid? Häälduse järgi otsustades oled sa eluaeg krõbekartulit müünud, kaks penni kott. Sa ju ometi laseksid Nigeli-sugusel mehel endaga teha, mida ta aga tahab? Vaata, mul on vaja, et publik seda usuks. Ma olen hukule määratud, ma tean. Ma olen dinosaurus. Sellised asjad lähevad mulle korda.”

Barbara rappus raevust, kuid mingitel arusaamatuks jäävatel põhjustel ei tahtnud ta, et lavastaja seda näeks.

„See selleks. Tubli tots, et tulid ja proovisid.”

Barbara tahtis selle mehe meelde jätta. Tal oli tunne, et ei näe teda enam iialgi, sest mees oli väsinud ja vana ja tarbetu, aga tema ise polnud. Kuid Barbaral oli vaja selle mehe nime teada saada, juhuks kui tal peaks kunagi olema võimalust talluda selle mehe käel, kui too endavalitud ameti küljes parajasti ohtlikult kõlkuma peaks.