Читать книгу Maski varjus - Nicola Cornick - Страница 6

London, aprill 1805

Nartsiss – valelikkus

„Mida kõike ma Inglismaa heaks ei tee.” Major Nick Falconer astus sammu tagasi ja heitis kiire pilgu markii Kinlossi Londoni mõisa halli seinal kõrguvasse peeglisse. Markii ise oli linnast väljas, mis Nicki arvates asjale ilmselt vaid kasuks tuli. Tema vanaonu oli kurikuulus oma kõrkuse poolest ning kui ta oleks oma pärija skandaalset välimust näinud, oleks ta raevu läinud.

Nick pöördus noormehe poole, kes nõjatus vastu üht marmorsammast ning kelle sinistes silmades oli kelmikas pilk.

„Kuidas ma välja näen, Anstruther?”

„Teie välimus on üsna šokeeriv, söör,” vastas Dexter Anstruther viisakalt. „Lint on kena lisand, nagu ka parfüüm ja embleem.”

Nick naeris. „Ja see jakk? Üsna dändilik minu arvates.”

„Palju hullem kui dändilik,” lausus Anstruther, naeratus huulil tukslemas. „Palun vabandust, söör, kuid te näete välja nagu äärmiselt kahtlaste seksuaalsete kalduvusega prostituut. Pentsik vennike, nagu mu isa öelnud oleks.”

„Ma annan endast parima,” vastas Nick. Ta võttis oma kübara, millel oli lai äär ning mida ehtis koketeeriv oranž sulg.

„See koht, kuhu te lähete,” ütles Anstruther, „see klubi...”

„Kana ja Raisakotkas,” sõnas Nick.

„Jah.” Anstruther näis end natuke ebamugavalt tundvat. „Kas seal on tõesti nii, et ei saa kindel olla, kas... Ma pean silmas, et seal on mehed ja naised...”

„Ja mehed võivad olla riides nagu naised ja naised nagu mehed,” lõpetas Nick irvitades. „Nii ma kuulnud olen. Liiga šokeeriv koht sinusuguste noorukite jaoks, Anstruther.”

„Mehed riides nagu naised,” pomises Anstruther käega otsaesist hõõrudes. „Kuidas saab selline asi kütkestav olla?”

„Ma arvan, et sellise koha veetlus seisneb selle kahemõttelisuses,” vastas Nick. „Seal pidavat käima ka mõned Londoni kõige kaunimad kurtisaanid ning eristada neid naisterõivaid kandvatest meestest olevat üsna raske.”

„Armas jumal,” lausus Anstruther vaevukuuldavalt. „See on nii... ebabritilik.”

„Olge õnnelik, et te ei pea minuga kaasa tulema,” ütles Nick lohutavalt. Ta vaatas oma kaaslast, kes nägi oma mustas õhturiietuses tagasihoidlik välja. Dexter Anstrutheri oli talle tema praeguses ülesandes abiliseks määranud ei keegi muu kui siseminister isiklikult. Noormees oli alles möödunud aastal Oxfordi ülikooli lõpetanud, kuid ta oli tark, diplomaatiline ja töökas, ning Nicki praegune ettevõtmine – pidurdada oma nõo, krahv Rashleigh’ üha ohjeldamatumaid liialeminekuid – nõudis kellegi täiesti diskreetset abi. Dexter Anstruther vastas nendele nõudmistele perfektselt.

„Kuidas teie riietuksite, kui peaksite külastama Kana ja Raisakotkast, Anstruther?” uuris Nick.

„Sellena, kes ma olen – pigem ühe allasurutud inglise härrasmehena,” vastas Anstruther nukralt, vaadates Nicki omajagu värvikat rõivastust, „kui taolise eputava dändina, keda ma enda ees näen – suurima lugupidamisega, söör.” Ta ajas end sirgu, käsi taskutesse surudes. „Mis siis saab, kui lord Kinloss sellest kuulma peaks, söör? Ta saab ataki. Markiisi pärija halva kuulsusega majas!”

„Ma tunnen seal arvatavasti veel nii mõnegi aadliku ära,” lausus Nick, „nii et mitte keegi ei saa näpuga minule näidata.”

Anstruther raputas pead. „Teid sellisena nähes, söör, on raske uskuda, et teil on halastamatu inimese reputatsioon.”

Nick kohendas oma pööraselt pitsilist kraed. „Tänan, Anstruther. Kahjuks on mul ka ebaõnn olla Rasleigh’ nõbu.”

„Ning te olete parim laskur Inglismaal ja üks Gentleman Jacksoni parimaid rusikavõitlejaid,” ütles Anstruther imetleva häälega.

Nick naeratas. „Asja juurde tagasi tulles, Anstruther, lord Hawkesbury teab, et ma jään diskreetseks, sest ükskõik, kui palju ma oma nõbu ka vihkan, on see ikkagi peresisene asi.” Ta kallutas pead küljele ning tegi oma põsele väikese sünnimärgikujutise laigu. „Mis te arvate, läheb see liiale?”

„Te näete välja nagu bordelliperenaine, söör.”

„Just see stiil, mida ma saavutada tahtsin,” lausus Nick.

„Lord Hawkesbury ütles, et tegemist on delikaatse asjaga,” lausus Anstruther jalalt jalale tammudes, justkui tekitaks nii kahtlaselt riietatud mehega samas ruumis viibimine temas ebamugavust. „Sellisega, mis võib põhjustada tagasilööke ühiskonna kõrgemate kihtide seas, nagu ta ütles.”

„Jah,” sõnas Nick. „See on neetult delikaatne. Te teate ju, Anstruther, et mu rumal nõbu Rashleigh on laenanud väga suuri summasid aadlike noortelt võsukestelt. Ta on välja valinud need, kellel on rohkelt raha, kuid hooletud eestkostjad. Ja nüüd, kus ta tegevus paljastatud on, ähvardavad aadlikud Aberdeenist Angleseyni talle põrguväravaid näidata. Lord Hawkesbury tahab, et Rashleigh’d täna õhtul hoiatataks ning raha tagasi makstaks, enne kui keegi lordidest ta tapab.”

Nick jäi vait, mõeldes, et parematel aegadel oleks Dexter Anstruther ise võinud olla üks Rashleigh’ sihtmärkidest. Poisi isa oli olnud pärit heast perekonnast ning üsna kenakese varanduse omanik – kuni selle kõik maha mängis.

„Ma olen kuulnud, et lord Rashleigh on lurjus,” ütles Anstruther karedalt. „Ma tean, et ta on teie nõbu, söör, kuid ta on siiski mädamuna.”

„Ma olen sellega täiesti nõus,” lausus Nick sõbralikult. „Ma ei ole kunagi Rashleigh’d sallinud. Ta on pärit meie suguvõsa liiderlikust harust. Mu ema vennad olid hullemad kui lurjused.”

„Milline nuhtlus, et te peate minema sellesse niinimetatud klubisse,” märkis Anstruther. „Kas te proovisite oma nõoga tema kodus kohtuda, söör?”

Nick naeris. „Jah, proovisin küll. Ta keeldub mind vastu võtmast. Me ei ole mitu aastat rääkinud ning kui me viimati kohtusime, needis ta mind põrgupõhja, kui ma keeldusin talle laenu andmast.”

„Kahju, et ta on Kana ja Raisakotka, mitte Whitesi püsiklient,” ütles Anstruther. „Te oleksite võinud seal meeldiva õhtu veeta.”

„Whitesis pandi talle aastaid tagasi veto peale,” lausus Nick.

„See mind ei üllata. Haige inimene.” Anstruther niheles taas ebamugavust tundes. „Lord Hawkesbury rääkis, et üks tema armukestest oli ta paar aastat tagasi paljaks röövinud? Ta ütles, et see oli mõnda aega koorekihi kõneaineks olnud.”

Nicki suu tõmbus peeneks kriipsuks. „Jah, see on tõsi. See oli üks vene tüdruk. Perekonna Rashleigh-poolsel harul olid seal maavaldused, vanaema pärandus. Rashleigh rääkis mulle ükskord, kuidas ta oli müünud oma pärisorjad parima pakkumise tegijale.” Tema käsi tõmbus instinktiivse liigutusega rusikasse, väljendades sellega viha ja põlgust. „Ma arvan...” tema hääl muutus kalgimaks, „...et just siis hakkasin ma teda tõeliselt vihkama.”

Ta nägi, et Anstruther vaatas teda üksisilmi, kuid ta ei rääkinud sellest täpsemalt. Nick oli veetnud oma täiskasvanuea sõjaväes, võideldes au, vabaduse ja põhimõtete eest. Oli võidelnud selle eest, et kaitsta nõrku ning säilitada väärtusi, mida ta õigeks pidas. Moraalikoodeks oli see, millesse ta uskus, veendumus, mis oli ainult tugevamaks muutunud pärast seda, kui ta naine umbes kolm aastat tagasi vägivaldselt surma oli saanud. Kuid tema nõbu, vastupidiselt temale, kohtles inimelu nagu mingit tarbeeset, mida saab osta ja müüa, nagu inimeste hingedel ei olekski mingit tähtsust. Ta irvitas põlglikult vaeste üle ning lömastas nad oma aristokraatliku kontsa all. Rashleigh oli reformaatorite peale naernud ning teatanud, et need, kes tahavad orjust kaotada, on peast põrunud. Ja Nicki silmis muutis see Robert Rashleigh’ jätiseks.

Nick sättis oma kübara uljamalt pähe. „Hüva. Ma hakkan minema.”

„Õnn kaasa, söör,” ütles Anstruther talle ust lahti hoides. „Olete te kindel, et ei soovi, et ma teiega kaasa tuleksin?”

Nick vaatas teda pealaest jalatallani. „Isetu pakkumine, Anstruther, kuid sellises riietuses hakkaksite te kõigile otsekohe silma.” Ta patsutas noormeest seljale. „Hiljem näeme, kui ma olen kindel, et te suudate lord Hawkesburyle hästi tehtud tööst ette kanda.”

Väljas tänaval oli karge aprilliöö ning külm tuul piitsutas pilveräbalaid kuu paistel edasi liikuma. Nick seadis end troskal sisse ning krimpsutas halvasti sulguva ukse vahelt sissetungiva tõmbetuule peale nägu. Tal puudus igasugune isu selle käigu tegemiseks ning tal ei olnud aega oma nõo jaoks, kuid oma perekonna hea nime pärast tuli tal siseministri ülesanne vastu võtta. Sel ajal, kui kaarik kolinal mööda Londoni tänavaid edasi liikus, mõtles ta ilma igasuguse kiindumuseta oma eksiteele sattunud nõost ning probleemidest, mida too alati põhjustanud oli. Selles polnud mingit kahtlust, nagu Anstruther öelnud oli, et krahv Rashleigh on hullem kui lurjus.

Hobused jäid järsult seisma ning Nick ohkas ja hüppas troskalt maha, tõmmates sulega kaunistatud kübara sügavamalt pähe, kui tuuleiil selle minema lennutada ähvardas. Tema praegune riietus erineb ta sõjaväevormist nagu öö ja päev, mõtles Nick.

Väljast paistis Kana ja Raisakotkas samasugune nagu iga teine kõrts Brick Hilli piirkonnas. Aknaluugid olid suletud, kuid seest paistis küünlaleegi võbelevat valgust, oli tunda õlle ja suitsu kopitanud lõhna ning kostis naerupahvakaid ja jutukõminat. Nick ajas selja sirgu. Oma karjääri jooksul seitsmendas ratsakaardiväes oli tema poole pöördutud nii mõnegi ebatavalise palvega, kuid mitte ükski neist ei olnud praegusega võrreldav.

Ta lükkas ukse lahti.

Sees oli nii pime, et kohe ei näinud Nick peaaegu midagi, kuid siis ta silmad kohanesid valgusega ning ta suundus vaikse nurga poole, kus libistas end konarliku õlleplekilise laua ääres olevale puust pingile. Tuba oli peaaegu täis. Kõrtsi reputatsioonile vaatamata oli seal vaid üks või kaks skandaalselt riietatud meest. Ühel oli seljas tikandiga kaetud korsett ning kuldne maaslohiseva äärega rüü, millel olid satiinvoodriga varrukad. Tal oli tugevalt puuderdatud parukas, rippuvad kõrvarõngad ning ilutäpike põsesarnal, mis oli samasugune nagu Nickil.

Kõrtsiteener – sale nooruk, kes oleks tegelikult võinud ka tüdruk olla – pani õllepeekri selle sisu üle ääre loksutades lauale ning naeratas Nickile flirtivalt, millele too samamoodi vastas, samal ajal tasu kesvamärjukese eest noorukile pihku pistes. Ta vaatas ruumis ringi. Niipalju kui ta nägi, ei olnud Rashleigh veel saabunud.

Nick rüüpas lonksu õlut. See maitses nagu räpane vesi ning ta pani kannu kiiresti lauale tagasi. Õhtu ähvardas tulla pikk, kui jook nii vilets oli. Ta vaatas veel kord ringi ning tabas ühe rabavalt ilusa, maski ja liibuvat karmiinpunast kleiti kandva tüdruku pilgu. Nagu temagi, istus naine üksinda vaikses nurgas. Tundus, et ta ootas kedagi. Neiu pilk püsis pikalt Nickil ning vaatamata nende ümbrusele ja oma pöörasele riietusele, mis oleks võinud igaühes tema tegelike seksuaalsete kalduvuste suhtes segadust tekitada, tekkis nende vahel ootamatu side, mis oli nii intensiivne, et talle tundus, nagu ta oleks löögi kõhtu saanud.

Neiu tõusis püsti, jalutas aeglaselt üle toa ning libistas end mehe kõrvale pingile.

„Tere, kallike.” Naise hääl oli soe, kutsuv ja vägagi naiselik.

Nick mõtles kiiresti. Kui ta ilmutab naise suhtes vähimatki huvi, arvab too kindlasti, et ta on potentsiaalne klient. Hoorad, kes otsisid endale kundesid sellistest kohtadest nagu Raisakotkas, olid need siis mehed või naised, ei pakkunud talle üldiselt huvi, kuid ta arvas, et ta tõmbaks endale vähem tähelepanu, kui teeskleks huvi selle ühe vastu, mis ei oleks eriti raske, kuna tegemist oli äärmiselt ilusa naisega.

Kolme aasta jooksul pärast seda, kui ta naine suri, polnud ta ühegi teise naise poole peaaegu vaadanudki. Anna oli olnud tema lapsepõlvekallim ning nende abielu oli olnud endastmõistetav samm, milles kaks perekonda üksmeelselt kokku leppisid. Nad olid abiellunud, kui Nick oli kahekümne ühe aastane ning ta oli olnud kindel, et neid ootab ees väga õnnelik elu. Seetõttu oli olnud šokeeriv ja illusioone lõhkuv avastada, et nende abielu ei vastanud tema lootustele. Anna oli tundlik ning ei suutnud temaga sammu pidada, tema aga oli noor ja otsustanud välismaal aega teenida ning seetõttu olid nad palju aega lahus veetnud. Nick oli endale kinnitanud, et sellel ei ole tähtsust, et nende abielu oli paljude teistega võrreldes päris hea, kuid ta teadis, et midagi jäi puudu. Ning kõik oleks võinud veel aastaid samamoodi jätkuda, kui üks Londoni tänavail aset leidnud oportunistlik rööv vägivaldseks poleks muutunud ning ta ühel julmal hetkel oma naist kaotanud ei oleks. Tal tuli lõpuks ometi oma läbikukkumisele ja süüle silma vaadata. Lein oli tema üle võimust võtnud mitte ainult Anna, vaid ka kõige selle pärast, mis neil olla oleks võinud. Tema kodust kaugelolek ning sellest tingitud abitus muutsid ta süümepiinad veelgi hullemaks, kuid selleks ajaks, kui ta oli saanud teate oma naise surma kohta ning Inglismaale tagasi jõudnud, lebas Anna külmana hauas ning tema enda süda oli veelgi külmem.

Selles ajast saadik ei olnud ta ühegi teise naise vastu huvi tundnud, kuid nüüd vaatas ta seda ühte enda kõrval ning tundis ootamatult tugevat tõmmet. Kui tüdruk end tema poole kallutas, tundis ta värskete lillede lõhna, kerget ja magusat. Ta tundis, kuidas naise siidine soojus end tema ümber mähkis, mis oli väga erinev kolkunud parfüümist ja higihaisust, mida ta oodanud oli. See aisting läks otse tema pähe – ning tema kubemesse. Ta ei mäletanud, millal ta viimati oli märganud mõne naise lõhna, kuid see siin täitis tema meeled. See tekitas temas mingit seletamatut rahutust, justnagu ta oleks mingil moel Anna mälestust rüvetanud. Ta lükkas selle tunde kõrvale ning vastas neiule pika naeratusega. See oli lõppude-lõpuks ju vaid äri.

„Tere kaunitar,” vastas ta. „Mida ma saan sinu heaks teha?”

Tüdruk vaatas talle otse silma. „Päris mitut asja,” vastas ta pominal.

Niisiis ei olnud ta häbelik. Ta isegi ei teeselnud seda. Nickil ei olnud midagi selle vastu. Talle ei meeldinud pettus. Otsekohese mehena eelistas ta inimestega suheldes ausust ning ükskõik, mida naine ka tegi, ta tundus olevat aus.

Mees vaatas naist natuke aega uurivalt. Naisel olid blondid juuksed, mis kähardusid ta näo ümber, ning sametise maski tagant paistvad teineteisest kaugel asetsevad siirad silmad olid nii tumedad, et Nick arvas, et need on mustad, kuni üks juhuslik küünlaleegist tekkinud valguskiir nendele langes, tuues välja silmade sügavuses peituvad rohelised ja kuldsed täpid. Tema näol oli noore tüdruku kohta liiga palju värvi, kuid tema huulte sügav kirsipunane toon oli ahvatlev ning köitis mehe pilku. Tüdruk tõmbas sõrmedega kergelt, kuid sihilikult üle pitsi, mis ääristas tema kleidi madalalõikelist pihikut, liigutades kätt õrnalt edasi-tagasi mööda oma rinnakumerusi. Nicki silmad järgnesid liigutustele ning ta tundis, kuidas tema kehas lahvatas iha.

Ta tõstis pilgu ning nägi, et naine vaatas teda.

„Mis su nimi on?” küsis mees. Ta hääl oli natuke kare.

Naine naeratas salapäraselt. „Molly.”

Nick naeris. See oli hea valik sellise koha jaoks nagu Raisakotkas, kuid ta kahtles, kas see ka neiu õige nimi oli.

Molly liikus talle natuke lähemale. Tema libeda satiiniga kaetud reis surus õrnalt vastu mehe jalga ning taaskord tundis mees tugevat ja kuuma iha, mis ta sisikonna hõõguma pani. Neetud. Ta oli end alati pidanud raudse enesekontrolliga meheks, kuid praegusel hetkel oli ainsaks raudseks asjaks tema erektsioon, mida paisutas iga Molly satiinseelikute liikumine tema reie vastas.

„Ja kes sina oled?” sosistas tüdruk talle kõrva. Tema hääl oli madal ja natuke kähisev. Ta hingeõhk kõditas mehe põske.

Nick köhatas hääle puhtaks. „Minu nimi on John.”

Naine naeratas jälle. „Mida sa siin teed, John?”

„Otsin seltskonda.” Nick võttis lonksu veemaitselist õlut ning takseeris naist üle kannu ääre. „Ja sa ise?”

Naine kehitas kergelt õlgu. Küünlavalgus kuldas tema paljaid kahvatuid õlgu, muutes need pehmeks ja ahvatlevaks. Tema õlgu katsid tedretähnid ning ta rangluu kohal oli pisike südamekujuline sünnimärk, mis oli Nicki juba peaaegu hulluks ajamas. Ta avastas, et tahab oma huuled sellele suruda, tahab maitsta naise nahka. Ta nihutas end pingil.

„Ma otsin ka kedagi,” vastas naine.

„Kedagi kindlat või lihtsalt kedagi?”

Korraks tundus Nickile, et ta nägi naise silmis mingit ilmet vilksatamas, mis oli liiga põgus, et sellest aru saada. Siis naine aga naeratas. „Kedagi erilist, kullake. Kedagi sinusarnast.”

Nick kummardus tema poole. Üks suudlus ei tee midagi halba ja ta tahtis naist nii meeletult, et tal oli juba raske end valitseda.

Naine tõmbus eemale. „Ei maksa kiirustada,” lausus ta. „Sellel on ka hind.”

Alati oli, kui tegemist oli hooraga.

Nick kergitas kulmu. „Sa võtad suudluste eest tasu?”

„Ma võtan kõige eest tasu, kullake.”

Nende huulte kumerus oli väga ligitõmbav. Nick libistas sõrmega kumerusi järgides üle naise käe sisekülje palja naha. Ta arvas, et tundis naist kergelt värisevat ning imetles tema osavust. Kõige kavalamad hoorad olid need, kes endast süütu mulje jätsid.

„Ja kui ma tahan midagi võlgu võtta?” pomises mees.

Naise silmad oli maski taga looritatud. „See on reeglitevastane.” Ta pani käe mehe reiele. „Las ma veenan sind rahakotiraudu avama.”

Nick võttis naise lõuast kinni ning pööras ta näo enda poole. „Las ma veenan sind reegleid rikkuma,” pomises ta.

Ta tundis, kuidas naine ta puudutuse käes väga vaikseks jäi, nagu metsloom, kes ohtu haistes tardub. Viivuks tundus Nickile, et ta nägi nende tumedate silmade sügavuses alandlikku hirmu ning hakkas tagasi tõmbuma. Tal polnud mingit tahtmist naist millekski sundima hakata ning ta teadis liigagi hästi, kuidas mõned neist tüdrukutest pidid tegema seda, mida vihkasid, lihtsalt seetõttu, et ellujäämiseks raha teenida.

Kuid siis pani Molly oma käe tema kuklale ning tõmbas ta pead allapoole, nii et mehe huuled tema omasid puudutasid. Üllatus hoidis Nicki korraks liikumatuna paigal, kui ta imas endasse naise lähedust, tema puudutust ja tundeid, mis see kaasa tõi. Jälle tajus ta naises kõhklust, enne kui ta huuled mehe omade all natuke paotusid ja pehmenesid. Naise keel puudutas arglikult mehe suunurka, libises siis armsalt kutsudes üle ta alahuule ning mees tundis järsku meeletut ihasööstu, sellist nagu oli olnud tema nooruse esimene kuum ja pimestav kirg, nii tugev, et tegi haiget ja nii ootamatu. Ta ei olnud mitte kunagi varem ühegi naise vastu midagi nii toorest tundnud, ja kindlasti mitte Anna vastu. Metsik vajadus läbis ta keha ning samal hetkel unustas ta oma süümepiinad, unustas mälestused, unustas isegi põhjuse, miks ta seal üldse oli. Ta tõmbas naise enda vastu ja suudles teda kirglikult, kuni nad mõlemad hingeldama hakkasid.

Kui naine end tema haardest lahti rebis, oli ta pea naise maitsest ja lähedusest nii sassis, et hetkeks sattus ta täielikku segadusse. Siis ta nägi, et naine oli temast pingil natuke kaugemale tõmbunud. Naise nägu oli kõrvale pööratud ning käsi vastu huuli surutud. Nick nägi, et ta värises kergelt. Naise kaelakumerus jättis temast nii haavatava mulje, et mees tundis endas võimsat puhangut, milles viha, kaitseinstinkt ja iha üheks keeruliseks puntraks segunesid. Naise lähedus ja ilmne kaitsetus vallandasid mehes ootamatu mälestustelaviini Annast, kohutavad ja piinavad mälestused, mis olid nii teravad, et lõikasid sügavale südamesse. Teda ei olnud kohal, et oma naist kaitsta, kui too teda vajas. Ta oli naist nii mitmel moel alt vedanud.

Nick pani pea korraks kätele, et natuke mõtteid klaarida. Ta ei tohtinud sellele praegu mõelda. Ta ei oleks tohtinud kunagi seda tüdrukut puudutada ning ellu äratada oma mälestuste ja iha sasipundart.

Otsustava kindlameelsusega pühkis Nick mälestused peast ja kui ta end sirgu ajas, märkas ta, et miski oli Molly tähelepanu köitnud, mida ta üksisilmi üle toa vaatas. Mehe pilk järgnes naise omale ukse suunas ning ta avastas, et tema nõbu Robert Rashleigh oli just sisse astunud ning seisis seal, enesega rahulolev ilme näol nagu oma sabaga uhkustav paabulind. Oma valge paruka, hõbedase keebi, kuldsete kintspükste ja tulipunaste kingadega tõmbas ta endale kõikide tähelepanu.

Vestlus kõrtsis muutus pominaks, kuid valjenes siis taas, kui mehed jätkasid oma jookide ja naljadega. Nick mõistis järsku, et tüdruk tema kõrval oli jäik ja tikksirge seljaga ning värises kummalisest pingest, mida ta ei mõistnud. Neiu tähelepanu oli kinnitatud krahvi uhkeldavale kujule.

„Vabanda mind,” pomises tüdruk ning tõusis mehe kõrvalt püsti. Ta läks otse Rashleigh’ juurde, pani käe mehe käsivarrele ning andis kõrtsiteenijale märku mehele jook tuua.

Nicki silmad tõmbusid pilukile, kui ta vaatas oma nõo ja selle libu vahelist vestlust. Ta tundis end nüüd lollina, meenutades, kui ohjeldamatult ta tüdruku suudlusele reageerinud oli. Arvatavasti oli ta liiga kaua ilma naiseta olnud, et nii kiiresti end ihal vallutada lasi. Molly, vastupidiselt temale, oli ta juba unustanud, sest ta seisis ukse juures ning viipas Rashleigh’le, et too talle õue järgneks. Polnud kahtlustki, et lähedalasuvate tubade poole. Tüdrukus ei olnud enam jälgegi tõrksusest. Varasem ebakindel olek oli olnud vaid moepärast – või kuna ta oli arvanud, et Nick ei ole tegelikult tema aega väärt. Naise haavatavus ning kaitsetus ei olnud midagi enamat kui tema enda ettekujutuse vili. Nicki lõug tõmbus pingule, nähes tüdrukut enne uksest väljumist Rashleigh’le samamoodi ahvatlevalt ja salapäraselt naeratamas nagu temalegi.

Nick vaatas, kuidas Rashleigh ühe sõõmuga veiniklaasi tühjendas ning kohe järgmise tellis, mis sama kiiresti kadus, pilk kogu aeg uksele suunatud. Nick arvas, et tüdruk oli palunud Rashleigh’l endale mõni minut valmisseadmiseks aega anda, enne kui mees tema voodisse läheb. Ta tõusis püsti. Oli aeg oma nõo pidu ära rikkuda. Ta hakkas kindla kavatsusega Rashleigh’ poole minema.

Rashleigh tõstis pilgu ning nende silmad kohtusid. Tükk aega vaatasid nad teineteisele otsa, siis pööras Rashleigh järsult kõrvale ning kiirustas sõnagi lausumata välja. Kõrtsi uks raksatas hingedel, kui mehe järel kinni langes. Küünlad võbisesid tuule käes ning pooled neist kustusid. Mehed vandusid, kui pimeduses oma joogid ümber ajasid. Nick läks komistades üle ruumi ning leidis tee ukse juurde. Ta ei kavatsenud lasta Rashleigh’l nüüd minema pääseda.

Majadevaheline käik oli kottpime. Kõrtsi silt kiikus ning kriiksus tugevneva tuule käes. Nick peatus, et silmad pimedusega kohaneksid. Ta kuulatas pingsalt, kuid ei kuulnud mingisugust liikumist. Ta ei teadnud, mis suunas Rashleigh läinud oli, kuid ta oli otsustanud mehe leida ning Hawkesbury süüdistustega vastamisi seada, enne kui Rashleigh ta käest plehku paneb ja selle väikese teenistusvalmis libuga voodis püherdama hakkab.

Siis nägi ta rentslis tänava lõpus, kus kitsas läbipääs sõiduteega ühines, mingit kuma. Tal jäi hing kinni. Ta pööras ringi, tõmbas kõrtsiukse hooga lahti ning hüüdis sisse: „Tooge valgust!”

Majaperemees kiirustas tema käsku täites välja, lõõmav tõrvik käes. Nick nägi hõbedast keepi, mis oli nüüd rentslisodist määrdunud, tõrvikuvalguses eredalt säramas.

Kliendid valgusid probleeme haistes õlletoast välja. Süüdati veel üks latern, mis valgustas maas lamavat Rashleigh’d. Tema näovärv oli laiali läinud ning parukas viltu peas. Üks käsi oli välja sirutatud, justkui haarates millegi järele, mis ta käest minema oli lipsanud. Nick nägi mehe ribide vahel nuga. See oli käepidemeni sisse torgatud. Tema kõrval lebas blond parukas ning must sametmask.

Nicki vaimusilma ette kerkisid kujutlused Annast, lamamas tema nõo asemel selles rentslis, lõtv, murtud, elust tühjaks jooksnud. Ta nägi, kuidas naise siniseid silmi varjutas surm ning tundis tuttavat süü- ja iiveldustunde lainet endast üle tormavat. Kogu oma tahtejõudu kokku võttes suutis ta need mõtted endal peast peletada ning vaatas tundetult oma nõo elutut keha. Rashleigh näis surnult nii ebaväärikas. Tema nägu oli kortsus ja sisselangenud. Ta paistis nõrk, liiderlik ja haletsusväärne. Nick kuulas oma südant, kuid ei leidnud sealt kurbuse varjugi. Maailm oli ilma krahv Rashleigh’ta palju parem koht.

Tuul liigutas Rashleigh’ hõbedast keepi ning ka paberitükki, mis mehe sõrmede vahele surutud oli. See pääses vabaks ning Nick kummardus, et see üles võtta. See oli visiitkaart, millele oli trükitud kuldne uhkeldav paabulind. Nick kortsutas kulmu. Ta oli sellist kujundit varem näinud. See sarnanes tema kunagise koolikaaslase Charlesi, Cole’i hertsogi vapiga. Ta keeras paberi ringi. Kaardi tagumisele küljele oli kirjutatud Peacock Oak, maavaldus Yorkshires, kus Charlesil oli maamaja.

Nick nägi kõrtsiteenrit rahvahulga ees seismas, nägu võbeleva valguse käes kõhn ja hirmunud. Ta läks mehe juurde.

„Te seisite lord Rashleigh lähedal, kui ta ühe tüdrukuga rääkis,” lausus ta. „Kas te kuulsite midagi, mis nad ütlesid?”

„Kas te olete politseist?” küsis teener nõudlikult.

Nick mõtles, mida lord Hawkesbury sellest segadusest arvaks. „Peaaegu,” vastas ta.

Mees raputas pead. Tema ülahuulel pärlendas hirmuhigi, mille ta varrukaga ära pühkis. „Ta küsis, kas on mõni koht, kus nad saaksid rääkida ja naine käskis tal paar minutit oodata ning siis endale mööda seda tänavat järgneda. See oli kõik.”

Nick sirutas välja käe kaardiga, millel oli kuldne paabulind. „Kas te olete seda varem näinud?” küsis ta nõudlikult.

Kõrtsiteener tõstis kaardi valguse poole ning vaatas seda lähemalt. Siis tõmbus ta kohkunult eemale ning surus paberi Nicki kätte tagasi. Ta heitis hirmunud pilgu üle õla.

„See on Pühade Neitsite visiitkaart!” Ta vaatas Nickile umbuskliku pilguga otsa. „Kas te ei ole seda varem näinud, söör? Sellest on kõikides lehtedes kirjutatud. Pühad Neitsid jätavad selle endast oma ohvreid röövides maha!”

Sisin läbis rahvahulka, kummaline hirmu ja ärevusega segunenud häältekuma, sest oli ainult üks Püha Neitsi ning see oli kõige kurikuulsam naissoost maanteeröövel kogu riigis. Kõik teadsid tema nime. Mitte keegi ei vajanud selgitust.

Nick ajas selja sirgu. „Noh, olgu ma neetud,” lausus ta vaikselt.

Ta mäletas tüdruku huulte puudutust enda omade vastas. Ta oli meest suudelnud nagu ingel. Mõelda naisest kui kurjategijast ja mõrtsukast oli Nicki jaoks ühtaegu nii šokeeriv kui ka uskumatu. See tundus võimatu olevat. Ta oli teda ausaks pidanud ning isegi nüüd ütles mingi sügav ja põikpäine hääl tema sees, et naine ei saanud olla see, kes Rashleigh’ tappis, vaatamata sellele, et tõendid selle kohta otse ta silme ees olid. See parukas, mask, nuga... Ning tema nõo elutu keha, mis meenutas talle nii teravalt ja südantlõhestavalt Annat...

Ta mõtles veidrast pingest, mida ta tüdruku juures tajunud oli, kui Rashleigh uksest sisse oli astunud. Ta oli krahvi ära tundnud. Võib-olla oli ta isegi meest tundnud. Naine oli Nickile öelnud, et ta ootab kedagi ja see keegi pidi olema Rashleigh ise. Kõik naise selleõhtused teod pidid olema ette planeeritud. Ta oli Rashleigh’d väljas luuranud, et mees siis külmavereliselt tappa.

„Kas ma kutsun öövahi, söör?” Majaomanik seisis tema õla kõrval, nägu hämara valguse paistel pinev ja higine. „Äri jaoks on selline asi äärmiselt sant.” Ta nägi Nicki ilmet ja lisas kiiresti: „Kohutav tragöödia, söör. Kas ta oli teie sõber?”

„Ei,” vastas Nick. „Mitte mu sõber. Kuid ta oli minu nõbu.”

Majaomanik heitis talle uudishimuliku pilgu, enne kui baariteenijale märku andis, et too öövahi järele läheks. Nick teadis, et ta peaks minema otse lord Hawkesbury juurde ja talle juhtunust rääkima, kuid ta jäi veel natukeseks paigale, silmad uurimas tänavate rägastikku, mis pimedusse looklesid. Tal oli veider tunne, nagu hõljuks õhus endiselt lillede nõrk hõng. Korraks arvas ta lisaks pea kohal kriiksuvale kõrtsisildile kuulvat ka naise kontsade klõbinat ning nägi üht kogu pimedusse kaduvat. Ta teadis, et nüüd ei leia ta tüdrukut enam kunagi.

Uudis mõrvast levis rahva hulgas kulutulena. Inimesed kogunesid omavahel sosinal rääkides tänava otsa, et rentslis lamava kurikuulsa lord Rashleigh’ surnukeha lähemalt näha. Ning neid sosinaid läbisid sõnad „See oli Püha Neitsi. Ta oli siin. Tema tegi seda, see oli tema...”

Lord Hawkesbury ei olnud rahul.

Kui Nick ja Dexter Anstruther järgmisel hommikul tema juurde kiirustasid, oli ta silmanähtavalt halvas tujus.

„See on üks kohutav tohuvabohu, Falconer,” röögatas Hawkesbury toolil tahapoole nõjatudes ja sõrmeotsi kokku pannes. „Mõrv ja mässule õhutamine Londoni tänavatel, kogu pealinn selle hulkurist kurjategija tegude tõttu üles ärritatud! Sellest kirjutatakse kõigis hommikustes ajalehtedes. Nad kohtlevad teda nagu kangelannat, kes vabastas terve riigi sellisest saastast nagu Rashleigh. Sellepärast ma teid Rashleigh’iga rääkima saatsingi, et sellist intsidenti ennetada. Selle asemel veedate teie koos Püha Neitsiga kõrtsis lõbusa pooltunni ning lasete tal siis minema kõndida ja oma nõo surnuks pussitada!”

„Enam-vähem nii see oli, milord,” vastas Nick nägu krimpsutades. Ta mõtles endamisi, et Hawkesbury leebe ilme ei sobinud üldse kokku tema koleerilise meelelaadiga. „Kuid kuna seal oli päris kindlasti terve rida inimesi, kes mu nõbu mõrvata tahtsid, ei oleks me osanud ette näha seda, et üks nende hulgast võiks kuulus maanteeröövel olla.”

„Te ei tundnud seda kuulsat maanteeröövlit isegi siis ära, kui ta teil nina all oli,” torises Hawkesbury, tõmmates enda poole Nicki eelmisel ööl kirjutatud aruannet. „Kuigi ta oli libu, nagu ma aru saan.” Ta tõstis pilgu. „Kui vana te olete, Falconer? Kolmkümmend kaks? Te tundute olevat naiivne nagu titt!”

Anstruther heitis Nickile kaastundliku pilgu. „See on kahtlemata Püha Neitsi visiitkaart,” sõnas ta, võttis kaardi, mida Hawkesbury ärritatult käes hoidis ning pööras selle sõrmede vahel ümber. „Ma loen penniseid ajalehti. Mõned mu parimad infoallikad pärinevad sealt. Ja see...” ta nipsutas sõrmega vastu kaarti „...on märk, mille ta alati pärast kallaletungi endast maha jätab.”

„Kuid ta ei ole ju varem Londonis rünnanud, või kuidas?” küsis Nick. „Minu teada tegutseb ta ainult põhjapool.”

Sügav korts Hawkesbury laubal süvenes veelgi. „Ma arvasin, et ta ei ole muud kui üks tühine pätt ja agitaator,” pomises ta, samal ajal sõrmedega sulge ribadeks tõmmates. „Nüüd tundub, et ta on segatud ka reetmisesse ning teie nõbu... ” ta osutas oma töntsaka sõrmega Nickile „...oli osaline vandenõus!”

„Püha Neitsi on populaarne kangelanna, milord,” sõnas Anstruther innukalt. „Räägitakse, et ta röövib rikkaid, et vaeseid toita.”

Hawkesbury uratas. „Te olete liiga palju muinasjutte lugenud, Anstruther! See naine ei ole midagi muud kui üks tavaline kurjategija.” Ta viskas rikutud sule lauale ning nõjatus ettepoole, põrnitsedes tigedalt Nicki. „Mul ei ole teie üle mingit ametlikku võimu, Falconer, kuid ma tahaksin teile soovitada, mida edasi teha. Teil on sõjaväest natuke puhkust saada, kas pole? Väga hea!” lisas ta, kui Nick süngelt noogutas. „See tähendab, et te lähete Yorkshire’i ja otsite selle Püha Neitsi üles. Te ju tunnete natuke hertsog Cole’i, või kuidas?”

„Me käisime koos Etonis,” kinnitas Nick.

„Suurepärane. Ta korraldab järgmisel kuul oma Yorkshire’ mõisas peo, nagu ma kuulnud olen. Teie olete üks külalistest. Cole’i ja selle pätiplika vahel peab mingi seos olema, kuna tema mõisa nimi oli naise visiitkaardi taha kirjutatud!”

Nick noogutas. Puhkuse veetmiseks oli palju hullemaid viise kui heldekäelisuse poolest tuntud Cole’i hertsogi ja hertsoginna külaline olla ning lord Hawkesbury soovitus oli samahästi kui käsk.

„Kas te tahate öelda, et Charles Cole võib olla seotud kuritegeliku vandenõuga, söör?” uuris ta.

„Kindlasti mitte!” Hawkesbury köhatas hääle puhtaks. „Te võite teda usaldada. See naissoost teisitimõtleja irvitab meie üle kõikide nende paabulindude ja visiitkaartide ning aadressidega... Häh!” Sulg tema sõrmede vahel prõksatas katki. „Mida varem te ta leiate, Falconer, seda parem. Otsige ta üles ja andke mulle teada. Ma panen ta rääkima ning poon siis üles.”

Nick kergitas kulmu. „Teda ootab kindlasti aus kohtumõistmine, milord...”

„Võimalik!” katkestas Hawkesbury teda. „Ma laseks ta parem maha. Praegu on sõjaaeg. Riik tuleb sellistest mässule õhutavatest mõjutustest vabastada, Falconer.” Ta põrnitses oma liivakarva kulmude alt Anstrutherit. „Populaarne kangelanna, no tõepoolest. Häh! Millise paari te moodustate. See on teie segadus, Falconer. Teie peate selle lahendama. Anstruther võib teiega kaasa tulla. Ta võib kasulikuks osutuda, kui ta oma sõgedast armumisest sellesse... sellesse naissoost Robin Hoodi üle saab!”

„Mida me siis teeme, söör?” küsis Anstruther Nicki käest, kui nad lord Hawkesbury juurest lahkusid ning jahedasse Londoni hommikusse astusid.

Nick naeris. „Sa kuulsid siseministrit, Anstruther. Me läheme Yorkshire’i, otsime Püha Neitsi üles ja anname lord Hawkesburyle teada. „Ta sunnib tüdruku rääkima ning poob ta seejärel üles,” ütles Nick kuivalt.

Anstruther vaatas talle otsa. „Teie kohtusite selle naisega, söör. Mida te temast arvate?”

Nick mõtles tollele tüdrukule Kanas ja Raisakotkas. Ta oli temale peaaegu kogu öö mõelnud, meenutades naise võrgutavat suudlust ning vihates seda, kuidas, vaatamata sellele, et kõik tõendid naise reeturlikkusele viitasid, põles ta keha endiselt ihast tema järele.

Ta surus hambad kokku. „Ma arvan, et ta peab olema kogu kuningriigi kõige kavalam šarlatan, Anstruther,” vastas ta, „ja ta on mind lollitanud. Nüüd on siis minu kord. Mulle pakub suurt naudingut Pühale Neitsile jahti pidada.”