Читать книгу Maski varjus - Nicola Cornick - Страница 7

Yorkshire, juuni 1805

Sinine käoking – oht on lähedal

Mõnikord tabas luupainaja naist keset sügavaimat pimedust ning ta ärkas üles külma ja värisevana, otsides lohutust küünlavalgusest. Siis aga – nagu praegu – tabas see teda ootamatult, üllatades tunnil enne päikesetõusu, kui suvevalgus oli mööda kardinaääri juba sisse hiilima hakanud.

Ta hakkas surema. Ta ei saanud hingata. Köis, millega ta vankri külge oli seotud, oli ta randmed valusalt ära hõõrunud ning ta jalad valutasid väljakannatamatult peale neid pikki, konarlikke miile. Ta kuulis, kuidas vankrirataste kolin tema peas vastu kajas. Tema seelik oli räbalateks rebenenud ning vorbid katsid risti-rästi tema reisi, millel Rashleigh kaarikult tema poole kummardudes oma piitsal kiiresti käia oli lasknud, naerdes, kui naine mudas taarus. Mees oli vandunud, et karistab teda selle eest, et ta terve tee Venemaalt Inglismaale merehaige oli olnud. See oli mehe kättemaks, sest ta oli naist tahtnud – oli tahtnud kahtlemata terve reisi naisega voodis veeta – ja selle asemel, et meest rahuldada, oli naine tema plaanid oma haigusega hoopis nurja ajanud. Mees oli öelnud, et jälestab teda.

Oli talv ning tee oli väga halb. Ta paljad jalad olid külmast sinised, käed tuimad ja randmed lõhki. Ning tema mõtteis oli mõrv. Kui Rashleigh annaks talle väiksemagi võimaluse, kui tekiks üksainus hooletu hetk, mil mehe tähelepanu oleks mujal, siis ta tapaks ta. Nii lihtne see oligi.

Kuid seda hetke ei tulnud kunagi. Tema unenäos oli olemas peaaegu väljakannatamatu viha, masendus ja valu, kuid mitte kunagi lunastust ega vabanemist. Lõputu pimedus laius tema ees ilma igasuguse põgenemislootuseta. Ta oli ori, ei midagi rohkemat kui omand. Ta oli igavesti lõksus.

Mari virgus. Luupainaja kadus. Ta lamas oma Peacock Oakis asuva maja suures voodis. Väljas oli valge ning alumisel korrusel olid teenijad juba ärkvel ja töötasid. Ta kuulis nende ringi liikumisest tekkivat summutatud heli. Jane toob talle üsna pea hommikutee üles. Kohe-kohe koputab ta magamistoa uksele, lobisedes kardinaid eest tõmmates ja päikesepaistet sisse lastes rõõmsalt sellest, kui ilus ilm väljas on.

Ukse tagant kostis portselani klõbinat, seejärel Jane’i koputus ning samad sõnad, mida ta iga päev ütles: „Tere hommikust, proua!”

Mari oli alati arvanud, et Jane’il on imeline võime alati rõõmsameelne olla. Isegi kõige süngematel talvehommikutel, kui lumi oli aknalauale kuhjunud ning külm tuul korstnast sisse puhus, ütles ta, et päeva peale läheb ilusamaks. Jane oli nende majapidajanna ning juhtis Peacock Cottage’it koos teenijatüdrukuga, kes kõiki töid tegi, ning meistrimehest aednikuga, kes oli üks morn Yorkshire’i mees nimega Frank. Frank oli Jane’i nõbu ning vastupidiselt naise lobisemishimule oli mees väga napisõnaline.

„Milline imeline hommik, proua!” Jane oli teekandiku ettevaatlikult öökapile asetanud ning läks akendelt kardinaid eest ära tõmbama. „Ideaalne tema hiilguse aiapeo ja sellele järgneva balli jaoks.”

„Ma loodan ka,” lausus Mari. Ta tõusis istukile ning sirutas käe õlasalli järele. Jane kallas väikesest portselankannust teed. See oli aromaatne ja kange, just selline nagu Marile meeldis. Kange tee oli tõeline Yorkshire’i tava, oli Jane uhkelt öelnud, kui Mari oli talle oma eelistustest rääkinud. Kuid Jane ei teadnud seda, et Mari maitse-eelistus oli välja kujunenud juba mitu aastat tagasi Venemaal, kus musta teed oli nii kangelt joodud, et Mari arvates oleks see isegi Jane’i jaoks liig olnud.

Tassi kõrval oli kiri ning selle kõrval kolme päeva tagune Times. Uudised jõudsid Peacock Oaksi natuke hiljem kui mujale, kuid sellel ei olnud erilist tähtsust. Maaelu kulges Yorkshire’i selles osas päevast päeva omasoodu, ilma eriliste muutuste või muudatusteta ning just seda Mari sooviski.

„Ma kartsin eile õhtul, et tuleb torm, mis kõik lilled ära lõhub,” ütles Mari nüüd, „ja kogu meie töö ja vaev oleks olnud rikutud.”

„Mitte midagi sellist,” vastas Jane kindlalt. „Aed näeb imeilus välja, proua. Te valisite tema hiilguse jaoks välja nii palju kauneid lilli! Härra Osborne oleks nii uhke selle üle, kuidas te tema tööd jätkate.” Tema pilk liikus Mari voodi kõrval seinal rippuva väikese portree poole.

„Nojah,” lausus Mari ja naeratas ringutades. „Kallis härra Osborne.”

Ta oli härra Osborne’i väga kiindunud olnud. Vanem, hallinevate juuste ja leebe näoga onulik mees. Ta oli olnud ideaalne abikaasa, rikas ja lahke. Marit läbis kiindumustulv. Mõnikord unustas ta isegi ära, et härra Osborne oli väljamõeldis, nii tõeliseks oli ta tema jaoks muutunud.

Ta ei olnud kunagi kellelegi öelnud, et ta ei ole lesk. Üksik naine, kes elas väikeses külas, vajas auväärset tausta ning tema oma ei oleks saanud olla enam skandaalsem. Kuid väljamõeldud härra Osborne oli olnud kõige ausam mees. Ta oli ühe lihtsa Cornwalli kirikuõpetaja noorem poeg, kellele kuulus väike, kuid tulus äri, mis tegeles eksootiliste taimede importimise ja kasvatamisega. Mari oli avastanud, et vajamineva abikaasa kujutluspildi loomine oli väga meeldiv tegevus. Härra Osborne, ta oli selles kindel, oli äriajamises olnud kaval, kuid pereelus vagur. Ta oli mõõdukalt alkoholi tarbinud ning eriliste sündmuste korral sigarit suitsetanud, kuid need olid olnud ka tema ainukesed pahed. Kindlasti ei olnud ta naiselt midagi rohkemat emotsionaalselt nõudnud ning ei olnud soovinud ka lähedasi füüsilisi suhteid. See oli hea, sest ta arvas, et ei soovi enam kunagi ühegi mehega midagi intiimset.

Korraks tundus, et luupainaja võib jälle rünnata ning Mari judises. Rashleigh... Kuid ta ei mõtle enam Rashleigh’ ega minevikuõuduste peale. See oli möödas, unustatud, maha maetud. Lõppude-lõpuks oli Rashleigh ka päriselt surnud, ta oli kaks kuud tagasi Londoni agulis mõrvatud.

Marina värises kergelt tolle öö sündmusi meenutades. Ta ei olnudki teada saanud, kuidas krahv ta seitse aastat pärast seda, kui naine tema juurest põgenenud oli, Yorkshire’st üles oli leidnud. Ta oli hakanud naiivselt isegi uskuma, et ta on igavesti vaba, aga kui mehe esimene ähvardav väljapressimiskiri saabus, oli ta šokist peaaegu haigeks jäänud. Ta oli otsekohe taibanud, et peab Rashleigh’le kõigi nende kaitseks, keda mees paljastada ähvardas, vastu astuma. Mees teadis kõiki naise saladusi ning oleks võinud lasta ta nende eest üles puua – ta teadis, et naine oli põgenenud ori ja varas, ning kuidagi teadis ta Püha Neitsi ja temaga koos liikuvate tüdrukute tõelist olemust ja ähvardas sellest võimudele rääkida ning nad arreteerida lasta, kui Mari temaga kohtuma ei nõustu.

Tal ei olnud teist valikut, kui tahtis päästa neid, keda armastas. Ta oli sõitnud Londonisse ning leppinud Rashleigh’ga kokku kohtumise Kanas ja Raisakotkas. Ta oli võtnud üle tänava asuvas majas toa, käskinud mehel enne endale järgnemist paar minutit oodata, kuid meest ei tulnudki. Ning siis oli ta kuulnud hüüdeid, et mees oli surnuks pussitatult tänavalt leitud.

Mari ei olnud kauemaks sinna jäänud. Ta teadis, et kui inimesed peaksid teada saama tema minevikust Rashleigh’ orja ja armukesena, kui nad saavad teada, et krahv oli teda šantažeerinud, ei oleks tal mitte mingit võimalust. Kõik saladused, mida ta oli nii väga üritanud varjata, tuleksid päevavalgele ning inimesed, kellest ta hoolis, oleksid hävitatud. Ta teadis, et tal oli maailma parim motiiv Rashleigh’ mõrvamiseks ja mitte keegi ei usuks, et ta on süütu. Niisiis oli ta mehe eest juba teist korda põgenenud.

Nii, Rashleigh oli nüüd surnud ja mitte keegi teine ei suudaks tema jälgi ajada. Ta oli endale aastaid tagasi uue elu välja mõelnud ning kõik minevikuga seonduva hästi ära peitnud. Ta ei saanud aru, kuidas Rashleigh’l oli õnnestunud ta uuesti leida, kuid nüüd, kus mees surnud oli, oli mõistatus koos temaga hauda läinud.

Härra Osborne oli olnud krahv Rashleigh’ täielik vastand. Ta oli õrn, tasakaalukas ja lahke. Naine oli välja mõelnud täiusliku mehe kujutluspildi, sellise mehe, kes talle kunagi haiget ei teeks, teda ei ähvardaks ega annaks talle põhjust südamevaluks.

„Tõepoolest,” kordas Mari, naeratades portreele, mille ta pandimajast kahe šillingi eest ostnud oli. „Härra Osborne oli tõelise mehe musterkuju.”

„Leedi Hester sööb täna hommikul oma toas, proua,” viidates Mari viimase viie aasta kaaslasele. „Ta ütleb, et on natuke väsinud, kuid tuleb koos teiega kell kümme väikesele jalutuskäigule terrassil, enne kui te aiapeole lähete.”

„See oleks väga meeldiv,” vastas Mari, kuid vangutas mõttes kergelt pead. Ta teadis Hesteri väikesest tervisehädast ja see ei olnud ainult kerge väsimus. Leedi Hester Berryl, hertsog Cole’i hellitatud nõol, oli igav ning see igavus ajas teda õlletubadesse jooma, kus ta sattus labasesse seltskonda ning tegi kes-teab-mida. Polnud kahtlustki, et sel hommikul ei olnud ta veel päris kaineks saanudki.

Jane võttis Mari tassi ning korrastas kandikut. Talle meeldis alati hommikuti kuulujutte rääkida.

„Frank ütles, et eile öösel toimus veel üks kallaletung, proua,” ütles ta. „See jõuk, need Pühad Neitsid...”

Mari oli vait ning keeras aeglaselt ajalehte lahti, et endale aega anda. „Mida nad tegid?”

„Nad pidasid kinni härra Arkwrighti pankuri, kes oli teel Harrogate’i ning võtsid Arkwrighti raha.”

Mari kergitas kulmu. „Kogu raha?”

„Kümnendiku kasumist, proua.” Jane’i silmad särasid erutusest. „See kümnendik oli raha, mille Arkwright oli oma kangakudujatele lubanud ning siis selle maksmisest keeldunud. Räägitakse, et tüdrukud andsid raha nendele tagasi, kellel see saamata oli jäänud. Nad on kangelased, proua!”

„Nad on kurjategijad,” sõnas Mari. „Nad rikuvad seadust.”

Jane’i nägu venis pikaks. Tema eelistas röövliromantikat, kus rikastelt võeti ja vaestele anti, mitte karistusseadustiku karmi reaalsust.

„Jah, proua,” ütles ta. „Loomulikult.” Tema häält soojendas uhkus. „Kuid palun vabandust, proua, aga ma tõepoolest arvan, et meie tüdrukud on tõelised kangelased! Ma tean, et te ei kiida maanteerööve heaks, aga nad ju aitavad sellega neid, kes on nõrgad ja puudust kannatavad.”

„Seda küll,” lausus Mari. „Ära arva, et ma Pühade Neitsite põhimõtteid heaks ei kiida, Jane. Ma lihtsalt meenutan sulle, et maanteerööv on siiski surmanuhtlusega karistatav kuritegu.”

„Jah, proua.” Jane tegi aupakliku kniksu. „Kas ma tulen natukese aja pärast tagasi ja aitan teil riietuda, proua?”

„Tänan, Jane,” vastas Mari. „Ma loen umbes kakskümmend minutit ajalehte ning olen siis valmis.”

Jane läks välja ning Mari kuulas, kuidas ta sammud trepi suunas kaugenesid. Ta ei võtnud ajalehte uuesti kätte. Selle asemel sirutas ta käe kirja järele, mis oli kogu aeg puutumatult kapi peal seisnud. Hester tegi alati selle üle nalja, kuidas Mari oma kirju mitu tundi ei avanud, samas kui tema enda omadele kohe saabumise hetkel põnevusega kallale sööstis. Kuid Hester elas ka oma elu innukamalt kui Mari, kes oli alati kõigesse palju hoolikamalt suhtunud.

Ta voltis kirja lahti. Seal oli vaid üks rida, mis oli kirjutatud trükitähtedega.

Ma tean sinust kõike. Ma tean, mida sa tegid.

Nime ei olnud.

Mari ei reageerinud kirjale nii, nagu seda oleks teinud üheksa inimest kümnest. Ta ei muutunud näost kahvatuks ega hakanud karjuma. Selle asemel tõmbas ta silmad vidukile ning koputas kirjaga vastu teise käe sõrmi.

Ma tean sinust kõike. Ma tean, mida sa tegid.

Probleem oli selles, et ta oli teinud nii palju asju. Ta oli krahv Rashleigh’ tagant varastanud. Ta oli tema juurest minema jooksnud. Ta oli valetanud, et endale uus elu luua. Ta oli Rashleigh’ mõrvapaigal olnud. Ta oli osaline salaliidus, mis röövis rikkaid, et aidata vaeseid...

Tal ei olnud aimugi, millele kirja kirjutaja viitas.

Ta lasi kirjal voodile kukkuda ja libistas end linade vahelt välja. Siis läks ta üle toa akna juurde, tõmbas kardina eest ning seisis avatud akna kõrvale. Kerge tuuleõhk hellitas ta nägu ja surus öösärgi vastu keha. Tuul oli soe ning lõhnas heina ja suve järele. Jane’il oli õigus olnud, ilm oli aiapeo jaoks ideaalne ning Mari sõber Laura, Cole’i hertsoginna, juba teadis, kuidas lõbutseda. See sündmus pakub krahvkonnas mitmeks kuuks kõneainet.

Oma toa aknast nägi Mari teiselpool muruplatsi kasvuhooneid, kus ta oma haruldasi eksootilisi taimi kasvatas. Frank juba tegutses seal, avades katuseluuke ning liigutades kastekannu seemikute peenra kohal. Kasvuhoone tagune lõunamüür eraldas Mari maad Cole Courti hirvepargist. Müüris oli võluv valgeksvärvitud uks, mida ta tihti kasutas, kui Laurale külla läks. Pargis laiuvate tammede all sõid rahulikult lambad ning natuke eemal lookles madal ja aeglane jõgi. Ümberringi oli kõik väga rahulik. Rohust kerkis juba nõrk kuumusest tingitud uduvine.

Vaade oli rahulik, kuid soojale ilmale vaatamata mässis Mari justkui lohutust otsides endale käed ümber. Ta tunnetas õhus midagi pahatahtlikku. Keegi jälgis – ja ootas.

Kiri oli teda rahutuks teinud. Muidugi, see oli ju loomulik. Kui ta nüüd selle üle järele mõtles, sai ta aru, et selle ajastus ei saanud juhuslik olla, saabudes nii vahetult peale Rashleigh’ surma. Mees pidi olema veel kellelegi tema asukohast rääkinud. Luupainaja ei olnud siiski veel möödas. Ta oleks pidanud seda teadma. Ta oleks pidanud teadma, et põgenenud ori peab pidevalt edasi liikuma.

Ta aimas, mis järgmise asjana juhtub. Saabub järgmine kiri, milles nõutakse vaikimise eest raha, ning tal tuli otsustada, mida sel juhul ette võtta. Väljapressijatele ja jõhkarditele järele anda ei olnud kunagi tema stiil olnud, kuigi ta kahtles, kas tal üldse kunagi oma minevikust vabaneda õnnestub. Loomulikult ei saa ta seda kunagi unustada, kuid ta võiks proovida sellega elada, kanda oma minevikutaaka, hoida saladust. Kui vaid ei oleks teisi, kes seda talle nii agaralt meelde tuletavad...

Ta raputas end kergelt. Sellised meeleheitehood ei olnud üldse tema moodi. Ta tundis end enne eesootavat uue aia avamist ning muidugi ka kohustuslikku seltsimist hertsoginna külalistega natuke rahutult. Talle ei meeldinud suured seltskondlikud üritused. Ning siis veel see Jane’i jutt nendest Pühadest Neitsitest. Ei olnud midagi kuulda sellest, et võimuorganid oleks selle kamba naissoost desperaadode identifitseerimisele lähemale jõudnud, kes vahetevahel terroriseerisid rikkaid ja ihneid, et vaeste ja puudustkannatavate elu natuke paremaks muuta.

Ja see kiri... Noh, tal tuleb lihtsalt oodata ja vaadata, mis edasi saab. Hester aitab teda. Nad aitasid alati teineteist. Hester ja Laura olid ainukesed, kes kõiki tema saladusi teadsid.

Otsusekindla sammuga läks Mari üle toa ning helistas kella, et Jane tuleks ja tal riietuda aitaks. Ees oli ootamas ilus päev. Uut aeda saadab tohutu menu, hertsoginna külalised on sobivalt lugupidavad ning pärast seda läheb elu Peacock Oakis samasuguse rahuliku rutiiniga edasi, nagu see juba paar viimast aastat kestnud oli. Sellele vaatamata tundis Mari kõhedust.

Keegi oli tulemas. Ta tajus seda. Keegi ohtlik.