Читать книгу Sõbrad igaveseks - Nikki Logan - Страница 6

Kümme aastat hiljem Lääne-Austraalia lõunarannikul

Kes oleks osanud arvata, et vaikusel on nii palju varjundeid?

On olemas sügavmust vaikus hilja öösel Lääne-Austraalia tähtede all, paljude miilide kaugusel igast asustatud punktist. Bethi lagunenud küünistuudios laiutav maalähedane roheline vaikus, mida lõhuvad vaid värvilahvatused ta viimastel kunstitöödel. On uuesti avastatud beeživärviline vaikus ta pea sees, kus varem lärmasid hääled ja mõtted, mis nüüd on vaibunud mõnusaks huminaks.

Ja on veel üks vaikus...

Peaaegu keemistemperatuuril punane vaikus, mida hoovas mehe poolt, kellel polnud eriti hea meel teda näha. Ega Beth kujutanudki ette, et võiks olla. Sellepärast oligi ta seda nii kaua edasi lükanud. Eimillegi kohutav heli kajas läbi südamelöökide, mis kumisesid ta kõrva trumminahal. Ta köhatas kurgu puhtaks.

„Marc.”

Mees võis küll olla poole suurem poisist, keda Beth mäletas, kuid Marc Duncannonit reetsid kaks iseloomulikku tundemärki. Üks neist oli see viis, mismoodi ta seisis, kui oli valvel, jalad harkis, nagu valmistuks füüsiliseks kallaletungiks.

Lihaselised käsivarred libisesid märkamatult laiale rinnale risti, kui ta jätkuvalt sõnagi lausumata naisele otsa vaatas. Musta huumori puhang haaras Bethi, sööstes täitma seda tühikut ta sisemuses, kuhu ta polnud lubanud koguneda tundeil. Samal ajal, kui Marc oli kasvatanud endale kümne aastaga võimsa laia rinna, ei olnud Beth selles piirkonnas kuigivõrd suurem kui sellel korral, mil Marc teda viimast korda nägi. Veel üks pettumus vaesele mehele.

Siiatulek tundus äkki erakordselt halva mõttena. „Kas sa ei kavatse isegi tere öelda?”

Mees noogutas kähku, pingul huuled keeldusid avanemast. „Beth.”

Üksainus kivikõva sõna, kuid see oli pilgeni täis tähendusrikkust ning pani oma tämbriga hinge kinni. Rohkem, kui Beth oli temalt saanud viimase kümne aasta jooksul. Täielikus kontrastis viisiga, kuidas tal oli kombeks olnud lausuda tüdruku nime. Beth. Betho. Bethlehem. Neil oli olnud terve lühike eluaeg, et teineteisele tobedaid hüüdnimesid mõelda. Poiss oli üksainus kord öelnud talle Elizabeth. Sel päeval, mil ta teda suudles.

Päeval, mil Beth oli purustanud ta südame.

Naine neelatas, et vabaneda klombist, mis takistas hingamist. Et vabaneda erutusest, et ta on jälle siin – Marciga koos. „Kuidas sul läheb?”

„Olin just välja minemas.”

Hea küll... Beth oli end ette valmistanud külalislahkusetuks vastuvõtuks, kuid Marcist kiirgavana tundus see ikkagi nii võõras. „Mul oli kõigest tarvis... Ma tahaksin paari minutit. Palun?”

Mehe pähkelpruunid silmad pöördusid kohe kõrvale, kuid ime, et ükskõik milline osa temast liigub, näis ka ülejäänu üles sulatavat. Kogu ta keha paindus ning ta jätkas varustuse laadimist oma nelikveolisse. Beth riskis lähemale minema hakata, kuid ta hingetõmbed muutusid aina lühemaks, sedamööda kuidas vahemaa vähenes, kuni ta pidi viimaks valima, kas lõpetada lähenemine mehele või teha viimane hingetõmme oma elus.

Meest uuesti näha oli seda peaaegu väärt.

Marc heitis sõnad tema poole nagu haivõrgu, et ta sellesse takerduks, enne kui liiga lähedale jõuab. „Sa võid seal ju seista, suu ammuli, aga sa võid ka aidata mul Cruiserit laadida.”

Beth rübeles kohmakalt aitama, jahmunud nii suurest hulgast sõnadest järjest. See polnud sõbralikkus. Kuid see polnud ka vaikus. Ning arvestades, et see võis olla ainus võimalus, mis talle antakse, tõttas ta seda vastu võtma.

„Käisin su vanas majas. Naabrid ütlesid mulle, kust sind leida,” hakkas ta puterdama. „Kuulsin su emast. Mis juhtus? Te olite ju nii lähedased...”

Oh, need nii tuttavad silmad tõusid raskete laugude all ja jäid talle otsa vaatama. Pinevad ja intensiivselt... täiskasvanulikud. „Kas sa seda tulidki küsima kogu selle pika tee?”

„Ei. Mul on kahju...” See oli vilets vabandus, aga mida muud sai ta öelda?

Mees pöördus tema poole ja ajas end tusaselt sirgu. „Mille pärast, Beth? Et ette teatamata siia ilmusid või et kümneks aastaks maa pealt kadusid?”

Kuidas sai Beth küll unustada, milline otsekohene kõneviis Marcil on? Ta tegi vabiseva hingetõmbe. „Sellepärast ma tulingi. Tahtsin seletada...”

Mees liikus taas paigast. „Pead siis seletama üks teine kord. Nagu ütlesin, olin just ära minemas.”

Beth vaatas, kuidas mees viimased asjad oma tolmusesse musta Land Cruiserisse viskab. Satelliittelefon. Esmaabipaun. Kummiülikond. Ta kortsutas kulmu. „Kuhu sa lähed?”

Sünge pilk, mille mees Bethile laiade kulmude alt heitis, oleks pannud naise värisema, kui ta poleks palju halvemates olukordades viibides juba ammu immuunsust saavutanud. Tema abikaasa peenekombelisus.

„Saime teate randapaiskumisest Holly lahes. Lähen seda kontrollima.”

„Randapaiskumisest?”

„Üks vaal, Beth. Ta vajab abi. Mul pole aega sind lõbustada.”

Beth surus maha ärrituse, mida mehe lahkusetud sõnad tekitasid. Ta on siin selleks, et aidata kaasa oma paranemisprotsessile, mitte lõbusalt aega mööda saata. Kas ta oleks muidu siis üldse seda läbi tegema hakanud? „Mul on vaja ainult minutit...”

Mees kõndis teda ignoreerides juhipoolse ukse juurde ja tõmbas selle ühe ropsuga lahti. „Vaalal võib seda minutit mitte olla. Olen niigi juba sinu pärast viivitanud.”

Beth langetas otsuse ühe silmapilguga. Tänane siiatulek oli talle juba nii palju maksma läinud; ta ei saanud lasta mehel lihtsalt minema kõndida. Kes teab, ehk leiab Beth endas vaprust uuesti alustada? Ta spurtis ümber auto kaassõitjapoolse ukse juurde ja hüppas sisse samal hetkel, kui mees selle käivitas. Lähedalt vaadates ja kinnises kabiinis oli mees isegi veel suurem, kui ta eemalt vaadates tundus.

„Mine välja, Beth.”

Muidugi sobis see hääl praegusele Marcile. Madal, kähe. Kuid olemuselt endiselt Marc. Just see Bethi ligi tõmbaski. „Mul on tarvis sinuga rääkida. Kui pean seda tegema käigu pealt, siis teen. Maksku mis maksab.”

Mees lausa lõrises: „Sa raiskad aega.”

Viimaks murdis viha läbi Bethi hoolikalt säilitatud välisilme. „Ei, sina raiskad, Marc. Sõida!”

Marc Duncannon keskendus sellele, et hoida käsi rooliratta külge liimituna, tsementeerides need kinni kõvemini kui merikarbid rifil. Mida kõvemini ta kinni hoidis, seda vähem käed teda reetes värisevad. Ta ei tahtnud, et naine saaks vähimatki aimu sellest, kui vapustatud ta on.

Beth Hughes.

Tal oli ikka seesama sale sportlik kehaehitus kui lapsena. See sobis talle endiselt, kuigi pani Marci imestama, millal ta viimati süüa sai. Needsamad kõrged kulmud, sirge nina. Täidlased korallhuuled. Ta oleks Bethi ära tundnud isegi siis, kui too poleks rääkima hakanud ja ta poleks kuulnud jälle neid mahedaid toone, millest oli mälestustena juba loobunud. Ent siiski oli naise hoiakus midagi väga väsinut. See, mismoodi ta pikad tumedad juuksed surmigavast sirgest juukselahust löödud ilmel allapoole rippusid. Nagu teeks ta oma parima, et mitte silma paista. Väga eba-bethilik. Ta oli alati nii edev tüdruk olnud.

Nüüd nägi ta välja vägagi sedamoodi nagu Marci ema vaevatud välimus viimasel korral, kui Marc teda näinud oli. Ta pigistas hambad kokku ja vajutas kõvemini gaasi, kihutades mööda pikka rada, mis viis ta kodunt rannikuäärsele maanteele.

Ja nüüd oli ta masin läbi imbunud Bethi iseloomulikust lõhnast. See pidi olema seesama ihukreem, mida ta kõigi nende aastate järel ikka veel kasutas. Midagi kookospähkliga. Keemiavaba. Julmusevaba. Lõhn, mis Marci jaoks seostus suve, supelrandade, bikiinide... ja Bethiga. Lõhn, mille hajumine autopolstrist võtab ilmselt nädalaid.

Samamoodi nagu oli võtnud kuid, et tüdruk viimaks ometi oma mõtetest välja tõrjuda. Või ei, ta tundis nüüd, kuidas iga väiksemgi osa temast pingule tõmbub. Paistab, et see mälestus oli vaid uinunud. Sügavale maetuna. Piisas kahest sekundist naise juuresolekust ja pooled lapsepõlvemälestused voogasid tulvaveena kohale.

Niipalju siis eluga edasiminekust.

Ta keskendus ees olevale teele.

Silmanurgast nägi ta tüdruku kõverdunud suud, täidlasi huuli purevaid hambaid. See vana harjumus tabas Marci nagu hoop kõhtu. Bethil oli kombeks nii teha, kui ta mõnd probleemi lahendas või Marci üle kavaldada üritas. Kuid vanasti polnud see tal õnnestunud ning need huuled kaardusid hoopis üheks tema südameid murdvaks naeratuseks. Aga täna mitte. Tüdruku huuled avanesid ja ta tõmbas sügavalt hinge, valmis paiskama Marci pihta kõik selle, mida ta temalt tahtis.

„Mis ajast sa vaalade päästjaks oled hakanud?”

Üldse mitte see, mida Marc oli oodanud. Ja miks kostab Bethi hääl sama segadusse aetuna, nagu Marc ennast tunneb? Temal on ju siin esimene sõna öelda. Küsimus hämmastas teda piisavalt, et vastata: „See on osa lõunaranniku elust. Ja mina olen lähim koolitust saanud maaomanik.”

„Kas selleks siis koolitatakse?”

„Kogemuste kaudu.”

„Mitu korda sa seda juba teinud oled?”

„Viis. Kaks korda eelmisel aastal. See rannikulõik on selle poolest kurikuulus.”

„Miks just siin?”

Viisakas seltskondlik vestlus mõjus Marcile tapvalt. Eriti selle ühe isikuga, kellega tal polnud seda kunagi tarvis läinud. Kas niimoodi nad nüüd suhtlevadki? Ehk oleks Bethi mitte kunagi enam näha olnud parem võimalus. Ta kehitas õlgu. „Keegi ei tea.”

Tekkis vaikus, tihke ja mudane. Marc aeglustas käiku ja pööras rooliratta järsult paremale. Nad põrklesid asfaldilt maha halvasti sillutatud paekivist teele ja võtsid suuna ookeani ääretu avaruse poole. Kaarekujuline laht ilmus nende ette nagu elektrisinine poolkuu.

„Kui kaua aega võtab, et sinna jõuda?” küsis Beth pinevil häälega.

Marc võis sõna otseses mõttes tunda, kuidas Bethi aju töötab. Naise süda kloppis. Vibratsioon lähtus temast lainetena ja põrkas otsejoones kokku pingelainetega, mida kiirgas Marc. „Umbes ühe minuti võrra rohkem, kui sa ütlesid endal vaja minevat.”

Beth märkas ta silmanurgast heidetud pilku. Tõlgendas seda õigesti. „Mul oli tarvis sind näha. Selgitada.” Ta selitas kurku. „Vabandada.”

Vabandada? „Mille eest?”

Naise suu tõmbus õhukeseks kriipsuks. „Marc...”

„Sõprussuhted lõppevad, Beth. Ikka juhtub.” Ta kasutas hoolimatut õlakehitust, et maha raputada osa pingest.

Naise silmad hiilgasid segadusest, kuid siis muutus ilme ning need hiilgasid otsusekindlusest, mida Marc polnud seal kunagi näinud. Täiskasvanud Bethis peab seega olema mõnevõrra vaprust. „Sellest hoolimata käisin maha pika maa, et sind vaatama tulla. Tahaksin nüüd öelda, mida mul on tarvis öelda...”

Land Cruiser hüppas teerajalt väikestele liivaluidetele ning Marc manööverdas auto servale nii lähedale, kui ohutult teha sai. Kuusirbikujuline valge rand laotus nende ees, kohtudes Lõunaookeani sinaga. Järgmine peatus – Antarktika. Nende all liival, umbes kahekümnejalase vahega, veerlesid ja vähkresid madalas vees kaks tumedat kogu.

Kaks vaala. Marc vandus sosinal.

„Su seletused peavad ootama, Beth. Mul on töö teha.”