Читать книгу Sõbrad igaveseks - Nikki Logan - Страница 7

Beth heitis ainsa pilgu rannal avanevale vaatepildile ja läks liikvele. Oli möödunud kaks aastat – ta vajadused saavad veel natuke aega oodata. Need loomad ei saa.

Marc haaras satelliittelefoni ja hakkas numbrit valima, ise juba tagasi auto poole joostes ja käigu pealt riideid seljast koorides. Selleks ajaks, kui ta oli T-särgi ja teksad maha saanud, teatas ta juba kellelegi maakonnas randa uhutud vaalade arvu ja asukoha ning palus neil appitulekuga kiirustada.

Beth tegi oma parima, tõstes kiiruga asju autost välja, et Marcile mitte ammulisui otsa vahtida. Kunagi kõhnuke Marc Duncannon oli nähtavasti hulga aega jõusaalis veetnud. Selles osas, kus tõsteti raskusi. Bethi kõht tõmbus kõige harjumatumal viisil krampi.

Marc viskas ühenduse lõpetanud telefoni auto tagaistmele ning astus oma kummiülikonda, tiris selle üle lihaseliste jalgade üles ning painutas siis laia selga, et seda õlgadele ja käsivartele sikutada. Kohe, kui ta selle selga sai, haaras ta esmaabipauna ja väikese varustusekoti ning viskas telefoni sinna sisse. Ta kahmas püünispaelad, köie ja kõik nöörid, mida auto tagaosast leida suutis. Siis viskas ta Bethile oma T-särgi, kapuutsiga dressipluusi ja vana käterätiku, öeldes: „Sul läheb neid tarvis,” ning oligi läinud, luidetest alla vee poole tormates.

Beth tegi, mis suutis, et talle järele jõuda. Ta komistas mitu korda paksus liivas ja pidi peatuma, et sobimatud kingad jalast heita, andes Marcile veelgi edumaad. Kuid ta ei pidanudki mehe läheduses viibima, et teada, mis juhtub; mehe jäik kehakeel oli sama kõnekas kui neoonreklaam, kui ta mööda randa esimese vaala poole jooksis.

Läikiv marmorimustrilise nahaga loom oli juba surnud.

Kohutav kahjutunne uhas Bethist üle: et tema võis olla see, kes sundis Marci viivitama need kallihinnalised minutid, mis olid nii olulised. Et sellest tohutust loomast oli tema süül juba saanud kajakaroog.

Marc peatus korraks, võimsad õlad vajusid pisut longu, kuid siis tormas ta mööda randa edasi sinna, kus teine kogu murdlainete rütmis veerles. Lähemale jõudes aeglustas ta sammu ja hakkas lähenema kaarega, tõstes hoiatuseks käed kõrgele. Beth aeglustas silmapilk sammu.

See loom oli elus.

Selleks ajaks, kui ta mehele järele jõudis, tegi too hättasattunud imetaja ümber juba teist laia tiiru. Loom lamas osaliselt vee all kuiva maa ja ookeani kokkupuutepiiril märjal liival. Iga teine laine oli piisavalt kõrge, et õrnalt üle ta alakeha uhta. Kuid ülakeha paljaks jäänud osad olid juba ohtlikult kuivad. Märja vaalanaha niiske elavhõbedataolise pinnaga võrreldes nägid kuivad osad välja nagu käekott, mille Beth oli Marci farmi juurde oma üüriautosse jätnud.

See ei saanud olla hea märk.

„Pane dressipluus selga, Beth.” Mees ei vaevanud end „palun” ütlemisega ning ega Bethki praegu viisakusi oodanudki. Kuid see ei tähendanud, et ta oleks olnud valmis käsutamist kannatama. Enam mitte.

„Praegu on kolmkümmend kaks kraadi. Ma lähen keema.”

„Parem keema minna kui krõbedaks küpseda. Peame mõnda aega siin väljas olema.” Ta astus Bethi juurde ning vabastas ta T-särgist ja käterätist. Siis sikutas ta kummiülikonna tõmbluku rinnal täiesti üles, sulges kaelakinnise ja tõmbas kapuutsi tihedalt oma sakris juustele. „Ja sa saad kindlasti märjaks. Kahe tunni pärast ütled mulle aitäh.”