Читать книгу Taras Bulba - Nikolai Gogol - Страница 4

I

„No keera end siis ka, poeg! Küll sa oled aga naljakas! Mis papikuued need teil seljas on? Ja nii käivad kõik akadeemias riides?” Selliste sõnadega võttis vana Bulba vastu oma kaks poega, kes olid õppinud Kiievi bursas ning olid saabunud koju isa juurde.

Tema pojad olid äsja hobuste seljast maha tulnud. Need olid kaks tugevat noormeest, kes vahtisid alles altkulmu nagu hiljuti lahtisaanud seminaristid. Nende jõulised, terved näod olid kaetud esimeste karvaudemetega, mida habemenuga veel polnud puudutanud. Nad olid väga kohmetanud isa säärasest vastuvõtust ja seisid liikumatult, silmad maas.

„Pidage, pidage! Las ma vaatlen teid hästi,” jätkas Bulba, pöörates neid ringi. „Küll on aga teil pikad kuued seljas! Küll on alles kuued! Sihukesi kuubi pole maailmas veel olnudki. Aga katsugu keegi teist joosta! Ma vaatan õige, kas ta mitte kuue hõlmadesse kinni takerdudes maha ei prantsata.”

„Ära naera, ära naera, isa,” lausus viimaks vanem neist.

„Vaata aga, kui uhke! Ja miks siis mitte naerda?”

„Niisama: sa oled küll mu isa, aga kui hakkad naerma, siis jumala eest kolgin läbi!”

„Ah niisugune poeg oled sa! Kuidas, oma isa?” ütles Taras Bulba, taandudes imestusega mõne sammu tagasi.

„Jah, kas või oma isa. Pilgata ei lase ma end kellelgi ega kunagi.”

„Kuidas sa minuga tahad siis võidelda? Kas rusikatega või?”

„Ükskõik kuidas.”

„Noh, eks hakkame siis rusikatega!” sõnas Taras Bulba, käärides käised üles. „Eks näe, mis mees sa rusika peale oled!”

Ning tervituse asemel pärast kauast lahusolekut hakkasid isa ja poeg teineteisele rusikahoope jagama küll ribide vahele, küll ristluudesse, küll rindu, kord taganedes ja ringi vaadates, kord uuesti peale tungides.

„Vaadake nüüd, head inimesed: vanamees on ogaraks läinud! Päris arust ära!” hüüdis nende kahvatu, kõhetu ja hea ema, kes seisis lävel ega olnud veel jõudnud sülelda oma armastatud lapsi. „Lapsed tulid koju, üle aasta pole neid näinud, tema aga mõtleb välja teab mis: rusikatega kaklema!”

„Aga vahvasti kakleb!” ütles Bulba peatudes. „Jumala eest hästi!” jätkas ta veidi toibudes. „Et ei maksa katsudagi. Tubli kasakas saab temast! Noh, tere, poju! Suudleme!” Ning isa pojaga hakkasid teineteist suudlema. „Tubli, poju! Nõnda kolgi igaüht, nagu sa mind tuuseldasid: ära kingi kellelegi! Aga sul on ikkagi naljakas ülikond seljas, mis nöör see siin tolkneb? Ja sina, mühakas, mis sa seisad, käed ripakil?” lausus ta, pöördudes noorema poole. „Miks sina’s, koerapoeg, mind ei kolgi?”

„Näe, mis veel välja mõtles!” ütles ema, kes sel ajal kaelustas nooremat poega. „Ja tuleb ka inimesel arusse, et lihane laps peksku oma isa. Nagu oleks selleks nüüd aegki: laps on noor, on palju maad ära sõitnud, väsinud… (see laps oli üle kahekümne aasta vana ja täpselt süld pikk) temal oleks praegu tarvis puhata ja midagi süüa, aga see seal sunnib teda kaklema!”

„Ehee, sa oled ju memmepoeg, nagu ma näen!” ütles Bulba. „Ära kuula, poju, ema: tema on naine. Tema ei tea midagi. Mis hellitust teil vaja on? Teie hellitajad olgu lage väli ja hea hobune; see on teie hellitus! Ja näete seda saablit – see on teie ema! See, millega teie päid täis tuubitakse, on kõik rämps, need akadeemiad ja kõik need raamatud, aabitsad ja filosoofia, kõik see jumal teab mis – ma sülitan kõigele sellele!” Siin soolas Bulba juurde niisuguse sõna, mida trükis ei tarvitatagi. „Aga parem saadan teid juba sel nädalal Zaporožjesse. Seal on teadus mis teadus! Seal on teie kool; alles seal saate aru pähe.”

„Ja kõigest ühe nädala saavadki nad kodus olla?” ütles kaeblikult, pisarad silmis, vana kõhetu ema. „Ei saa nad, vaesekesed, puhatagi, ei saa isakodus ümbergi vaadata, ei saa mina neid õieti silmitsedagi!”

„Aitab, aitab juba ulgumisest, vanamoor. Kasakas ei ole mitte selleks, et naistega jännata. Sina muidugi peidaksid nad mõlemad oma seeliku alla ja istuksid siis neil nagu kana munadel. Mine, mine, ja pane meile ruttu lauale kõik, mida on. Pole vaja saiakesi, mesikooke, moonipirukaid ega muid maiustusi; tiri meile ette terve oinas, anna kätte kits ja neljakümneaastast mõdu. Ning hästi palju põletatud viina, mitte viguriviina, mitte rosinate ja kõiksugu tembutustega, vaid puhast vahutavat viina, et ta kihiseks ja sisiseks kui hull.”

Bulba viis oma pojad kambrisse, kust jooksid nobedasti välja kaks kena näitsikut, teenijat, punased keed kaelas, kes olid tube koristanud. Nagu näha, olid nad hirmunud noorhärrade saabumisest, kes ei armastanud kellelegi armu heita, või aga tahtsid nad lihtsalt oma naiselikust kombest kinni pidada: meest nähes kiljatada ja tormata ülepeakaela minema ning hiljem kangest häbist kaua veel nägu varrukaga varjata. Kamber oli sisustatud tolle aja maitses, millisest ajast on säilinud elavaid jälgi ainult lauludes ja rahvalauludes, mida Ukrainas enam ei laula habemikud pimedad vanamehed banduuri tasase tilistamise saatel ümberringi kogunenud rahva ees, selle raske sõjaka aja maitses, kui Ukrainas algasid heitlused ja võitlused uniooni pärast. Kõik oli puhas, värvilise saviga üle võõbatud. Seintel saablid, nuudid, linnupüünised, võrgud ja püssid, osavasti väljatöötatud püssirohusarv, kuldpäitsed hobuse jaoks ja hõbenaastudega kammitsad. Kambri aknad olid väikesed, ümmarguste tuhmide klaasidega, milliseid nüüd võib leida ainult vanades kirikutes ja milledest muidu ei olnud võimalik läbi näha kui lükandklaasi veidi üles tõstes. Akende ja uste ümber olid punased piidad. Nurgariiulitel seisid rohelisest ja sinisest klaasist kruusid, pudelid ja plaskud, käsitsi väljatöötatud hõbepeekrid ja igasugust päritolu – veneetsia, türgi ja tšerkessi – kullatud karikad, mis olid Bulba kambrisse sattunud mitmesugusel teel kolmandate ja neljandate käte kaudu, mis oli noil uljatel aegadel õige tavaline. Tohukasest pingid ümber kogu toa; määratu suur laud pühakujude all eesnurgas; värviliste kirjute pottkividega kaetud lai ahi ahjutaguste ning sisse- ja väljapoole ulatuvate osadega. Kõik see oli väga tuttav meie kahele mehepojale, kes iga aasta koolivaheajaks olid jala koju tulnud, jala tulnud sellepärast, et neil ei olnud veel hobuseid, ja sellepärast, et ei olnud kombeks lubada koolipoistel ratsa sõita. Neil olid ainult pikad tutid, millest neid võis sakutada iga kasakas, kes kandis relva. Alles kooli lõpetamisel saatis Bulba neile oma hobusekarjast paari noori täkke.

Poegade kojusaabumise puhul käskis Bulba kokku kutsuda kõik sadakonnaülemad ja kogu polgu juhtkonna, kes aga olid kohal; ning kui tulid kaks neist ja jessaul Dmitro Tovkatš, tema vana sõber, esitas ta neile jalamaid oma poegi, öeldes: „Vaadake, missugused tublid poisid! Saadan nad varsti Setši.”

Külalised õnnitlesid nii Bulbat kui ka mõlemat noormeest ja ütlesid neile, et nad teevad õigesti ja et ei ole paremat õpetust noorele inimesele kui Zaporožje Setš.

„Noh, mehed-vennad, istuge igaüks siis lauda, kus kellelgi on parem. Noh, pojakesed! Kõige enne joome viina!” nõnda ütles Bulba. „Issand, õnnista! Terviseks, pojukesed: sina, Ostap, ja sina, Andri! Andku siis jumal, et teil sõjas oleks alati õnne! Et annaksite pihta bussurmaanidele ja annaksite pihta türklastele, ja annaksite pihta tatarlastele, ja kui ka ljahhid hakkavad midagi sepitsema meie usu vastu, et siis annaksite pihta ka ljahhidele. Noh, pane oma karikas alla; mis, on hea viin? Aga kuidas viin on ladina keeles? Seda ma arvasin, poju, ladinlased olid tobud: nad ei teadnudki, kas maailmas on olemaski viina. Näh nüüd, kuidas seda kutsuti, kes kirjutas ladinakeelseid värsse? Ma ei ole kirjatundmises tugev ja sellepärast ma ei teagi: Horaatsius või?”

„Näed sa, missugune isa on,” mõtles endamisi vanem poeg, Ostap. „Teab ta, va koer, kõik, aga veel teesklebki.”

„Ma arvan, et arhimandriit ei andnud teile viina nuusutadagi,” jätkas Taras. „Ja tunnistage üles, pojukesed, kas ka kõvasti tuuseldati teid kasevitste ja värskete kirsiokstega mööda selga ja kõige pihta, mis aga kasakal on olemas? Aga võib-olla, kuna olite saanud juba liiga targaks, siis võib-olla, et nüpeldati teid koguni kantsikutegagi? Vist mitte ainult laupäeviti, vaid saite ka kolmapäeval ja neljapäeviti?”

„Pole põhjust, taat, seda meelde tuletada, mis oli,” vastas Ostap. „Mis oli, see on läinud!”

„Katsugu nüüd veel!” ütles Andri. „Hakaku nüüd veel keegi kinni; sattugu nüüd aga ette mõni tatarlane, siis ta saab teada, mis asi on kasaka saabel.”

„Tubli, poju! Jumala eest tubli! Ja kui juba nii kaugele on läinud, siis sõidan ka mina koos teiega! Jumala eest sõidan. Keda kuradit pean ma siin vahtima? Et hakkaksin tatrakülijaks, majapidajaks, vaataksin lammaste järele ja sigade järele ja oleksin naise seltsis? Kärvaku nad: mina olen kasakas, ma ei taha! Mis siis sellest, et ei ole sõda? Sõidan teiega niisama Zaporožjesse, pillerkaari lööma; jumala eest sõidan!” Ning vana Bulba ägestus vähehaaval, ägestus, viimaks läks hoopis vihaseks, tõusis laua äärest, ja võtnud sõjaka poosi, põrutas jalaga vastu maad. „Homme päev sõidame! Milleks edasi lükata? Missugust vaenlast võime me siin välja haududa? Milleks meile see hütt? Milleks meile see kõik? Milleks need potid?” Seda öelnud, hakkas ta potte ning pudeleid peksma ja pilduma. Vaene eideke, kes oli juba harjunud oma mehe sääraste tempudega, vaatas kurvalt pealt, istudes pingil. Ta ei julgenud midagi öelda; kuid kuuldes talle nii hirmsat otsust, ei suutnud ta pisaraid tagasi hoida; ta vaatas oma lastele, kellest teda nii ruttu ähvardati lahutada – ja keegi ei suudaks kirjeldada kogu tema kurbuse sõnatut suurust, mis näis värisevat tema silmis ja kramplikult kokkupigistatud huultel. Bulba oli hirmus kangekaelne. See oli üks neist iseloomudest, mis võisid tekkida ainult raskel XV sajandil selles poolnomaadilises Euroopa kolkas, kui kogu lõunapoolne Ürg-Venemaa, maha jäetud oma vürstidest, oli mongoli kiskjate taltsutamatuist röövretkedest laastatud ja maatasa põletatud; kui, kaotanud kodu ja peavarju, inimene muutus siin vapraks; kui ta asus ahervartel, julmad naabrid ja alaline oht silmapiiril, ning harjus vaatama neile otse näkku, õppides unustama igasuguse kartuse maailmas; kui muistset rahuarmastavat slaavi vaimu valdas sõjakuse leek ja tekkis kasaklus – vene loomuse lai ja lopsakas võsu, ning kui kõik jõeveered, üleveokohad ja kaldaäärsed lausikud ning soodsad paigad täitusid kasakaist, kelle arvugi keegi ei teadnud, ning nende julgetel seltsimeestel oli õigus vastata sultanile, kes tahtis teada saada nende arvu: „Kes neid teab! Meil on neid kogu stepp täis: kus on bairak, seal on kasakas” (kus on väike küngas, seal on ka kasakas). See oli tõepoolest haruldane vene jõu avaldus: seda räksis rahva rinnast hädade ja viletsuste tuleraud. Endiste läänide, väikeste linnakeste asemele, mis olid täis koerapoisse ja jahisulaseid, üksteisega vaenujalal olevate ja linnadega kaubitsevate väikevürstide asemele tärkasid ähvardavad asundused, kurennid ja okoolitsad, mis olid seotud ühise ohu ja vihkamisega ristimata kiskjate vastu. Kõigil on juba ajaloost teada, kuidas nende alaline võitlus ja rahutu elu päästsid Euroopa taltsutamatuist röövretkedest, mis ähvardasid teda ümber paisata. Poola kuningad, kes läänivürstide asemel olid sattunud nende laialdaste maade valitsejaiks, ehkki kaugel asuvaiks ja nõrkadeks valitsejaiks, said aru kasakate tähtsusest ja säärase võitlusrohke valvurielu kasulikkusest. Nad ergutasid neid ja meelitasid selle eluviisi pärast. Nende kauge võimu all korraldasid kasakate endi hulgast valitud hetmanid okoolitsad ja kurennid ümber polkudeks ning korrapärasteks ringkondadeks. See ei olnud mitte koosolev rivimalev, teda poleks keegi näinudki; kuid sõja ja üldise rahvaliikumise korral ilmus igaüks hiljemalt kaheksa päeva jooksul kogu oma relvastuses kohale, saades kuningalt ainult ühe tukati palgaks, ning kahe nädala pärast oli koos niisugune sõjavägi, mida ei oleks suutnud kokku ajada mingisugused nekrutivõtmised. Kui sõjakäik oli lõppenud, kadus sõdur jällegi luhtadele ja nurmedele ning Dnepri ülesõidukohtadele, püüdis kalu, kauples, pruulis õlut ja oli vaba kasakas. Kaasaegsed välismaalased imetlesid tol ajal õigusega tema haruldasi võimeid. Ei olnud tööd, mida kasakas poleks osanud: ajada viina, valmistada vankrit, jahvatada püssirohtu, teha sepa- ja lukussepatööd ning lisaks sellele prassida meeletult, juua ja purjutada, nagu suudab seda üksnes venelane – kõik see oli talle kontimööda. Peale registrikasakate, kelle kohustuseks oli ilmuda sõja ajal, võis igal ajal suure vajaduse korral kokku koguda terved salgad vabatahtlikke ratsamehi: jessaulidel tarvitses vaid läbi käia kõigi külade ja alevite turud ja platsid, ning asunud vankrile püsti, hüüda kõigest kõrist: „Hõi teie, õllepruulid ja mõdukeetjad, aitab teil juba õlle pruulimisest ja ahju taga aelemisest ja oma rammusa ihuga kärbeste toitmisest! Tulge rüütlikuulsust ja au püüdma! Teie, künnimehed, tatrakülvajad, lamburid ja naistekütid! Aitab teil juba adra taga käimisest ja oma kollaste saabaste mullaga määrimisest ja naiste juurde hiilimisest ning oma rüütlijõu raiskamisest! On aeg võita endale kasakakuulsust!” Ning need sõnad olid nagu sädemed, mis langesid kuivale puule. Kündja lõhkus oma adra; mõdukeetjad ja õllepruulid jätsid maha oma tõrred ning peksid puruks vaadid, käsitööline ja kaupmees saatis kuradile oma käsitöö ning poe ja lõhkus majas puruks potid, – ja kõik istusid hobuse selga. Ühe sõnaga, vene iseloom sai siin võimsa, laia haarde ja tugeva kehastuse. Taras oli üks põliste, vanade polguülemate hulgast: ta oli täiesti loodud sõjaärevuseks ning tema meelelaad oli jämedalt otsekohene. Tol ajal hakkas juba avalduma Poola mõju vene aadlile. Paljud võtsid juba üle poola kombed, soetasid endale luksust, uhked teenrid, kullid, jahisulased, lõunasöögid ja õukonnad. Tarasile see ei meeldinud. Tema armastas kasakate lihtsat elu ja läks tülli nendega oma seltsimeestest, kes kaldusid Varssavi poole, nimetades neid poola pan’ide sulasteks. Alati püsimatu, pidas ta end õigeusu seaduslikuks kaitsjaks. Isevaldselt segas ta end nende külade asjusse, kus iganes kaevati rentnike rõhumise ja uute elamumaksude juurdelisamise üle. Ise ühes oma kasakatega mõistis ta kohut nende üle ja võttis endale seaduseks, et kolmel juhul tuleb alati saabel haarata, nimelt: kui komissarid milleski ei austanud vanemaid ja seisid nende ees, müts peas; kui mõnitati õigeusku ega peetud kinni esivanemate kommetest, ning lõpuks, kui vaenlased olid bussurmaanid või türklased, kelle vastu ta pidas igal ajal lubatavaks relva tõsta ristiusu auks. Nüüd rõõmustas teda juba ette mõte, kuidas ta ilmub oma kahe pojaga Setši ja ütleb: „Vaadake, kui tublid poisid ma teile tõin!”, kuidas ta esitleb neid kõigile vanadele, võitlustes karastatud seltsimeestele, kuidas ta vaatab nende esimestele vägitegudele sõjakunstis ja prassimises, mida ta pidas ka üheks rüütli peaväärtuseks. Alguses oli ta tahtnud saata neid üksinda; kuid nähes nende värskust, pikka kasvu ja võimsat kehailu, süttis temagi sõjakus, ja kohe järgmisel päeval otsustas ta nendega ise kaasa sõita, ehkki selle vajaduseks oli üksnes tema kangekaelne tahtmine. Ta askeldas juba ja andis käske, valis välja hobused ja rakmed oma noorte poegade jaoks, käis vaatamas nii tallis kui ka aitades ning valis välja sulased, kes pidid homme ühes nendega sõitma. Jessaul Tovkatšile andis ta üle oma võimu ühes kõva käsuga otsekohe ilmuda kogu polguga, niipea kui ta Setšist mingi sõna saadab. Ehkki ta oli auru all ja peas kääris alles humal, siiski ei unustanud ta midagi. Ta andis isegi käsu joota hobused ja kallata neile sõime jämedat ning kõige paremat nisu ja tuli tagasi oma hoolitsustest väsinuna.

„Noh, lapsed, nüüd on tarvis magada, aga homme teeme seda, mis jumal annab. Ja ära tee meile asemeid! Meil pole vaja asemeid: me magame õues.”

Öö oli alles äsja hõlmanud taeva, ent Bulba heitis alati vara magama. Ta heitis vaibale pikali ja kattis enese lambanahkse kasukaga, sest öine õhk oli üsna jahe ja Bulba armastas katta end hästi soojalt, kui ta oli kodus. Ta hakkas varsti norskama, ja teda järgis kogu õu. Kõik, mis iganes lamas kusagil selle nurkades, hakkas norskama ja vilet lööma; kõige enne uinus magama valvur, sest noorhärrade kojutuleku auks oli ta enese kõigist rohkem täis kaaninud. Üksnes vaene ema ei maganud. Ta istus kummargil oma kallite poegade peatsis, kes lebasid kõrvu. Ta suges kammiga nende noori, lohakalt sassis kiharaid ja niisutas neid pisaratega. Ta vaatas neid kogu oma olemusega, vaatas kõigi tunnetega, muutus tervikuna aina vaatamiseks ega jõudnud neid küllalt vaadata. Ta oli toitnud neid omaenda rinnaga; ta oli nad üles kasvatanud, neid hellitanud – ja ainult üheks viivuks näeb ta neid enda ees. „Mu pojad, mu armsad pojad! Mis saab teist? Mis ootab teid?” ütles ta, ja pisarad peatusid kortsudes, mis olid muutnud tema kunagi kauni näo. Tõepoolest oli ta haletsemisväärne, nagu iga tolle ulja sajandi naine. Ainult hetke oli ta elanud armastuses, ainult kire esimeses palangus, nooruse esimeses tuhinas, ja juba oli tema karm ahvatleja hüljanud ta saabli vastu, seltsimeeste vastu, prassimise vastu. Ta nägi meest aastas kaks-kolm päeva, ja siis ei olnud mehest mitu aastat kippu ega kõppu kuulda. Ja kui ta nägigi teda, kui nad elasid koos, mis oli ta elu siiski? Ta sai kannatada solvamisi, isegi lööke; hellitusi sai ta ainult armu poolest; ta oli mingi kummaline olend selles naisteta rüütlite jõugus, kellesse pillerkaaritav Zaporožje oli vajutanud oma karmi koloriidi. Ilma naudinguteta noorus oli temast kiiresti mööda vilksatanud ning tema kaunid rõõsad põsed ja rinnad olid ära õitsenud ilma suudlusteta ja kattunud enneaegsete kortsudega. Kogu armastus, kõik tunded, kõik, mis naises on õrna ja kirglikku, kõik oli tal muutunud üheksainsaks ematundeks. Õhinaga, kirega, pisaratega tiirles ta nagu stepikajakas oma poegade kohal. Tema pojad, tema kallid pojad võetakse temalt; võetakse selleks, et ta neid iialgi enam ei näeks. Kes teab, võib-olla juba esimeses lahingus raiub tatarlane neil pea otsast ja ta ei saa teada, kus lamavad nende mahajäetud kehad, mida nokib kiskja teeäärne lind; iga nende veretilga eest aga annaks ta enda tervikuna. Härdasti nuttes vaatas ta neile silmi, kui kõikvõimas uni hakkas neid juba sulgema, ja mõtles: „Vahest ehk lükkab Bulba ärgates ärasõidu paariks päevakski edasi; võib-olla kavatses ta sellepärast nii ruttu ära sõita, et ta oli palju joonud.”

Kuu taeva kõrgusest valgustas juba ammugi kogu õue, mis oli täis magajaid, tihedat punapajude tukka ja kõrget stepirohtu, millesse uppus õue piirav püstaed. Ema istus ikka veel oma kallite poegade peatsis, ei pööranud hetkekski neilt pilku ega mõelnudki unele. Juba hobused, aimates koitu, heitsid kõik rohule pikali ja lakkasid söömast; punapajude ülemised lehed hakkasid värisema, ja vähehaaval laskus värisev juga neid mööda alla välja. Ta istus valgeni, ei olnud sugugi väsinud ja soovis südames, et öö kestaks võimalikult kaua. Stepist kostis varsa heledat hirnumist; punased viirud sätendasid selgesti taevas. Bulba ärkas äkki üles ja kargas püsti. Ta mäletas väga hästi kõike, mis ta eile oli käskinud.

„Noh, poisid, aitab magamisest! Aeg on käes! Hobuseid jootma! Aga kus eit on? (nõnda nimetas ta harilikult oma naist). Kähku, eit, tee meile süüa: pikk tee on ees!”

Vaene eideke, kellelt oli võetud viimane lootus, lonkis nukralt tarre. Sel ajal kui ta, pisarad silmis, valmistas kõike, mis oli hommikusöögiks vaja, jagas Bulba oma käske; ta askeldas tallis ja valis ise oma lastele välja kõige paremad riided. Bursakud muutusid äkki ümber: endiste määrdunud saabaste asemele tekkisid neile jalga punasest seemisnahast hõbedaste kontsaraudadega saapad; tuhande kurru ja voltidega šarovaarid, mis olid laiad kui Must meri, tõmmati kokku kuldse püksirihmaga; rihma külge olid kinnitatud pikad nahkribad tuttide ja muude ripatsitega piibu jaoks. Helepunane, tulieredast kalevist kasakakuub vöötati kirjatud vööga, käsitsi väljatöötatud türgi püstolid pisteti vöö vahele, saabel kõlksus vastu jalgu. Nende veel vähe päevitanud näod näisid olevat muutunud ilusamaks ja valgemaks; noored mustad vurrud rõhutasid nüüd kuidagi rohkem nende näo valgust ja tervet, võimsat nooruse värvi; nad olid ilusad oma mustades kullatud põhjaga lambanahksetes mütsides. Vaene ema, kui ta neid nägi, ei saanud sõnagi suust, ja pisarad kuivasid ta silmis.

„Noh, pojad, kõik on valmis! Pole enam põhjust viivitada!” lausus viimaks Bulba.

„Nüüd tuleb kõigil ristirahva kombe järgi korraks veel istuda.”

Kõik istusid maha, kaasa arvatud ka sulased, kes olid aupaklikult seisnud uste juures.

„Nüüd, ema, anna õnnistust oma lastele!” ütles Bulba. „Palu jumalat, et nad vaprasti sõdiksid, alati kaitseksid rüütliau, et nad ikka seisaksid Kristuse usu eest, aga kui mitte, siis parem kärvaku nad, et neist haisugi maailma järele ei jääks. Astuge, lapsed, ema juurde: ema palve päästab nii vee kui maa peal.” Ema, nõrk nagu ema kunagi, kaelustas neid, võttis kaks väikest pühakuju ja riputas need neile nuttes kaela. „Kaitsku teid… jumala ema… ärge unustage, pojukesed, oma ema… saatke enestest vähemalt sõnagi…” Edasi ei suutnud ta kõnelda.

„Noh, lähme, lapsed!” ütles Bulba. Trepi ees seisid saduldatud hobused. Bulba hüppas oma Kuradi selga, kes raevunult tagasi tõmbus, tundes oma turjal kahekümnepuudalist koormat, sest Taras oli erakordselt raske ja paks. Kui ema nägi, et ka tema pojad olid juba istunud hobuste selga, sööstis ta noorema juurde, kelle näojooned väljendasid rohkem mingit õrnust; ta haaras kinni tema jalusest, ta liibus tema sadula külge, ja meeleheide silmis, ei lasknud teda oma kätest lahti. Kaks tüsedat kasakat võtsid ta õrnalt ja viisid tarre. Aga kui nad olid väravast välja jõudnud, jooksis ta kogu metskitse kergusega, mis ei sobinud ühte tema aastatega, värava taha, peatas arusaamatu jõuga hobuse ja embas ühte neist mingis hullunud, meeletus õhinas; ta viidi jällegi ära. Noored kasakad ratsutasid nukralt ja hoidsid tagasi pisaraid, kartes isa, kes ka omalt poolt oli pisut kohmetuses, ehkki ta püüdis seda varjata. Päev oli hall; rohi haljendas eredasti; linnud sädistasid kuidagi ebakõlaliselt. Tüki maad sõitnud, vaatasid nad tagasi: nende talu oli nagu maasse vajunud, pealpool maad paistsid ainult nende tagasihoidliku majakese kaks korstnat ja puude ladvad, millede oksi mööda nad olid roninud kui oravad; veel laotus nende ees see niit, mille järgi nad võisid meelde tuletada kogu oma eluloo, neist aastatest alates, kui nad olid lamanud selle kasteses heinas, kuni nende aastateni, kui nad olid oodanud seal mustakulmulist kasakatari, kes oma noorte nobedate jalgade abil lippas kartlikult üle niidu. Nüüd ulatub üksikuna taeva poole veel ainult kaevukook selle otsa seotud vankrirattaga; juba tasandik, millest nad läbi sõitsid, näib eemalt mäena ja on endaga kõik kinni katnud. – Jumalaga lapsepõli, ja mängud, ja kõik ja kõik!