Читать книгу Taras Bulba - Nikolai Gogol - Страница 5

II

Kõik kolm ratsanikku sõitsid vaikides. Vana Taras mõtles ammustest aegadest: tema silmade eest möödus tema noorus, tema aastad, tema kadunud aastad, mida alati taga kurdab kasakas, kes sooviks, et kogu tema elu oleks noorus. Ta mõtles sellest, keda oma endistest kaaslastest ta kohtab Setšis. Ta arvutas, kes on juba surnud, kes veel elavad. Pisar ümardus hilju tema silmateral ja ta halliksläinud pea vajus nukralt norgu.

Tema pojad olid tegevuses teistsuguste mõtetega. Ent on tarvis ta poegade kohta rohkem öelda. Kaheteistkümne-aastaselt pandi nad Kiievi akadeemiasse, sest kõik tolle aja auväärsed ülikad pidasid vajalikuks anda oma lastele kasvatust, ehkki seda tehti selleks, et hiljem see täielikult unustada. Nagu kõik, kes astusid bursasse, olid nad siis metsikud, vabaduses üles kasvanud, ja alles seal lihviti neid pisut, nagu harilikult, ja said midagi ühist, mis tegi nad üksteisega sarnaseks. Vanem, Ostap, alustas sellega oma kooliteed, et ta juba esimesel aastal jooksis ära. Ta toodi tagasi, peksti hirmsasti läbi ja pandi raamatu taha istuma. Neli korda mattis ta oma aabitsa maasse ja neli korda osteti talle pärast ebainimlikku keretäit uus. Kuid kahtlemata oleks ta teinud seda viiendatki korda, kui isa ei oleks andnud talle pühalikku tõotust, et ta paneb ta tervelt kahekümneks aastaks kloostrisse noviitsiks, ega oleks vandunud juba ette, et ta ei saa Zaporožjet eluilmaski näha, kui ta ei õpi akadeemias kõiki tarkusi selgeks. On huvitav, et seda ütles sama Taras Bulba, kes siunas kõike koolitarkust ja soovitas, nagu me juba nägime, lastel sellega üldse mitte tegelda. Sellest ajast alates hakkas Ostap haruldase püüdlikkusega istuma igava raamatu taga ja jõudis varsti parimate hulka. Tolleaegne õpetamise viis läks kohutavalt lahku tegelikust elust. Neil skolastilistel, grammatilistel, retoorilistel ja loogilistel peensustel ei olnud absoluutselt mingit kokkupuudet ajaga, neid ei tarvitatud kunagi ja nad ei kordunud kunagi elus. Millegi praktilisega ei saanud nad siduda oma teadmisi, kas või vähemgi skolastilisi. Tolleaegsed õpetatud mehed isegi olid harimatumad kui teised, sest nad olid tegelikust elust sootuks eemaldunud. Pealegi see bursa vabariiklik korraldus, see arutu hulk noori, tugevaid ja terveid inimesi, kõik see pidi sisendama neile tegevuse, mis oli täiesti väljaspool nende õppetööd. Puhu kehv toitmine, puhu sagedased karistamised näljaga, puhu paljud vajadused, mis tärkasid priskes terves ja tugevas noormehes, kõik see üheskoos tekitas neis ettevõtlikkuse, mis hiljem arenes välja Zaporožjes. Näljased bursakud loovisid mööda Kiievi tänavaid ja sundisid kõiki ettevaatusele. Turul istuvad kaubanaised katsid alati oma kätega pirukaid, bublikuid ja kõrvitsaseemneid nagu emakull oma poegi, niipea kui nad silmasid möödaminevat bursakut. Konsulil, kes oma kohustuse kohaselt pidi valvama talle alluvate kaaslaste järele, olid tema šarovaarides nii kohutavalt suured taskud, et ta võis mahutada sinna kogu turunaise poe, kelle silmad olid mujal. See bursa moodustas täiesti omaette maailma: kõrgemasse seltskonda, mis koosnes vene ja poola aadlikest, neid ei lastud. Vojevooda Adam Kissel isegi, sellest hoolimata, et ta protežeeris akadeemiat, ei viinud neid seltskonda ja käskis hoida neid hästi karmilt. Muide see näpunäide oli täiesti ülearune, sest rektor ja professorid-mungad ei säästnud vitsu ega nuute, ning sageli andsid liktorid nende käsul oma konsulitele nii halastamatu keretäie, et need mitu nädalat sügasid oma šarovaare. Paljudele neist ei tähendanud see mitte kui midagi ja näis ainult pisut kangemana kui hea pipraviin; teistel sai sellistest lakkamatuist kupatamistest viimaks isu täiesti täis ja nad põgenesid Zaporožjesse, kui nad oskasid leida teed ja kui neid endid teel kinni ei püütud. Ostap Bulba, sellest hoolimata, et ta hakkas suure püüdlikkusega õppima loogikat ja koguni usuteadustki, ei pääsenud kuidagi heldimatuist vitstest. On loomulik, et see pidi kuidagi kalgistama iseloomu ja andma talle meelekindluse, mille poolest kasakad alati on välja paistnud. Ostap’i loeti alati üheks parimaks seltsimeheks. Harva oli ta teiste eestvedajaks nende jultunud ettevõtetes – võõra puu- või juurviljaaia laastamises, see-eest aga oli ta alati üks esimesi, kes kogunesid ettevõtliku bursaku lipu alla, ja kunagi, mingil tingimusel ei andnud ta oma seltsimehi välja; mingisugused kantsikud ega vitsad ei suutnud teda sundida seda tegema. Muude tungide vastu peale sõja ja lõbusa olengu oli ta ükskõikne; vähemalt ei mõelnud ta peaaegu kunagi millelegi muule. Omasugustega oli ta otsekohene. Headust oli tal sel kujul, millisel seda võis olla säärase iseloomu juures ja tol ajal. Ta oli hingepõhjani liigutatud vaese ema pisaraist, ning ainuüksi see rikkus ta tuju ja sundis pea mõtlikult langetama.