Читать книгу Surnud hinged - Nikolai Gogol - Страница 4

N. kubermangulinna võõrastemaja väravast sõitis sisse üsna kena väheldane vedrudega kaless millega sõidavad harilikult poissmehed: eru-alampolkovnikud, -staabikaptenid ja mõisnikud, kel on umbes sada hinge talupoegi - ühesõnaga kõik need, keda nimetatakse keskmist sorti härrasteks. Kalessis istus isand, mitte just iludus, aga mitte ka inetu välimusega, mitte liiga tüse ega ka liiga kõhn; ei saa öelda, et vana, aga mitte ka seda, et liiga noor. Tema sissesõit ei tekitanud linnas vähimatki kõmu ja sellega ei käinud kaasas midagi erakordset; ainult kaks vene talumeest, kes seisid võõrastemaja vastas kõrtsi ukse ees, tegid mõnesuguseid märkusi, mis käisid muide rohkem sõiduki kui selles istuja kohta. «Ennäe,» ütles üks teisele, «mihuke ratas! Mis sa arvad, kas see ratas, kui tarvis peaks minema, sõidab Moskvasse välja või ei sõida?» - «Sõidab,» vastas teine. - «Aga Kaasani, arvan ma, küll ei sõida?» - «Kaasani ei sõida,» vastas teine. Sellega jutt lõppes. Ja veel, kui kaless võõrastemaja ette jõudis, tuli vastu noormees õige kitsastes ning lühikestes valgetes triibulistes puuvillastes pükstes ja moodi taotlevas sabakuues, mille alt paistis manisk, mida hoidis kinni pronkspüstoliga kaunistatud tuula kinnitusnõel. Noormees pöördus ümber, vaatas tõlda, hoidis käega kinni nokkmütsi, mille tuul peaaegu ära pidi viima, ja läks oma teed.

Kui tõld õue sõitis, tuli isandale vastu trahteriteener, ehk nagu neid vene trahterites kutsutakse, polovoi, niivõrd elav ja püsimatu, et oli võimatu näha sedagi, mis nägu ta on. Ta jooksis kärmesti välja, salvrätik käes, ise pikk ja pikas demikottonist [demikotton - XIX sajandi algul tarvitusel olnud tihe puuvillane riie, - Tõlk.] saterkuues, mille seljatagune oli peaaegu kuklas, raputas juukseid ja juhtis isanda nobedasti üles, mööda kogu puust ringrõdu, et näidata talle jumalast antud kambrit. See kamber oli teatavat liiki, sest ka võõrastemaja oli teatavat liiki, s.o. just niisugune, nagu võõrastemajad kubermangulinnades tavaliselt, kus läbisõitjad kahe rubla eest ööpäevas saavad vaikse toa prussakatega, kes nagu kuivatatud ploomid igast nurgast välja vahivad, ning alati kummutiga varjatud uksega kõrvaltuppa, kus seab enda sisse naaber, sõnaaher ja rahulik, kuid äärmiselt uudishimulik inimene, kel on kange tahtmine teada saada kõiki üksikasju läbisõitja kohta. Võõrastemaja välisfassaad vastas tema sisemusele: see oli väga pikk kahekorruseline hoone; alumine korrus oli krohvimata jäetud tumepunastest telliskividest, mis olid kurjadest ilmamuutustest veelgi rohkem tumenenud ning juba iseendastki mustavõitu; ülemine korrus oli nagu ikka kollaseks võõbatud; all olid poed rangide, köite ja barankadega. Nurgapealses poes või õigemini selle aknal asus suslamüüja [suslamüüja - siin: veest, meest ja vürtsidest valmistatud sooja joogi müüja. - Tõlk.] punasest vasest samovariga ja niisama punase näoga kui samovar, nii et eemalt oleks võinud arvata, et aknal seisab kaks samovari, kui üks samovar poleks olnud pigimusta habemega. Seni kui saabunud isand oma tuba vaatles, toodi sisse tema kraam: kõigepealt seanahast, veidi kulunud kohver, mis näitas, et ta ei ole esimest korda teel. Kohvri kandsid sisse kutsar Selifan, lühike mehike lambanahkses kasukas, ja toapoiss Petruška, pealtnäha pisut karmi näoga, väga paksude huulte ja ninaga umbes kolmekümneaastane mees laias kantud saterkuues, mis nähtavasti härra seljast pärit oli. Kohvri järel toodi sisse väike maarjakasest väljalõigatud ilustustega punasest puust laadik, saapaliistud ja sinisesse paberisse mähitud praetud kana. Kui kõik see oli sisse tassitud, läks kutsar Selifan talli hobuseid talitama, toapoiss Petruška aga hakkas end sisse seadma väikeses esikus, õige pimedas pugerikus, kuhu ta oli juba jõudnud tuua oma sineli ja ühes sellega mingi omaenda leha, mis käis kaasas ka seejärel sissetoodud, mitmesuguste toapoisiasjadega täidetud kotiga. Selles pugerikus seadis ta seina äärde kitsa kolmejalgse sängi, kattes selle väikese madratsitaolise esemega, mida tal oli õnnestunud võõrastemaja peremehelt välja nuruda ja mis oli magatud kõvaks ning lamedaks nagu pannkook ja oli vist ka niisama rasvane kui pannkook.

Seniks kui teenrid õiendasid ja askeldasid, läks isand üldsaali. Missugused on tavaliselt need üldsaalid, teab iga läbisõitja väga hästi: samad õlivärviga ülevõõbatud seinad, ülalt mustunud piibusuitsust ja alt kõiksugu läbisõitjate, veel rohkem aga kohalike kaupmeeste selgadest läikima hõõrutud, sest kaupmehed käisid siin turupäevadel kuue-seitsmekesi oma tuntud paari klaasi teed joomas; seesama tahmunud lagi, seesama suitsunud laelühter suure hulga rippuvate klaastilgutitega, mis hüplesid ja kõlisesid iga kord, kui polovoi mööda kulunud linoleumi jooksis, hõljutades südilt kandmikku, millel oli niisama loendamatu hulk teetasse kui linde mererannal, samad üle terve seina ulatuvad õlimaalid - ühesõnaga, kõik seesama mis igal pool; vahe oli ehk ainult selles, et ühel pildil oli kujutatud nii suurte rindadega nümf, milliseid lugeja ei ole vist küll kunagi näinud. Säärast loodusemängu tuleb muide ette mitmesugustel ajaloolistel piltidel, mis teadmata kunas, kust ja kelle poolt meile Venemaale on toodud, mõnikord isegi meie kõrgete aukandjate, kunstiharrastajate poolt, kes need Itaalias neid küütivate postipoiste nõuandel kokku ostsid. Isand võttis nokkmütsi peast ja harutas kaelast lahti vikerkaarevärvilise villase kaelaräti, niisuguse, nagu neid naisemeestele omaenda käega valmistab abikaasa, varustades meest sobivate juhatustega, kuidas seda kaela siduda, poissmeestele aga - kindlalt ma ei tea öelda, kes neid teeb, jumal seda teab, mina ei ole kunagi selliseid kaelarätte kandnud. Harutanud kaelaräti lahti, käskis isand endale lõunasööki tuua. Seni kui talle ette kanti mitmesuguseid trahterites tavalisi roogasid, nagu: kapsasupp lehttainast pirukaga, mida mitu nädalat just läbisõitjate jaoks hoitakse, aju hernestega, viini vorstid kapsaga, praetud nuumkana, hapukurk ja vältimatu magus lehttainast kook, mis on alati teie käsutuses; seni kui talle kõike seda ette kanti, küll soojendatult, küll lihtsalt külmalt, laskis ta teenril ehk polovoil jutustada kõiksugu loba sellest, kes pidas trahterit varem ja kes peab praegu ja kas see toob palju sisse ja kas nende peremees on ka suur lurjus; mispeale polovoi oma harjunud kombe kohaselt vastas: «Oi, armuline härra, suur suli!» Nagu haritud Euroopas, nii on nüüd ka haritud Venemaal üsna palju auväärseid inimesi, kes ei saa trahteris süüa, ilma et nad kelneriga juttu ei ajaks ja mõnikord tema üle koguni lõbusat nalja ei heidaks. Muide, sissesõitnu ei esitanud ainult tühiseid küsimusi; äärmise täpsusega päris ta, kes on linnas kuberneriks, kes kohtupalati eesistujaks, kes prokuröriks ühesõnaga, ei jätnud vahele ühtki tähtsamat ametnikku; kuid veelgi suurema täpsusega, kui mitte koguni osavõtuga, päris ta kõigi tähtsamate mõisnikkude üle: mitu hinge talupoegi kellelgi on, kui kaugel keegi linnast elab, isegi missugune iseloom tal on ja kui tihti ta linnas käib; ta päris hoolega selle maanurga olukorra üle: kas nende kubermangus ei ole ehk olnud mingeid haigusi - soetõbe, mingeid tapvaid palavikuhaigusi, rõugeid või muud selletaolist; ja kõike nii üksikasjaliselt ja niisuguse täpsusega, et see näitas rohkemat kui paljast uudishimu. Kogu isanda käitumises oli midagi soliidset ja nina nuuskas ta äärmiselt valjusti. Mine tea, kuidas ta seda tegi, aga tema nina kõlas nagu pasun. See pealtnäha päris tühine omadus tõi talle siiski palju austust trahteriteenri silmis, nii et too seda häält kuuldes iga kord juukseid raputas, enese aupaklikumalt sirgu ajas ja pead sügavalt alla kallutades küsis, kas vahest midagi vaja ei ole. Pärast lõunasööki jõi isand tassi kohvi ja istus diivanile, seades endale selja taha padja, mis vene trahterites topitakse elastse lambavilla asemel täis midagi, mis äärmiselt sarnaneb telliste ja munakividega. Siis hakkas ta haigutama ja käskis end oma tuppa viia, kus heitis pikali ja magas kaks tundi. Pärast puhkamist kirjutas ta trahteriteenri palvel paberitükile oma auastme, ees- ja perekonnanime-teatamiseks sinna, kuhu tarvis, s.o. politseisse. Paberilt veeris polovoi trepist alla minnes järgmist: «Kolleegiuminõunik Pavel Ivanovitš Tšitšikov, isiklikes asjus.» Sel ajal kui polovoi ikka veel sedelit veeris, läks Pavel Ivanovitš Tšitšikov ise linna vaatama, millega ta jäi nähtavasti rahule, sest ta leidis, et linn ei jää teistest kubermangulinnadest sugugi maha: kõvasti lõikas silma kollane värv kivimajadel ja tagasihoidlikult mustendas hall puumajadel. Majad olid ühe-, kahe- ja poolteisekorruselised, ikka ja alati esineva ärklikorrusega, mis kubermanguarhitektide arvates on väga ilus. Paiguti näisid need majad äraeksinuina keset väljakuna laia tänavat ja lõputuid plankaedu; paiguti olid nad kobaras koos ning seal oli märgata rohkem liikumist ja elevust. Puutus silma vihmast peaaegu mahapestud silte kringlite ja saabastega, teisal pealemaalitud siniste pükste ja kellegi Varssavi rätsepa allkirjaga; ühes kohas oli nokk- ja vormimütside kauplus sildiga: «Välismaalane Vassili Fjodorov»; teises kohas oli sildile maalitud piljard kahe niisuguses frakis mängijaga, milliseid meil kannavad teatrikülastajad, kes viimases vaatuses lavale lähevad. Mängijad olid kujutatud sihtivate kiide, pisut tagasikäänatud käte ja kõverate jalgadega, mis äsja olid teinud õhus tantsuhüppe. Kõige selle alla oli kirjutatud: «Ja siin on see asutus.» Siin-seal seisid otse tänaval lauad pähklite, seebi ja präänikutega, mis sarnanesid seebiga; teisal oli söökla, mille sildile oli maalitud paks kala ja sellesse torgatud kahvel. Kõige sagedamini aga võis märgata kahe peaga tuhmunud riigikulle, mis nüüd on juba asendatud lakoonilise kirjaga: «Joogimaja». Sillutis oli kõikjal kehvavõitu. Ta heitis pilgu ka linnaparki, mis koosnes kiduratest kehvasti juurdunud puudest, mille all olid väga ilusasti rohelise õlivärviga ülevõõbatud kolmnurgakujulised toed. Muide, ehkki need puukesed ei olnud kõrgemad kui pilliroog, öeldi nende kohta ajalehtedes ilutulestiku kirjeldamisel, et «tänu linnavalitseja hoolitsusele on meie linn saanud endale ehteks pargi, mis koosneb varjurikastest laia võraga puudest, mis palavatel päevadel annavad mõnusat jahedust», ja et seejuures «oli väga liigutav näha, kuidas kodanikkude südamed ülevoolavast tänutundest värisesid ja tänutäheks härra linnaülemale rohkesti pisaraid voolas». Pärinud linnavahilt üksikasjaliselt, kuidas võib lühimat teed kaudu vajaduse korral peakiriku, ametiasutuste ja kuberneri juurde pääseda, läks ta vaatama linna keskelt läbivoolavat jõge, rebis teel maha tulbale löödud müürilehe, et see koju jõudes hoolega läbi lugeda, vaatas teraselt puust kõnniteel mööduvat kena välimusega daami, kelle kannul käis sõjaväelivrees poisike, komps käes, ja heitnud veel kord pilgu kõigele, justkui selleks, et koha asend hästi meelde jääks, läks ta koju ja otseteed oma numbrituppa, kusjuures trahteriteener teda trepil kergelt toetas. Pärast teejoomist istus ta laua äärde, käskis tuua küünla, võttis taskust müürilehe, lähendas selle küünlale ja hakkas lugema, paremat silma veidi vidutades. Muide, tähelepanuväärset oli müürilehes vähe: etendati hr. Kotzebue draamat, kus Rolli mängis hr. Popljovin ja Corat neiu Zjablova; teised tegelased olid veelgi vähem silmapaistvad, kuid siiski luges ta nad kõik läbi, jõudis isegi parteri hinnani ja sai teada, et müürileht on trükitud kubermanguvalitsuse trükikojas; siis pööras ta teise külje, et teada saada, kas ehk sealgi pole midagi, kuid midagi leidmata hõõrus ta silmi, keeras müürilehe korralikult kokku ja pani oma laadikusse, kuhu tal oli harjumuseks koguda kõike, mis ette juhtus. Päev lõpetati vist portsjoni külma vasikaprae, pudeli kihiseva kvassi ja sügava unega, kusjuures ta norskas nii, et seinad värisesid, nagu mõnes kohas suures ja laias Vene riigis öeldakse.

Kogu järgmine päev oli pühendatud visiitidele; sissesõitnu läks visiite tegema kõigile linna võimukandjatele. Ta käis lugupidamist avaldamas kubernerile, kes, nagu selgus, polnud, nagu Tšitšikovgi, ei tüse ega kõhn, kandis kaelas Annat, ja räägiti koguni, et ta olevat esitatud tähe saamiseks; muide, ta oli väga heasüdamlik mees ja mõnikord koguni tikkis ise tüllile. Seejärel läks ta viitsekuberneri juurde, käis siis prokuröri juures, kohtupalati eesistuja juures, politseiülema ja monopolirentniku juures, kroonuvabrikute ülema juures kahju, et on pisut raske kõiki selle maailma vägevaid meeles pidada; kuid jätkub sellestki, kui ütleme, et sissesõitnu avaldas visiitide suhtes haruldast agarust: ta käis isegi tervishoiuameti inspektorile ja linnaarhitektile lugupidamist avaldamas. Pärast seda istus ta veel kaua kalessis, kaalutledes, kellele veel visiiti teha, kuid linnas rohkem ametnikke enam ei leidunud. Kõnelustes nende võimumeestega oskas ta väga osavasti igaühele mokkamööda rääkida. Kubernerile vihjas ta kuidagi möödaminnes, et tema kubermangu sõidad sisse otsekui paradiisi, teed on igal pool siledad nagu samet, ja et need valitsused, kes määravad teenistusse tarku ametnikke, väärivad rohket kiitust. Politseiülemale ütles ta midagi väga meelitavat linnavahtide kohta, ning kõneluses viitsekuberneri ja kohtupalati eesistujaga, kes olid alles riiginõunikud, ütles ta eksikombel kaks korda koguni «teie ekstsellents», mis neile väga meeldis. Selle tulemuseks oli, et kuberner kutsus ta veel samaks päevaks enda juurde kodusele peoõhtule, ja ka teised ametnikud omalt poolt kes lõunasöögile, kes bostonipartiile, kes teed jooma.

Endast hoidus sissesõitnu - nagu näis - palju kõnelemast, kui aga rääkis, siis mingites üldistes fraasides, märgatava tagasihoidlikkusega, ja tema jutt võttis säärastel kordadel veidi raamatuliku iseloomu: et ta on tähtsusetu ussike sellessinatses maailmas ega ole väärt, et temast palju hoolitaks, et ta on oma eluajal palju häda näinud, on teenistuse alal tõe ja õiguse eest kannatada saanud, et tal on olnud palju vaenlasi, kes oma käe isegi tema elu järele on sirutanud, ja et nüüd lõpuks, igatsedes rahu, otsib ta endale sobivat kohta elamiseks, ning siia linna saabudes pidas ta oma tingimatuks kohuseks selle esimestele aukandjatele lugupidamist avaldada. See on kõik, mis linnas sellest uuest isikust, kes ei jätnud kasutamata juhust end õige pea kuberneri peoõhtul näidata, teada saadi. Selleks peoõhtuks ettevalmistamisele kulus üle kahe tunni, ja siin näitas sissesõitnu tualeti vastu üles niisugust tähelepanelikkust, mille taolist ei näe sugugi mitte igal pool. Pärast lühikest lõunauinakut käskis ta endale pesuvett tuua ja hõõrus seebiga haruldaselt kaua mõlemat põske, punnitades neid seestpoolt keelega: siis võttis ta trahteriteenri õlalt käterätiku ja kuivatas sellega igast küljest oma täidlast nägu, alates kõrvade tagant ja aevastades enne paar korda trahteriteenrile otse näkku. Seejärel pani ta peegli ees maniski kaela, kitkus ära kaks ninast väljaulatuvat karva, ja vahetult pärast seda oligi tal seljas sädelev palukavärvi sabakuub. Olles niiviisi riietunud, vuras ta oma tõllas mööda lõpmata laiu tänavaid, mida kasinalt valgustasid siin-seal vilksatavatest akendest paistvad tulukesed. Muide, kuberneri maja oli valgustatud otsekui balli puhuks; laternatega kalessid, trepi ees kaks sandarmit, taamal eesratsutajate hõiked - ühesõnaga kõik nii, nagu vaja. Saali astudes pidi Tšitšikov viivuks silmad kinni pigistama, sest küünalde, lampide ja daamide kleitide sära oli kohutav. Kõik uppus valgusesse. Mustad sabakuued vilksatasid ja hõljusid siin ja seal üksikult ning kobaras nagu lendlevad kärbsed kuumal juulipäeval valgel säraval rafinaadil, kui vana virtin seda avatud akna all lõhub ja kiiskavateks tükkideks jaotab; tema ümber kogunenud lapsed vaatavad hoolega pealt, jälgides uudishimulikult tema karedate, vasarat tõstvate käte liigutusi, kärbeste õhueskadronid aga lendavad kergest tuulest kantuna julgesti sisse nagu täielikud peremehed, ning kasutades vanaeide viletsat nägemist ja tema silmi pimestavat päikest, laskuvad magusatele suhkrutükkidele, küll üksikult, küll tihedas kobaras. Täis söödetud küllusliku suve poolt, mis selletagi igal sammul maiusroogasid pakub, ei tulnud nad sugugi mitte sööma, vaid ainult selleks, et ennast näidata, suhkruhunnikul edasi-tagasi kõndida, tagumisi või esijalgu teineteise vastu hõõruda või nendega ennast tiibade alt sügada või mõlema väljasirutatud esijalaga kukla tagant kratsida, ümber pöörduda ja jälle ära lennata ning uute tüütavate eskadronidena jälle tagasi lennata.

Tšitšikov ei jõudnud veel ümbergi vaadata, kui kuberner tal juba käe alt kinni haaras ja teda otsekohe kuberneriprouale esitles. Sissesõitnud külaline ei teinud siingi endale häbi: ta ütles mingi komplimendi, väga kohase keskmistes aastates mehele, kel pole ei liiga kõrge ega ka mitte liiga madal auaste. Kui moodustunud tantsijatepaarid kõik pealtvaatajad seina äärde surusid, silmitses ta neid, käed seljal, paar minutit väga tähelepanelikult. Paljud daamid olid riietatud hästi ja moe järgi, teistel oli seljas, mis jumal siia kubermangulinna oli saatnud. Mehed olid siin nagu kõikjal mujalgi kaht ühed kõhnukesed, kes aina keerlesid daamide ümber; mõned neist olid säärased, et neid oli raske eraldada Peterburi omadest: neil olid niisama hoolikalt, läbimõeldult ja maitsekalt soetud põskhabemed või lihtsalt kenad, üpris puhtaks raseeritud näoovaalid, nad võtsid niisama hooletult daamide juures istet, rääkisid niisamuti prantsuse keelt ja lõbustasid daame samuti kui Peterburiski. Teise liigi mehi moodustasid paksud või samasugused kui Tšitšikov, s.o. mitte just liiga tüsedad, aga mitte ka kõhnad. Need vastuoksa kõõritasid daamide poole ja taganesid nende eest ning vahtisid aina ringi, kas kuberneri teener ehk kuhugi rohelist lauda visti jaoks ei ole seadnud. Näod olid neil täidlased ja ümmargused, mõnedel olid koguni soolatüükad, mõni oli ka pisut rõugearmiline, juukseid ei kandnud nad peas ei uhke lakana, edevates lokkides ega ka «kurat-mind-võtku»-maneeril, nagu ütlevad prantslased; juuksed olid neil kas lühikeseks pöetud või siledaks lakutud, näojooned aga rohkem ümarad ja tugevad. Need olid linna auväärsed ametnikud. Paraku oskavad paksud oma asju siin maailmas paremini korraldada kui kõhnukesed. Kõhnukesed teenivad rohkem käsundusametnikena või seisavad ainult nimekirjas ja jõlguvad sinna-tänna; nende olemasolu on kuidagi liiga kerge, õhuline ja täiesti ebakindel. Paksud aga ei asu kunagi kahtlastele, vaid ikka kindlatele kohtadele, ja kui juba kuhugi istuvad, siis istuvad kindlalt ning tugevasti, nii et ennem praksub ja kooldub koht nende all, aga nemad juba ei lenda. Välist hiilgust nad ei armasta; sabakuub nende seljas ei ole nii hea lõikega kui kõhnukestel, see-eest aga on neil laegastes jumala õnnistus. Kõhnukesel ei jää kolme aasta pärast ainsatki hinge, kes oleks pantimata; paksul aga, näe, on tasapisi kuhugi linna serva tekkinud naise nimele ostetud maja, siis teise serva teine maja, siis linna lähedale väike küla ja siis kirikukülagi kõigega, mis sinna juurde kuulub. Ja lõpuks, kui juba küllalt on jumalat ja keisrit teenitud ning üldine lugupidamine kätte võidetud, lahkub paks ametist, asub mujale elama ja muutub mõisnikuks, tubliks vene mõisahärraks, külalislahkeks peremeheks, ning elab, ja elab hästi. Pärast teda aga löövad tema kõhnukesed pärijad vene kombe kohaselt tulise kiiruga kogu isa vara jälle läbi. Ei saa salata, et umbes seda laadi mõtisklustega tegeles Tšitšikov, kui ta vaatles seltskonda, ja selle tulemuseks oli, et ta liitus viimaks paksudega, kelle hulgas kohtas peaaegu aina tuttavaid nägusid: õige mustade paksude kulmudega prokuröri, kes pilgutas pisut vasakut silma, nagu oleks ta öelnud: «Läki, vennas, teise tuppa, seal ma ütlen sulle midagi!», aga muidu oli tõsine ja sõnaaher inimene; postiülemat, lühikest kasvu meest, aga teravmeelset naljahammast ja filosoofi; kohtupalati eesistujat, väga arukat ja lahket isandat; kõik nad tervitasid teda nagu- vana tuttavat, mispeale Tšitšikov kummardas, pisut küljetsi küll, aga muidu üsna meel­divalt. Siinsamas tutvus ta õige aupakliku ning ladusa olekuga mõisniku Maniloviga ja pealtnäha veidi kohmaka Sobakevitšiga, kes kohe esimesel korral talle jala peale astus ja lausus: «Palun vabandust.» Otsekohe pisteti talle pihku vistikaart, mille ta samasuguse viisaka kummardusega vastu võttis. Nad istusid rohelise laua äärde ega tõusnud enam enne õhtusööki. Igasugune jutuajamine vaikis täielikult, nagu alati juhtub, kui viimaks ometi asjaliku tegevuse juurde asutakse. Olgugi et postiülem oli muidu väga jutukas, aga temagi, kui oli kaardid kätte võtnud, manas oma näole kohe mõtleva ilme, kattis ülemise huule alumisega ja säilitas sellise oleku kogu mängu kestel. Pilti välja käies lõi ta kõvasti vastu lauda ja ütles, kui see oli emand: «Tule turule, va papimoor!», kui aga kunin­gas: «Karga välja, Tambovi mats!» Eesistuja aga kordas aina: «Põrutan talle vastu vuntsi! Põrutan talle vastu vuntsi!» Mõnikord kostsid kaartide lauale löömisel yäljendid: «Noh, tulgu mis tuleb, kui pole muud käia, siis käime ruutut!» Või lihtsalt hüüded: «Ärtu! Ärtu kunn! Poti mammi!» või: «Rist ja viletsus! Kuus ja tuus! Potid ja pannid!» ja koguni lihtsalt: «Padakas!» - nimetused, millega nad oma seltskonnas mastid ümber olid ristinud. Pärast mängu lõppu vaieldi, nagu on kombeks, üsna kõvasti. Ka meie sissesõitnud külaline vaidles, aga kuidagi äärmiselt osavasti, nii et kõik nägid, et ta küll vaidleb, aga vaidleb meeldivalt. Kunagi ei öelnud ta: «Teie käisite välja!», vaid: «Teie suvatsesite välja käia,» «Mul oli au tappa teie kahte» ja muud selletaolist. Et oma vastaseid milleski veel rohkem lepitada, pakkus ta iga kord neile kõigile nuusktubakat oma hõbedasest emailitud tubakatoosist, mille põhjas märgati kaht kannikest, mis olid pandud sinna lõhnaks. Sissesõitnu tähelepanu köitsid eriti mõisnikud Manilov ja Sobakevitš, kellest oli eespool juttu. Ta päris kohe nende üle teateid, kutsudes eesistuja ja postiülema siinsamas pisut kõrvale. Mõningad küsimused, mis ta esitas, ei näidanud mitte ainult külalise uudishimu, vaid ka põhjalikkust, sest kõigepealt päris ta, kui palju on kummalgi neist talupoegi ja missuguses seisukorras on nende mõisad, ning alles siis küsis, mis on nende ees- ja isanimi. Lühikese ajaga jõudis ta nad täielikult ära võluda. Mõisnik Manilov, hoopiski mitte veel elatanud mees, kel olid suhkurmagusad silmad, mida ta pilutas iga kord, kui naeris, kiindus temasse otse meeletult. Ta surus väga kaua tema kätt ja palus tungivalt austada teda külaskäiguga tema mõisa, kuhu tema sõnade jä.rgi pidi linnaväravast ainult viisteist versta olema, mispeale Tšitšikov üpris viisaka peakummarduse ja siira käepigistusega vastas, et ta ei ole mitte üksnes suure heameelega valmis seda tegema, vaid peab seda koguni oma pühaks kohuseks. Ka Sobakevitš lausus pisut lakooniliselt: «Palun ka minu poole,» kraapsates jalaga, mille otsas oli nii hiiglaslike mõõtmetega saabas, et vaevalt võib kusagilt leida sellele vastavat jalga, eriti veel praegusel ajal, kus Venemaalgi vägilased välja hakkavad surema.

Järgmisel päeval sõitis Tšitšikov lõunale ja õhtuks politseiülema juurde, kus kell kolm pärast lõunat istuti vistilauda ja mängiti kella kaheni öösel. Seal tutvus ta muuseas mõisnik Nozdrjoviga, umbes kolmekümneaastase kräbeda selliga, kes teda juba kolme-nelja sõna järel sinatama hakkas. Ka politseiülema ja prokuröriga oli Nozdrjov sina peal ja kohtles neid sõbramehelikult; aga kui istuti kõrget mängu mängima, vaatasid politseiülem ja prokurör tema tihid äärmiselt tähelepanelikult läbi ja jälgisid peaaegu iga kaarti, mille ta välja käis. Järgmisel päeval veetis Tšitšikov õhtu kohtupalati eesistuja juures, kes oma külalised - nende hulgas ka kaks mingisugust daami - veidi võidunud hommikukuues vastu võttis. Pärast seda oli ta õhtusöögil viitsekuberneri juures, suurel lõunasöögil monopolirentniku juures ja väikesel lõunasöögil prokuröri juures, mis muide oli suure vääriline; pärast jumalateenistust linnapea poolt antud pruukostil, mis samuti oli lõuna vääriline. Ühesõnaga, tunniks ajakski ei pruukinud tal koju jääda ja võõrastemajja sõitis ta ainult magama. Sissesõitnu oskas kõiges kuidagi kohaneda ja näitas end vilunud seltskonnainimesena. Ükskõik millest ka juttu oli, ikka oskas ta sõnakese sekka öelda: kui oli jutt hobusekasvatusest, rääkis ta ka hobusekasvatusest; kui kõneldi headest koertest, tegi ta siingi väga asjalikke märkusi; kui vahetati mõtteid kroonupalati poolt toimetatud juurdluse kohta, näitas ta, et kohturiukadki ei ole talle tundmata; kui käis arutlus piljardimängust, ei lasknud ta ka piljardimängus märgist mööda; kui räägiti voorusest, kõneles ta ka voorusest väga hästi, kusjuures tal olid isegi pisarad silmas; või hõõgveini keetmisest, ka hõõgveini keetmises oli ta asjatundja; või tolliülematest ja -ametnikkudest - ka neist rääkis ta nõnda, nagu oleks ta ise olnud niihästi tolliametnik kui ka tolliülem. Kuid oli tähelepanuväärne, et ta oskas kõiges selles säilitada mingit mõõdukust, oskas hästi käituda. Ta ei rääkinud ei valjusti ega tasa, vaid just nii, nagu peab rääkima. ühesõnaga, kust küljest sa ka ei vaata, oli igapidi väga korralik mees. Kõigil ametnikel oli uue isiku saabumise üle hea meel. Kuberner ütles tema kohta, et ta on usaldusväärne inimene; prokurör, et ta on asjalik inimene; sandarmipolkovnik rääkis, et ta on haritud inimene; kohtupalati eesistuja, et ta on tark ja auväärne inimene; politseiülem, et ta on auväärne ja armastusväärne inimene; politseiülema naine, et ta on väga armastusväärne ja seltskondlik inimene. Isegi Sobakevitš, kes harva kellegi kohta head sõna lausus, ütles oma kuivetanud naisele, kui oli üsna hilja linnast koju jõudnud, enese juba täiesti riidest lahti võtnud ja tema kõrvale voodisse heitnud: «Tead, kullake, ma olin kuberneri juures õhtusel koosviibimisel, lõunatasin politseiülema juures ja sain tuttavaks kolleegiuminõunik Pavel Ivanovitš Tšitšikoviga: väga meeldiv inimene!» Mispeale abikaasa vastas: «Hm!» ja tõukas teda jalaga.

Niisugune külalisele üpris meelitav arvamus kujunes tema kohta linnas, ja see püsis seni, kuni üks külalise veider omadus ja ettevõtmine ehk passaaž, nagu provintsis öeldakse, millest lugeja peagi teada saab, peaaegu kogu linna täielikku nõutusse viis.