Читать книгу Surnud hinged - Nikolai Gogol - Страница 5

Juba üle nädala oli sissesõitnud isand linnas elanud, käies õhtustel koosviibimistel ja lõunasöökidel ning veetes niiviisi, nagu öeldakse, väga meeldivalt aega. Viimaks otsustas ta hakata visiite tegema ka väljaspool linna ning külastada mõisnikke Manilovit ja Sobakevitšit, kellele ta oli sõna andnud. Võib-olla tõukas teda sellele teine, olulisem põhjus, tõsisem, südamelähedasem asi... Kuid kõigest sellest saab lugeja teada järk-järgult ja omal ajal, kui tal ainult jätkub kannatust läbi lugeda siin esitatav vägagi pikk jutustus, mis sedamööda, kuidas ta läheneb asja kroonivale lõpule, tõotab kujuneda laiahaardelisemaks ja avaramaks. Kutsar Selifanile oli antud käsk hommikul vara hobused tuttava kalessi ette rakendada; Petruškal oli kästud koju jääda ning toa ja kohvri järele vaadata. Lugejal ei oleks ülearune pisut tutvuda ka nende meie kangelase kahe pärisorjast teenriga. Ehkki nad muidugi mõista ei ole just väga silmapaistvad tegelased ja kuuluvad seesuguste hulka, keda nimetatakse teise- või koguni kolmandajärgulisteks, ehkki selle poeemi peamised käigud ja vedrud ei ole mitte nende külge kinnitatud ja vahest ainult siin-seal riivavad neid ja jäävad neisse kergelt kinni - kuid autor armastab kõiges äärmiselt põhjalik olla ja sellest hoolimata, et ta ise on vene inimene, tahab ta sellest küljest olla täpne nagu sakslane. See ei võta muide palju aega ega ruumi, sest ei ole vaja palju juurde lisada sellele, mida lugeja juba teab, s.o. et Petruška kandis pisut laia, härra seljast pärit pruuni saterkuube ning et tal olid, nagu tema seisusest inimestel tavaliselt, jäme nina ja paksud huuled. Iseloomult oli ta rohkem sõnakehv kui jutukas; tal oli koguni õilis tung hariduse, s.o. raamatute lugemise järele, mille sisu pärast ta ei teinud endale mingit muret: tal oli täiesti ükskõik, kas see oli armunud kangelase seiklus, lihtsalt aabits või palveraamat - ta luges kõike ühesuguse tähelepanuga; oleks talle nina alla pandud keemia, poleks ta sellestki ära öelnud. Talle ei meeldinud mitte see, millest ta luges, vaid rohkem lugemine ise või õigemini just lugemise protsess, et näe ometi, tähtedest tuleb alati välja mingi sõna, mis mõnikord pagan teab mida tähendabki. See lugemine toimus enamasti esikus, lamavas asendis, sängis ja aluskotil, mis sellise asjaolu tõttu oli muutunud kõvaks ja õhukeseks nagu pannkook. Peale lugemiskire oli tal veel kaks harjumust, mis moodustasid kaks teist temale iseloomulikku joont: magada riidest lahti võtmata, nii nagu ta oli, samas saterkuues, ja alati kaasas kanda mingit erilist hõngu, omaenda lõhna, mis meenutas veidi elutuba, nii et tal pruukis vaid paigutada kuhugi oma voodi, kas või elamiseks seni kasutamata tuppa, ning tassida sinna oma sinel ja asjad, ja kohe tundus, nagu oleksid selles toas juba kümmekond aastat elanud inimesed. Tšitšikov, kes oli õige tundlik ja mõningail juhtudel koguni ülearu nõudlik inimene, kortsutas hommikul endale õhku värskesse ninna tõmmates ainult kulmu ja raputas pead, lausudes seejuures: «Sina, vennas, kurat sind teab, higistad või? Läheksid ometi saunagi.» Petruška ei vastanud selle peale midagi ja püüdis kohe mingi töö kallale asuda: kas astus riideharjaga härra rippuva sabakuue juurde või lihtsalt kohendas midagi. Mida ta sel ajal mõtles, kui ta vaikis - võib-olla lausus endamisi: «Oled aga sina mul kena mees küll, ei tüdine sada korda üht ja sedasama kordamast,» - jumal seda teab, raske on arvata, mida mõtleb pärisorjast teener sel ajal, kui härra talle õpetust jagab. Niisiis ongi kõik, mida esihakatuseks võib öelda Petruškast. Kutsar Selifan oli hoopis teistsugune mees... Kuid autoril on üsna piinlik lugejaid nii kaua alama klassi inimeste juures kinni pidada, teades juba kogemuste põhjal, kui vastumeelselt nad alamate seisustega tutvust teevad. Säärane on juba vene inimene: kange tahtmine tuttavaks saada sellega, kes on temast kas või ühegi auastme võrra kõrgemal, ja teretutvust krahvi või vürstiga peab ta kõigist tihedatest sõprussuhetest paremaks. Autor kardab isegi oma kangelase pärast, kes on ainult kolleegiuminõunik. Õuenõunikud vahest veel tutvuvad temaga, kuid need, kes juba kindrali kraadideni välja on jõudnud, need - jumal seda teab - heidavad talle võib-olla koguni ühe neist põlglikest pilkudest, mida inimene uhkelt heidab kõigele, mis roomab tema jalgade ees, või - mis veelgi halvem - lähevad temast mööda autorisse hävitavalt mõjuva tähelepanematusega. Aga nii kurvastav kui ongi nii üks kui teine, on siiski vaja kangelase juurde tagasi pöörduda. Niisiis, andnud juba õhtul tarvilikud käsud, ärganud hommikul väga vara, pesnud silmi, hõõrunud end pealaest jalatallani märja käsnaga, mida tehti ainult pühapäeviti - ja sel päeval juhtuski pühapäev olema -, ajanud habeme nii hoolikalt ära, et põsed sileduse ja läike poolest tõeliseks atlassiks muutusid, ning tõmmanud selga sädeleva palukavärvi sabakuue ja siis karusnahkse kasuka, läks ta trepist alla, kusjuures trahteriteener teda kord ühelt, kord teiselt poolt käe alt toetas, ja istus kalessi. Mürinal sõitis kaless võõrastemaja väravast tänavale. Möödaminev popp võttis kübara peast ja mõned määrdunud särkidega poisiklutid sirutasid käe välja, öeldes: «Härra, anna vaeselelapsele!» Märgates, et ühel neist on kange himu tagapukki ronida, äigas kutsar talle piitsaga, ja kaless veeres kividel hüpeldes edasi. Päris rõõmuga silmati eemal triibulist tõkkepuud, mis teatas, et sillutisel, nagu igal muulgi piinal, on varsti lõpp; ja löönud pea veel mitu korda üsna kõvasti vastu sõiduki kummi, kihutas Tšitšikov viimaks mööda pehmet maad. Vaevalt oli linn selja taha jäänud, kui mõlemal pool teed, nagu meil ikka, algas juba metsikus ja korratus: mättad, kuusik, noorte mändide madal hõre võsa, vanade mändide põlenud tüved, metsik kanarbik ja muu säärane rämps. Tuli vastu otsekui nööri järgi ritta seatud majadega külasid, mis ehituselt sarnanesid vanade riita laotud puudega ja olid kaetud hallide katustega, mille räästaaluseid ehtisid puust nikerdatud ilustused nagu rippuvad mustritega väljaõmmeldud käterätikud. Väravate ees pinkidel istusid mõned talumehed, lambanahksed kasukad seljas, ja vahtisid ammuli sui nagu ikka. ülemistest akendest vahtisid paksu näo ja mähitud rindadega külanaised; alumistest jõllitas vasikas või oli oma kissis silmadega pea välja pistnud siga. Ühesõnaga, tuttavad pildid. Viieteistkümnendast verstapostist mööda jõudes meenus Tšitšikovile, et siin peab Manilovi sõnade järgi olema tema mõis, kuid ka kuueteistkümnes verstapost lendas mööda, aga mõisat ei olnud ikka veel näha, ja kui neile kahte talumeest vastu poleks tulnud, siis vaevalt nad õigele otsale oleksid saanudki. Küsimuse peale, kas Zamanilovka mõis on kaugel, võtsid talumehed mütsi peast, ning üks neist, kes oli arukam ja kandis panthabet, vastas: «Võib-olla ehk Manilovka, aga mitte Zamanilovka?»

«Nojah, Manilovka.»

«Manilovka! Kui sõidad veel ühe versta, siis ongi, see tähendab, siis keerad õkva paremat kätt.»

«Paremat kätt?» küsis kutsar.

«Paremat neh,» kostis talumees. «See tee lähebki siis Manilovkasse; aga mingisugust Zamanilovkat ei ole. Sedasi teda ikka kutsutakse, tähendab, tema nimi on Manilovka, aga Zamanilovkat siin kandis ülepea ei ole. Seal päris mäe otsas näed sa kahekordset kivimaja - see on häärber ja seal, tähendab, elabki härra ise. Seal ta siis ongi, see Manilovka, aga mingisugust Zamanilovkat siin kandis ülepea ei ole ega ole olnud.»

Sõideti otsima Manilovkat. Sõitnud kaks versta, jõuti sinna, kust külavahetee kõrvale keeras, kuid juba olid nad kaks, kolm, küllap oma neligi versta seda mööda maha sõitnud, aga kahekorruselist kivimaja polnud ikka veel näha. Nüüd meenus Tšitšikovile, et kui sõber sind enda juurde maale viieteistkümne versta taha külla kutsub, siis tähendab see seda, et sinna on kindlasti oma kolmkümmend versta. Manilovka mõis võis oma asukohaga ainult väheseid ahvatleda. Härrastemaja asetses üksikuna lahtisel kohal, s.o. kõrgendikul, mis oli avatud kõigile tuultele, millel ainult pähe tuleb puhuma hakata; mäenõlvakut, millel ta seisis, kattis niidetud muru. Sinna oli inglise stiilis laiali pillatud kaks-kolm klumpi sireli- ja kollase akaatsia põõsastega; viis-kuus kaske tõstis väikeste salkadena siin-seal oma tillukeste lehtedega kiduraid latvu taeva poole. Kahe kase alt paistis aiamajake lameda rohelise kupli, helesiniste puust sammaste ja kirjaga «Üksinduses mõtisklemise tempel»; allpool oli rohelusega kaetud tiik, mis muide on üsna tavaline nähtus vene mõisnike inglise stiilis aedades. Selle kõrgendiku jalamil ja osalt otse nõlvalgi mustendasid risti-rästi hallikad palkidest tared, mida meie kangelane teadmata mis põhjusel otsekohe lugema hakkas ja üle kahesaja sai; mitte kusagil nende vahel kasvavat puukest või mingit rohelust; kõikjalt vahtisid vastu ainult palgid. Pilti elustasid kaks külanaist, kes, olles oma seelikud maaliliselt üles koorinud ja igast küljest värvli vahele toppinud, sumpasid põlvini tiigis, vedades kahe puust ridva abil enda järel väikest räbaldunud noota, kus oli näha kaks kinnijäänud vähki ja läikis püünisesse sattunud särg; naised olid nähtavasti omavahel tülis ja millegipärast sõimlesid vastastikku. Taamal mustendas mingis igavsinakas värvis männimets. Isegi ilm oli kõigele sellele täiesti vastav: päev ei olnud ei täiesti selge ega ka päris pilves, vaid mingit helehalli värvi, mida tuleb ette ainult garnisonisoldatite, selle muidu rahuliku, aga pühapäeviti osaliselt ebakaine sõjaväe vanadel mundritel. Pildi täienduseks ei puudunud ka kukk, muutliku ilma ettekuulutaja, kes, sellest hoolimata, et ta pea oli teatavate sohielu asjade pärast teiste kukkede nokkadest otse ajudeni puruks taotud, kires väga valjusti ja saputas koguni tiibugi, mis olid paljaks kitkutud nagu vanad roguskitükid. Mõisahoonele lähenedes märkas Tšitšikov välistrepil peremeest ennast, kes seisis seal rohelises kalevist saterkuues, hoides kätt päevavarjuna otsa ees silmade kohal, et lähenevat tõlda paremini seletada. Sedamööda, kuidas kaless trepile lähenes, muutus tema nägu rõõmsamaks ning naeratus ikka laiemaks ja laiemaks.

«Pavel Ivanovitš» hüüdis ta viimaks, kui Tšitšikov kalessist välja ronis. «Viimaks ometi tuletasite meidki meelde!»

Mõlemad sõbrad suudlesid teineteist väga tugevasti ja Manilov viis oma külalise tuppa. Olgugi et aeg, mille kestel nad läbivad vööruse, esiku ja söögitoa, on pisut lühikesevõitu, katsume siiski, kas jõuame selle kuidagi ära kasutada ja maja peremehe kohta midagi ütelda. Kuid siin peab autor tunnistama, et säärane ettevõte on väga raske. Hoopis kergem on kujutada suurekaliibrilisi karaktereid: seal lihtsalt viska kamaluga värve lõuendile - mustad põlevad silmad, allarippuvad kulmud, kortsudest küntud laup, üle õla visatud must või tulipunane mantel - ja portree ongi valmis; kuid kõigist neist härrastest, keda maailmas on palju, kes on pealtnäha omavahel väga sarnased, aga kelles ometi, kui vaatad lähemalt, näed palju kõige tabamatumaid eriomadusi - neist härrastest on hirmus raske portreed luua. Siin tuleb kõvasti tähelepanu pingutada, kuni su silma ette kerkivad kõik need peened, peaaegu nähtamatud jooned, ja üldse tuleb tublisti süvendada uurimiskunstis juba niigi teritatud pilku.

Jumal üksi võis ehk öelda, missugune oli Manilovi iseloom. On olemas liik inimesi, kes on tuntud tavalise inimese nime all, ei see ega teine, ei linnas Bogdan ega maal Selifan, nagu ütleb vanasõna. Võib-olla tuleb nende hulka arvata ka Manilov. Pealtnäha oli ta imponeeriv mees; tema näojoontel oli üsna rohkesti meeldivust, kuid näis, et sellesse meeldivusse oli lisatud liiga palju suhkrut; tema käitumises ja olekus oli midagi, mis otsis poolehoidu ja tutvust. Ta naeratas võluvalt, oli valgetverd ja siniste silmadega. Temaga vesteldes ei saa esimesel minutil ütlemata jätta: «Kui meeldiv ja hea inimene!» Sellele järgneval minutil ei ütle sa mitte midagi, aga kolmandal ütled: «Kurat teab, mis see on!» ja lähed temast hästi kaugele; kui sa aga ei lähe, siis hakkad tapvat igavust tundma. Temalt ei kuule sa ühtki elavat või vähemalt trotslikkugi sõna, mida võid kuulda peaaegu igaühelt, kui puudutad teda riivavat küsimust. Igaühel on oma kirg: ühel on nõrkus hurdakoerte vastu; teisele näib, et ta on suur muusikaharrastaja ja tunneb imehästi kõiki sügavaid kohti muusikas; kolmas on meister mehemoodi sööma, neljas kas või ühe verssoki võrra kõrgemat osa mängima, kui talle on määratud; viies, kelle soovid on rohkem piiratud, magab ja unistab sellest, kuidas kõndida jalutuskäigul koos tiibadjutandiga, nii et seda näeksid tema sõbrad, tuttavad ja võhivõõradki; kuues aga on õnnistatud säärase käega, mis tunneb üleloomulikku iha murda nurk mõnel ruutu ässal või kahel, kuna seitsmenda käsi otse tükib kuskil korda looma, postijaama ülema või postipoiste näole ligi tikkuma - ühesõnaga, igaühel on oma, kuid Manilovil ei olnud midagi. Kodus rääkis ta väga vähe ja enamasti meeliskles ning mõtles, kuid millest ta mõtles, ja seda teadis ehk ainult jumal. Ei saa öelda, et ta oleks tegelnud majapidamisega, ta ei käinud kunagi põldudelgi, majapidamine läks kuidagi iseenesest. Kui valitseja ütles: «Hea oleks, härra, kui teeks seda ja seda,» vastas ta tavaliselt: «Jah, ei oleks halb,» popsides piipu, mille suitsetamine oli talle harjumuseks saanud juba siis, kui ta veel sõjaväes teenis, kus teda peeti väga tagasihoidlikuks, delikaatseks ja haritud ohvitseriks. «Jah, tõesti ei oleks halb,» kordas ta. Kui tema juurde tuli talupoeg ja ütles käega kukalt sügades: «Härra, luba välja tööle minna, maksu jaoks raha teenima,» vastas ta piipu popsutades: «Eks mine,» ja tal ei tulnud pähegi, et mees läks purjutama. Mõnikord, vaadates mõisatrepilt õuele ja tiigile, rääkis ta, kui hea oleks, kui kaevaks äkki maja juurest maa-aluse käigu või ehitaks üle tiigi kivisilla, millel oleksid mõlemal pool ääres poekesed, kus istuksid siis kaupmehed ning müüksid kõiksugu talupoegadele tarvilikku pudukaupa. Seejuures muutusid ta silmad haruldaselt magusaks ja nägu võttis kõige rahulolevama ilme; muide, kõik need fantastilised kavatsused ainult sõnadeks jäidki. Tema kabinetis oli alati mingi raamat, järjenäitaja neljateistkümnenda lehekülje kohale vahele pandud, mida ta juba kaks aastat alatasa luges. Tema majas puudus alati midagi: võõrastetoas oli suurepärane mööbel, mis oli üle tõmmatud uhke, kindlasti õige kalli siidiriidega; kuid kahele tugitoolile ei olnud seda jätkunud ja need seisid lihtsalt roguskiga kaetult; muide, juba mitu aastat hoiatas peremees iga kord oma külalisi sõnadega: «Ärge nendesse tugitoolidesse istuge, nad ei ole veel valmis.» Mõnes toas ei olnud mööblit hoopiski mitte, kuigi juba esimestel päevadel pärast pulmi oli räägitud: «Kallike, homme vaja hoolitseda, et siia tuppa kas või ajutiseltki mööbel panna.» Õhtuti asetati lauale väga uhke tumedast pronksist küünlajalg kolme antiikse graatsia ja uhke pärlmutrist kilbiga ning selle kõrvale pandi mingi lihtsalt vasest invaliid - lombak, küljele kaardunud ja üleni rasvaga koos; kuid seda ei märganud ei peremees, perenaine ega teenrid. Tema naine... muide, nad olid teineteisega täiesti rahul. Sellest hoolimata, et juba üle kaheksa aasta oli möödunud nende abiellumisest, tõi kumbki neist ikka veel teisele kas tüki õuna, kompveki või pähkli ja ütles liigutavalt õrna häälega, mis väljendas täiuslikku armastust: «Ava, kallim, oma suuke, ma panen sulle selle tükikese suhu.» Endastmõistetav, et suuke avanes sel puhul väga graatsiliselt. Sünnipäevaks valmistati üllatus: mingi pärlitega kaunistatud vutlar hambaorgi jaoks. Ja õige tihti, istudes diivanil, üks pannes kõrvale oma piibu ja teine käsitöö, kui see ainult sel ajal käes juhtus olema, vajutasid nad äkki, täiesti teadmata, mis põhjusel, teineteisele nii õrna ja pika suudluse, et selle kestel hõlpsasti väikese sigari lõpuni oleks võinud suitsetada. Ühesõnaga, nad olid niisugune abielupaar, keda nimetatakse õnnelikuks. Võiks ju muidugi tähendada, et majas on palju muidki talitusi peale pikkade suudluste ja üllatuste, ning võiks esitada palju mitmesuguseid küsimusi. Miks näiteks valmistatakse köögis toitu rumalasti ja mõttetult? Miks ait on üsna tühi? Miks virtin on varas? Miks teenrid on kasimatud ja joodikud? Miks kogu mõisapere halastamatul kombel magab ja kogu ülejäänud aja logeleb? Kuid need kõik on proosalised asjad, proua Manilova aga on hästi kasvatatud. Head kasvatust aga saadakse teatavasti pansionides. Ja pansionides moodustavad teatavasti kolm kõige tähtsamat õppeainet inimlike vooruste aluse: prantsuse keel, mis on tarvilik perekonnaelu õnneks; klaver abikaasale mõnusate hetkede valmistamiseks ning lõpuks päris majapidamine ise: rahakottide ja muude sürpriiside kudumine. Muide, meetodites tuleb ette ka kõiksugu täiustusi ja muudatusi, iseäranis praegusel ajal; kõik see oleneb rohkem pansionipidajate endi arukusest ja võimetest. Mõnes pansionis on nõnda, et kõigepealt on klaver, siis prantsuse keel ja alles seejärel majapidamine. Vahel on aga ka nii, et kõigepealt on majapidamine, s.o. sürpriiside kudumine, siis prantsuse keel ja alles seejärel klaver. Meetodeid on mitmesuguseid. Ei teeks halba tähendada veel, et proua Manilova... kuid pean tunnistama, et ma kardan väga daamidest rääkida, ja pealegi on mul aeg tagasi pöörduda meie kangelaste juurde, kes juba mitu minutit võõrastetoa ukse ees on seisnud, käies teineteisele peale, et teine ees sisse astuks.

«Olge lahke, ärge minu pärast muretsege, mina tulen järele,» ütles Tšitšikov.

«Ei, Pavel Ivanovitš, ei, teie olete külaline,» sõnas Manilov käega uksele osutades.

«Ärge tehke endale tüli, palun ärge tehke endale tüli! Palun astuge aga ees,» lausus Tšitšikov.

«Ei, vabandage väga, ma ei luba, et nii meeldiv ja haritud külaline tuleb järel.»

«Mispärast siis haritud? ... Palun astuge ees.»

«Noh, suvatsege juba minna teie.»

«Aga miks siis?»

«Noh, just sellepärast!» ütles Manilov veetlevalt naeratades.

Lõpuks läksid mõlemad sõbrad, külg ees, uksest sisse ja muljusid pisut teineteist.

«Lubage, et esitlen teile oma naist,» lausus Manilov. «Kallike, Pavel Ivanovitš»

Tšitšikov nägi nüüd tõesti daami, keda ta sugugi polnud märganud, kui nad Maniloviga ukse ees vastastikku kummardusi tegid. Daam oli üsna kena ja maitsekalt riietatud. Kahvatut värvi siidist kapott istus hästi; tema väike õrn käsi viskas midagi kähku lauale ja mudis väljaõmmeldud nurkadega batisträtikut. Ta tõusis diivanilt, kus ta oli istunud. Üsna suure mõnuga lähendas Tšitšikov oma huuled tema käekesele. Pisut nagu kõrinal rääkides lausus proua Manilova, et ta valmistas neile oma küllasõiduga palju rõõmu ja et ei ole möödunud päevagi, kus ta mees teda meelde ei tuletanud.

«Jah,» lisas Manilov, «tema jälle aina küsis minult: «Miks su sõber siis ei tule?» - «Oota, kullake, küll ta tuleb.» Ja nüüd te siis viimaks austasitegi meid oma külaskäiguga. Valmistasite meile tõesti ütlemata suure naudingu... maipäeva... südame sünnipäeva ...»

Kuuldes, et asi läks juba südame sünnipäevani, Tšitšikov koguni kohmetus veidi ja vastas tagasihoidlikult, et tal ei ole ei kuulsat nime ega isegi mitte silmapaistvat auastet.

«Teil on kõik,» katkestas teda Manilov niisama veetleva naeratusega. «Teil on kõik, ja veel rohkemgi.»

«Kuidas teile meeldis meie linn?» küsis proua Manilova. «Kas veetsite seal mõnusalt aega?»

«Väga ilus linn, suurepärane linn,» vastas Tšitšikov. «Ja ka aega veetsin väga mõnusalt: seltskond oli ütlemata kena.»

«Kuidas meeldis teile meie kuberner?» küsis proua Manilova.

«Eks ole, väga austusväärne ja üliarmas inimene?» lisas Manilov.

«Täiesti õige,» ütles Tšitšikov, «väga austusväärne inimene. Ja kuidas ta oma ametisse sobib, kui hästi ta seda tunneb! Jääb ainult soovida, et oleks võimalikult palju selliseid inimesi.»

«Kui vääriliselt ta, teate, oskab igaühte kohelda, kui delikaatne oskab olla oma käitumises,» lisas Manilov naeratades ja mõnutundest pigistas ta silmad peaaegu täiesti kinni, nagu kass, keda kõrva tagant sõrmega kergelt kõditatakse.

«Väga lahke ja meeldiv inimene,» jätkas Tšitšikov. «Ja kui osav näputöös! Ei osanud seda uneski arvata. Kui hästi ta kõiksugu koduseid mustreid välja õmbleb! Ta näitas mulle omatehtud rahakotti: harva oskab mõni daamgi nii hästi välja õmmelda.»

«Ja viitsekuberner, eks ole kena inimene?» ütles Manilov, jälle veidi silmi vidutades.

«Väga, väga väärt mees,» vastas Tšitšikov.

«Noh, aga lubage, kuidas tundus teile politseiülem? Kas pole tõsi, et ta on väga meeldiv inimene?»

«Äärmiselt meeldiv, ja kui tark, kui palju lugenud inimene! Mängisime tema pool ühes prokuröri ja kohtupalati eesistujaga visti kõige hilisema kukelauluni. Väga, väga väärt mees!»

«Noh, aga missugusel arvamisel olete politseiülema naisest?» lisas proua Manilova. «Eks ole, väga armas naisterahvas?»

«Oo, ta on üks auväärsemaid naisi, keda ma iganes tunnen,» kostis Tšitšikov.

Seejärel ei jäetud vahele kohtupalati eesistujat ega postiülemat ja niiviisi võeti iäbi peaaegu kõik linna ametnikud, kes kõik leiti olevat väga auväärsed ini­mesed.

«Kas veedate oma aja alati maal?» esitas viimaks Tšitšikov omakorda küsimuse.

«Enamasti maal,» vastas Manilov. «Mõnikord, muide, sõidame linna ainult selleks, et kohata haritud inimesi. Võid metsistuda, teate, kui elad kogu aeg kellegagi läbi käimata.»

«Tõsi, tõsi,» kinnitas Tšitšikov.

«Muidugi,» jätkas Manilov, «iseasi, kui oleks hea naaber, kui näiteks leiduks säärane inimene, kellega saaks teataval viisil sõnakese juttu ajada lahkusest ja viisipärastest kommetest, pidada sammu mõne teadusega, nii et see liigutaks hinge, et võiksid nii-öelda kuidagi kõrgemale tõusta ...» Siin tahtis ta veel midagi ütelda, kuid märgates, et oli oma jutuga pisut rappa läinud, tegi ta vaid käega õhus kaare ja jätkas: «Siis muidugi oleks ka maal ja üksindusel väga palju veetlevust. Kuid ei ole mitte kedagi Mõnikord ainult loed veidi «Isamaa Poega».»

Tšitšikov oli sellega täiesti päri, lisades, et ei või olla midagi meeldivamat kui elada maaüksinduses, nautida looduse ilu ja lugeda vahel mõnda raamatut...

«Aga kas teate,» , lisas Manilov, «ikkagi, kui ei ole sõpra, kellega võiks jagada ...»

«Oo, see on õige, see on täiesti õige!» katkestas teda Tšitšikov. «Mis on siis väärt kogu maailma aarded! «Hea sõber kaalub rohkem kui kuld,» on öelnud üks tark mees.»

«Ja teate, Pavel Ivanovitš» ütles Manilov, manades oma näole ilme, mis ei olnud mitte ainult magus, vaid isegi lääge, nagu mikstuur, mille osav suurilma arst otse võimatult magusaks on teinud, arvates, et rõõmustab sellega oma patsienti, «siis tunned mingisugust teatavas mõttes vaimset naudingut... Nagu näiteks praegu, kus juhus on saatnud mulle, võib öelda, otse haruldase õnne vestelda teiega ja nautida teie meeldivat kõnet ...»

«Lubage, mis meeldiv kõne see siis on? Olen tähtsusetu inimene, ja muud midagi,» vastas Tšitšikov.

«Oo! Pavel Ivanovitš, lubage mul olla avameelne: annaksin rõõmuga poole kogu oma varandusest, et saada osakesegi nendest väärtuslikkudest omadustest, mis on teil! »

«Vastuoksa, mina omalt poolt peaksin endale suurimaks ...»

Kes teab, kui kaugele mõlema sõbra vastastikused tundeavaldused oleksid läinud, kui sisseastunud teener ei oleks teatanud, et laud on kaetud.

«Palun kõige alandlikumalt,» ütles Manilov. «Ärge pange pahaks, kui meil ei ole niisugust lõunat nagu pealinna salongides; meil on vene kombe järgi lihtsalt kapsasupp, aga puhtast südamest. Palun väga.»

Seejärel vaidlesid nad veel mõnda aega, kumb esimesena sisse peab astuma, ja viimaks astus Tšitšikov, külg ees, söögituppa.

Söögitoas seisid juba kaks poisijõmpsikat, Manilovi pojad, kes olid nendes aastates, millal lapsed juba lauda istuma pannakse, aga veel kõrgetele toolidele. Nende juures seisis koduõpetaja, kes viisakalt ning naeratades kummardas. Majaproua istus oma supikausi taha; külaline pandi istuma peremehe ja perenaise vahele, teener sidus lastele salvrätikud kaela.

«Kui armsad lapsed,» tähendas Tšitšikov neid vaadates. «Ja kui vanad nad on?»

«Vanem käib kaheksandat aastat, nooremal sai alles eile kuus täis,» vastas proua Manilova.

«Themistoklus!» ütles Manilov, pöördudes vanema poja poole, kes püüdis vabastada oma lõuga, mille teener oli salvrätiküsse sidunud.

Tšitšikov kergitas pisut kulmu, kuuldes säärast osaliselt kreeka nime, millele Manilov oli teadmata miks lõpu «us» andnud, kuid püüdis siis oma näole otsekohe jälle tavalist ilmet manada.

«Themistoklus, ütle mulle, missugune on Prantsusmaa kõige ilusam linn?»

Siin pööras õpetaja kogu oma tähelepanu Themistoklusele ja näis pingelise huviga tema huulte küljes rippuvat, kuid rahunes viimaks täiesti ja noogutas pead, kui Themistoklus ütles: «Pariis.»

«Aga missugune on meie kõige ilusam linn?» küsis Manilov taas.

Õpetaja teritas jälle tähelepanu.

«Peterburi,» vastas Themistoklus.

«Ja missugune veel?»

«Moskva,» vastas Themistoklus.

«Kui tark ta on, kallike!» ütles selle peale Tšitšikov. «Aga ütelge ...» jätkas ta, pöördudes mõningal määral hämmastunud näoga sedamaid Manilovite poole. «Selles eas juba nii palju teadmisi! Pean teile ütlema, et selles lapses peituvad suured anded.»

«Oo, te ei tunne teda veel,» vastas Manilov. «Ta on erakordselt terase mõistusega. See väiksem seal, Alkid, ei ole nii kiire taibuga, aga tema, niipea kui midagi näeb, putukat või sitikat, otsekohe hakkavad tal silmakesed vilama; vutt-vutt putukale järele ja kohe uurima. Arvan, et temast saab diplomaat. Themistoklus!» jätkas ta uuesti poja poole pöördudes. «Kas tahad saadikuks saada?»

«Tahan,» vastas Themistoklus leiba näsides ning pead paremale ja vasakule kõngutades.

Samal ajal pühkis selja taga seisev teener saadikul nina, ja väga hea, et ta seda tegi, sest muidu oleks üpris suur kõrvaline tilk supi sisse kukkunud. Lauas hakati kõnelema rahuliku elu mõnudest, ning vahetevahel katkestasid keskustelu majaproua tähendused linnateatri ja näitlejate kohta. Õpetaja vaatas väga tähelepanelikult vestlejatele otsa, ja niipea kui märkas, et need on valmis naeratama, avas ta otsekohe suu ja naeris agaralt. Tõenäoliselt oli ta tänulik inimene ja tahtis sellega peremehele hea kohtlemise eest tasuda. Korra muide võttis tema nägu karmi ilme ja ta koputas rangelt vastu lauda, suunates pilgu enese vastas istuvatele lastele. See oli omal kohal, sest Themistoklus oli Alkidi kõrvast hammustanud, ja Alkid, tõmmanud silmad kissi ning avanud suu, oli valmis kõige haledamal kombel nutma hakkama, kuid tundes, et selle eest võib hõlpsasti söömata jääda, seadis ta suu endisesse seisukorda, ja pisarad silmas, hakkas närima lambakonti, millest tal mõlemad põsed rasvast läikisid. Perenaine pöördus väga tihti Tšitšikovi poole sõnadega: «Te ei söö midagi, te võtsite väga vähe ette.» Selle peale vastas Tšitšikov iga kord: «Tänan väga, mu kõht on täis, mõnus jutt on parem igasugusest roast.»