Читать книгу Surmahaigus - Nina Lykke - Страница 4

Keegi ei tunne elanikkonna allhoovusi paremini kui perearst. Olen teinud läbi kõik: gluteenivaba, laktoosivaba, suhkruvaba, kõik need pealkirjad ajalehtedes ja võrguväljaannetes, mis sunnivad terveid inimesi uskuma, et kui nad enam leiba või juustu ei söö, läheb kõik paika. Keskealised ei saa aru, miks nad on alailma väsinud. Eks sellepärast, et te hakkate vanaks saama, ütlen neile, aga nad ei arva, et vananemine käiks nende kohta, nagu nad ei arva, et jutt surmast käiks nende kohta. Nad arvavad, et nende osas kehtib erand. Nad peavad endastmõistetavaks, et keha toimib tõrgeteta, ja päeval, kui see enam nii ei ole, on nad üllatunud. Päeval, kui kõht enam läbi ei käi, uni ei taha tulla või lihased ei kuula sõna. Nelikümmend seitse ei ole ometi vana, ütleb neljakümne seitsme aastane patsient. On küll, ütlen ma, nelikümmend seitse on küllalt vana, et mitte jätkata vanaviisi. Aga sellega ei taha nad nõustuda. Nad tahavad jätkata nagu seni ja osta netist mingit mahla või rohelist pulbrit või tahavad, et neil diagnoositaks eriline allergia või toidutalumatus, et saaks kõigest hoolimata jätkata nagu seni, kui nad ainult joovad seda mahla või söövad seda pulbrit või loobuvad mõnest olulisest toiduainest või hoiduvad karusloomadest.

Nad ei taha mu juttu kuulda, kui ütlen, et nad võtaksid hoogu maha, oleksid eluga rahul, sööksid mitmekesist toitu ja end liigutaksid, just selles järjekorras. Ma olen tüdinud seda rääkimast ja nad on tüdinud seda kuulmast, aga see on tõde, ja tõde on igav.

On reede hommik, kell saab viie pärast kaheksa. Viie minuti pärast läheb lahti. Saatke vaenlane sisse, nagu üks kolleeg alati ütleb. Ja ka nüüd, pärast nii paljusid aastaid, istun ma perearstikeskuse kolmandal korrusel vanas majas Solli plassil kirjutuslaua taga ega mõista äkitselt, miks ootavad inimesed ukse taga pääsu minu juurde. Nad on end töölt vabaks võtnud, et siia tulla, aga miks? Peas valitseb vaikus ja tühjus. Kirjutuslaual on mõned paberid, sealsamas arvutiekraan, selle kõrval lebab stetoskoop, eemal seisab mingi suur ratastega masin, aga mis see kõik kokku tähendab, kõik need asjad, ja mis peab siin kabinetis toimuma, mida minust tahetakse? Miks ma siin olen? Minu selja taga vasakul pool akent on ajakirjade ja raamatutega riiul, seinal minu vastas anatoomilised kaardid – see näeb välja nagu arstikabinet, aga kus on arst, siin pole peale minu kedagi. Kus on täiskasvanud, kuidas ma siia sattusin? See on kindlasti arusaamatus. Äkki võiksin ära minna? Teha näo, nagu läheksin kempsu, hiilida ukse taga istujatest mööda ja tõmmata uttu.

Aga siis krutib maailm end fookusse tagasi, astun läbi kabineti, avan ukse ja kutsun sisse päeva esimese patsiendi, loomulikult, olengi jälle oma elemendis ja seisan järgmisel hetkel, kinnas käes, ja võian sõrmed libestiga kokku, läbivaatuslaual külitab mees, püksid rebadel ja valge tagumik uurakil, ja kui ma tema tuharad lahutan, näen ja haistan, et ta pole end korralikult pühkinud, pole end üldse pärast viimast kempsuskäiku pühkinud, kuigi teadis, et läheb hemorroidide ja pärakusügeluse tõttu arstile, ja mul pole mingit probleemi jääda professionaalseks, anda hinnang hemorroididele, viia seejärel rahulikult sõrm pärakusse ning kompida ka pärasoolt ja eesnääret, kui ma seal sees juba tegutsen, tõmmata seejärel sõrm välja, visata kindad ära, astuda kraanikausi juurde ja võtta ette põhjalik, suisa kirurgiline kätepesu, ning vajutada lõpetuseks kolm korda antibakteriaalse vahendi dosaatorit.

„Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu, kui ma akna avan,“ ütlen ma. „Natuke on vaja õhutada.“

Vahepeal on ta riidesse pannud. Nii nagu ta seal nüüd istub, sarnaneb ta ükskõik missuguse ühiskonnaliikmega, ja sinkjaspunased kühmud, mis ta pesemata pärakuava ümbritsevad, on jälle mustade viigipükste alla peidetud.

„Andke andeks. Aga ma ei julge ennast praegu korralikult pühkida, kardan nii väga, et nad pakatavad.“

„Pole hullu.“

On, tuleb Torelt.

Tore on elusuurune luukere, mis seisab kraanikausi ja ukse vahel nurgas. Ta on plastist ja mu ainus tunnistaja kõigele, mis kabinetis toimub. Kui ma ta ostsin, panin talle naljapärast pähe musta kaabu, see oli tookord, kui mind veel huvitasid taolised asjad, huumori roll arsti-patsiendi vahekorras, naeru tähtsus tervenemisel. Nii me tookord mässasime, tahtsime muuta maailma ja Norra tervishoiusüsteemi, näha patsienti tervikuna, ja kõik see muu jura. Uskusime samuti, et meie oleme erandlikud, oleme erilised, ja see perearstikeskus kukub välja täiesti enneolematu ja on lõppude lõpuks see, mis meid kõiki tagant tõukab ja sunnib hommikul üles tõusma: vankumatu usk, et oleme erilised, oleme erandlikud.

Sellest on küll hullu. Vägagi, jätkab Tore, ta oleks võinud kempsupaberi niiskeks teha ja end ettevaatlikult üle tõmmata. Võimalusi on palju. Ta oleks võinud siitsamast 7-Elevenist niiskeid puhastuslappe osta ja end enne siiatulekut pühkida. Aga midagi säärast ta ei teinud. Ja kui ta on võimeline torkama võõrale inimesele näkku värske väljaheitega määrdunud praovahe, siis milleks ta veel on võimeline? Mida ta veel varjab, mida see mees veel peidab?

Samal ajal kui ma kuulen end rääkimas liikumisest, vedelikutarbimisest ja kiudainetest, püüan tõrjuda kõrvale Tore ägedat häält ja vänget lehka, mis vaid mõne minuti eest kabineti täitis ja ikka veel ruumis heljub.

Ülikooliajal võtsin ma lisaks valveid hooldekodus. Seal õppisin selekteerima, nii et juba paar nädalat hiljem suutsin pärast kehade, seinte ja ratastoolide sitast puhtaks rookimist minna alla sööklasse kotletivõileiba sööma. Tekitasin veekindlad vaheseinad ühe ja teise vahele, olnu ja oleva vahele, ning eelkõige: enda ja patsientide vahele.

Nüüd ei talu ma aga enam kõige vähematki. Samas tempos kõige muuga, mis aastatega kulub ja kuhtub, on ka võime asju lahus hoida otsekui kiratsema löönud ja nüüd pean selleks, mis vaid mõne aasta eest tuli iseendast, kõvasti vaeva nägema.

Võtan kõik teemad läbi aredate piltide saatel, mis võrkkestal oma elu elavad. Räägin salvist ja pärakuküünaldest, toksin arvutisse retsepti, aga pildid muudkui tulevad ja lähevad hullemaks, lähevad kirjeldamatuks, mu oma teravad hambad kaksavad katki hemorroidid, nii et veri ja pask purskab. Kust see tuleb? Varem ma selline ei olnud. Olen teinud kaasa hoopis hullemat, lõiganud lahti mädapaiseid ja lärtsatanud täis mitte ainult ümberseisjad, vaid mitmel puhul ka lae ja seinad. Olen sidunud haavu. Olen näinud kõikvõimalikke kehavedelikke ja tundnud kõiki lõhnu, mida inimene suudab eritada, mingi väike sitt mind juba ei murra. Aga vaheseinad pole enam tihedad ja kõik aina noidleb ja ootab, et suure pauguga välja murda. Kui ma end kokku ei võta, puhkeb skandaal, mis omakorda toob kaasa selle, et mul ei lubata siin enam olla, ja mis minust siis saab, sest see kabinet ja need arstiriided on viimane, mis mulle on jäänud.

Sa võid võtta asja väga rahulikult, tähendab Tore. Eriti kuna skandaal ongi juba puhkenud.

Aga mitte siin, vastan ma. Siin ei ole veel midagi juhtunud.

Hemorroidimees lahkub. Täiendan haiguslugu, avan ukse ja lausun järgmise patsiendi nime. Aga ainus, kes ukse taga istub, on prillide ja hobusesabaga mees, ja too raputab pead. Vaatan ühele ja teisele poole koridori, lähen isegi suurde ooteruumi ja lausun ka seal seda nime, aga keegi ei tõsta mobiililt pilku.

Kui ma hakkan kabinetti tagasi minema, vaatab Hobusesaba mulle tungivalt otsa, tema pilk ütleb: kas ma ei võiks nüüd sisse tulla, kuna eelmist patsienti ei ilmunud? Ei, ei võiks, vastab mu vaikiv hoiak. Ma kavatsen nüüd puhata, sest olen selle ära teeninud.

Varem oleksin ta sisse kutsunud. Et saaks asjad ära tehtud, kõigega ühele poole ja ülevaate, et saaks lükata platsi puhtaks. Aga õige pea avastasin, et sellest, kui kiiresti ma töötan või kui paljudest patsientidest ma platsi puhtaks saan, pole kasu. Neid tuli pideva vooluna juurde nagu lahtisest kraanist. Ja sealt tuli neid alati veel ja veel. See ei lõppenud iial.

Istun kirjutuslaua taha ja vahin enda ette. Kõik läheb hästi, jõuan mõelda, tähtis on jääda rahulikuks neil põgusatel vabadel viivudel päeva jooksul, tähtis on ... Aga siis heliseb telefon ja nüüd meenub mulle, et see helises ka siis, kui ma olin näppupidi Hemorroidimehes.

Ekraan näitab tervet rida lugemata sõnumeid. Mitu neist on Bjørnilt.

Kuidas sul läheb, miks sa ei vasta?

Ma ei vasta ka sellele, nagu ma ei vastanud tema eilsetele. Ega öistele, nagu selgub, sest kui ma pisut rakendusi sõrmitsen, siis näen, et ta on saatnud sõnumeid erineval ajal, nii südaöö paiku kui ka kell kolm ja neli varahommikul.

See on uus taktika: mitte vastata, mitte kõnesid vastu võtta. Olen seda suutnud eelmisest õhtust saadik, kui olin nagu harilikult pöialdega mobiili kohal hakkamas. Aga sõnad ei tahtnud tulla. Mida kirjutada, kes seal teisel pool vastust oodates istub ja mis mõte kõigel on?

Las mässavad, mõtlen ma ja panen telefoni riiulisse. Seda teevad nad ju niikuinii.

Iga tunniga, mis mul vastamata möödus, tundsin end rahulikumalt, ja nüüd ajab mind närvi, et olen pidanud elama selles maailmas üle poolesaja aasta, enne kui mõistsin, et kõigest parem ja tõhusam on loobuda ükskõik mida ütlemast või tegemast.

Aga sa ei või ometi kõigest taanduda, ütleb Tore, kes tahab, et ma edasi võitleksin, nii Akseliga, kes istub kodus Grendas, kui ka Bjørniga, kes on kutsutud tagasi oma abiellu Fredrikstadis, ja Groga, kes on mitu korda Akseliga rääkinud, mida ta siin-seal oma sõnumites on maininud ja millele ma niisiis olen lakanud vastamast.

Tal ei ole vist hea olla, kirjutas Gro mulle eile, täpselt nagu ta ikka oma endise abikaasa kohta ütles. Ja seejärel: Tal on tõesti vaja kellegagi rääkida. See naiselik eneseõigustus, mis on mitu miljonit aastat vana ja mida kõlbab kasutada ükskõik mille kattevarjuks: ta vajab mind.

Näen teda vaimusilmas, oma endist naabrit ja joomakaaslast üksi tolle lahmakas eramus, ja Akselit, kes istub üksi ridaelamukorteris, ja alles nüüd meenub mulle, kuidas Gro iga kord, kui Aksel astus kööki, kus me enamasti istusime, ennast sirgu ajas. Ma ei usu, et Gro seda ise märkas, sest kui ta oleks märganud, siis oleks ta seda paremini varjanud.

Mis sa oled mõelnud sellega ette võtta, küsib Tore.

Millega?

Et Gro lesib võib-olla praegu Akseli kõrval voodis, millest sina oled poole maksnud ja mida aidanud üles tassida.

Ma ei tea. Mul pole konkureerimiseks annet. Kui saabuks näljahäda, oleksin üks esimesi, kes sussid püsti viskab.

Sa pead midagi ette võtma, enne kui on hilja.

Mis seal ikka teha? Mingu kõik omasoodu. Kui ma midagi ette võtan, läheb asi ainult hullemaks. Siis tekitan hõõrdumise, mis nende suhte tõeliselt lõkkele lööb.

Oota aga. Mõlemad istuvad praegu oma majas, mõlemad abikaasa hüljatud. Poleks midagi sobivamat. Laud on kaetud. Niisama ägedalt, nagu maailm mõistab hukka valgustkartvad armulood, mis astuvad üle ametlikest dokumentidest, lepingutest ja kinnisvarast, niisama südamest aplodeeriks maailm ja annaks neile loa selleks, mis on saatusest määratud.

Ja mis siis?

Aga Bjørn, torgib Tore edasi, rahulolematu, et ma ei reageeri. Mis saab Bjørniga?

Bjørn on Fredrikstadis, tagasi Linda, oma käskijanna juures. Mis näitab, et kõigest suurem on sõltuvus. Kõigest suurem on vajadus alla heita, vajadus ahelate järele. Pärast Ameerika kodusõda ei tahtnud paljud orjad istandustest lahkuda, see pole kuigi imelik. Imelik on hoopis see, et nii paljud siirdusid uude, tundmatusse ja vahest nende teada halvemassegi.

Mitu sõnumit on Akselilt. Ma ei suuda näha su riideid kapis, kirjutab ta. Ka Aksel on varakult üleval ja on leevendav näha, kuidas ta end sõnumist sõnumisse üles kütab. Ma ei suuda neid siin hoida, viisin nad prügikottidega garaaži. Võid neile järele tulla, millal tahad, aga majja ära tule.

Maja on ju nüüd tema oma, meenub mulle, ja see mõte ei kiirenda mul isegi pulssi. Kõik aastad, mis ma olen selle Grenda majaga mässanud, seda koristanud ja remontinud, pööningu ja keldri välja ehitanud, ning nüüd istun ma siin ja olen selle lihtsalt ära andnud. Tõsi küll, klausliga, et see läheb täies mahus tüdrukutele ja tüdrukutelt küsimata ei tohi Aksel seda tagatisena kasutades ühtki krooni laenu võtta, aga ikkagi.

Kui oled piisavalt kaua vait ja passiivne, hakkavad asjad juhtuma iseenesest, ja varsti tuleb uus sõnum Akselilt, kuigi ta on nüüd tõenäoliselt juba tööl, ning nüüd ilmub nähtavale ähvardus, poeb nagu uss oma urust välja ja hööritab pead valguse poole: Ida helistas eile ja küsis, millal me suvel Hvalerile läheme.

Tõlkes tähendab see: varsti peame rääkima tüdrukutega, ütlema neile, mis juhtus. Kui sina otsa lahti ei tee, siis teen seda mina. Ja siis saan mina rääkida oma versiooni esimesena.

Ma ei vasta endiselt. Räägi oma versiooni pealegi esimesena, Aksel. Lurjus olen niikuinii mina.

Tore: Aga varem või hiljem pead sa vastama, rääkima, tegutsema. Ja kui tuleb sinu kord rääkida, mis juhtus – mis on siis sinu versioon? Ühesõnaga su lõplik versioon?

Tore kõgistab oma iseloomulikku naeru ja jätkab abivalmilt: Et sa soetasid armukese, sest Aksel ei näinud sind? Et sa murdsid truudust, sest Aksel oli liiga hõivatud murdmaasuusatamisega, kas nii? Või alustasid sa suhet Bjørniga sellepärast, et nägid tema pilgus enda peegeldust kahekümne kahe aastasena? Sest sul on surmahirm, sest meil on ainult see üks ja ainus elu ja me peame seda ...

Jää vait!

Või sai sul lihtsalt kõrini. Sitaks kõrini on väga levinud suhtumine, aga me nimetame seda kuidagi keerukamalt, et sellega saaks elada. Kas mul jäi midagi vahele?

Ma ei vasta ja Tore jätkab. Sina ja Aksel elasite kenasti, eks? Mäletad seda suveõhtut, kui lapsed mängisid aias või jooksid ringi Grendas ning teie seisite köögis ja koristasite pärast õhtusööki lauda, ilm oli kuum, sul oli seljas lühike kleit, ja siis võtsid sa aluspüksid jalast ja hüppasid tööpinnale. Tookord oli vaatepilt sinu pruunidest reitest Akselile enam kui piisav ja peagi oli ta sinu sees. Seisite köögis, naabrid ja lapsed väljas, igaüks oleks võinud sisse astuda – nii te elasite, ja kui keegi oleks teid teolt tabanud, oleks see teinud teid veelgi veetlevamaks, kui te juba olite, veetlev abielupaar, kes seksib köögis püstijalu, kui lapsed mängivad aias. Jätsite mustad nõud sinnapaika, läksite magamistuppa ja tegite seda veel üks kord. Vaata ennast, kuidas sa oma eelmises elus olesklesid ja kõike endastmõistetavaks pidasid. Kas sa polnud rahul?

Olin küll. Ja ma ei pidanud midagi endastmõistetavaks, vastupidi. Ja ometi olen ma liikunud taipamatusest, kuidas ma siia sattusin, taipamatuseni, kuidas ma suutsin Grendas nii kaua vastu pidada. Kõik, mille juhtumist ma kunagi kartsin, on juhtunud, ning ometi tundub paslikum ja õigem elada siin, võtta igal õhtul lahti IKEA tool ja teha sinna ase – õigem kui miski muu, mida ma kunagi olen teinud. Nagu oleksin ma kogu aeg olnud teel siia.