Читать книгу Surmahaigus - Nina Lykke - Страница 5

Uue ajaarvamise esimesel ööl lebasin unetult läbivaatuslaual ja kuulsin, kuidas Solli plassil tulid ja läksid trammid. Viimane tramm kolises mööda poole kahe paiku.

Järgmisel päeval pärast tööaega läksin bussiga IKEA-sse ja ostsin tugitooli, mis käib voodiks lahti. IKEA-st ostsin ka suure prügikasti, kus ma peidan lina, tekki ja patja.

Kolmandal õhtul igatsesin meeletult kellegagi rääkida, ükskõik kellega, ükskõik millest. Püüdsin saada kontakti koristajaga, kui ta kabinetti ilmus. Küsisin tema elu kohta, kas tal lapsi on. Jõin püstijalu kohvi ja vaatasin, kuidas ta töötab, samal ajal kui ta vastas mu küsimustele. Yes. Her name is Maria. She is five years old. She is living with her grandparents in Poland. Of course I miss her.

Ära piina teda, ütles Tore, see oli esimene kord, kus ma kuulsin teda rääkimas. Ma ei teinud tookord teist nägugi, oli juhtunud nii palju muud. Mulle tundus täiesti loomulik rääkida nurgas seisva vana plastluukerega ja ma vastasin, tõsi küll, sõnatult, mõttes, aga nagu oleks ta elus inimene: Aga nende poolakate elu äratab minus uudishimu. Nad on enamasti haritud inimesed, kuidas see võimalik on, et Norras on nad alamkiht, koristajad ja kolijad, maalrid ja põrandalihvijad.

Vähe sellest, et ta peab su kabinetti koristama, sa pressid temalt ka infot välja.

Aga ta ju vastab.

Ta ei julge teisiti. Ta on koristaja.

Ma ei mõtle sellega midagi paha, kui ma temaga räägin, ja olen enda läbinägemisest tüdinud. Kui seda küllalt kaua teha, ei jää varsti midagi alles. Kõige taga on midagi muud ja selle taga omakorda midagi muud, see ei lõpe eales.

Olen elanud siin varsti kolm nädalat. Magamistool on kõva ja valus ning ma ärkan öösiti iga tunni järel üles. Aga ma ei luba endal tõusta enne, kui saabub viiega seotud kellaaeg, sest neli on öö ja viis on hommik, ja kui kell näitab neli läbi kümme minutit, siis pean ootama, kuni saab veerand viis. Alles siis tohin arstivormi selga panna ja koridori tualetti hiilida. Olen juhtunud sel kellaajal kolleege kohtama ja teinud näo, nagu oleksin ka varakult tööle tulnud, ainult veelgi varem kui nemad. Ei mingit selgitust, ei mingit vabandust. Never complain, never explain. Ainult vaheta teisega traagiline pilk: selliseks on elu muutunud, perearstid peavad töötama ööpäev läbi!

„Sa annad teistele halba eeskuju,“ ütles keegi siin ühel päeval. „Sa oled alati tööl. Kas sa oled siia elama kolinud?“

„Jah,“ ütlesin ma. „Ma mõtlesin, et vahet pole. Peaksime kõik alla andma ja siia kolima, mida varem, seda parem.“

Me naersime. Hehee.

Kui sul on midagi varjata, siis tasub püsida võimalikult tõe piirides. Rääkida tõtt ja vaadata, mis saab. Aga mitte midagi ei saanud. Kolleeg ainult noogutas ja sammus edasi.

On ka juhtunud, et olen pigem pissinud kabinetis kraanikaussi. Seejärel tekk, lina ja padi silma alt ära panna, voodi kokku lükata, nii et nurgas seisaks ainult harilik tugitool. Juua vett, pesta hambaid, teha aken lahti, sest lõhn annab ära, kui ruumis on magatud, ja hiilida sööklasse kohvi võtma. Mitte kasutada kohviaparaati, vähemalt mitte tööpäeviti, vaid veekeetjat, et teha lahustuvat kohvi, musta. Varem jõin ma kohvi piimaga, aga olen otsustanud, et piim, nagu ka pehme voodi, on luksus, mida ma pole enam ära teeninud. Lisaks üks asi vähem meeles pidada.

Sööklas suureneb risk kedagi kohata, kuna meil on korrus madalamal asuva perearstikeskusega ühine söökla. Ühel hommikul seisis leti ees psühhiaater, söömishäirete spetsialist.

„Kui hea sa välja näed,“ ütles ta. „Kas sa oled alla võtnud?“

„Võib-olla küll.“

„Mis su saladus on?“

„Iga kord pärast söömist sõrm kurku,“ vastasin ma, ja me naersime.

Huumor on tähtis, mõtlesin ma kabinetti tagasi minnes. Tähtis on naerda. Iga kord, kui inimene naerab, vabanevad ained, mis ... Ah, pea suu, ütles Tore, kui ma sisse astusin. Ah, pea suu!

Igal hommikul viie ja kaheksa vahel kuulan ma raadiot, joon kohvi ja teen paberitööd. Kontrollin vereproovide vastuseid ning vaatan läbi epikriise ja märkmeid haiglast. Olen nii unine, et pea vajub klahvidele, ja ometi on see päeva kõige parem osa. Aknast kuulen, kuidas Solli plassile saabub ja sealt lahkub esimene tramm, ning kui ma kirjutan sotsiaalosakonnale ja kindlustusseltsidele tervisetõendeid ning täidan ankeete, mis lähevad iga nädalaga nõudlikumaks ja üksikasjalisemaks, kuulan vaikselt NRK 1. programmi. Nii varasel tunnil ei luba närvikava mingit tundeliigutust, tegelikult ülejäänud päeval ka, ei mingit šokki, nõmedat reklaami, vana või uut muusikat. Ainult toimetatud, kooskõlastatud ja riiklikult rahastatud heli.

Kõik läheb hästi, on vaikse raadiopodina sõnum. Kõik läheb hästi.

Varem küsisin Akselilt, kas kodus või mobiilisõnumiga, näiteks pärast keerulist vastuvõttu. Kas sa usud, et kõik läheb hästi? Ja kui ta just parajasti ei opereerinud, vastas ta alati: jah, kõik läheb hästi. Loomulikult läheb kõik hästi.

Nüüd ma temalt seda enam küsida ei saa. Kui mul tuleks pähe Akselile säärane sõnum saata, siis võiks seda asjade praeguse seisu juures pidada sõja kuulutamiseks. Nagu polekski ma igavesest ajast igavesti loobunud õigusest saada kinnitust, et kõik läheb hästi.

Aeg-ajalt hakkan Akselile sõnumit saatma, et talle midagi teatada, ükskõik mida, vahest uudist mõne patsiendi kohta, kellest olen talle varem rääkinud ja tean, et see teda huvitaks, ning jõuan isegi niikaugele, et võtan telefoni kätte, kuni mulle meenub, et seda võimalust mul enam pole, ja siis tuleb: mida sa küll teinud oled, mida sa küll teinud oled. Vaatan ringi, otsin abi, püüan koguda kokku mälestusi, repliike ja sündmusi, mis üheskoos suubuksid kokkuvõttesse see oleks juhtunud niikuinii. Nagu mu patsiendid, vanemad, kelle poeg suri kaasasündinud, aga avastamata südamerikke tagajärjel: see oleks juhtunud niikuinii. Nendel küll, minul mitte.

Esimestel hommikutel ärkasin selle peale, et mul mattis hinge, ja selleks et hingata, pidin tükike aega looteasendis lamama. Iga kord mõtlesin, et nüüd on lõpp, nüüd ma suren, ning kolmandal või neljandal päeval helistasin Akselile ja ütlesin, et ta võib minu majaosa endale saada. See tähendab, saatsin talle sõnumi, et ma ei peaks oma sõnu sööma. Kui mind järgmisel hommikul jälle hoog tabab, võin endale öelda: aga ma andsin talle oma majaosa.

Sestsaadik kui ma siia kolisin, ei olnud Aksel mulle helistanud ega telefonile vastanud – nüüd on vastupidi, aga tookord keeldus tema vastamast –, kuid siis helistas ta kohe. Pärastpoole, kui istusime Grendas köögilaua ääres – tema näoilme, kui ta taipas, et temast saab ainuomanik, see oli peaaegu kogu asja väärt.

Advokaat saatis meile uue lepingu, kirjutasime alla, ja see ei muutnud midagi. Ja miks olekski pidanud. Aga siis jäi tüdrukutele vähemalt lapsepõlvekodu alles. Üks Akseli argument oli olnud, et ta ei suuda mind välja osta. See oli üks esimesi asju, mis ta ütles, kui pauk käis. Siin oli see jälle, fookus rahal ja kinnisvaral, ja iga kord, kui mulle meenus see tema joon, andis pinge kaelalihastes hetkeks järele.

Mis tähendab, et sa maksid umbes pool miljonit ängihoota hommiku eest, ütleb Tore. Ehk kakssada tuhat iga mitteametliku suguühte eest Bjørniga, sest mõistagi võib seda ka nii näha.

Ma ei vasta ja Tore jätkab: See on põhjatu kuristik, mis ei saa iial täis, ükskõik mida sa teed või kui palju annad. Millal sa sellest aru saad? Sa oled sündinud tundega, et vead endaga võlakoormat, see saadab sind hauani. Sa pead õppima sellega elama, ilma et teeksid kogu aeg igasugu asju. Sa pead õppima sellega elama, nagu elatakse leinaga. Üks samm korraga, üks minut korraga.

Ma ei vasta ikka veel ja Tore püüab mind torkida teise kandi pealt: Ma ei saa sellest üle, et sa maja ära andsid. Kui loll võib inimene olla! Nüüd oled kaotanud oma vähesegi läbirääkimiste platvormi.

Ma ei taha mingit läbirääkimiste platvormi. Ma ei taha olla seal, kus kasutatakse sõna läbirääkimiste platvorm. Või kus kasutatakse väljendit abielu päästa.

Viimasel ajal on need hood mind tabanud ka keset päeva ja siis pean laskma kummargile, käed põlvedel, ja keskenduma, et kopsud õhku saaksid. See on piiratud, kui kaua keha sääraseid sööste välja kannatab, ja see on lohutus, et leidub piir, sest siis annab hoog selleks korraks järele.

Tuleb võtta kokku kõik oma jõuvarud, et mitte julgust kaotada, ütlen endale peeglis, sest aju saab programmeerida. Mõtted, tunded, kogu ajutegevus võib ajapikku tekitada uusi radu ja mustreid. See toimub mõlemat pidi. Depressioon võib saabuda hiilides. Algul võib olla kiusatus sellele järele anda, aga kui see kord juba pidama jääb, siis on sellest palju raskem vabaneda kui sellele kohe vastu hakates, ütlen ma patsientidele.

Võta rahulikult, ole rahul, söö mitmekesiselt ja liigu.

Naeratan endale nii laialt, et igemed paistavad.

Kas arvad, et kõik läheb hästi, küsin Torelt, aga ta ei vasta. Ta ainult seisab ja naeratab oma ülbet luukerenaeratust, mis ulatub kõrvuni, ning mulle meenuvad ühe professori sõnad ülikoolist: sisimas naeratame kogu aeg.

Aksel käis liiga palju suusatamas, võiksin öelda mõnetise tõepõhjaga. Aga mis siis, kui seletust ei ole, mis siis, kui pole sidusat jutustust, kangelasi ega kurikaelu.

Te elasite ju päris kenasti, kas polnud, kriiksatab Tore uuesti.

Aksel võib sellest üle saada, me võime sellest üle saada. Seda on ennegi juhtunud, et paarid on truudusemurdmisest üle saanud. Ja see on neile isegi kasuks tulnud. Ära unusta intervjuud, mida sa hiljuti lugesid, kus ühelt abielunõustajalt küsiti, kas ta soovitaks väsinud kooselu ravimiks truudusetust, ja ta vastas: see oleks sama hea kui soovitada vähki. Ja nüüd istud siin oma surmahaigusega ja loodad, et keemiaravi aitab.

Aksel ei tea, et ma siin elan. Ma ei ole valetanud, pole lihtsalt infot jaganud nagu kogu läinud aasta, mistõttu ta arvab, et elan oma lapsepõlvekodus Oscars gatel. See oleks ainus loomulik koht, sest ema elab hooldekodus ja Oscars gate korter on tühi.

Mõtlen igal õhtul sinna minna. Erinevalt siinsest tohib Oscars gatel elada ja pealekauba on seal kahe magamistoa peale tervelt kaks korralikku voodit. Aga jään igal õhtul pigem siia. Siinses ajutisuses on oma võlu, eelkõige keelatuses, jah, eriti keelatuses. Lapsik rõõm hiilida kaamera alt läbi, kasutada riukaid, et mind ei avastataks.

Nagu öeldud, ei maga ma öösel kuigi palju, aga kui mul tekib päeva jooksul mõni vaba minut, siis heidan läbivaatuslauale. Pistan jalad üles põlvetugedesse, mis on mõeldud günekoloogiliseks läbivaatuseks, ja seal, keset argipäevamüra, lõug ripakil ja süljenire suunurgas, magan sügavamalt kui ükskõik millisel muul ööpäeva tunnil või ükskõik kus mujal.

Miks ma siis ööseks läbivaatuslauale ei heida? Aga sellest poleks kasu, sest kui läbivaatuslaual magamine, jalad üleval põlvetugedes, oleks uus programm, uus norm, mida ma peaksin tegema ja teen kah, siis ei saaks ma ka seal magada. Ma ei tea, miks, tean ainult, et läbivaatuslaual magamiseks on vajalik suhtuda sellesse kui keelatud asja, mida ma ei peaks tegema. Ei-ei, mõtlen ma, ma ei tohi siin magada, sest ukse taga istuvad patsiendid ja pressivad peale, nii et uks kummis, ma pean haiguslugu täiendama, ma pean ... ja selle koha peal ma tavaliselt uinun.

Ise üle viiekümne, aga tagasi oma vanas lapsikus trotsis, nagu oleks minu sees olnud uinuvolekus teismeliseala, mis ärkas üles ja neelas täiskasvanuala ühe ampsuga alla.