Читать книгу Klaassaar. Kaitsjate triloogia 3. raamat - Нора Робертс - Страница 8

Mehel, kes ei saanud surra, oli vähe karta. Surematu, kes oli elanud enamiku oma pikast elust sõdurina, võideldes lahingus, ei pööranud tagasi võitlusest jumalaga. Sõdur, kuigi loomuselt üksiklane, mõistis kohustust ja lojaalsust nende ees, kes võitlesid koos temaga.

See mees, see sõdur, üksiklane, kes oli näinud oma noore venna hävitamist musta maagia poolt, kelle enda elu oli see alaspidi keeranud, kes võitles jumala hullumeelse ahnusega, teadis erinevust pimeduse ja valguse vahel.

Lennutamine läbi ruumi kaasvõitleja, ajas või ruumis nihutaja poolt, kui nad olid ikka veel lahingust verised, ei hirmutanud teda, aga ta oleks eelistanud mõnd teist transpordimoodust.

Läbi tuulepöörise, valguslõõma, hingetuksvõtva kiiruse (olgu, selles kiiruses oli veidi põnevust) tunnetas ta oma kaaslasi. Võlur, suurema võimega kui ükskõik kellel, keda Doyle oli kõigi oma aastate jooksul tundnud. Naine, kes oli selgeltnägijana olnud neid kokku siduv liim. Merineitsi, kes oli tervenisti võlu ja julgus ja süda – ja puhas nauding silmadele. Nihutaja, lojaalne ja vapper ning täpne laskur samuti. Ja see naine – nojah, praegu hunt, sest kuu oli tõusnud just siis, kui nad olid valmistunud tõstmiseks teise kohta, kaugele Capri ilust ja lahingutest.

Hunt ulus – selle jaoks pole muud terminit – ja selle kõlas ei kuulnud Doyle mingit hirmu, ei, vaid sedasama atavistlikku põnevust, mis kees tema enda veres.

Kui mees pidi teistega reastuma, pidi köitma oma saatuse teistega kokku, oleks tal võinud põrgulikult halvemini minna kui nendega.

Siis haistis ta Iirimaad – niisket õhku, rohelust – ja põnevus temas suri. Saatused, kavalad ja külmad, ajasid ta tagasi siia, kus ta süda ja elu oli murtud.

Kui ta kannustas end sellega tegelema, tegema, mida tuleb teha, langesid nad alla nagu kivid.

Mees, kes ei saanud surra, võis ikkagi tunda nõksatust ja maapinnaga kokkupõrget, mis oli piisavalt tugev, et luid ragistada ja hinge kinni lüüa.

„Kuradima põrgu, Sawyer.“

„Vabandust.“ Sawyeri hääl tuli vasakult otsekui õhku ahmiv ähkimine. „See on suur navigeerimine. Sai keegi viga? Annika?“

„Ma ei saanud viga. Kuid sina.“ Annika hääl oli meloodiline kudrutus. „Sa oled haavatud. Sa oled nõrk.“

„Mitte liiga hullusti. Sa veritsed.“

Naine naeratas säravalt kui päikesepaiste. „Mitte liiga hullusti.“

„Võibolla peaksime järgmine kord proovima langevarje.“ Sasha tõi kuuldavale kiire oige.

„Rahu, ma hoian sind.“

Kui tema silmad kohanesid, nägi Doyle Brani nihkumas ja Sashat lähemale tõmbamas.

„Said sa viga?“

„Ei, ei.“ Sasha raputas pead. „Sisselõiked ja muhud. Ning maandumine lõi minust õhu välja. Peaksin olema sellega harjunud. Riley? Kus on Riley?“

Doyle veeres, hakkas end püsti tõukama – ja surus käe karvakasukasse. See urises.

„Ta on siin.“ Doyle nihutas oma pilku, kohtas neid kollakaspruune silmi. Dr Riley Gwin, kuulus arheoloog – ja lycan. „Ära mõtlegi mind hammustada,“ pomises ta. „Temaga on kõik hästi. Nagu ta meile räägib, paraneb ta hundi kujul kiiresti.“

Ta tõusis püsti ja märkas, et kui tahes karm oli maandumine, oli Sawyer läbi tulnud. Relvakastid, pagas, uuringuraamatute suletud kastid, maakaardid ja teised olulised vahendid lamasid mõnevõrra korralikus kuhjas paar jalga eemal külmal niiskel rohul.

Ning talle suure isikliku tähtsusega mootorratas seisis püsti ja oli kahjustamata.

Rahulolevalt sirutas ta käe Sawyerile ja tõmbas mehe püsti.

„Polegi nii paha.“

„Jah.“ Sawyer kammis sõrmedega läbi oma tuulest sassis päikesetriibulise juukselaka. Seejärel naeris, kui Annika viskas terve rea hundirattaid. „Keegi igatahes nautis seda sõitu.“

„Sa olid tubli.“ Bran lõi käe Sawyeri õlale. „See on lausa vägitükk, lennutada kuus inimest ja kõik ülejäänu üle mere ja läbi taeva minutite jooksul.“

„Sain sellest kuradima peavalu.“

„Ja rohkematki.“

Bran tõstis Sawyeri käe – selle, mis oli pigistanud Nerezza lendlevaid juukseid, kui ta jumalanna kaasa oli haaranud ja mujale viinud. „Me parandame su peavalu ja kõik muu, mis vajab parandamist. Peaksime Sasha sisse viima. Ta on veidi vankuv.“

„Minuga on kõik korras.“ Kuid Sasha jäi maapinnale istuma. „Ainult veidi uimane. Palun ära mine,“ ütles ta kiiresti ja tõukas end põlvedel Riley poole. „Veel mitte. Orienteerume kõigepealt. Ta tahab joosta,“ ütles ta teistele.

„Temaga saab kõik korda. Siin ei ole mingit ohtu.“ Bran aitas Sasha püsti. „Need metsad on minu omad,“ ütles ta Rileyle. „Ja nüüd sinu omad.“

Hunt pöördus, hüppas eemale ja kadus tihedate puude vahele.

„Ta võib eksida,“ alustas Sasha.

„Ta on hunt,“ osutas Doyle. „Ja leiab tõenäoliselt tee paremini kui ülejäänud meist. Ta muundus, aga kuna me lahkusime, vajab ta oma hetke. Hunt või naine, ta saab endaga hakkama.“

Ta keeras selja metsale, kus ta oli lapsena ringi jooksnud, jahti pidanud, kuhu ta oli läinud üksindust otsima. See oli kunagi olnud tema maa, tema kodu – ja nüüd oli see Brani oma.

Jah, saatused olid kavalad ja külmad.

Majas, mille Bran Clare’i metsikule rannikule oli ehitanud, võis Doyle näha omaenese mälestust. Kus ta perekond oli elanud terveid sugupõlvi.

Läinud, tuletas ta endale meelde, sajandeid tagasi. Maja ja perekond tolmuks pudenenud.

Selle asemel seisis suurejooneline ehitis ja Bran Killianilt poleks ta saanudki vähemat oodata.

Ilus häärber, mõtiskles Doyle, luulelennuliste puudutustega, mida võlurilt võib oodata. Kivid – võibolla mõned neist selle ammuse kodu müüridest – tõusmas tervelt kolm korrust, lennukate lisanditega kahe ümmarguse torni näol mõlemas küljes ja keskse katuserinnatisega, mis pakuks hunnituid vaateid kaljudele, merele, maale.

Kõik see oli mahendatud, Doyle oletas, et see on õige sõna, aedadega, mis võinuksid sobida haldjatele, õitsemas metsikult ja vabalt segalõhnadega, mis kandus edasi tuulises õhus.

Doyle andis endale hetkeks vaba voli, lubas endal mõtelda oma emale, kuidas ta oleks sellest iga raasu armastanud.

Siis pani ta selle kõrvale.

„See on ilus maja.“

„See on hea maa. Ja nagu ma ütlesin Rileyle, on see sinu oma sama palju kui minu. Noh, igatahes nii ma tunnen,“ lisas Bran, kui Doyle pead raputas.

„Me oleme kokku tulnud,“ jätkas Bran, samal ajal kui tuul loopis tema öömusti juukseid ümber terava luustikuga näo. „Meid liideti kokku eesmärgi nimel. Oleme võidelnud koos ja meie verd on valatud ning kahtlemata teeme seda jälle. Ja siin me nüüd oleme, seistes kohas, kust sina võrsusid ja kus ma tundsin sundi ehitada. Ka selles on eesmärk ja me kasutame seda.“

Annika libistas lohutuseks käega mööda Doyle’i käsivart alla. Tema pikad mustad juuksed olid lennutamisest seksikas sasipuntras. Tema tähelepanuväärsel näol olid verevalumid. „See on ilus. Ma võin haista merd. Ma võin seda kuulda.“

„See on kaugel all.“ Bran naeratas talle. „Kuid ma võin kihla vedada, et sa teed oma tee selle juurde piisavalt lihtsaks. Hommikul näete rohkem, mida see pakub. Praegu oleks meil kõige parem kõik oma asjad majja tassida ja end sisse seada.“

„Seda ma kuulan.“ Sawyer kummardus ja tõstis mõned kastid üles. „Ja jumal küll, ma võiksin nüüd süüa.“

„Ma teen süüa!“ Annika heitis käsivarred talle ümber, suudles teda entusiastlikult ja tõstis oma koti üles. „On siin millestki süüa teha, Bran? Ma võin süüa teha, kuni sa haavade eest hoolitsed.“

„Mul on köök hästi varustatud.“ Bran plõksutas sõrmi suurte kahepoolsete kaaruste poole. „Maja on lukustamata.“

„Peaasi, et seal on õlut.“ Doyle haaras kaks relvakasti – tema enda prioriteet – ning hakkas Annika ja Sawyeri järel sisse minema.

„See teeb talle haiget,“ ütles Sasha Branile vaikselt. „Ma tunnen temas valu, mälestuste ja kaotuse valu.“

„Ja mul on sellepärast kahju, tõepoolest. Aga meie kõik teame, et sellel on põhjus, miks see on siin ning miks meid on juhitud leidma viimast tähte, et seda lõpetada.“

„Sest alati on hind.“ Ohkega naaldus Sasha tema vastu, sulges silmad, sinised kui suvi ja ikka veel aukus lahingust ja viimasest rännust. „Kuid Annikal on õigus. See on ilus maja. See on lausa rabav, Bran. Ma tahan seda tulevikus tosinaid kordi maalida.“

„Sul on aega tosinate tosinaks.“ Bran pööras ta enda poole. „Ma ütlesin, et see on Doyle’i ja Riley oma sama palju kui minu oma. See on ka Annika ja Sawyeri oma. Kuid, fáidh, see on sinu oma, nagu mu süda on sinu oma. Kas sa hakkad koos minuga siin elama vähemalt osa ajast meie kooselus?“

„Ma hakkan koos sinuga elama siin ja ükskõik kus. Aga praegu? Ma peaksin pilgu sisse viskama ja vaatama, kas see on seest niisama võrratu kui väljast.“

„Nüüd, kui sa siin oled, on see tõeline kodu.“ Et teda pimestada, lehvitas Bran käega. Kõik aknad muutusid valgeks. Kumavad lambid sätendasid piki aiateid.

„Sa paned mul hinge kinni.“ Sasha ohkas selle välja, seejärel võttis kasti, mis sisaldas enamikku ta kunstivarustusest – tema prioriteet.

Nad läksid sisse avarasse kõrguvate lagedega vestibüüli, kus läikis laiadest plankudest põrand. Raske laud kõverate draakonijalgadega hoidis kristallkerasid ja kõrget valgetest roosidest pakatavat vaasi.

See avanes elutuppa, kus seisid kalliskivitoonides sohvad, veel rohkem raskeid laudu, säravaid lampe. Ja veel ühe käelehvitusega pani Bran süttima punakuldsed leegid kivist kaminas, mis oli nii suur, et lihaseline Doyle oleks võinud seal püsti seista, käsivarred mõlemale poole välja sirutatud.

Tulles tagaosast sisse, kergitas Doyle kulmu ja tõstis toostiks oma õllepudeli. „Sa ajasid uhkust taga, vennas.“

„Ajasin vist jah.“

„Ma toon asjad sisse, kuni sa Sawyeri eest hoolitsed. Tema peavalu on tõeline. Ma näen seda. Ja tal on mõned inetud põletused. Annika on viga saanud rohkem, kui ta laseb välja paista.“

„Aita Sawyerit ja Annikat,“ ütles Sasha. „Mina aitan Doyle’i.“

„Ta on koos Annikaga köögis.“ Doyle vaatas Sasha poole. „Ma saan ülejäänu sissetoomisega hakkama. Sul on omaenda lahinguarmid, Blondie.“

„Ei midagi tõsist. Minuga on korras,“ ütles Sasha Branile. „Uimasus kestis seekord ainult paar minutit ja ülejäänu võib oodata. Mulle kuluks ära klaas veini, kui sul seda on.“

„Muidugi on. Las ma hoolitsen Sawyeri eest, siis aitan teid ülejäänuga.“

Sasha läks koos Doyle’iga, hakkas rohkemaid kotte üles võtma ning jäi siis üksisilmi metsa vaatama.

„Ta tuleb tagasi, kui on end tühjaks jooksnud.“ Doyle võttis sõõmu oma õllest. „Kuid sa oleksid õnnelikum, kui kõik sinu tibud on kuudis.“

Sasha kergitas õlgu ja laskis neil langeda. „Oleksin küll. See on olnud… alles päev.“

„Teise tähe leidmine peaks su silmadesse kurbuse asemel naeratuse panema.“

„Aasta tagasi eitasin ma ikka veel, kes ma olen. Ma ei teadnud midagi kellestki teist ega jumalatest – ei tumedatest ega valgetest. Ma ei olnud kunagi kellelegi kahju teinud, veel vähem…“

„Need, kellega sa võitlesid ja kelle tapsid, ei olnud keegi. Need olid asjad, mida Nerezza oli loonud, et hävitada.“

„Seal olid ka inimesed, Doyle. Inimolendid.“

„Palgasõdurid, kellele Malmon maksis, et meid tappa või veelgi halvemat teha. Oled sa unustanud, mida nad Sawyerile ja Annikale koopas tegid?“

„Ei.“ Sasha võttis käsivartega enda ümbert kõvasti kinni kiire külmavärina vastu. „Ma ei unusta kunagi. Ja ma ei saa iial aru, kuidas inimolendid võivad piinata ja tappa raha pärast. Miks nad tapavad või surevad kasu saamise pärast. Kuid tema saab, Nerezza saab. Ta teab seda laadi ahnust, seda pimestavat võimuiha. Ja ma saan aru, et just sellega me võitleme. Malmon, ta müüs selle eest kõik maha. Nerezza võttis ta hinge, tema inimlikkuse ja nüüd on Malmon ainult asi. Nerezza olend. Nerezza teeks sedasama meie kõigiga.“

„Kuid ta ei tee. Ta ei tee, sest me ei anna talle midagi. Me haavasime teda täna. Tema on see, kes on täna öösel haavatud ja veritsev. Olen neid tähti otsinud ja teda jahtinud rohkem aastaid, kui sa võid teada. Jõudsin lähedale või mõtlesin, et jõudsin. Aga lähedale jõudmine ei tähenda midagi.“

Doyle võttis oma õllest veel ühe pika sõõmu. „Mulle ei meeldi kasutada saatust või ettemääratust põhjuste või ettekäänetena, aga tugev fakt on see, et meie kuus oleme koos, nagu on määratud. Oleme määratud leidma saatusetähed ja tegema lõpu Nerezzale. Sa tunnetad rohkem kui teised. See on sinu kingitus ja su needus, näha ja tunda. Ja ilma selle kingituseta ei seisaks me siin. Ei tee halba, et sa suudad ammust lasta, nagu oleksid sündinud, amb ühes ja nool teises käes.“

„Kes oleks seda arvanud?“ Ta ohkas, ilus naine pikkade päikesekuldsete juuste ja sügavsiniste silmadega. Naine, kes oli viimaste nädalate jooksul saanud lihaseid ja jõudu nii seest kui väljast. „Ma tunnetan su südamevalu. Mul on kahju.“

„Ma saan sellega hakkama.“

„Ma tean, et sa oled määratud siin olema, kõndima jälle sellel maal, vaatama välja sellele merele. Ja mitte ainult tähtede otsimise pärast, mitte ainult võitluse pärast Nerezzaga. Võibolla – ma ei ole kindel, kuid võibolla on see trööstiks.“

Doyle sulgus endasse – see oli ellujäämiseks. „See, mis siin oli minu jaoks, oli kaua aega tagasi.“

„Ja sellegipoolest,“ pomises Sasha, „oli siiatulek täna õhtul sulle raskem ja Rileyle veel kõige raskem.“

„Arvestades, et me olime äsja jumalanna ja tema mõrvarlikud käsilased tagasi löönud, polnud see kellegi jaoks meist karussellisõit. Hea küll,“ ütles ta Sasha vaikiva pilgu peale, „talle mõjus see rängalt.“

Ta pani tühja õllepudeli oma kõrbenud nahkkuue taskusse ja tõstis kohvrid üles. „Ta jookseb selle maha ja on hommikuks tagasi. Haara, mida suudad, ja ma toon ülejäänu. Me mõlemad teame, et sinust oleks Branile rohkem abi nende vigastustega tegelemisel.“

Sasha ei vaielnud vastu ja Doyle märkas, et ta lonkas veidi. Et asja lõpetada, pani Doyle kohvrid sees maha ja tõstis ta sülle.

„Hei.“

„See on lihtsam kui vaidlemine. On see maja sinu jaoks piisavalt suur?“

Nad läksid laiade võlvkaarte alt nende taga olevatest tubadest läbi. Sügavad rikkalikud värvid, hõõguv tuli kaminates, säravad lambid, läikiv puit.

„See on võrratu. See on tohutu suur.“

„Ütleksin, et te kahekesi peate tegema palju lapsi, et seda täita.“

„Ma…“

„See pani su mõtlema.“

Sasha polnud ikka veel kõnevõimet tagasi saanud, kui Doyle ta kööki kandis. Seal istus Sawyer, nüüd veidi vähem kahvatu, taburetil pika kiltkivihalli köögileti ees, samal ajal kui Bran ravis põletushaavu tema kätel.

Annika, kel õnnestus haavadest ja sinikatest hoolimata võrratu välja näha, praadis tõsisel ilmel kana tohutul praepannil pliidil, milles Sasha tundis ära professionaalse tasemega kuue põletiga pliidi.

„Okei, nüüd sa pead…“ Sawyer katkestas lause ja sisistas, kui Bran tabas uut valupunkti.

„Ma võtan kana välja ja panen aedviljad sisse. Ma oskan seda teha,“ käis Annika peale. „Lase Branil oma tööd teha.“

„Ma aitan.“ Sasha tõukas Doyle’i õlga. „Pane mind maha.“

See käsk pani Brani pöörduma ja kiiresti tema poole tulema. „Mis on? Kust ta on haavatud?“

„Ma ei ole…“

„Ta lonkab veidi. Parem jalg.“

„See on lihtsalt…“

„Pane ta siia Sawyeri kõrvale maha.“

„See on ainult valus. Lõpeta Sawyeriga. Ma aitan Annikat ja…“

„Ma oskan seda teha!“ Ilmselgelt ärritatud Annika viskas kana vaagnale. „Mulle meeldib õppida. Ma õppisin. Ma praadisin kana küüslaugus ja õlis koos ürtidega. Ma keedan aedviljad. Ma keedan riisi.“

„Sa vihastad merineitsi välja,“ ütles Doyle ja pani Sasha taburetile. „Lõhnab hästi, Võrratu.“

„Aitäh sulle. Sasha, sa võiksid Brani haavade eest hoolitseda, kuni ta sinu ja Sawyeri haavu ravib. Seejärel võib ta minu haavu ravida. Ja me saame süüa, sest Sawyer peab sööma. Ta on haavatud ja ta on nõrk sellest…“

Annika silmad täitusid läikivateks rohelisteks lompideks, enne kui ta kiiresti pliidi poole tagasi pöördus.

„Anni, ära nuta. Minuga on kõik korras.“

Kui Annika Sawyeri sõnade peale üksnes pead raputas, hakkas Sawyer püsti tõusma. Doyle lükkas ta lihtsalt taburetile tagasi.

„Ma tegelen sellega.“

Doyle läks üle tugeva puitpõranda ja sikutas kergelt Annika sassis juukseid.

Annika pöördus ja läks otse tema käte vahele. „Ma uskusin. Ma uskusin, kuid kartsin nii väga. Kartsin, et Nerezza võtab ta kaasa.“

„Ta ei võtnud. Teravsilm on targem. Ta viis Nerezza sõidule ja nüüd oleme meie kõik siin.“

„Mul on nii suur armastus.“ Nüüd ohates, nõjatas Annika pea Doyle’i rinnale ja vaatas Sawyerile silma. „Mul on nii suur armastus.“

„Sellel on põhjus, miks me siin oleme,“ ütles Sawyer. „Ka mina usun seda.“

„Ta vajab tervenemiseks veidi aega,“ teatas Bran. „Veidi toitu, und.“

„Ja õlut,“ lisas Sawyer.

„See on ütlematagi selge. Ja nüüd sina.“ Bran pöördus Sasha poole.

„Ma ei näe seda veiniklaasi.“

„Ma tegelen sellega.“ Doyle surus suudluse Annika laubale ja suunas ta tagasi pliidi poole. „Tee süüa.“

„Ma teen. See tuleb väga hea.“

Kuni Doyle veini valas, keeras Bran Sasha püksisääre üles ning tõi kuuldavale vandesõnade rea, nähes punaste äärtega küünistejälgi mööda tema säärt alla jooksmas. „Muhud ja kriimustused, eks ole?“

„Ausõna, ma ei mõistnud.“ Sasha võttis veini, mida Doyle pakkus, ja rüüpas kiire lonksu. „Ja nüüd, kui ma tean, valutab see palju rohkem.“

Bran võttis temalt klaasi ja lisas paar tilka pudelikesest oma meditsiinikohvris.

„Joo aeglaselt ja hinga aeglaselt,“ käskis Bran. „Selle puhastamine hakkab kõrvetama.“

Sasha jõi aeglaselt, hingas aeglaselt ja kui kõrvetus – tosin vihast vapsikut – tabas, haaras Doyle’i käe.

„Mul on kahju, ghrá. Mul on kahju. Ainult veel üks minut. Siin on infektsioon.“

„Temaga on kombes. Sinuga on kombes.“ Doyle meelitas ta pilgu oma silmadesse, samal ajal kui Sawyer tema selga silitas. „Kuradima äge köök, mis sul nüüd on, Blondie. Keegi, kes oskab süüa teha nagu sina, peaks viskama hundirattaid.“

„Jah. See meeldib mulle… oh jumal küll… okei, mulle meeldivad need kapid. Mitte ainult fakt, et neid on umbes aaker, vaid kõik need tinaklaasist esiküljed. Ja aknad. Need peaksid andma suurepärast valgust.“

„Ta peab veel jooma,“ ütles Bran kokkusurutud hammaste vahelt. „Sawyer.“

„Joo see ära.“ Sawyer hoidis klaasi tema huultel. „Meil tuleb söögitegemise võistlus, sinul ja minul – ja Annil,“ lisas ta.

„Väljakutse vastu võetud.“ Siis laskis Sasha pika väriseva hingeõhu välja. „Jumal tänatud,“ ütles ta, kui Bran kattis haavad jaheda rahustava palsamiga.

„Sa pidasid vastu.“ Doyle tegi talle õlapatsutuse.

„Sinu kord,“ ütles Sasha Branile.

„Anna endale üks minut – ja mulle samuti.“ Bran istus ta kõrvale. „Siis tegeleme teineteisega. Ja kui oleme lõpetanud ja sööme, kujutan ette, et Sawyeril on lugu rääkida.“

„Uskuge mind,“ kinnitas Sawyer. „See on võidulugu.“

Köögis oli pikk pinkidega laud ja laias aknanišis seisid toolid. Nad istusid koos sööma Annika valmistatud einet, lisaks pruun leivapäts, värske või ning õlu ja vein. Ja Sawyeri jutustus.

„Kui ma üles läksin – muide, põrgulik enesetunne,“ ütles Sawyer Branile, „võitles Nerezza, et saada kontrolli alla toda kolmepäist koera, kellel ta istus.“

„Seesama, keda sa tulistasid kõigisse kolme peasse,“ osutas Sasha.

„Kolm kolmest.“ Sawyer moodustas oma sõrmedest relva ja ütles: „Põmm. Ja Nerezza oli keskendunud Branile.“

„Lööd välja võluri, lööd välja ka meie maagia.“ Doyle sõi isukalt kana. „See ei ole hea, Annika.“

„Oh!“

„See on paganama hea.“

Annika naeris ja niheles õnnelikult pingil oma kohal, samal ajal kui Doyle toitu juurde võttis. Seejärel nõjatas ta pea Sawyeri õlale. „Sa olid väga vapper.“

„Ma ei mõelnud sellest – selles trikk seisnebki. Nerezza pidas teid kõiki silmas, püüdes seda elukat kontrolli alla saada. Ta ei näinud mind tulemas.“

Alla vaadates painutas ta oma kätt, mis oli nüüd täiesti paranenud. „Haarasin sel nõial juustest kinni – need lendlesid käepäraselt ringi. Siis ta nägi mind tulemas ja see hirmutas teda. Võisin seda näha – me peame seda teadma. Tabasin ta ootamatult ja nägin ta hirmu. See ei kestnud kaua, kuid oli olemas.“

„Me haavasime teda ka varem Korful.“ Bran noogutas, tumedad silmad pingsad. „Me lõime ta tagasi, saime tuletähe ja haavasime teda. Ta peakski kartma.“

„Tal oli seekord soomusrüü, seega ei ole ta idioot. Ja tal on põrgulik löök. Sul on su välk,“ ütles ta Branile, „ja temal on enda oma.“ Sawyer hõõrus oma rinda, taastades mälus kergesti selle põletava löögi. „Polnud muud teha, kui kinni hoida. Ta mõtles, et on mu kätte saanud, ja pean ütlema, et võibolla minutiks mõtlesin, et tal on õigus. Kuid ta oleks mu kätte saanud kohas, kus meid ei olnud, sest ma olin nihet juba alustanud. See muutus metsikuks, tõeliselt metsikuks, aga see oli minu asi, eks ole? Nihke tegemine on minu asi. Ma tean, kuidas selle jõuga toime tulla, aga tema ei teadnud. Mitte nii kiire ja tugevaga. Ta hakkas muutuma.“

„Muutuma?“ küsis Sasha.

„Ma hoidsin teda juustest. Kõigist neist lendlevaist mustadest juustest. Ja nihke ajal hakkas värv nendest kaduma. Ja tema nägu tegi Dorian Grayd.“

„Ta vananes.“

Sawyer noogutas Sashale. „Aastate kaupa. Sekundiks mõtlesin, et see oli mu ettekujutus ning fakt, et tuul ja valgus põletas mu silmi, aga ta nägu hakkas kokku vajuma ja ta vananes otse mu silme ees. Ta vananes ja tema välgunooled vaevalt puudutasid mind. Ta oli nõrgenemas ja ma lasksin ta lahti. Ta peaaegu tõmbas mu endaga kaasa – nii palju jõudu oli talle veel jäänud. Ent ma tõmbusin eemale ja ta kukkus. Ma ei tea, kuhu põrgusse, aga ta kukkus. Ma ei saanud aimu, sest olin ta selleks ajaks silmist kaotanud. Ja ma pidin tõepoolest tagasi jõudma.“

Ta pööras pead ja suudles Annikat. „Ma pidin tõepoolest tagasi jõudma.“

Sasha pigistas ta käsivart. „Kas see võis ta hävitada?“

„Ma ei tea, kuid ma paiskasin ta alla ja see kukkumine jätab niikuinii jälje.“

„Legendile vastavalt on see mõõk, mis talle lõpu teeb.“ Bran kehitas õlgu. „Ja legendid teatakse olevat ekslikud. Nii või teisiti, hoolimata haavadest ja verevalumitest“ – ta vakatas, et saata Sashale kõnekas pilk – „haavasime teda rohkem kui tema meid. Kui ta on veel olemas, kulub tal paranemiseks aega ja see on meie eelis.“

„Me teame, et ta kardab,“ pistis Doyle vahele, „ja tema hirm on veel üks relv ta enda vastu. Kõigest hoolimata ei lõpe see enne, kui me oleme viimase tähe leidnud.“

„Seega me otsime ja leiame.“ Bran toetus vastu pingi seljatuge, tundes end rahulolevana ja koduselt. „Sealt, kuhu otsing on meid viinud.“

„Ma usun, et me leiame selle – jäätähe,“ ütles Annika. „Teised me leidsime. Kuid nüüd, kui me oleme nii lähedal, ei saa ma aru, mida me teeme siis, kui nad on meil käes.“

„Läheme sinna, kuhu meid juhitakse.“ Bran vaatas Sasha poole, kes valas otsekohe endale rohkem veini.

„Aga ei mingit survet,“ pomises Sasha.

„Usk,“ parandas Bran. „Kõik seisneb usus. Kuid täna õhtuks oleme kõik siin, oleme väljaspool ohtu ja söönud maitsva õhtueine.“

Rõõmus Annika naeratas. „Ma tegin piisavalt ka Riley jaoks, kui ta on liiga näljane, et hommikusöögini oodata. Tahan, et ta tuleks tagasi.“

„Ta tuleb juba õige varsti.“

„Ma tunnetan teda,“ teatas Sasha. „Ma tunnetan teda praegu. Ta ei ole kaugel, kuid ta ei ole veel valmis sisse tulema. Ta ei ole siiski kaugel.“

„Siis oleme kõik väljaspool ohtu, nagu ma ütlesin. Ja kuigi Sawyer näeb parem välja, vajab ta nüüd puhkust. Ma näitan teile magamistube ja te võite valida, mis teile sobib.“

Doyle’i jaoks polnud oluline, kus ta magab, seega valis ta huupi toa, kust avanes vaade pigem merele kui metsale. Voodi oma kõrgete keerdsammastega võinuks sobida kuningale, aga ta polnud valmis seda kasutama.

Ta avas merepoolsele laiale kiviterrassile viiva ukse ning laskis niiskel õhul, meremühal ja lainete purunemise helil vastu kallast uputada oma mõtted.

Rahutu, aimates mälestusi, mis võivad unenägudes tagasi tulvata, pani ta oma mõõga vööle ja läks välja öösse.

Kui tahes turvaliselt nad ka olid – ja ta uskus, et praeguseks olid –, ei tasunud patrullkäiku tegemata jätta ega valvsusevajadust ignoreerida.

Bran oli oma kodu ehitanud samale kohale, kus Doyle’i kodu oli seisnud, kuigi Brani oma oli kindlasti viis korda suurem. Doyle ei suutnud seda fakti ignoreerida ega saanud teeselda, et selleks pole põhjust.

Maja seisis kaljul, mille servale oli laotud kivimüür. Samuti oli siin aed, märkas Doyle, ning rosmariini, lavendli ja salvei lõhnad tõusid õhku oma kohalt köögiseina lähedal.

Ta läks kalju poole, lastes tuulel vuhiseda läbi oma juuste, jahutada oma nägu, samal ajal kui ta silmad, terased ja rohelised, uurisid mäslevat merd, udust taevast, täiskuud, mis nihkus ja purjetas hallide pilvesõrmede taga.

Täna öösel ei tule midagi ei merelt ega taevast, mõtles ta. Aga kui Sasha nägemused on tõesed – ja kuni praeguseni olid olnud –, leiavad nad viimase tähe siit, tema sünnimaalt. Nad leiavad selle ja nad leiavad mooduse Nerezzale lõpu tegemiseks.

Tema otsing, sajanditepikkune otsing on siis lõpetatud.

Mis edasi?

Mis edasi, mõtles ta jälle, kui sõdur temas alustas patrullimist.

Ühineda veel ühe armeega? Võidelda veel ühes sõjas? Ei, ei enam sõdu, mõtiskles ta edasi sammudes. Ta oli verest ja surmast kuni luuüdini tüdinud. Kui tahes väsinud elust pärast selle kolme sajandit ta võis ka olla, oli ta rohkem väsinud surma pealtnägemisest.

Ta võiks teha ükskõik mida, just nagu soovis – kui tal oleks aimu, mida ta tahtis. Leida koht, kus mõneks ajaks pidama jääda? Ehitada oma kodu? Tal oli selleks raha kõrvale pandud. Mees ei saa elada nii kaua, nagu ta oli elanud, ja olla ilma rahata, kui tal oli ajusid.

Kuid pidama jäämine? Milleks? Ta oli liikumises olnud nii kaua aega, et võis vaevalt mõista arusaama kuhugi juured ajada. Reisimine, oletas ta, kuigi jumal teab, et ta oli seda juba teinud rohkem kui ükskõik millise mehe jagu. Parem mõtelda järgmisest sammust ja jätta ülejäänu rahule.

Doyle tuli ümber majaesise ja vaatas üles. Ta võis näha ilusat tugevat häärberit, mida tema enda liha ja veri oli ehitanud. Näha, kuidas Bran seda oli kasutanud ja austanud, kui ta sellele midagi lisas, tehes selle enda omaks.

Hetkeks kuulis ta ammu vaikinud hääli. Ema, isa, õed, vennad. Nad oli töötanud sellel maal, elanud siin oma elu, andnud oma südame.

Saanud vanaks, jäänud haigeks, surnud. Ja tema oli kõik, kes neist oli jäänud.

See, just see oli talumatu kurbus.

„Jamps,“ pomises ta ja pöördus minekule.

Hunt jälgis teda, silmad kuu filtreeritud valguses helkimas.

Ta seisis väga vaikselt metsaserval, ilus ja metsik.

Doyle langetas käe, mis oli instinktiivselt sirutunud mõõga järele tupes tema seljal. Seisis, jälgides jälgijat, samal ajal kui tuul paisutas ta kuube.

„Nii et sa oled tagasi. Sa panid Sasha ja Annika muretsema. Sa saad minust täielikult aru,“ lisas ta, kui hunt ei teinud ainsatki liigutust. „Kui sa oled huvitatud, Sawyer paraneb ja puhkab. Sasha oli tõsisemalt haavatud, kui me teadsime. Ahah, see köitis su tähelepanu,“ märkis ta, kui hunt sörkis ettepoole. „Ka tema puhkab ja Bran hoolitses nende eest. Temaga on nüüd korras,“ lisas ta. „Üks neist värdjatest uuristas ta säärt ja infektsioon läks sisse, enne kui Bran selleni jõudis. Kuid Sashaga on nüüd korras.“

Ta jälgis, kuidas hunt end pööras ja maja oma elutarkade kuldpruunide silmadega uuris. „See koht on tube täis, piisavalt voodeid, kui meid oleks ka kaks korda rohkem. Oletan, et sa tahad nüüd sisse minna ja ise näha.“

Hunt kõndis lihtsalt suure eesukseni ja jäi ootama.

„Hea küll.“ Doyle astus sinna ja avas ukse.

Sees seisid Riley asjad korralikus virnas.

„Me ei viinud neid üles, sest keegi ei tahtnud sinu eest valida. Sul on palju, mille hulgast valida.“

Hunt läks edasi, peatus, et elutuba ja kaminas hõõguvat tuld uurida, liikus siis trepi juurde ja vaatas tagasi.

„Oletan, sa tahad, et ma su kuradima asjad sellest kuradima trepist nüüd üles tassiksin?“

Hunt hoidis silmi pilgutamata Doyle’i pilku.

„Nii et nüüd ma olen pakikandja,“ pomises Doyle ja võttis Riley koti. „Ülejäänu võid homme võtta.“ Ta hakkas trepist üles minema ja hunt pidas temaga sammu. „Bran ja Sasha on all tolles ümmarguses tornis. Sawyer ja Annika sealt esimene uks, toa aknad mere poole.“

Ta viipas trepimademe teise külge. „Mina olen siinpool, jälle vaatega mere poole.“

Hunt läks edasi Doyle’i toa suunas, seisatas lävel, astus veel ühe ja veel ühe sammu, keeras siis tagasi ja läks tuppa, mis oli akendega metsa poole. Siin oli avatud baldahhiiniga voodi, pikk kirjutuslaud ja malahhiidiga raamitud kamin.

Doyle viskas tema koti maha, valmistus taas välja astuma ja teda rahule jätma.

Kuid hunt läks kamina juurde, vaatas tema poole ja jälle tagasi.

„Mis? Kas ma peaksin nüüd sinu jaoks tule läitma? Kristus.“

Pidevalt endamisi pomisedes võttis Doyle vaskämbrist turbapätsid ja sättis need koldesse, nagu oli teinud poisina.

See oli piisavalt lihtne ja võttis ainult mõne hetke ning kui turba lõhn tema südant pigistas, ignoreeris ta seda.

„Nüüd, kui enam midagi muud ei ole…“

Hunt läks ukse juurde, mis viis väikesele palkonile.

„Tahad jälle välja? Kristuse päralt. Sellel ei ole treppi.“ Ta läks ukse juurde ja tõmbas selle lahti. „Kui sa alla tahad, pead hüppama.“

Ent hunt üksnes nuusutas õhku, tuli tagasi ja istus tule ette.

„Niisiis uksed avatud.“ Kuna Doyle oli teinud sedasama oma toas, võis ta vaevalt Rileyt süüdistada. „Kõik muu, mida sa vajad, peab hommikuni ootama ja sa tegeled sellega ise.“

Ta hakkas välja minema ja peatus. „Annika tegi piisavalt süüa ka sinu jaoks, kui tahad seda hommikul.“

Ebakindel, jättis ta Riley ukse lahti ja hakkas oma toa poole minema. Selleni jõudnud, kuulis ta Riley ukse sulgumise heli.

Mida tahes see ka väärt on, mõtles ta, olid Sashal kõik oma kanad nüüd kuudis.