Читать книгу Klaassaar. Kaitsjate triloogia 3. raamat - Нора Робертс - Страница 9

Näriv nälg ja värisema panev külm äratasid Riley esimesel valgusel. Tuli oli põlenud hõõguvaks tuhaks; vihm ladises terrassile avatud ukse taga.

Ta lamas põrandal hääbuva tule ees, alasti, desorienteeritud. Ta magas harva muundumise maha – see oli liigagi intensiivne. Haruldastel kordadel, kui see juhtus, oli see tingitud ülimast kurnatusest.

Ilmselt võrdus äge lahing, millele järgnes lennutamine Sawyeri võlukompassi abil, kurnatusega.

Kange ja värisev, tõukas ta end jalgadele, lükkas tagasi oma lühikesed sassis pruunid juuksed ja vaatas ringi. Tema mõtted, põhjendused, instinktid töötasid hundi kujul täiuslikult, seega oli ta selle ruumi eelmisel ööl valinud mitte ainult suure oivalise voodi, vaid ka kirjutuslaua pärast.

Ta vajas oma uuringute tegemiseks head tööruumi.

Kuid see jäi hilisemaks. Nüüd vajas ta riideid ja, jumal küll, ta pidi sööma. See polnud ainult paastumine päikeseloojangust päikesetõusuni – tema karja range ja kindel reegel –, vaid ka massiivne hulk energiat, mida see muundumine põletas. Naisest hundiks, hundist naiseks.

Nüüd tundis ta end nõrga ja värisevana ning oli tänulik, et Doyle, kui tahes vastumeelselt, oli tema koti üles toonud. Ta soris selle läbi, haaras esimesed aluspüksid, mis talle pihku sattusid, tõmbas jalga igivanad matkapüksid, seejärel selga Oxfordi dressipluusi ning pani jalga soojad paksud sokid, mille tädi oli talle ühel aastal sünnipäevaks kudunud.

Ta tahtis dušši, kuuma lõputut dušši, ent vajas rohkem kütust.

Vaikselt liikudes astus ta toast välja, uuris koridori ja meenutas. Ta polnud kööki veel näinud ega teadnud täpselt, kust seda leida, kuid läks trepist alla.

Ta mõtles, et Bran oli teinud pagana hästi, ehitades endale selle suure maja Iiri rannikul. Mitte ainult suurus, kuigi rabav, vaid ka stiil ja meisterlikkus. Ning nutikad müstilised puudutused siin-seal kui testament tema pärisosale.

Kelti sõlmed sobisid dekoori, samuti draakonid ja seksikad haldjad. Head tugevad värvid, paks rikkalik puidutöö. Vastupandamatu kunst, mis meenutas talle, et ta peab nägema eeskätt kaht asja.

Kaht Sasha maali – kaks maali, millesse Bran oli need tähed maagiliselt peitnud. Ta usaldas täielikult, et need on väljaspool ohtu, ent tahtis neid oma silmaga näha.

Samal ajal, käsi vastu tühja kõhtu, uitas ta edasi. Kõige tõenäolisem tundus, et köök on maja tagaosas, seega suundus ta vihmase koidiku hämaras poolvalguses sinnapoole.

Ta möödus mehelikku laadi kabinetist – palju šokolaaditoonides nahka, tumerohelised seinad, suur oivaline kirjutuslaud. Veel üks, mis üllatas teda vana tiibklaveri, tšello – ta oli alati tahtnud õppida tšellot mängima –, bodhran-trummide kollektsiooni, flöötide ja viiulitega. Avar elutuba, millel õnnestus õdus välja näha, suurepärane raamatukogu, mis pani ta peaaegu oma nälga kõrvale lükkama.

Kõik laiade võlvkaarte, läikivate põrandate ja kaminatega, mis olid valmis pakkuma soojust ja valgust.

Kui palju ruume see mees vajas, imestas ta. Ja leidis lõpuks köögi.

Mitte lihtsalt köögi kogu selle elegantse stiiliga, vaid muljetavaldava salongi, kus oli veel rohkem suuri nahksohvasid ja -tugitoole ning naeruväärses suuruses seinaekraan. Teisel pool kööki? Puhkeala – snuukerilaud, täielik baar, mis oli kindlasti tulnud mõnest imepärasest vanast pubist, paar vanamoodsat kuuliveeretamislauda, mis sundis peaaegu jälle tema nälja tagaistmele.

Ta oleks võinud selles tohutus ruumis elada kogu oma ülejäänud elu. Eriti nende laiade klaasustega, mis tõid sisse selle halvatujulise taeva ja sünge mere.

„Sul on stiili, iirlane,“ pomises Riley ja samahästi kui tormas laia poleeritud puidust kausi kallale, mis oli puuvilju kunstipäraselt täis kuhjatud. Virsikut hammustades ja peaaegu oiates toidu esimese maitse peale, tõmbas ta külmkapi mõlemad uksed lahti.

Hüppas jälle.

Kangutanud toidujääkide karbi lahti, otsis ta kahvli ning sõi Annika tehtud kana ja riisirooga külmalt, uhtes selle alla kokakoolaga. Tema pea käis peaaegu ringi, kui ta organism pidutses valgu ja kofeiini koosmõjul.

Nüüd rahulikum, uuris ta kohvimasinat köögiletil, otsustades, et oskab selle tööle panna. Kohvimasinat sisse lülitades kuulis ta samme. Ta proovis neid mitte pahaks panna, kuid jumala eest, talle oleks ära kulunud veel üks tund vaikust ja üksindust.

Aga kui Sasha sisse tuli ja Riley nägi kergendust oma sõbra silmades, tundis ta end selle halvakspanu pärast väiklasena.

„Ma vajan kohvi,“ ütles ta.

„Mina samuti. Kuidas sa end tunned?“

Riley kehitas õlgu ja haaras klaasustega kapist kruusid. „Hästi. Ma lausa hingasin sisse need jäägid, mida Annika oli jätnud, seega tunnen end hästi.“

Ja kui Sasha käsivarred selja tagant tema ümber põimusid, tundis Riley end veelgi väiklasemana. „Ma pidin selle maha jooksma.“

„Ma tean, ma tean. Ma tundsin, et sa tuled tagasi, seega on kõik hästi. Oled sa ikka veel näljane?“

„Praeguseks olen täis topitud, tänan. Kuidas sinuga on? Sa said mõned tabamused.“

„Bran hoolitses selle eest. Sawyer sai kõige rängema rünnaku.“

„Jah. Jah, ma tean. Kuid on temaga nüüd hästi?“

„Meie kõigiga on. Ma loodan, et ta magab veel paar tundi – mõtlesin, et ka sina peaksid magama.“

„Tõenäoliselt hiljem. Ma pidin end tankima.“ Tangitud Riley naaldus köögiletile ja naeratas. „On alles maja.“

„See on hämmastav, on ju?“ Kohvikruus käes, uitas Sasha köögis ringi. „Ma ei ole sellest veel pooltki näinud ning ma tahan välja saada, isegi sellesse vihma ja lihtsalt vaadata. Kuid see on hämmastav. Ma magasin koos maagiga tornitoas. Mis võiks olla veel hämmastavam?“

„Magasid või seksisid?“

Sasha silmad särasid Riley poole üle kruusiääre. „Me tegime mõlemat.“

„Ma lihtsalt teadsin, et sa lõpetad hooplemisega.“ Riley läks klaasuste juurde ning vaatas välja aeglasele hõredale vihmale ja hallile merele. „See võib olla seal kusagil. Vees või vee all nagu teised kaks. Veel üks saar, seega on põhjus seal. Pean vaatama, kust ma meile paadi saan.“

Sasha astus tema juurde ja vaatas koos Rileyga välja. „Ma olen tänulik, et sa ei küsi, aga ma vastan niikuinii. Ma ei tea. Ma ei ole midagi tundnud, veel mitte.“

„Me alles jõudsime siia. Meil peaks olema veidi aega end sisse seada, enne kui ta jälle meid ründab.“

„Sawyer ütles, et Nerezza võitles temaga nihke ajal kõvasti – ja sa võisid näha, kui kõvasti. Kuid ta ütles ka, et Nerezza nõrgenes ja vananes, enne kui ta temast lahti laskis.“

Riley noogutas ja rüüpas kohvi. „See on arusaadav. Me panime selle halli triibu ta juustesse, need kortsud ta näole, kui me Korful tema tagumiku kuumaks kütsime. Võibolla tuleb meil nüüd tegemist vana kronuga, kes suudab seekord vaevalt oma lööki välja töötada. Aga ei,“ lisas ta, „tegelikult ma seda ei usu.“

„Meil on kaks tähte ja me lõime teda kaks korda. Me leiame ka kolmanda.“

„Optimism on hea.“

Sasha vaatas Riley poole. „Kas sa ei ole optimistlik?“

„Ma ei hakkaks positiivset mõtlemist maha tegema. See on hea tööriist – nii kaua, kui sa oled valmis seda toetama.“ Riley viipas käega. „Meil on seal väljas ruumi treenimiseks. Ees metsapoolses küljes rohkem, aga seda on mõlemas küljes. Peaksime sinna panema korraliku lasketiiru. Siis on veel mets. Sealt, kus ma eelmisel öösel läbi jooksin, peaks seda olema vähemalt viis-kuus aakrit. Vaikne, privaatne. See on Iirimaa, seega teeme arvatavasti tubli osa treeningust vihmas.“

Kui Sasha midagi ei öelnud, heitis Riley talle pilgu. „Ja me alles jõudsime siia. Meie kõik peame hinge tõmbama. Ma olen kannustatud,“ tunnistas ta. „Suur verine lahing, täiskuu, see lennutav nihe.“

„Oli see hundi kujul reisides teistsugune?“

„Omal moel põnev ja pentsik, vähemalt esialgu, sest ma paranesin lendamise ajal ega saanud tõeliselt keskenduda. Maandumine oli kiire ja tugev ning põrutas mu tagasi.“

„Ma kuulsin sind.“

„Siis pidin selle maha jooksma. Enamasti meeldib mulle teada oma jooksumaad enne kuu tõusmist, nii et saan otsustada, kus on ohutu joosta. Kuid ma pidin selle välja töötama. Õnneks, nagu ma ütlesin, on siin terveid aakreid privaatset metsa. Sa said konksu otsa suure võlukala, Sash.“

„Sina aitasid.“

„Mina? Ma ei mäleta, et oleksin sinu eest mingeid peibutisi välja visanud.“

„Sa olid mu sõber. Esimene sõber, kes mul iial on olnud ja kes teadis, mis ma olen, mis mul on, ning aktsepteeris mind sellisena, nagu ma olen. Sa andsid mulle nõu, sa kuulasid, sa hoolisid. Ja see kõik aitas mul olla piisavalt tark ja tugev, et, nojah, need peibutised ise välja visata.“

„Heldeke, sa oled mulle võlgu.“

Sasha naeris ja embas Rileyt ühe käsivarrega. „Ma olen. Maksan sulle osaliselt tagasi, tehes hommikusöögi. Kuna me oleme Iirimaal, lähen kaasa Brani täieliku iiri spetsialiteediga.“

„Võtan selle vastu. Tahan kõigepealt duši all käia. Mul ei olnud pärast seda sõda võimalust.“

„Ära kiirusta. Ma tahan esiteks jalutada ja ümber maja käia. Eile õhtul nägin ma vaevalt midagi.“

„Kas Bran mängib klaverit?“

„Ma ei tea. Miks sa küsid?“

„Tal on üks väga ilus asi. Viini tiibklaver üheksateistkümnenda sajandi keskpaigast.“

„Kas sa tead kõike?“

„Üsna palju. Samuti on tal tšello, viiulid, vioolad, flöödid ja erakordne kollektsioon bodhran-trumme. Ta peab neist midagi mängima.“

„See ei ole kunagi jutuks tulnud, nii et ma pean küsima. Kas sa mängid midagi?“

„Muidugi klaverit, kuigi sellest on olnud juba mõnda aega. Ja tal on seal mängudega puhkeala, mis lööb pahviks. Ja üks väike raamatukogukatedraal.“

„Arvan, et sa oled majast näinud rohkem kui mina.“

„Mul ei olnud seksi.“

„Selles ongi asi.“

Sasha pöördus, kui Annika – voogavad juuksed, voogav kleit, paljad jalad – sisse tuli.

„Riley!“ Otsekui oleks möödunud aastaid, sööstis Annika tema juurde ja heitis käsivarred Rileyle ümber.

„Jah, tere hommikust ka sulle.“

„Me olime mures. Doyle ütles, et me ei muretseks, sest sa tuled tagasi. Kuid me muretsesime. Nüüd sa oled siin! Tere hommikust.“

„Kuidas sa saad selliselt nii vara välja näha? Ilma kohvita?“

„Mulle ei meeldi kohv. Kuid mulle meeldivad hommikud. Sawyer puhkab veidi kauem, aga ta tunneb end palju paremini. Ta tundis end piisavalt puhanuna, et minuga seksida, ja ma olin väga õrn.“

„Seks.“ Riley raputas pead. „Alati on see seks. Räägi mulle rohkem – ei, räägi mulle rohkem pärast seda, kui ma olen duši all käinud.“

„Mulle meeldib mõnikord olla üleval – peal,“ parandas Annika. „Peal, kui see peaks olema aeglane ja õrn. Siis ma saan palju orgasme.“

„Õige jah.“ Riley hingas välja. „See võib olla pikem dušš, kui esialgu planeeritud.“

Kui Sasha naeris ja Riley välja ruttas, ilmus Annika näole hämmeldunud naeratus. „Ma ei saa aru. Kas ta peab puhtamaks saama?“

„Ei, ta mõtles… Ma selgitan, aga ma vajan rohkem kohvi.“

Järgmine parim asi kuuma duši kõrval oli kuum toit. Selleks ajaks, kui Sasha Annika abiga hommikusöögi kokku pani, oli meeskond kööki kogunenud.

Riley haistis lõhna – peekon! – ja kuulis häältesegu, kui ta trepist tagasi alla läks.

„Ma hoian siin üht autot,“ ütles Bran. „Me mahume sinna kõik, kuigi mitte mugavalt.“

„Mul on mu mootorratas,“ pistis Doyle vahele. „Ja ma saan ühe tagaistmele võtta.“

„Tõsi küll. Ma võin korraldada mikrobussi juhuks, kui tahame või peame minema mistahes kaugusele ühe sõidukiga. Ja seal ta on,“ lisas Bran, kui Riley sisse astus. „Sasha räägib, et sa oled paranenud ja puhanud. Kas sa leidsid ruumi, mis sulle sobib?“

„Jah, tänan. Võtsin suure kirjutuslauaga toa metsapoolses küljes. On see alles maja, iirlane,“ ütles Riley, valades endale veel kohvi.

„On küll. Mõtlesin, milleks väikest ehitada? Ja kui mu perekond on siin, täitub see piisavalt kiiresti. Peaksime sööma, siis näitan kõigile seda kohta.“

„Seda söömise osa ma kuulen.“ Sawyer tõmbas vaagna munade ja praekartulitega soojendusahjust välja, laskis kellelgi teisel haarata lihavaagna ja röstleivavirna.

Vihmase akna alla lükatud söögilaud näitas Annika käsitööd: salvrätid olid vormitud südameteks, puitvardad olid seatud koonuseks, mida drapeerisid pisikesed lilled, ja selle tipust ulatus välja üksik valge roosinupp. Teeküünlad moodustasid veel ühe südame, keskelt täidetud roosi õielehtedega.

Bran läitis küünlad sõrmeklõpsutusega ja pani Annika plaksutama.

„Su aiad on vihmas nii ilusad,“ ütles ta Branile. „Ma arvan, et kui ma elaksin selles lossis mere ääres, ei tahaks ma kunagi lahkuda.“

„Mulle meeldib teadmine, et ma saan siia alati tagasi tulla.“

„Annika armastab ka vihma.“ Sawyer kuhjas toitu oma taldrikule. „Pean ütlema, et ma hakkan saare päikesepaistest puudust tundma.“

„Olen vihmaks valmis.“ Sasha ulatas vaagna Doyle’ile. „See annab meile päevakese ümber grupeeruda.“

„See on Iirimaa,“ tuletas Riley talle meelde. „Tõenäoliselt saame märgi päevi rohkem kui üks. Aga jah, väike ümbergrupeerumine on kõike arvestades õigustatud. On sul mingit aimu, kuhu sa ta viskasid, Sawyer?“

„Mitte mingit. Kuid ta sai viga, kui ma seda tegin.“

Söömise ajal viis ta Riley ja teised asjadega kurssi.

„See sobib. Me tabasime teda kohast, kus see teeb haiget, ta kaotab maapinna, tema haare muutub libedaks. See peaks meile veidi aega andma. Kuidas on Malmoniga? Või selle olendiga, kelleks Malmon on muutunud?“

„Lipsas läbi,“ vastas Doyle. „Ta on tugevam ja kiirem, kui oli varem.“

„Kas ta saab Nerezzata selliseks jääda?“ imestas Riley. „See on küsimus. Ma oletan, et sa oled selle koha ülevalt alla lukustanud, Bran.“

„Sa oletad õigesti.“

„Seega tähed on siin ja väljaspool ohtu.“

„On. Ma näitan teile, kuna te tahate oma silmaga näha. Ma arvan, et sa valisid oma toa tööruumi pärast ja hakkad seda tõenäoliselt kasutama. Aga siin on veel üks ruum, mida sa võid samuti kasulikuks pidada.“

„Oh, jah?“

„Põhjatorn. Vaatame seda pärast hommikusööki.“

„Suudate ette kujutada, et meil on põhjatorn?“ Sawyer naeris ja sõi veel peekonit. „Ja lõunatorn samuti. Ja vaadake seda.“ Ta nõksatas pöidlaga kuulimängumasinate poole salongialal.

„Neid ma nägin. Teen hiljem nende peal su tagumiku kuumaks.“

„Eks sa proovi,“ ütles Sawyer Rileyle. „Sa kaotad. Me vajame uut tööülesannete graafikut.“

Sasha noogutas. „Ma hoolitsen selle eest täna hommikul, aga kuna Annika ja mina tegelesime hommikusöögiga, määran seetõttu Riley ja Doyle’i köögitoimkonda. Olen toidu- ja puhastusvarud üle vaadanud ning praeguseks on meil rohkem kui küllalt, seega lükkab see kodusel rindel ostmise mõneks ajaks kõrvale.“

„Mulle meeldiks Iirimaal ostma minna.“

Riley kergitas Annika poole kulme. „Kui ostmine oleks olümpia spordiala, võidaksid sina kõik medalid. Kuid mingis punktis läheb talle tarvis vihmavarustust.“

„Mõned lisarõivad on esikus,“ ütles Bran, „kuid me tahame väljas ringi käia. Ma tunnen siin maad ja külasid, aga ma ei ole kunagi neist kumbagi vaadanud, see otsing mõttes.“

„Me vajame rohkem laskemoona,“ teatas Doyle.

„Veel midagi, mis pole mul meeles mõlkunud, kui ma siin olin.“

„Mul on mõned kontaktid.“ Riley kehitas õlgu. „Teen mõned telefonikõned.“

„Ja see on niisama suur üllatus kui Annika ostukäigud. Viimases lahingus kaotasime mõned nooled,“ jätkas Doyle. „Ja palju padruneid.“

„Ma hoolitsen selle eest ning kui olen oma raamatud ja maakaardid lahti pakkinud, hakkan töötama…“

„Kas me saame võtta ühe hetke?“ katkestas Sasha. „Ma tean, et me ei saa end lõdvaks lasta. Ma tean, et peame ära kasutama aega, mis meil võib olla, enne kui Nerezza jälle ründab. Aga kas me ei saaks võtta hetke, et lihtsalt olla? Me oleme kõik siin ümber laua selles kohas pärast silmitsi seismist kõigega, kui peaaegu puudus tõenäosus eluga välja tulla, edust rääkimata. Kuid me oleme siin ja kaks tähte samuti. See on ime, arvan ma. See oli raske võit, ent sellegipoolest ime.“

„Sul on õigus.“ Bran vastas ta pilgule ja uuris seejärel lauda. „Me võtame oma hetke ja saame sellest tugevamaks.“

„Mulle sobib,“ ütles Doyle hooletult ja vaatas siis Sasha poole. „Kui sa seda tööülesannete graafikut teed, määra ka aeg ja ruum igapäevaseks treeninguks. Kaasa arvatud kalisteenika.“

Sasha ohkas raskelt. „See on julm, Doyle.“

„Hei, ka mina vajan oma hetke. Sa oled sitkemaks läinud, Blondie, aga see oli Sawyeri saarepäikeses. Vaatame, kuidas sa vihmas viiekümne küki ja kätekõverdusega toime tuled.“

„Mul võib olla sellele alternatiiv. Kui me oleme siin lõpetanud,“ jätkas Bran, „saan ma teile kõike näidata. Ja tähti samuti. Köögitoimkond võib veidi oodata, arvan ma.“

„Minu maailmas võib see oodata terve igaviku.“

„Sinu maailm ongi igavik,“ tuletas Sawyer Doyle’ile meelde, kuid võttis siis Annika käe ja tõusis püsti. „Mina hääletan täieliku majatuuri poolt.“

„Alustame siis tipust.“ Bran tõusis püsti ja ulatas Sashale käe. „Mul on teile palju näidata.“

Nad tõusid tagatrepist üles ja järgnesid Branile, kui Bran tegi teise korruse mademel pöörde ja keeras paremale üles.

„Ligipääs katusele,“ selgitas ta. „Siit avanevad suurepärased vaated isegi vihmasel päeval.“

Ta ei eksinud, mõtles Riley, kui Bran avas paksu kaarukse ja ta astus välja vihma kätte.

Lai lame katuseala pakkus 360-kraadiseid vaateid.

Terashalli mere vihane murd ning vägivaldne laksumine vastu kive ja kaljut. Kõu kõmises ja raksatas tihedate udupilvede all, mis hauduvas tuules loiult purjetasid.

Pöördudes võis ta näha halli taevaudukardina taga mägede nõrku varje ning ümberringi metsa, sügavat, varjulist ja rohelist. Kaugemal, kuhu ta eelmisel ööl oli jooksnud, nägi ta nüüd majakest või paari, lammastega täpistatud põlde ja hõredat suitsukoonalt korstnatest, kus märjal suvepäeval küdesid kolded.