Читать книгу Ohete laht. Kaitsjate triloogia 2. raamat - Нора Робертс - Страница 8

Ainsaks hetkeks nagu üksainus tiivalöök haistis Annika merd, kuulis laulus tõstetud hääli. Siis oli see läinud, ähmane laik värvi ja kiiruse ähmases laigus, ent see paisus tema südames otsekui armastus.

Siis tuli ohe ja ohete järel kajad, veel üht laadi muusika. Kibemagus. Ja see uhtis temast läbi nagu pisarad.

Seega ta kukkus, rõõm ja kurbus südames üheaegselt. Kukerpallitades, spiraalitades, keereldes hingetukstegevas kiiruses, mis lisas hulljulget põnevust ja paanikahoogu.

Nüüd tuhat tiivalööki, tuhat ja tuhat veel rohkem piitsutava tuule, heliseinaga. Ja värv vilksatas pimedusse, kui ta maandus piisavalt järsult, et hing kinni jääks.

Hetkeks ta kartis, et nad on maandunud mingisse sügavasse pimedasse koopasse, kus roomavad ämblikud ja veel palju, palju hullemad, kus Nerezza ootab, et rünnata.

Siis tema nägemine selgines. Ta eristas varje, mis pidid tulema kuuvalgusest, ja tundis tugevat keha enda all, käsivarred kõvasti ta ümber põimitud. Ta tundis selle kuju, selle lõhna, tahtis otse sellesse pugeda, olgu Nerezzat või mitte.

See oli ime, tähine imedemeri tunda mehe südant nii kiiresti ja tugevasti oma südame vastas löömas.

Siis mees nihutas end veidi, üks käsi libises üles ja seejärel mööda tema juukseid alla. Teine riivas võrratult üle tema tuharate.

Annika puges tema vastu.

„Hm.“ Nüüd tulid mõlemad käed tema õlgadele, kuid hääl rääkis piisavalt lähedal ta südamele, mida kõditas mehe hingeõhk. „On sinuga kõik korras? Said sa haiget? On kõikidel kõik hästi?“

Annika mäletas oma sõpru – mitte et ta oleks nad unustanud, mitte iial. Kuid ta polnud kunagi varem lamanud ühegi mehe peal – Sawyeri peal – nii intiimselt ja see meeldis talle väga, väga.

Ta kuulis torinaid, lühikesi oigeid, veidi kirumist. Doyle’i hääl, lähedal ja pahane, ütles: „Pagan võtaks,“ ning Annika teadis, et see pole midagi muud kui vandesõna.

Ta ei muretsenud Doyle’i pärast. Lõppude lõpuks oli Doyle surematu.

„Terve.“ See oli Bran kusagil paari jala kaugusel. „Kas kõik tulid tervelt välja? Sasha on siin. Riley?“

„Milline sõit!“

„Mille sa lõpetasid, põlv mu pallides,“ lisas Doyle.

Annika kuulis mütsatust, mida ta tõlgendas, et Doyle tõukas Riley ja tema põlve eemale, kuna pallid, nagu ta teada oli saanud, polnud lihtsalt ümmargused mänguasjad, mis hüplesid, vaid ka meesterahva tundlik kehapiirkond.

„Ma olen siin!“ hüüdis ta ja katsetas väikest väänlemist Sawyeri tundlikul piirkonnal. „Kas me kukkusime taevast alla?“

„Sellest mitte kaugelt.“ Sawyer selitas kurku, niheles Annika pettumuseks jälle ja tõusis istukile. „Ma ei suutnud seda aeglustada. Ma ei ole kunagi kuut inimest nii kaugele viinud. Küllap tegin valearvestuse.“

„Me oleme siin, kõik kuus, ja see on nimekirjas esimene,“ teatas Bran. „Kas me oleme nüüd kohas, kus oleme määratud olema?“

„Me oleme kusagil sees,“ märkis Sasha. „Ma näen aknaid ja läbi nende kuuvalgust. Kus tahes me ka oleme, on ikka veel öö.“

„Loodame, et Sawyer ja tema aega-ruumi painutav kompass tõi meid sinna, kus ja millal me tahame olla. Nii et selgitame välja.“

Riley tõukas end püsti. Teadlane – arheoloog. Annika veeretas seda sõna mõttes, kuna tema rahval, sireenidel, polnud midagi sellega võrreldavat. Neil polnud ka lycan’eid, mõtles ta, seega ei eksisteerinud Annika maailmas midagi ega kedagi nagu Riley.

Dr Riley Gwin – sitke kompaktne keha, laiaääreline kübar, mis talle kuidagi pähe oli jäänud – astus akna juurde.

„Ma näen vett, kuid mitte vaadet Korfu villast – me oleme kõrgemal. Tee, järsk ja kitsas. Meil on trepp, mis sinna alla viib. Olen üsna kindel, et see on Capri ja see on too villa. Terav silm, Saywer. Lugupidamine rändurile ja tema võlukompassile.“

„Ma võtan selle vastu.“ Sawyer tõusis püsti, kõhkles ja ulatas siis käe, et Annika püsti aidata. Kuigi Annika jalad olid tugevad ja väledad, laskis ta end aidata.

„Las ma vaatan, kas ma leian tuled,“ alustas Riley.

„Ma saan selles aidata.“

Bran, seistes püsti, käsivars ümber Sasha, sirutas käe välja. Tema peopesa kohal hõljuv valguskera valgustas ruumi.

Oma sõprade nägemine julgustas Annika südant samamoodi, nagu laul oli teinud. Selgeltnägija Sasha, juuksed kui päike, silmad kui taevas, ning Bran, võlur, nii nägus oma maagilises valguses. Ja Riley, üks käsi puusal relvapäral laskevalmis – tema tumekuldsed silmad vaatasid korraga igale poole, samal ajal kui Doyle, läbi ja lõhki sõdalane, seisis, mõõk juba välja tõmmatud.

Ja Sawyer, alati Sawyer, rändurikompass käes.

Nad võisid eelmisest lahingust olla marraskil ja verised, kuid nad olid väljaspool ohtu ja koos.

„On see nüüd meie kodu?“ imestas ta. „See on väga ilus.“

„Juhul kui Sawyer ei pillanud meid maha valel aadressil, ütlen, et see on nüüd uus peakorter.“ Kuigi Riley käsi jäi relvale, tuli ta akna juurest ära.

Ruumis olid värvilised padjad ühel pikal voodil – ei, tuletas Annika endale meelde, sohval. Ja toolid ja ilusate lampidega lauad. Põrand – neil kõigil oli põhjust seda teada – oli kõva, suurte päikeses pleekinud liiva värvi kahhelplaatidega.

Riley läks ühe lambi juurde, pööras lülitit ja see süttis elektrimaagiaga.

„Las ma uurin asja ja veendun, kas oleme õiges kohas. Me ei taha visiiti polizia’lt.“

Riley väljus ruumist laia võlvkaarega avause kaudu. Sekundite jooksul voogas sealt läbi rohkem valgust. Pistnud oma mõõga tuppe, läks Doyle tema järel välja.

„Siin on kogu meie kraam, vähemalt paistab, et kõik. Ja tundub, et sel oli pehmem maandumine kui meil.“

Annika piilus välja. Ta ei teadnud, kuidas nimetada seda mere poole avaneva suure uksega ruumi ja võlvkaari, mis viisid teistesse ruumidesse. Kuid nende kotid ja kastid olid kuhjas selle keskel.

Ja Doyle hiivas summutatud kirumisega oma mootorratta püsti.

„Ma pidin kraami esimesena alla pillama, nii et me ei lõpetaks maandumisega selle peal,“ ütles Sawyer. „Läks täppi või mitte, Riley?”

„See sobib kirjeldusega, mis mul on,“ vastas Riley. „Ja asukoht. Siin peaks olema suur elutuba klaasustega, mis viivad… Ja seal see on.“

Veel rohkem tulesid ja nagu Riley oli öelnud, suur ruum veel rohkemate sohvade ja toolide ja ilusate väikeste asjadega. Kuid kõige parem, oh, kõige parem lai, lai klaas, mis tõi sisse taeva ja mere.

Kui Annika tormas edasi, et seda klaasi avada, peatas Riley tema käe.

„Ära tee. Veel mitte. Siin on alarmsüsteem. Mul on kood. Me peame alarmi maha võtma, enne kui selle või millegi muu avame.“

„Paneel on siinsamas,“ ütles Sawyer ja koputas sellele.

„Anna mulle üks sekund.“ Riley kaevas taskust välja paberitüki. „Ei tahtnud oma mälu usaldada juhuks, kui see reis mu ajud segi raputab.“

„Tõstmine ei raputa ajusid.“ Sawyer koputas naerdes sõrmenukkidega vastu Riley pead, samal ajal kui Riley koodi sisse lõi.

„Lase käia ja tee lahti, Annika.“

Kui Annika oli seda teinud, keerles ta välja avarale terrassile, kus olid öö ja kuu, meri ja aroom, kõik lõhnastatud sidrunitest ja lilledest.

„See on ilus. Ma ei ole seda kunagi nii kõrgelt näinud.“

„Aga oled sa seda varem näinud?“ küsis Sawyer. „Caprit?“

„Merelt. Ja sealt alt, kus on sinised koopad ja sügav vesi ja kondid laevadest, mis purjetasid kaua aega tagasi. Seal on lilled!“ Ta sirutas käe, et puudutada säravavärvilistest kopsakatest pottidest välja valguvate lillede kroonlehti. „Ma võin neid kasta ja nende eest hoolitseda. See võib olla minu töö.“

„Tehtud. See on õige koht.“ Rahuloleva noogutusega pani Riley käed puusa. „Jälle lugupidamine, Sawyer.“

„Peaksime selle igaks juhuks läbi kontrollima.“ Bran seisis ukseavas, tumedad intensiivsed silmad taevast uurimas.

Nerezza tuli tihti taevast.

„Ma lisan kaitset tavalisele alarmsüsteemile,“ jätkas ta. „Me põhjustasime talle valu ja vigastusi, seega on ebatõenäoline, et ta võtab end piisavalt kokku, selleks et täna öösel jälle meie peale tulla, kui ta suudab tõesti meid leida. Kuid meie kõik magame paremini, kui kõige üle on maagiakate.“

„Lähme lahku.“ Mõõk tupes, tumedad juuksed ümber karmi ilusa näo sassis, noogutas Doyle nõustuvalt. „Käime selle koha läbi, veendume, et see on puhas ja turvatud.“

„Siin all peaks olema kaks magamistuba, veel neli üleval ja veel üks ühine ruum. See ei ole suur ja uhke nagu too villa ning meil ei ole kogu seda õueala.“

„Ega Apollot,“ pistis Annika vahele.

„Jah.“ Riley naeratas. „Ma hakkan seda koera igatsema. Kuid siin on ruumi ja see on hea asukohaga. Ma võtan ülemise korruse.“

„Sa tahad lihtsalt esimesena magamistuba valida.“

Riley naeris Sasha poole ja kortsutas siis kulmu. „Sobib sulle, Sash? Sa oled kahvatu.“

„Ainult peavalu. Tavaline peavalu,“ ütles Sasha, kui kõik silmad tema poole pöördusid. „Ma ei püüa nende nägemustega enam võidelda. See on lihtsalt olnud väga pikk päev.“

„Tõepoolest on.“ Bran tõmbas ta vastu oma külge ja sosistas talle midagi kõrva, mis pani Sasha naeratama ja noogutama. „Ka meie võtame ülemise korruse,“ teatas ta ja kadus koos Sashaga.

„Oh, sohitegemine! Ei ole aus kasutada maagiat!“ Riley sööstis trepi poole ja sealt üles.

„Kolm üleval, seega on kolmel jäänud valida. Ma heidaksin parema meelega siin all koikusse,“ lausus Doyle ringi vaadates, „välisuksele lähemal.“

„Sina ja mina jääme siis alla,“ otsustas Sawyer Annika pettumuseks. „Lähemal köögile ja lähemal toidule. Vaatame, mis meil siin on.“

Kaks magamistuba seisid kõrvuti. Mitte nii suured kui need, mis nad Korfule maha olid jätnud, kuid mõnusate voodite ja ilusate vaadetega akendest.

„Sobib,“ teatas Doyle.

„Sobib,“ nõustus Sawyer, avades veel ühe ukse dušinurgaga vannituppa.

See uks libises seinas sisse ja välja, rõõmustades Annikat nii, et ta pidi seda paar korda sisse tõukama ja välja tõmbama, enne kui Sawyer tal käest haaras ja ta eemale tõmbas.

Nad leidsid veel ühe ruumi, mida Sawyer nimetas baariks, suur teler seinal (Annika armastas televisiooni) ja põrandal suur laud, kus värvilised pallid seisid kolmnurgana rohelisel kattel.

Annika silitas käega üle katte. „See ei ole rohi.“

„Vilt,“ ütles talle Sawyer. „See on piljardilaud – üks mäng. Kas sa mängid?“ küsis ta Doyle’ilt.

„Milline mees, kes on elanud paar sajandit, ei ole piljardit mänginud?“

„Ma olen elanud ainult paar aastakümmet, aga ka mina olen omajagu mänginud. Me peame millalgi ühe mängu tegema.“

Seal oli puuderdamisruum – kuigi mitte keegi ei puuderdanud seal midagi, nagu Annika oli näinud – ning seejärel köök ja sööginurk. Annika teadis otsekohe, et Sawyer oli rahul.

Sawyer kõndis selle läbi. Pikk sale keha, mis liikus, nagu ei ruttaks see kunagi, mõtles Annika. Tema sõrmed tahtsid tõmmata läbi kõigi nende tumekuldsete juuste, mida päike oli triibutanud, reisist sakris ja tuulest sassis. Ja silmad, hallid nagu meri esimeses hõbedases koiduvalguses, tekitasid temas soovi ohata.

„Itaallased saavad aru toiduvalmistamisest ja söömisest. See on suurepärane.“

Annika teadis nüüd midagi toiduvalmistamisest, ta oli isegi õppinud mõnd rooga tegema, seega tundis ta ära suure pliidi selle paljude põletite ja praeahjudega küpsetamiseks ja röstimiseks. Kesksel köögisaarekesel oli eraldi kraanikauss, mis teda võlus, ja veel üks kraanikauss, suurem, asus akna all.

Sawyer avas kasti, mis hoidis asju külmas – külmkapp, meenus Annikale. „Juba täis varutud. Rileyl ei jää ükski trikk tegemata. Õlut?“

„Oh, kindlasti,“ vastas Doyle.

„Anni?“

„Mulle ei meeldi õlu eriti. On seal midagi muud?“

„Karastusjoogid, puuviljamahl. Ja oota.“ Ta osutas üles restile, mis hoidis pudeleid. „Vein.“

„Mulle meeldib vein.“

„Siis seda sa ka saad.“ Ta valis ühe pudeli, ulatas õlle Doyle’ile, võttis veel ühe endale ja läks siis ühe ukse juurde. „Sahver, samuti täis varutud. Me oleme asja kallal.“

Ta avas sahtleid, kuni leidis tööriista, millega veinipudelit avada. Korgitser – nii naljakas sõna.

„Teiste kohta ma ei tea, aga mina olen näljane. Nii paljude nii kaugele tõstmine teeb kere heledaks.“

„Ma võiksin küll süüa,“ otsustas Doyle.

„Eks ma viskan midagi kokku. Rileyl oli õigus, Sasha näeb välja kahvatu. Me sööme, joome, võtame pinget maha.“

„Hakka siis pihta. Ma lähen välja kontrollima.“ Mõõk seljal ikka veel tupes, läks Doyle veel ühest laiast klaasuksest välja.

„Ma võin aidata sul süüa teha.“

„Kas sa ei taha üles magamistuppa minna?“

„Mulle meeldib aidata süüa teha.“ Eelkõige sinuga, mõtles Annika.

„Hea küll, teeme midagi lihtsat. Kiire pasta koos või ja ürtidega. Ja meil on… jah, meil on tomateid, mozzarella’t.“ Ta tõmbas juustu külmkapist välja, ulatas Annikale tomati köögiletil seisvast kausist. „Sa ikka mäletad, kuidas neid viilutada?“

„Jah, ma oskan väga hästi viilutada.“

„Viiluta need ära ning otsi siis taldrik või kandik või vaagen.“ Ta ajas käed laiali, et vaagna suurust näidata.

Sawyeril olid tugevad käed, aga ta oli nendega õrn. Annika mõtles, et õrnus oli omalaadne tugevus.

„Sa laotad viilud laiali ja puistad tomatile juustu peale,“ jätkas Sawyer, nii et Annika teaks, millele tähelepanu pöörata. „Nende peale piserdad seda oliiviõli.“ Ta asetas õlinõu köögiletile.

„Piserdamine on nagu vihm, kuid ainult natukene.“

„Said õigesti aru. Seejärel võtad selle.“ Ta läks aknalaua juurde, kus seisid mõned potid, ja murdis lehtedega varre. „See on basiilik.“

„Ma mäletan. See lisab maitset.“

„Jah. Haki seda veidi, puista üle kõige, jahvata peale ka veidi pipart ja ongi kogu moos.“

„See on moos?“

„See on valmis,“ seletas Sawyer.

„Ma teen selle sinu eest moosiks.“

Annika palmitses oma vööni ulatuvad mustad juuksed rõõmsalt seljale patsi. Ta asus tööle, samal ajal kui Sawyer pani veekastruli pliidile, valas talle veini, jõi oma õlut.

Annikale meeldisid need vaiksed ajad koos Sawyeriga ja ta oli õppinud neid nautima.

Ta teadis, et tuleb veel rohkem võitlust, ja leppis sellega. Tuleb veel rohkem valu. Ta lepib ka sellega. Kuid talle oli tehtud kingitus. Jalad, mis lubasid tal merest välja maale kõndida, kasvõi ainult lühikeseks ajaks. Sõbrad, kes olid väärtuslikumad kui kuld. Eesmärk, mis oli tema pärand ja kohustus.

Ja eelkõige Sawyer, keda ta oli armastanud juba enne, kui mees teadis isegi tema olemasolust.

„Kas sa unistad, Sawyer?“

„Mis?“ Hajameelselt vaatas Sawyer tagasi tema poole, kui oli leidnud sõela. „Muidugi. Muidugi, peaaegu igaüks unistab.“

„Kas sa unistad ajast, kui oleme oma kohustuse täitnud, kui meil on kõik kolm tähte käes? Kui saatusetähed on Nerezza eest kaitstud. Kui ei tule enam võitlemist.“

„Raske on nii kaugele näha, kui oleme alles selle keskel. Kuid jah, ma mõtlen sellest.“

„Mida sa soovid kõige rohkem, kui see on tehtud?“

„Ma ei tea. See on nii kaua olnud osa mu elust – otsing, kui mitte lahing.“

Ent Sawyer peatus oma töös, pidades aru. Annika mõtles, et see – tähelepanu pööramine – oli samuti tugevus.

„Ma arvan, võibolla piisaks meile kuuele, teades, et oleme teinud kõik, mida pidime tegema, kui istume soojal rannal, vaatame üles ja näeme neid. Näeme kolme tähte seal, kus nad on määratud olema. Teades, et meie tegime seda. See on päris suur unistus.“

„Mitte rikkus ega pikk elu?“ Annika pilk libises tema poole. „Või mõni naine?“

„Kui ma saaksin hõõruda lampi, oleksin loll seda kõike mitte võttes.“ Sawyer vakatas hetkeks, lükkas sõrmed läbi oma sassis heledate juuste. „Kuid sõbrad, kes võitlesid koos minuga, see soe rand? See sobiks väga hästi. Lisa veel külm õlu ja see kõlab täiuslikult.“

Annika tahtis jälle rääkima hakata, aga Doyle tuli tagasi.

Kuigi pikk mees ja hästi lihaseline, liikus ta kergelt.

„Meil ei ole õues treenimisruumi, nagu oli Kreekas, aga meil on sidrunisalu, mida saame kasutada, ja rohkem privaatsust, kui ma arvestasin. Kuigi Bran saaks niikuinii privaatsust lisada. Siin on aed – väiksem kui too seal villas. Ning terrassil potid ürtide ja tomatitega. Väljas on suur söögilaud ja see on pealt viinamarjalehtlaga kaetud. Varjuline, aga probleemiks võivad olla mesilased. Meil on bassein.“

„Jah?“

„Jälle väiksem kui Korful. See on otse siseõue kõrval, mis tõenäoliselt ongi põhjus, miks nad istutasid puud krundi mõlemasse külge. Nad tahtsid privaatsust. Hoolid sa, milline magamistuba?“

„Ei. Vali ise.“

„Ma valin. Tahan oma varustuse ära panna.“

Kui ta väljus, tuli sisse Riley.

„Te loete mu mõtteid.“ Ta tuli sinna ja võttis Annika piha ümbert kinni. „Mul on nälg. Mida me sööme?“

„Sawyer teeb pastat ning mina tomateid ja juustu õli ja ürtidega. Kavatseme süüa, juua ja pinget maha võtta.“

„Mina olen selle poolt.“

„Su sõbra sõber on köögi hästi varustanud,“ ütles Sawyer Rileyle.

„Jah, me oleme talle võlgu. Õlut või veini?“ Et aidata endal otsustada, võttis ta lonksu Sawyeri pudelist, rüüpas Annika klaasist. „Raske valik. Toiduks on pasta, seega ma võtan veini. Bran ja Sasha jõudsid minust peremehe magamistoa puhul ette, kuid nad on seal kahekesi, seega on see õiglane.“

„Doyle ja mina magame siin all. Kaks tuba ja omaette vannituba. See sobib hästi.“

„Tore. Annika, sa saad oma valiku teha selle hulgast, mis üleval alles on jäänud. Sasha ja Bran kasutavad ülejäänud tuba Sasha ateljeeks ja maagiatööks. Ka üleval on terrassid. Me ei saa siit randa kõndida, kuid võime sõita funikulööriga.“

„Mis on funikulöör?“ küsis Annika.

„See on nagu rong, kuid õhus. Maksad ja saad sõita alla linna või rannale lähemale või…“

„Ma tahan sellega sõita! Kas me võime homme sõitma minna?“

„Võibolla. Alla Anacapri poodidesse on ränk kõndimine ja tagasi matkamine tuleb järsk. Saada alla Capri linna tähendab bussi või taksot või tõsist matkamist. Autosid Anacapril ei ole. Kui vajame autot, leian meile selle ja me pargime Capril, kuid enamasti liigume jalgsi või ühistranspordiga. Teen väljas kiire turvakontrolli.“

„Doyle just äsja tegi.“ Sawyer libistas spagetid keeva vette.

Riley kõhkles ja vaatas ukse poole. Siis kehitas õlgu. „Mul ei ole mõtet tema jälgedes käia.“

„Meil on bassein,“ teatas Annika.

„Jah, ma sain aru. Ja võibolla ma proovin seda, enne kui magama lähen. Laud on väljas, eks ole? Miks me ei võiks väljas süüa?“

„Ma olen poolt. Valmistab meid ette.“

Riley valas endale veel veini ja kergitas Sawyeri poole klaasi. „Ma olen tervenisti selle poolt.“ Ta võttis veel ühe klaasi, kui Sasha koos Braniga sisse tuli. „Vein – see paneb su põskedesse veidi värvi.“

„Võtan hea meelega veidi veini. Ja toit! Sawyer, Annika, te olete parimad.“

„Itaalia õlu? Ma olen selle üle õnnelik.“ Bran avas külmkapi ja võttis endale õlle. „Doyle?“

„Meie surematu paneb oma varustust paika.“ Sawyer segas pastat, kui sealt tõusis aurupilv. „Me võtame need kaks magamistuba siin all.“

„See jätab sulle valiku üleval, Annika.“

„Riley ütles, et te vajate tuba sinu maalimiseks ja Brani maagiaks. Teie peaksite valiku tegema. Ma olen ka selle üle õnnelik, mis üle jääb.“

„Kui sa tõesti pahaks ei pane, võiksime võtta toa meie magamistoa vastas. See on kahest ülejäänust väiksem, aga piisavalt suur meie vajadusteks. Ja sinu tuba oleks vaatega merele. Sa eelistad kindlasti ärgata ja magada koos merega.“

Liigutatud Annika läks Sasha juurde, et teda kallistada. „Aitäh sulle.“

„Ma olen sinu vastas,“ ütles talle Riley. „Ma armastan merevaadet sama palju kui mu vastasnaaber – või merineitsi –, aga keegi peab vaatama ka üle sidrunisalu.“

„Ja valvama tagatiiba,“ lisas Bran.

„Seda ka. Me sööme väljas. Niipea kui ma taldrikud leian.“

Ta leidis need, niisama värvilised kui sohvapadjad. Sasha abiks lauda katma, läksid nad välja, samal ajal kui Annika lisas oma roale püüdlikult ürte.

„On see õige? Kas ma tegin nii, nagu pidin?“

Sawyer vaatas tema kandikut. „Näeb välja täiuslik. Ma vajan ainult paari minutit, et ülejäänu kokku panna.“

„Kuid me vajame küünlaid! Ja lilli.“ Annika sööstis välja jahtima seda, mida ta pidas vajalikuks korralikult kaetud laua jaoks.

Sawyer proovis pastat ja keeras põleti kinni. „On Sashaga kõik korras?“

„Ilmselt veidi rohkem läbi raputatud kui ülejäänud meist. Toit ja puhkus peaksid asja korda ajama.“ Bran vaatas tagasi, kui Doyle sisse astus. „Ma olen teinud majale ja krundile põhilise kaitseloitsu, kuid tahan laotada kihi selle üle, kui me ööseks sisse läheme. Ta leiab meid varem või hiljem ja on tõeliselt vihane.“

„Ta leiab meid,“ nõustus Sawyer pastat kurnates. „Tal on palju raskem tuletähte leida sealt, kuhu sa oled selle peitnud.“

„Mis ütleb mulle, et ta tuleb järgmise järele karmimalt.“ Doyle tõstis oma õllepudeli ja jõi tühjaks. „Tema asemel? Ma otsustaksin, et olin oma vaenlast esimeses ringis alahinnanud. Tema uhkus juhib ta sellele järeldusele. Ta tuleb karmimalt, verisemalt.“

„Ja võibolla kavalamalt,“ lisas Bran. „Suur osa sellest, mida ta tegi, oli raev ja vägivald. Mida tahes see meile maksma läks, talle läks see rohkem maksma. Kui ta on tark, võib ta kaaluda rohkem strateegiat kui jõudu. Me peame selleks valmistuma.“

„Me peame sööma.“ Sawyer kallas pasta kaussi, segas või ja ürtidega, mille ta ette oli valmistanud. „Ja me peame magama.“

„Sul on õigus. Ja me peame tähistama ükskõik kui põgusalt fakti, et oleme väljaspool ohtu, terved ja koos.“

„Ja valmis otsima järgmist tähte.“

Bran noogutas Doyle’ile. „Järgmist. Veest või jääst, me ei tea, veel mitte. Ent saatus saatis meid siia, kus hindamatu Riley on jälle kindlustanud meile katuse ja voodid, toidu. Homme on piisavalt varsti, et välja töötada meie enda strateegiad, eks ole?“

„Peab olema, sest toit on valmis. Palun haara see kandik. Ja vein. Ja mulle kuluks ära veel üks õlu.“

Sawyer astus välja sidrunilõhnalisse öösse, kus kuusirp heitis mahedat sinist valgust üle maa ja mere.

Annika nagu Annika ikka oli salvrättidest kujundanud lillekimbu ja korjanud küünlad majast kokku.

„Ma ei suutnud leida…“ Kui sõna talle meelde ei tulnud, matkis ta tiku tõmbamist.

„Tikke,“ lõpetas Sawyer tema asemel.

„Ma hoolitsen selle eest.“ Bran plõksutas lihtsalt sõrmi ning teeküünlad ja kõrged küünlad süttisid.

Annika plaksutas naerdes käsi. Seejärel tormas Brani kallistama.

„Ma kallistasin Sashat ja Rileyt. Me oleme kõik koos selles uues kohas.“ Ta pöördus, et põimida käsivarred ümber Doyle’i, meelitades temalt välja naeratuse. „Meil on hea söök ja head sõbrad.“

Viimaks pöördus ta Sawyeri poole ja embas teda, hellitades end sellega, et hingas sisse lõhna, mis oli iseloomulik ainult Sawyerile. „Nerezzal ei ole sõpru ja ta ei saa seda, mis on meil.“

„Ta ei tahagi seda, mis on meil.“

Sasha vaarus korraks ja ajas end siis sirgu. Tema silmad olid sügavad ja tumedad ning nägid rohkemat kui meri ja kuusirp.

„Tal ei ole mingit soovi sõprade või armastuse või kiindumuse järele. Ta on valed ja ahnus ja ambitsioonikus, kogu pimedus. Ta on pimedus. Nüüd ta raevutseb ja tunneb valu. Kuid varsti hakkab ta otsima ja sepitsema ja tuleb. Tal on janu ja ta januneb verd. Meie verd, sest miski muu ei saa seda janu kustutada. Ta tuleb, ükskõik kuidas me varjame oma maailma. Tema klaaskera leiab meid. Ja ta leiab veel ühe, kes liitub temaga selles jahis. Ahnus seob, ahnus seob. Jumalanna võtab mehe, mees võtab jumalanna verega pitseeritud lepingus. Sellel saarel, neis vetes, neis lauludes, neis ohetes tulevad uued lahingud. Veri voolab, valu lööb. Ja reetmine tuleb koos naeratustega.

Sellel saarel, neis vetes, neis lauludes, neis ohetes ootab täht, sinine ja puhas, loodud süütute ja vaprate jaoks. Need ei ole pisarad, mis moodustavad veetähe, vaid pisarad, mis valatakse, enne kui see leitakse.“

Ta vaarus jälle, valge kui kummitus. Bran püüdis ta kinni ja hoidis enda vastas. „Lihtsalt hinga, fáidh.“

„Ma ei võidelnud sellega. Ma vannun, et ei püüdnud seda blokeerida. Ma lihtsalt… Kõik tundus veidi viltu olevat.“

„See tõstmine. Ma ei ole kunagi varem koos selgeltnägijaga reisinud, mitte midagi taolist kui seekord,“ märkis Sawyer.

„Raputas ajud segi?“

Sawyer heitis Rileyle kõõrdpilgu. „Mitte just täpselt, kuid võibolla pidi nägemus, tead, järele jõudma. Vett tahad? Ma toon sulle vett.“

„Ei, ei, minuga on kõik korras. Parem.“ Sasha hingas välja. „Tõepoolest parem. Tundus, et ma ei saanud oma tasakaalu päris tagasi. Nüüd saan. Seega, võibolla jah, võibolla oli see sellest tõstmisest. Ja jumal hoidku, see on olnud alles päev, on ju? Ma tahan lihtsalt istuda.“

„Ja süüa.“ Liikudes kiiresti, täitis Annika taldriku pastaga, tõstis peale tomatit ja mozzarella’t. „Sa pead sööma.“

„Ma söön. Meie kõik sööme. See tuli nii kiiresti. Jah, tundus, nagu see jõuaks järele ja lööks otse minusse. Ja suurem osa sellest on jõhker. Tunne selle kõige sees. Tema raev ja vajadus meid hävitada. Nüüd mitte ainult haavata või tappa. Hävitada.“

„Sa ütlesid, et ta on leidnud kellegi,“ meenutas Riley talle. „Ühe mehe.“

„Jah, kuid ma ei tea, kas see tähendab meest või lihtsalt inimolendit. Aga ta leiab kellegi ja see isik ühendab oma jõu tema omaga.“

„Pärast jumalaga võitlemist?“ Doyle kuhjas oma taldrikule toitu. „Mul ei ole mingit probleemi surelikuga hakkama saada.“

„Väidab mees, kes ei saa surra,“ märkis Riley. „Inimesed on kavalad, ettevaatlikud ja ohtlikud. Kui Nerezza sõlmib ühega neist tehingu, siis sellepärast, et too mees – või naine – on talle kasulik. Ära mine upsakaks.“

Sawyer ulatas kausi Annikale. „Noh, nüüd me teame, millist tähte me Capril ja selle ümbruses otsime. Veetähte. Võime selle maha võtta nimekirjast, mida me pidime välja nuputama.“

„See on sinine ja ilus. Ebamaiselt sinine. Ma ei tea, kas ma suudan värviga tabada selle toone. Tuletäht, see välkus ja põles. Ja see…“ Sasha sulges hetkeks silmad. „See kumas ja näis… värelevat. Vesi? Võibolla sellepärast.“

Kui ta oli keeranud spagetid oma kahvli ümber ja maitsnud, sulges Sasha jälle silmad. „Oh, see on maitsev, Sawyer. See on täpselt õige. Ma võtan hommikuse vahetuse.“

„Ei, mina võtan selle. Sul on hommik vaba.“

„Ma võin jälle aidata.“

„Ja näed.“ Ta viipas Annika poole. „Mul on mu tippabikokk, teovalmis ja võimekas.“

„Ma tegin selle.“ Annika hammustas ettevaatlikult tüki salatist. „Ja see on hea.“

„Pagana hea,“ lõi Riley kaasa ja võttis teise portsjoni. „Ma võtan homme arvutiotsingu ette. Võibolla on totrus oletada, et veetäht on vees, aga esimene oli – või selle all. Ma tean siin mõningaid koopaid, vees ja maal. Püüan rohkemat teada saada.“

„Sa rääkisid nii maast kui merest,“ osutas Bran. „Lauludest ja ohetest.“

„Nagu siis, kui me lendasime.“

„Mis?“

„Mitte lendamine,“ ütles Annika Sawyerile. „See, mis tundub nagu lendamine või nagu minu arvates tunduks lendamine. Reisimine. Laulud ja ohked, kui sa meid siia tõid.“

„Millised laulud ja ohked, Annika?“ Brani tume pilk sihtis teda.

„Kas te ei kuulnud neid?“

„Ei.“ Bran vaatas ümber laua. „Me ei usu, et ülejäänud meist midagi kuulsid.“

„Kõik, mida mina kuulsin, oli tornaado.“ Kuigi ta jälgis Annikat, jätkas Riley söömist. „Olen mõnes tornaados olnud ja Sawyeri moodi reisimine tundub mulle just selliselt. Aga sina kuulsid laulmist ja ohkamist.“

„Ainult hetkeks. See oli nii ilus. See…“ Annika surus käe südamele ja sirutas selle siis välja. „See tegi mu südame suureks. Seal oli tuul ja värvid ja valgus. See oli väga vaimustav. Siis need laulud, lihtsalt sõnadega muusika, mida ma ei saanud täiesti kuulda. Ja ohked, aga mitte kurvad ohked – või mitte kõik kurvad. Armsad, kuid mõningase kurbusega. Koos rõõmuga veidi kurbust. On see õige?“

„Merineitsi kõrvad, võibolla?“ arutles Riley. „Veetäht, merineitsi. Huvitav.“ Ta võttis veel ühe suutäie pastat ja naeratas. „Meil läheb tarvis veel üht paati. Ma tegelen sellega.“

Hiljem, kui maja oli vaikne ja kõik ta sõbrad magasid, astus Annika välja oma uue toa terrassile. Meri tõmbas teda – ta oli sealt, sellest. Ta soovis, et võiks lennata alla selle juurde, soovis, et saaks ujuda mere südames kasvõi veidi aega.

Kuid meri peab ootama.

Tal olid jalad ja ta hindas neid, kuigi nüüd, kui ta oli teistele rääkinud, kes ta on – tal polnud valikut –, oli tema aeg nendega tiksuv kell.

Seega saatis ta oma soovi kuusirbi poole mere kohal, et ta võiks laulda ja ohata Sawyeri südames ajal, mis talle oli jäänud. Ta soovis, et Sawyer tunneks, mida tema tundis, kasvõi üheksainsaks päevaks.

Kohustus tuli esimesena ja ta ei põikleks sellest kunagi kõrvale. Aga ta võis loota oma südames, et täidab oma kohustuse, täidab oma päranduseks saadud ülesande.

Ja tunda armastust enne seda, kui pöördub igaveseks tagasi merre.