Читать книгу Ohete laht. Kaitsjate triloogia 2. raamat - Нора Робертс - Страница 9

Hommikul ärkas Annika varakult. Ta valis ühe oma ilusatest kleitidest, mis keerles ümber säärte – armas meenutus, et tal on sääred –, ja ruttas otse alla kööki.

Ta tahtis kohvi teha. Ta oli Korfu villas õppinud seda tegema ja talle meeldis teha asju, mida teisedki tavalised inimesed. Aga selles uues majas oli teistsugune aparaat ja tal kulus tükk aega, et välja nuputada, kuidas seda kasutada.

Talle meeldis ka asjade väljanuputamine.

Täna tahtis ta lauale tõelisi lilli, seega läks ta välja ja jalutas aia poole. Ja nägi basseini. Helesinine vesi esimeste mahedate päikesekiirte all.

Meri oli hommikuseks ujumiseks liiga kaugel, mõtles ta, aga see. Noh, see oli siinsamas. Puud piirasid aeda, moodustades nagu rohelise müüri. Igatahes ei mõistnud ta inimeste sekeldamist kehade ümber. Need olid niisama loomulikud kui juuksed ja silmad, kui sõrmed ja varbad ja mitte keegi ei näinud vaeva nende peitmisega.

Pealegi igatses ta vett ja ta ei näinud mingit põhjust tagasi oma tuppa minna, et leida ujumiskostüüm. Selle asemel tõmbas ta kleidi seljast, viskas selle toolile ja sukeldus vette.

Vesi embas teda õrnalt kui ema, magusalt kui armsam. Ta riivas põhja, mererohelised silmad avatud ja naudingust säravad. Rõõmsalt ujus ta basseini pikkuse, seejärel jälle tagasi, lükkas end siis põhjast lahti ning laskis jalgadel odana õhku ja päikesesse tõusta.

Ja lõigata sabana jälle alla vette.

Sawyer, kohvitass käes, jäi basseini lähedale seisma nagu post.

Ta oli välja tulnud, et vaadata, kes on üleval ja kohvi sooviks. Ta oli teadnud, et see on Annika, samal silmapilgul, kui tema sääred olid üles ja veest välja kerkinud – pikad, tuhmkuldsed ja täiuslikud.

Siis oli ümber nende säärte hakanud keerlema värv, vilkudes, välgatades nagu väärtuslikud kallikivid, mis muutusid sädelevaks vedelikuks, enne kui neist oli saanud merineitsi saba.

See võttis tal hinge kinni. Teadmine, et Annika on merineitsi, ja tema muundumise nägemine oli kaks erinevat asja. Ja see võttis tal lihtsalt hinge kinni. Veel enne, kui ta selle jälle tagasi sai, lendas Annika üles, pikad mustad juuksed voogamas, käsivarred välja sirutatud, saba sätendamas, nägu särav ja kaunis.

Annika kaardus keset õhku – ja Jeesus, ta ei kandnud midagi peale saba – ning libises tagurpidi jälle vette.

Sawyeri keha reageeris ja sellest polnud abi, kui ta endale meenutas, et ta on mees ja millisel mehel läheb kõvaks, vaadates võrratut alasti merineitsit. Ta püüdis Annikast mõtelda kui õest, aga see ei viinud kuhugi. Parem oli teda kindlalt tiimikaaslaseks nimetada.

Eelkõige pidi ta Annika peatama seda hämmastavat saba ringi vihistamast. Neil olid siin naabrid.

Annika tuli jälle naerdes üles ja viskus selili hõljuma. Sawyer andis endale käsu mitte tema rindu vaadata – liiga hilja –, kuid tal õnnestus pilk ta näole nihutada. Annika silmad olid suletud ja vaikne naeratus näol, kui ta vees hõljus, ainsaks liigutuseks sabauime kerge sähvak.

„Annika.“

Naise silmad avanesid ja ta naeratas tema poole. „Sawyer, tere hommikust. Tahad koos minuga ujuma tulla?“

Oh, jah. Oh sa poiss, jah.

Ei saaks, ei tohiks, ei tuleks.

„Ah, mitte praegu. Ja sa ei tohi, ah, tead isegi, olla siin väljas sabaga. Ilma jalgadeta. Ja alasti. Keegi võib sind märgata.“

„Siin on puud ja veel on nii vara.“

„Puude kohal on aknad – kui keegi juhtub just õigele poole õigel ajal välja vaatama.“

„Oh.“ Kerge ohkega langetas Annika oma saba vette. Ja nüüd nägi Sawyer jalgu kergelt liikumas. „Ma ei kavatsenud, kuid see tundus nii hea, et ma unustasin.“

„Pole viga, ainult ära… Ei, ära tule välja.“

Tegelikult tundis Sawyer paanikat, kui Annika madalama otsa poole liugles ja püsti tõusis. See keha – nõtke ja täiuslik ja… märg. Vesi sätendas tema nahal, teemandid kullatolmul.

Annika oli lausa tappev.

„Ma… ma toon sulle käterätiku. Ära tule välja ilma ühegi… Lihtsalt oota.“

Ta ruttas sisse tagasi. Kohv ei teinud suurt midagi kurgule, mis oli muutunud purukuivaks selle peale, kuidas Annika juuksed kleepusid neile tõeliselt, tõeliselt ilusatele rindadele.

Ta proovis tuhandest kolmekaupa tagasi loendada ja pidi ikkagi võtma minuti, et end kohendada – ikkagi ainult inimene –, haarates köögi kõrvalt varuderuumist basseinirätiku.

Kui ta jälle välja läks, oli Annika jäänud kuulekalt ootama.

„Sa pead…“ Sawyer tegi õhus sõrmega ringi. „Ringi keerama. Seejärel kleit.“

Ta ei näinud midagi peale kleidi, mis tähendas, et Annika ei kandnud kleidi all midagi. Ja ka sellele polnud tark mõtelda.

Ta põrnitses sidrunipuid, hoides käterätikut basseini kohal.

„Miks naised katavad alati oma ülemise poole kinni ja mehed seda alati ei tee?“

„Sest meil ei ole… ja teil on.“

„Rindu,“ sõnas Annika, kui ta basseinist välja astus ja endale käterätiku ümber mässis. „Merineitsid kannavad mõnikord rindade peal merikarpe. Kuid see on moe jaoks.“

Sawyer riskis ühe pilgu heita ja tundis kergendust, et Annika oli kõik kinni katnud. „Merineitsi mood?“

„Jah. Ka meile meeldivad kaunistused. Ma tegin kohvi.“

„Jah, hästi. Tänan.“ Sawyer võttis laualt tassi ja rüüpas lonksu. Annika oli teinud selle piisavalt kange, et isegi tšempioni maha võtta, kuid tal polnud sellega mingit probleemi. „Kui sa kavatsed ujuda, pead tõepoolest kandma ujumisriideid ja hoiduma jalgade asendamisest sabaga.“

„Palun vabandust.“

„Ei. Ei, ära palu vabandust.“ Ta riskis veel kord vaadata. Nüüd seisis Annika kleidis, pikad juuksed märjad ja siledad kui hülgel. „See on hämmastav. See on ilus. Sul on kindlasti pentsik tunne ilma sabata ujuda.“

„Mulle meeldivad jalad.“

„Jah, need on päris võrratud. Kui muretseme paadi, saaksime piisavalt kaugele minna või sa saad sukelduda tunduvalt sügavamale, et ujuda sabaga, kui tahad. Kuid basseinis täielikus päevavalguses on parem, kui sa seda ei tee.“

„Mõneks hetkeks oli see lihtsalt hommik, väike veebassein päikeses ja puude lõhn.“

„Ühel päeval saab sellest lihtsalt hommik.“

Annika vaatas tema poole, seejärel talle silma. „Usud sa?“

„Jah. Ma usun.“

„Siis ei saa ma kurb olla. Ma aitan sul hommikusöögi teha ja võin ka laua katta. Mida sa teed?“

„Nii, kuidas me praegu oleme varustatud? Peaaegu mida tahes. Mida sa tahad?“

„Kas ma võin valida?“

„Muidugi.“

„Kas sa saad teha – need ei ole pannkoogid, sest sa…“ Ta tegi sõrmedega rulliva liigutuse. „Ja panid midagi maitsvat sisse.“

„Ülepannikoogid.“

„Jah! Saad sa neid teha?“

„Varsti saad süüa.“

Annikale meeldis köögis tegutseda. Nii palju lõhnu ja värve ja maitseid. Sawyer ütles, et nad praevad ka mune ja peekonit ning panevad ülepannikookide sisse virsikuid ja nende peale mett, nii et need tulevad magusad.

Annika aitas tal segada ja ta näitas, kuidas ülepannikooki teha ning laskis tal proovida ka ise üht teha. Kui ta seda tegi, tuli Sasha sisse.

„Hea ajastus. Kõik liiguvad juba ringi. Jumal, küll siin lõhnab hästi.“

„Ma teen ülepannikooki.“

„Uhke.“ Sasha tuli ja pani käsivarre Annika piha ümber, jälgis hetke. „Ja sa teed head tööd.“

Sasha sirutas käe kohvitassi järele. „Kas ma peaksin laua katma?“

„Laud! Ma unustasin lilli tuua. Me vajame taldrikuid ja klaase ja salvrätte ja…“

„Ma võtan taldrikud välja,“ ütles Sasha.

Annika noogutas, alahuul hammaste vahel, kui ta ülepannikoogi ettevaatlikult taldrikule libistas. „Tegin ma seda õigesti?“

„Näeb välja täiuslik,“ vastas Sawyer.

„Ma pean nüüd minema lilli tooma.“

Kui ta välja sööstis, naaldus Sasha vastu köögiletti. „Koos Annikaga ei ole lauakujundus kunagi igav.“

„Võibolla sa suudad talle selgitada alasti ujumise sobilikkuse kohta, vähemalt päevavalguses.“

„Ujus ta alasti?“

„Juhul kui saba mitte arvestada.“

„Oh-oh.“

„Ma ei näinud küll mingit kahju ja ta laskis end lihtsalt kaasa haarata. Arvan, et ta sai aru, mida ma talle selle kohta rääkisin, aga võibolla, tead, kui teine naine… Arvan, et Korful läks ta igal varahommikul alla randa, ujus merele ja sukeldus, et läbi teha seda… rituaali, nagu võiks vist nimetada. Kuid siin…“

„Ma kindlustan, et ta saab aru. Vajad sa siin mingit abi?“

„Ei, ma saan hakkama.“

„Kohvi, kohvi, kohvi,“ pomises Riley sisse vaarudes. Ta valas endale kruusitäie, hingas sisse kohvi lõhna, võttis lonksu. „Puhh!“ ütles ta. „Vaat see on kohv.“

„See ajab karvad su rinnal turri,“ märkis Sawyer. „Oh, õige jah, sina vajad selleks ainult kuud.“

„Sa oled tõbras.“ Ta haaras Annika ülepannikoogi, toppis suhu ja ütles läbi suutäie: „Hea.“

„Anna mulle viisteist minutit ja sa saad paremat kui hea.“

Sasha viis taldrikud välja, tuli tagasi klaaside järele ja sai suudluse, kui Bran kööki tuli. Selleks ajaks, kui ta välja tagasi läks, oli Annika juba töötamas.

Ta oli pannud taldrikud poolringi ümber väikese tühjadest lillepottidest torni. Tornist rippusid alla säravates värvides salvrätid voltide ja lainetena. Lilleõite ja lehtede jalamil moodustasid mõned ilusad kivid basseini.

„See on vikerkaarekosk,“ oletas Sasha.

„Jah! Ja selle vesi toidab väikest aeda. See on vesi, mis õitseb, nii et saad ujuda lilledes.“

„See on ilus mõte.“

„See on õnnelik koht. Pimedus ei saa sinna minna. Arvan, et peaks olema koht, kuhu pimedus ei pääsegi.“ Ta vaatas alla oma randmeid ümbritsevatele käevõrudele – maagia, mille Bran oli tema jaoks teinud. „Koht, kus mitte keegi ei pea võitlema.“

„Me tõukame pimeduse tagasi, Anni. Võibolla on see kõik, mida me saame teha, aga see on tähtis.“

„Jah, see on tähtis. Sõbrad on tähtsad. Me oleme sõbrad ja sööme ilusa hommikueine meie esimesel veetähe otsingu päeval.“

Vikerkaarekosega.

Söögi ajal rääkisid nad praktilistest asjadest. Said ülevaate maast – ja merest. Jagasid ära majapidamisülesanded.

„Me ei ole siin nii isoleeritud,“ osutas Bran. „Peaksime kasutama põhilist kattelugu. Sõbrad puhkusel?“

„Minu jaoks puhkus koos tööga.“ Riley tõstis endale mune. „Tõele lähedal hoidmine aitab alati. Ma olen arheoloog, teen kirja- ja mõningat uurimistööd. Seega on küsimused, mida ma võin esitada, kaetud. Ma oskan itaalia keelt paremini kui kreeka keelt ja saan jutud räägitud. Kuidas teistega on?“

„Io parlo italiano molto bene.“ Doyle lõikas ülepannikooki.

Riley kulmud kerkisid. „Oh, jah?“

„Sì. Mul on keelte jaoks olnud võrdlemisi palju aega.“

„See on käepärane, kui me vajame veel üht tõlki. Ma kavatsen teha mõned kõned, tõmmata mõningaid nööre. Me vajame paati ja sukeldumisvarustust.“

„Sina roolid seda tehingut,“ ütles Sasha. „Sa oled selles hea.“

„Üks mu spetsiifilisusi.“

„Ei teeks halba omada ka autot või furgooni,“ osutas Bran. „Võibolla peame minema kaugemale.“

„Eks ma vaatan, mida saan teha.“

„Võiksin jätta oma mootorratta sisse, kus ta on, juhul kui me seda ei vaja. Ma panen treenimisala salus üles. Saame neid puid kasutada kattevarjuks,“ arutles Doyle. „Matkamiseks on palju mägesid.“

„Mulle meeldib matkamine.“ Annika sõi ära viimase meest tilkuva virsikusuutäie. „Kas me saame matkata alla randa?“

„Võibolla hiljem,“ vastas Bran. „Mul on veidi tööd teha, kui Sawyer saab aidata Doyle’il treenimisala valmis panna.“

„Ma teen seda.“

„Annika, sa saaksid mind aidata, kuni Sasha ja Riley siin koristamisega tegelevad. Meil on tarvis arstimeid täiendada. Sina teed oma kõned,“ ütles Bran Rileyle, „töötad omaenese maagiaga.“

„Me peame selle piirkonna kaardid üle vaatama,“ osutas Doyle. „Ja mingi strateegia välja töötama.“

„Nõus. Saaksid sa teha veel ühe tööülesannete graafiku, Sasha?“

„Kohe pärast koristamist.“

„Okei, tiim.“ Riley plaksutas käsi. „Hakkame pihta.“

Annikale meeldis töötada koos Braniga mitte ainult tema kannatlikkuse pärast, vaid ka rõõmust tema maagia üle. Tal polnud nõiana mingeid oskusi, aga Bran oli talle Korful viibimise ajal näidanud, kuidas purustada lehti või õielehti, kuidas koguseid mõõta.

Bran oskas teha ja tegi võitlusvahendid, nagu valguse ja jõu nõiakeedused, mis olid Nerezza ja tema elukad Korful taganema löönud. Ta oskas välja kutsuda välku ja kasutada seda niisama oskuslikult, nagu teised kasutasid relva või ambu või mõõka. Ta oli pealt näinud, mida Bran suudab teha, ja uskus tema võimet, mis oli suurem kui mistahes nõial, keda Annika oli tundnud. Isegi suurem kui merenõial või sortsil.

Kuid Bran kulutas palju aega ka tervendamiskunstile. Kuigi Annika tundis mõningat hirmu või iiveldust haavade ja vere nägemisel, mõistis ta selle vajadust. Ja suurt uhkust, kui Bran talle ütles, et tal on tervendamisoskus.

Tal polnud mingit soovi olla sõdalane, kuigi ta seda sõda aktsepteeris. Tema relvadeks olid ta kiirus ja väledus – nii vees kui veest väljas. Ja käevõrud, mis tulistasid energiat või blokeerisid selle.

Kui Sasha nendega liitus, leidis Annika ettekäände lahkuda. Sest nad olid armunud ja aeg armastajate vahel oli väärtuslik. Ta kõndis majas ringi, tutvudes selle kambritega – tubadega, parandas ta end.

Järgnedes Riley häälele, astus ta tuppa, mis oli valgusest üle ujutatud ja kus Riley edasi-tagasi kõndis ning väga kiiresti itaalia ja inglise segakeeles telefoni rääkis.

„Che cazzo, Fabio! Mis laadi tehing see on? Kaks nädalat miinimum, aga tõenäoliselt neli või kuus nädalat. Stronzate. Ära püüa mulle puru silma ajada. Ma võiksin minna võõra juurde ja saada parema hinna. Okei, just seda ma teen. Oh, ja ma võtan ühendust su emaga, kuni ma siin olen. Me peame temaga tõepoolest ühe kena vestluse maha pidama, sest ma leian, et mu mälu selle öö kohta Napolis tuleb tagasi. Sama sulle, amico.“

Ta kuulas, kuulas, tema naeratus muutus leebeks ja rahulolevaks. „Quanto? Parem, palju parem, kuid… Ma tunnen tõepoolest puudust su emaga rääkimisest. Oh, see on siis kahe nädala eest? Nüüd räägid õiget juttu. See toimib, sa saad ettemaksu nii või teisiti. Mis see oli?“

Riley heitis pea selga ja puhkes naerma. „Kullake, sa soovid, et pigistaksin pigem sinu mune. Tehing on miinimum neli nädalat. Tuleme sellele homme järele. Parem olgu see merekindel, Fabio, või… kas mäletad, kuidas ma su tagumiku Napolis tulest välja tõmbasin? Ma tõukan selle otse tulle tagasi. Ciao.“

Ta lõpetas kõne ja tuli Annika poole. „Viska viis.“

Kui Annika lae poole vaatas, puhkes Riley jälle naerma. „Ei, ei, löö vastu mu kätt. See ongi „viska viis“. Kuradima priima. Meil on paat ja ma väänasin selle hinna alla.“ Ta ringitas oma õlgu. „Ma pigistasin selle väikese sitapea mune.“

„Missuguseid mune?“

Riley osutas oma kubeme poole. „Selliseid mune.“

„Oh, jah. Ma tean neid. Aga kuidas sa ta mune pigistasid, kui… See on väljend.“

„Said asjale pihta. Sukeldumisvarustusega oli lihtne. Fabio nõbu Anna Maria vastutab selle eest ja ta annab meile kõige madalama hinnaga. Oleksin Fabiole pakkunud eelviimast hinda, kui ta poleks proovinud minu mune esimesena pigistada. Igatahes.“ Ta pistis telefoni taskusse ja hõõrus peopesi kokku. „Tehtud. Ja mul on ühe sõbra kallima õde, kes laenab meile tema gaasi ja õlle vedamise furgooni, kui seda vajame.

Niisiis, kus kõik teised on?“

„Sasha ja Bran on üleval, tehes maagiat. Ma arvan, et Sawyer ja Doyle on ikka veel salus selle treenimisasja pärast.“

„Hea küll siis. Sa pead püksid jalga panema.“

„Püksid.“

„Jah, need, mis ulatuvad umbes siia.“ Riley koputas käega tema põlvest veidi kõrgemale. „Need, millel on kõik need taskud. Ja panema selga särgiku, mille saad pükstesse toppida. Ma tahan töötada oma mõningate käikude kallal ja sina saad parima. Ja me töötame ka su käsivõitluse kallal. Kuid sa ei saa teha saltosid selles kleidis, eriti kuna selle all ei ole midagi.“

„Mulle meeldivad kleidid rohkem kui püksid.“

„Võibolla küll, aga kui sa käid aluspüksteta ning teed hundirattaid ja saltosid, siis sa välgutad.“

„Välgutan?“

„Tüdrukute kehaosi, Anni. Neid osi, mida me kaldume – õigesti või valesti – pidama privaatseks. Võibolla muretseme sulle mõned rattasõidušortsid. Saaksid neid kanda kleidi all.“

„Rattasõidušortsid?“

„Me uurime seda. Kuid nüüd lase käia ja vaheta riided. Ma vaatan, kas Bran saab Sashat säästa. Ta vajab treeningut.“

„Tal läheb paremini.“

„Jah, läheb,“ nõustus Riley, kui nad hakkasid trepist üles minema. „Sa oled hea treener.“

„Tänan. Mulle meeldib aidata.“

Rahul, isegi kui pidi pükse kandma, läks Annika oma tuppa riideid vahetama ja põimis oma juuksed pikaks paksuks patsiks.

Ta jättis oma aknad lahti ja kuigi ta pidi välja minema, võttis ta endale hetke, et nõjatuda aknast välja, hingata sisse õhku, lõhna, imetleda vaadet merele.

All kitsal teel nägi ta inimesi järsust, väga järsust mäest saabastes ja lühikestes pükstes üles tulemas. Võibolla need olidki rattasõidušortsid, kuid ta teadis, milline on jalgratas, ja neil ei olnud ühtki jalgratast.

Ta nägi õisi täis põõsaid ja puid ning kaugemal inimesi rannasirbis, paate, mis kündsid sinist vett.

Mõnikord meeldis tal ujuda paatide all, vaadata ülespoole nende varje ja püüda oletada, kuhu need lähevad.

Ent täna nägi ta üht naist mööda järsku teed aeglaselt üles tulemas, tõugates paksupõselist beebit… jalutaja, jooksja… Lapsevanker! Lapsevankris. Kilekotid rippusid raskelt lapsevankri külgedel ja veel üks kott oli topitud selle väikesesse korvi.

Laps naeris ja plaksutas oma töntsakaid käsi, kui naine laulis.

Annika soovis, et ta oskaks maalida nagu Sasha. Ta oleks maalinud seda naist ja last naermas, kui pikk kõrge tee ikka veel neid ees ootas.