Читать книгу Saatusetähed. 1. raamat - Нора Робертс - Страница 8

Unenäod vaevasid teda ärkvel olles ja magades. Ta mõistis unenägusid, nägemusi, teadmist. Need olid olnud osa temast kogu ta elu ja enamiku elust oli ta õppinud neid blokeerima, eemale lükkama.

Kuid need ei jätnud järele, ükskõik kui palju ta neid tahtejõuga tagasi tõrjus. Unenäod verest ja lahingust, võõrastest veidratest maadest. Neis olid talle tundmatute inimeste näod ja hääled, ent kuidagi elasid nad koos temaga elutähtsalt tuttavana. Naine metsikute ja kavalate hundisilmadega, mees hõbedase mõõgaga. Nad rändasid tema unenägudes koos naisega, kes tõusis naerdes merest, mehega, kel oli kuldne kompass.

Ja tugevalt nende kõigi hulgas tumedajuukseline mees, kes hoidis käes välku.

Kes nad olid? Kuidas tema neid tundis – või kas tundis? Miks ta tundis nii tugevat vajadust nende järele, nende kõigi järele?

Koos nendega käis surm ja valu – ta teadis –, ent ometi tuli koos nendega ka võimalus tõeliseks rõõmuks, tõeliseks iseendaks. Tõeliseks armastuseks.

Ta uskus tõelisse armastusse – teiste jaoks. Ta polnud seda kunagi otsinud iseenda jaoks, sest armastus nõudis nii palju, tõi ellu nii suurt kaost. Nii palju tunnet.

Ta tahtis ja oli alati tahtnud vaikset ja rahulikku elu ning uskus, et leiab selle oma väikeses majas Põhja-Carolina mägedes.

Siin oli tal üksindus, mida ta otsis. Siin saaks ta veeta oma päevad maalides või oma aias segamata või katkestamata töötades. Tema vajadused olid vähesed, ta töö andis piisavalt sissetulekut, et vajadusi katta.

Nüüd kummitasid tema unenägudes viis inimest, kes teda nimepidi hüüdsid. Miks ta ei suuda nende nimesid leida?

Ta joonistas oma unenäod üles – näod, mered ja mäed ja varemed. Koopad ja aiad, tormid ja päikeseloojangud. Pika talve jooksul kattis ta oma töölaua visanditega ja hakkas neid seinale nööpnõeltega kinnitama.

Ta maalis meest, kelle käte vahel oli välk, kulutades päevi iga detaili täiustamiseks: mehe silmade täpne toon ja kuju – sügavad ja tumedad ja varjutatud –, kitsas valge arm nagu välgunool vasakul kulmul.

Mees seisis kõrgel kaljul vahutava mere kohal. Tuul voogas läbi tema tumedate juuste. Ta võis seda peaaegu tunda nagu kuuma hingeõhku. Ja mees oli tormi palge ees kartmatu, kui surm tema poole lendas.

Ta seisis kuidagi koos tema, niisama kartmatuga.

Ta ei suutnud magada, kuni oli selle lõpetanud, ja nuttis, kui oli seda teinud. Ta kartis, et on aru kaotanud ja need nägemused olid kõik, mis talle oli jäänud. Ta jättis maali päevadeks molbertile, samal ajal kui mees maalil jälgis teda töötamas või koristamas või magamas.

Või und nägemas.

Ta kinnitas endale, et pakib maali sisse ja saadab oma agendile, et see ära müüa. Ja kastnud pintsli värvisse, signeeris ta selle lõpuks.

Sasha Riggs – tema nimi tormist laastatud mere serval.

Ent ta ei pakkinud seda ärasaatmiseks. Ta pakkis selle asemel teised pika talve tööd ja korraldas nende transpordi.

Kurnatult andis ta alla, kägardus sohvale pööningul, mille ta oli oma ateljeeks muutnud, ja laskis unenägudel end kaasa viia.

Torm raevutses. Tuul piitsutas, meri raksatas, sakilised välgunooled paiskusid taevast nagu leegitsevad nooled vibult. Vihm pühkis merelt kui tihe kardin kalju poole.

Kuid mees seisis ja jälgis seda. Ja sirutas oma käe tema käe järele.

„Ma ootan sind.“

„Ma ei saa sellest aru, mitte millestki sellest.“

„Muidugi saad, sina saad rohkem kui enamik.“ Kui mees tema käe oma huultele tõstis, tundis Sasha, kuidas armastus teda küllastas. „Kes peidab end iseenese eest, Sasha, nagu sina teed?“

„Ma tahan ainult rahu. Ma tahan vaikust. Ma ei taha torme ja lahinguid. Ma ei taha sind.“

„Valed.“ Mehe huuled kooldusid, kui ta naise käe jälle nende juurde tõstis. „Sa tead, et sa valetad mulle, valetad iseendale. Kui kaua sa keeldud elamast nii, nagu sind on määratud? Armastamast, milleks sa oled sündinud?“

Mees võttis ta näo käte vahele ja maapind Sasha all vappus.

„Ma kardan.“

„Astu sellele vastu.“

„Ma ei taha teada.“

„Näe seda. Me ei saa sinuta alustada. Me ei saa seda lõpetada, kuni alustame. Otsi mind üles, Sasha. Tule mind otsima.“

Mees tõmbas ta enda vastu, kattis tema suu oma huultega. Samal ajal puhkes nende kohal torm hullumeelse raevuga.

Seekord võttis Sasha selle rõõmuga vastu.

Ta ärkas, ikka veel väsinud, tõukas end üles ja surus sõrmed oma varjudes silmadele.

„Otsi mind üles,“ pomises ta. „Kust? Ma ei tea isegi, kust otsimist alustada, kui ma seda tahan.“ Tema sõrmed triivisid alla huultele ja ta võis vanduda, et tundis ikka veel mehe huulte survet.

„Aitab. Nüüd aitab sellest kõigest.“

Ta tõusis kiiresti ning hakkas maha tõmbama visandeid seintelt, laualt, lastes need põrandale kukkuda. Ta viib need välja, viskab need välja. Põletab ära. Viskab need välja oma majast, välja oma peast.

Ta peaks ka ise ära minema, reisima kuhugi, ükskõik kuhu. Sellest oli aastaid, kui ta kusagile oli läinud. Kuhugi sooja, ütles ta endale, tõmmates seinalt meeletult oma unenägusid maha. Kuhugi randa.

Ta kuulis omaenese rasket hingamist, nägi oma sõrmi värisemas. Murdumisele lähedal, varises ta põrandale oma visandite vahele, liiga kõhn naine, kelle kehakaalu unenäod olid varastanud, pikad heledad juuksed oma tavapärases korratus krunnis. Varjud ümbritsesid tema selgeid ja kristallsiniseid silmi.

Ta vaatas alla oma kätele. Neis oli anne. Ta oli alati olnud tänulik selle kingituse eest ja jääb alati olema. Kuid ta kandis ka teisi kingitusi, mitte nii tänulikult.

Unenäos oli mees palunud tal näha. Peaaegu kogu oma elu oli ta teinud kõik mis suutis, et blokeerida nägemisvõimet, millega ta oli sündinud.

Jah, et peitu pugeda iseenda eest, just nagu mees oli öelnud.

Kui ta sellele avaneb, selle vastu võtab, tuleb valu ja kurbus. Ja teadmine, mis võiks olla.

Ta sulges silmad.

Ta koristab kõigepealt, et endale aega anda. Ta korjab kõik visandid üles ja paneb ära. Ta ei põleta neid, muidugi ei põleta ta neid. Seda oli rääkinud hirm.

Ta paneb need mappi ja läheb reisima. Kaob kodunt nädalaks või paariks, laseb endal mõtelda ja otsustada.

Ta hakkas visandeid neljakäpukil kokku korjama, pannes need teel õigesse järjekorda. Metsikute silmadega naise, mõõgaga mehe, kõik visandid oma unenäoinimestest.

Merevaated ja maastikud, mäekünkal särav palee, kividering.

Ta asetas ühe tosinast visandist mehest, keda oli äsja unes näinud, kuhja otsa ja sirutas käe teise järele.

Ja teadis.

Teda oli tõmmatud sirbikujulisele saarele mitmesugustest vaatepunktidest ning see visand näitas saare kõrgeid kaljusid, voogavaid mäekünkaid, mis olid tihedalt puudega kaetud. Näitas selle peegeldumist meres, päikesevalgusest pestud. Hooneterägastik, mis moodustas taustal linna, ja maariba, läbistatud kauguses laiuvatest mägedest.

Pliiatsivisand omandas värvi ja elu, kui ta seda uuris. Nii palju rohelist, tuhanded varjundid tumedast smaragdroheliseni. Nii palju sinist, sügavat ja rikkalikku või vahulist seda ümbritsevate lainetega. Ta nägi purjepaate, kujusid, kes sukeldusid lainemurdjalt, et ujuda ja pladistada.

Ja ta nägi kaljuneeme, kus ta oli koos mehega seisnud, kui torm sisse tuhises.

„Hea küll siis, ma lähen.“ Kas ta andis alla, mõtles ta, või astus sellele vastu? Kuid ta läheb ja vaatab.

See kas lõpetab ta unenäod või elustab need samamoodi, nagu elustus visand tema käes.

Ta läks oma väikese kirjutuslaua juurde, avas sülearvuti. Ja tellis lennupileti Korfule.

Andes endale aega ainult kaks päeva, et pakkida, üksikasju korraldada ja maja sulgeda, tähendas, et ta ei saanud ümber mõtelda. Ta magas lennukis unenägudeta, tänulik selle ajutise hingetõmbepausi eest. Ent sellegipoolest oli taksosõit lennujaamast hotelli, mille ta vanalinna lähedal oli valinud, ähmane laik. Ta registreeris end desorienteeritult sisse ja pingutas, et meeles pidada naeratamist ja kerget vestlust registraatori ning heatujulise rõõmsate silmade ja tugeva aktsendiga pakikandjaga, kui nad sõitsid kitsas liftis tema numbrituppa.

Ta polnud palunud erilist korrust või vaadet. Piisas sellest, et ta oli selle sammu astunud, kuhu tahes see võib teda viia. Kuid ta polnud üllatunud, üldse mitte üllatunud, kui astudes tuppa, mida ta vaevalt märkas, seisis ta näoga akende, sinise mere ja liivaranna poole, mida ta nii hästi tundis.

Ta naeratas tõrjuvalt pakikandja pakkumise peale tuua talle jääga jooki või mida tahes, vastavalt tema soovile. Ta tahtis jälle ainult üksi olla. Lennujaamad, lennukid, nii palju inimesi. Need surusid talle ikka veel peale.

Üksi jäänud, läks ta akna juurde, avas selle jahedale kevadõhule, mis lõhnas merest ja lilledest, ning uuris maastikku, mida ta nädalaid tagasi oli visandanud ja koos teistega mapis oma kohvris kaasa toonud.

Ta ei tundnud midagi, praegu mitte, peale ajavahest tekkinud uimasuse ja reisiväsimuse. Ja väikese imestuse, et ta oli impulsi ajel tõepoolest nii kaugele reisinud.

Kõrvale pöördunud, pakkis ta oma asjad lahti, et anda endale mõnel määral koha- ja korratunnetust. Seejärel heitis ta lihtsalt voodisse ja langes jälle unne.

Välgud ja tormid, kõrvetav päike, mere rütm. Kolm tähte, nii eredat ja säravat, et nõelasid ta silmi. Kui need kuukõverusest välja sööstsid ja valgusjugades alla langesid, värises maailm nende jõu löökidest.

Veri ja lahing, hirm ja põgenemine. Ronimine kõrgele, sukeldumine sügavale.

Tema unenäoarmastaja võttis ta suu, ta keha oma valdusse, pannes ta tunnetest valutama. Nii palju. Liiga palju. Mitte iial küllalt. Tema enda naer, vaevalt äratuntav, puhkes rõõmust. Valatud pisarad ajasid leinast üle ääre.

Ja läbi pimeduse põles valgus. Ta hoidis pimeduses tuld oma käes. Kui ta selle üles tõstis kõikidele näha, vappus maa, kaljud kukkusid ümber. Tema peale lendas küüniste ja hammastega raev.

Jumala pärast, Sasha, ärka üles! Aja oma tagumik liikuma.

„Mis?“ Ta ärkas ehmatusega, see hääl ikka veel ta peas kajamas, süda ikka veel hirmust pekslemas.

Lihtsalt veel üks unenägu, ütles ta endale, lihtsalt veel üks, mida oma kollektsioonile lisada.

Valgus oli mahenenud ja lebas nüüd nagu siid vee kohal. Tal polnud aimugi, kui kaua ta oli maganud, kuid unenäohäälel oli õigus. Oli aeg ärgata.

Ta pesi duši all reisitolmu maha ja pani puhtad riided selga. Kuna ta ei töötanud, jättis ta oma juuksed lahtiselt rippuma. Ta käskis ­endal toast välja minna. Ta läheb alla, istub terrassil, joob midagi. Ta oli tulnud, loobunud oma vaikusest ja üksindusest ning tulnud.

Nüüd pidi miski või keegi tema juurde tulema.

Ta leidis tee välja ja jalutas pergola all, tihedalt põimitud visteeriast, mis hakkas juba õitsema. Selle lõhn saatis teda, kui ta keeras basseini juurest, kokkupandavad puldantoolid rivistatud ümber selle äärise, kiviterrassi poole. Savipotid hunnitute kuumades punastes ja lillades toonides lilledega kumasid, kui päike läände veeres. Palmilehvikud rippusid liikumatult.

Terrassikividele olid laiali paigutatud lauad päikesevarjude all – kõik säravvalged. Ta märkas, et ainult paar lauda oli hõivatud, ning oli selle eest tänulik. Arvatavasti mitte üksindus, kuid vähemalt vaikus. Ta mõtles, et võtab laua teistest veidi eraldi, ja hakkas eemale suunduma.

See naine istus samuti veidi eemal. Tema lühikestel päikesetriibulistel pruunidel juustel oli pikk tukk, mis ulatus alla ta päikeseprillide merevaikkollaste läätsedeni. Ta naaldus tooli seljatoele, ereoranžid spordijalatsid toetatud teisele toolile kahelises lauas, kui ta rüüpas midagi vahutavat kõrgest šampanjapokaalist.

Valgus väreles hetke ja Sasha süda jättis löögi vahele. Ta teadis, et jõllitab, aga ei suutnud end peatada. Ja mõistis selle põhjust, kui naine oma päikeseprillid langetas ja üle nende talle ainiti vastu vaatas.

Hundisilmad, kollakaspruunid ja metsikud.

Sasha võitles tungiga lihtsalt ringi keerata ja oma tuppa tagasi minna, kus ta oli väljaspool ohtu. Selle asemel tõukas ta mõttes end edasi minema, samal ajal kui need kuldsed silmad teda hindasid.

„Vabandust,“ alustas ta.

„Mille eest?“

„Ma… Kas te tunnete mind?“

Naine kergitas kulme pika tuka all. „Kas sa oled keegi, keda ma peaksin tundma?“

Ma tunnen su nägu, mõtles Sasha. Ma olen seda loendamatuid kordi näinud.

„Kas ma tohin istuda?“

Naine keeras pead ja jätkas oma jahedat pilkumatut uurimist. Ta libistas hooletult jalad toolilt maha. „Muidugi, aga kui sa mõtled mulle külge lüüa, siis üks öö kolledžis välja arvatud, eelistan ma mehi.“

„Ei, asi ei ole selles.“ Sasha istus ja püüdis oma tasakaalu tagasi saada. Enne kui ta seda suutis, peatus laua ääres valges kuues kelner.

„Kalispera. Toon ma teile joogi, preili?“

„Jah, tegelikult jah. Ah, mida teie joote?“

Naine tõstis oma klaasi. „Peach Bellini.“

„See tundub just õige. Soovite veel üht? Ma ostan teile joogi.“

Naise kulmud tiheda tuka all tõusid. „Muidugi.“

„Siis kaks, tänan. Ma olen Sasha,“ ütles ta, kui kelner läks tellimust täitma. „Sasha Riggs.“

„Riley Gwin.“

„Riley.“ Nimi, mis sobis näoga kokku, mõtles ta. „Ma tean, kuidas see kõlab, aga… Ma olen teid unes näinud.“

Riley võttis veel ühe lonksu ja naeratas. „See kõlab, nagu sa lööksid mulle külge. Ja sa oled tõepoolest ilus, Sasha, kuid…“

„Ei, ei, ma mõtlen sõna otseses tähenduses. Ma tundsin teid ära, sest olen teid nüüd juba mitu kuud unes näinud.“

„Okei. Mida ma tegin?“

„Ma ei saa loota, et te mind usuksite. Kuid unenäod on põhjus, miks ma siin Korful olen. Ma ei… Oodake.“ Visandid, mõtles ta, ja tõukas end püsti.

Üks pilt oli lõppude lõpuks väärt tuhandet sõna.

„Ma tahan teile midagi näidata. Kas te ootate, kuni ma tagasi tulen?“

Riley kehitas üksnes õlgu ja tõstis oma klaasi. „Mul on veel üks jook tulemas, seega olen ma mõnda aega veel siin.“

„Viis minutit,“ lubas Sasha ja ruttas minema.

Rüübates oma jooki, pidas Riley aru. Ta teadis unenägudest kõike ega oleks neid kõrvale heitnud. Ta oli oma elus näinud ja kogenud kaugelt liiga palju, et midagi kõrvale heita.

Ja see Sasha Riggs paistis talle siirana. Närviline, pingul, kuid siiras. Sellegipoolest olid tal omad põhjused Korful olla ja nende hulka ei kuulunud peaosa kellegi teise unenägudes.

Kelner tuli kandikuga tagasi, asetas joogid, kausikese priskete oliivide ja teise pähkliseguga lauale. „Too teine daam?“ küsis ta.

„Ta unustas midagi. Ta tuleb kohe tagasi.“ Riley ulatas talle oma tühja klaasi. „Efkharisto.“

Ta proovis üht mandlit, jätkas mere vaatlemist ja vaatas tagasi, kuuldes rutakaid samme – rihmulisi sandaale kivil.

Sasha võttis jälle istet, hoides käes nahkmappi. „Ma olen kunstnik,“ alustas ta.

„Õnnitlen.“

„Ma olen kogu talve neid unenägusid näinud. Need algasid otse pärast esimest jaanuari. Igal ööl.“ Ka ärkvel olles, aga ta polnud valmis nii paljut jagama. „Ma tegin visandid inimestest, kohtadest, mis neis esinesid, need, mis pidevalt tagasi tulid.“

Ta avas mapi ja valis visandi, mis oli toonud ta siia, kus ta istus. „Ma joonistasin selle nädalaid tagasi.“

Riley võttis visandi ja uuris seda, huuled pruntis. „Sa oled hea ning jah, see on Korfu.“

„Ja see olete teie.“

Sasha asetas visandi täies pikkuses Rileyst lauale. Naine kandis matkapükse, matkasaapaid, kulunud nahkjakki, laia äärega kübarat. Tema käsi puhkas vöö külge tuppe torgatud noapäral.

Kui Riley selle visandi üle tõstis, pani Sasha lauale veel ühe. „See samuti.“ Seekord vaatas Riley ainult pead ja õlgu kujutaval visandil otse ette, huultel naeratus.

„Mis see on?“ pomises Riley.

„Ma ei tea ja ma pean teada saama. Mõtlesin, et lähen arust ära. Aga te olete tõeline ja te olete siin. Nagu mina. Teiste kohta ma ei tea.“

„Milliste teiste?“

„Meid on kuus, kaasa arvatud mina.“ Sasha pistis käe jälle mappi. „Töötame koos, reisime koos.“

„Mina töötan üksi.“

„Mina samuti.“ Sasha tundis nüüd peapööritust, niihästi süüdistusest vabanemist kui ka veidi pöörasust. „Ma ei tunne neist ühtki.“ Ta ulatas veel ühe visandi. „Mul on neist kõigist individuaalsed visandid ja teised mõnega meist koos, kõige rohkem meie kõigiga koos nagu see. Ma ei tunne neid.“

Visand näitas Rileyt, rõivastatud suurel määral samamoodi, nagu oli olnud teisel, ning Sashat saabastes, pükstes ja kitsa äärega viltkübaras, mitte aga sandaalides ja lehvivas kleidis, mida ta praegu kandis. Veel üht naist vööni ulatuvate juustega ja kolme meest. Kolm kuuma meest, mõtles Riley, kõik seismas koos mingil rajal, mida ümbritsesid metsased mäed, nad olid seatud, nagu poseeriksid nad fotograafile.

„Sa oled… Sasha, eks ole?“

„Jah. Jah, ma olen Sasha.“

„Noh, Sasha, sa tead kindlasti, kuidas mehi unes näha. Nad kõik on nii kuumad, et lausa suitsevad.“

„Ma ei ole väljaspool unenägusid ühtki neist kunagi varem näinud. Kuid ma tunnen, et ma… tean neid, tean siit igaüht. Ja seda siin.“

Suutmata vastu panna, puudutas Sasha oma sõrmega kuju, kes seisis tema kõrval, toetudes ühele jalale, pöial haagitud kulunud teksaste esitaskusse. Teravad põsesarnad, tumedad juuksed – ta teadis, et need on tihedad sügavpruunid – lohakalt lokkis üle tema T-särgi kaelajoone. Mehe naeratus rääkis enesekindlusest ja sarmist – ning oli veidi salapärane.

„Mis sellega on?“ käis Riley peale.

„Ta hoiab välku. Ma ei tea, kas see on mingi sümbol või mida see tähendab. Ja ma näen unes, et me… et me…“

„Seksiunenäod?“ Lõbustatud Riley vaatas meest lähemalt. „Sul oleks võinud põrgulikult halvemini minna.“

„Kui ma näen mehest seksiunenägusid, siis meeldiks mulle koos temaga kõigepealt õhtustada.“

Riley tõi kuuldavale naerupahvaka. „Põrgut, tüdruk võib süüa mistahes ajal. Oled sa uneskõndija, Sasha?“

„Uneskõndija?“

„Mõned kultuurid kasutavad seda terminit. On sul prohvetlikud unenäod? Milleks seda nüüd tagasi hoida?“ küsis Riley, kui Sasha kõhkles. „Sa oled mulle juba rääkinud, et oled seksinud võõraste meestega, ja sa ei ole oma jooki veel isegi puudutanud.“

„Ma ei pea magama, selleks et und näha.“ Jah, mõtles Sasha, milleks nüüd tagasi hoida? „Ning jah, need on tavaliselt prohvetlikud. Ma teadsin, et mu isa lahkub, veel enne, kui ta uksest välja läks, kui ma olin kaheteistkümnene. Ta ei suutnud toime tulla sellega, kes ma olen. Ma ei kontrolli seda, ma ei saa nõuda midagi näha ega ka mitte näha.“

Sasha võttis oma klaasi ja jõi, oodates ettevaatust või mõnitust.

„Oled sa kunagi kellegagi selle kallal töötanud?“

„Mida?“

„Oled sa kunagi töötanud koos mõne teise uneskõndijaga, uurinud, kuidas seda blokeerida või avada?“

„Ei.“

„Sa näed välja targem.“ Riley kehitas õlgu. „On need ainult nägemused või loed sa mõtteid?“

Riley oleks võinud küsida, kas ta maalib õli- või akrüülvärvidega. Emotsioonid ummistasid Sasha kurku nii tihedalt, et ta suutis vaevalt rääkida. „Sa usud mind.“

„Miks ma ei peaks uskuma? Tõestus on üle kogu laua laiali. Suudad sa lugeda mõtteid ja suudad sa seda kontrollida?“

„Ma ei loe mõtteid. Ma loen tundeid ja need räägivad niisama valjusti. Ma suudan seda kontrollida, juhul kui tunded ei ole nii intensiivsed, et need läbi trügivad.“

„Mida ma praegu tunnen? Lase käia.“ Riley ajas käed laiali, kui Sasha kõhkles. „Ma olen avatud raamat, nii et loe seda.“

Sasha võttis hetke, et keskenduda. „Sa tunned minu vastu mõnetist sümpaatiat ja uudishimu. Sa oled lõdvestunud, kuid valvel. Sa kaldud jääma valvele. Sa tunned vajadust millegi järele, mis on alati olnud väljaspool su haardeulatust. See on frustreeriv, sest sulle meeldib võita. Sa tunned praegu veidi puudust seksuaalelust, sest sa ei ole võtnud selleks aega… oled tundnud, et sul on selle vajaduse täitmiseks veel aega küllalt. Sind rahuldab töö, riskid, seiklus, selle nõudmised. Oled oma enesekindluse välja teeninud ja sa ei karda paljut. Kui on hirm, siis rohkem emotsionaalse kui füüsilise ees.

Sul on saladus,“ pomises Sasha. „Tihedalt suletud.“ Sasha nõksatas tagasi ja kortsutas kulmu. „Sa palusid mul vaadata, käisid isegi peale, nii et ära vihasta, kui ma seda teen.“

„Nüüd aitab. Ja see tähendab, aitab.“

„Ma usun privaatsusse.“ Ta polnud veel kunagi kedagi nii avalikult, nii eesmärgikindlalt lugenud. See jättis ta punetavaks ja veidi kimbatusse. „Ma ei kaevu inimeste saladustesse.“

„Ma usun privaatsusse.“ Riley tõstis jälle oma klaasi. „Kuid mulle meeldib hullupööra kaevata.“

„Su töö pakub sulle uhkust ja rahulolu. Mis see on?“

„Sõltub asjaoludest. Põhiliselt. Ma olen arheoloog. Mulle meeldib otsida asju, mida keegi teine ei suuda leida.“

„Ja kui sa selle leiad? Mida sa sellega teed?“

„Ka see sõltub asjaoludest.“

„Sa leiad asju.“ Sasha noogutas peaaegu lõdvestunult. „See peab olema üks põhjusi.“

„Milleks?“

„Sinu siinolekuks.“

„Mul on põhjus siin olla.“

„Kuid sel ajal, selles kohas?“ Sasha viipas jälle visandite poole. „Ma tean, et peame vaatama, peame leidma…“

„Kui sa tahad mu tähelepanu, pead kõik välja laduma.“

Rääkimise asemel tõmbas Sasha välja veel ühe visandi. Rand, rahulik meri, palee mäekünkal, kõik valge täiskuu all.

Ja kuu all kaares säras kolm tähte.

„Ma ei tea, kus see on, kuid ma tunnen neid kolme tähte, neid seal kuu lähedal, neid ei ole olemas. Ma ei ole astronoom, aga ma tean, et neid ei ole seal. Ma tean ainult, et nad olid, et nad olid kunagi. Ja ma tean, et need langesid alla. Vaata seda.“ Ta pani välja veel ühe visandi. „Kõik kolm kukuvad samal ajal, jättes need komeedilaadsed sabad. Me peame nad leidma.“

Sasha vaatas üles, nägi Riley silmi, kiskjalikke ja külmi, ainiti enda omadesse vaatamas.

„Mida sa nendest tähtedest tead?“ nõudis Riley.

„Ma räägin ju sulle, mida ma tean.“

Kiire liigutusega sirutas Riley käe välja ja pigistas Sasha rannet. „Mida sa tead saatusetähtedest? Kes kurat sa oled?“

Kuigi ta sisemus värises, sundis Sasha end vaatama nendesse metsikutesse silmadesse, käskis oma häälel mitte väriseda.

„Ma olen sulle rääkinud, kes ma olen. Ma räägin sulle praegu, mida ma tean. Sina tead neist rohkem. Sa tead, mis need on. Sa oled neid juba otsinud – see ongi põhjus, miks sa siin oled. Ja sa teed mu käsivarrele haiget.“

„Kui ma avastan, et sa ajad mulle jama, teen ma haiget rohkemale kui su käsivarrele.“ Kuid ta laskis Sasha randme lahti.

„Ära ähvarda mind.“ Viha, kuum ja üllatav, hüppas esile ja välja. „Mulle aitab. Ma ei palunud seda, ma ei taha seda. Kõik, mida ma tahtsin, oli elada rahus, maalida, et mind rahule jäetaks ja ma saaksin töötada. Siis tungite sina ja need teised mu unenägudesse, teie ja need pagana tähed, millest ma aru ei saa. Üks neist on siin, seda ma tean samamoodi, nagu tean, et selle leidmine ei tule rahumeelne. Ma ei oska võidelda, aga ma pean võitlema. Veri ja lahing, unenäod, täis verd ja lahingut ja valu.“

„Vaat nüüd läheb huvitavaks.“

„See on kohutav ja ma tahan selle kõige juurest minema kõndida. Ma ei usu, et saan. Hoian üht oma käes.“

Riley kummardus ettepoole. „Sa hoiad üht tähtedest käes?“

„Unenäos.“ Sasha pööras peopesa ülespoole ja vaatas seda ainiti. „Ma hoidsin seda, hoidsin tuld. Ja see oli nii ilus, et pimestas. Siis tuli see.“

„Mis asi tuli?“

„See tume, näljane, elajalik.“

Järsku tundis Sasha pööritust, uimasust. Kuigi ta võitles sellega, mis temast läbi voolas, see võitis.

„Naine, kes on pimedus, ihaldab. Iha saada, mida ta soovib, õgib teda. Ta hävitaks selle, mille lõid need kolm kuud armastusest, ustavusest ja lootusest. Ta on põletanud oma anded ja oma võime kõik säravad servad ning alles on jäänud hullumeelsus. Ta tapab, selleks et neid omada, tuld, jääd, vett. Neid omades hävitab ta maailmad, hävitab kõik, nii et tema saaks elada.“

Sasha tõstis mõlemad käed pea juurde. „Peavalu.“

„Kas seda juhtub sageli?“

„Ma teen kõik mis suudan, et seda peatada.“

„Ja see ongi arvatavasti põhjus, miks su pea valutab. Sa ei saa võidelda omaenese loomusega, usu mind. Sa pead õppima seda kontrollima ja sellega kohanema.“ Riley tabas kelneri pilgu ja tegi õhus sõrmega sõõri. „Ma võtan meile veel ühe ringi.“

„Ma ei usu, et ma peaksin…“

„Söö veidi pähkleid.“ Nüüd reibas, lükkas Riley kausi lähemale. „Sa ei teeskle seda – mitte keegi ei ole nii hea. Ja mul on inimeste suhtes tunnetus – mitte empaatiline, vaid usaldusväärne tunnetus. Seega võtame veel ühe joogi, räägime selle asja veidi rohkem läbi ja siis otsustame, kuhu me siit läheme.“

„Sa kavatsed mind aidata.“

„Nii nagu mina seda näen, peame teineteist aitama. Minu otsing näitab, et tuletäht on Korful või selle ümbruses – ning sinu unenäod kinnitavad seda. Sinust võiks abi olla. Nüüd…“

Ta katkestas, lõi käega vastu oma tukka ja vaatas Sasha poole. „Nonoh, asi läheb üha rohkem ja rohkem huvitavaks.“

„Mis on?“

„Unenäokohting.“ Riley tõmbas näole meelega flirtiva naeratuse ja kõverdas õhus sõrme.

Keerates end oma toolis, nägi Sasha teda. Meest, kes hoidis käes välku. Sedasama, kes oli võtnud tema keha.

Mehe silmad, nii tumedad, vilksatasid Rileylt kõrvale ja kohtasid tema silmi. Hoidsid neid. Ja neid hoides tuli ta nende laua juurde.

„Tere, daamid. Suurepärane vaade, eks ole?“

Mehe hääl, iirlaslik ja muretu, tõi värina Sasha nahale. Ta tundus olevat lõksus, otsekui oleks särav hõbepuur tema ümber langenud.

Ja kui mees naeratas, tundis Sasha ihalust.

„Kust sa oled, iirlane?“ küsis Riley.

„Sligost, väikesest külast, millest sa pole kuulnudki.“

„Oleksid üllatunud.“

„Cloonacool.“

„Ma tean seda. Asub Oxi mägede jalamil.“

„Jah, nii see on. Hea küll siis.“ Ta vehkis käega ja pakkus Rileyle väikese ristikukimbu, mis oli tema pihku ilmunud. „Mälestus kaugest kodust.“

„Ilus.“

„Ameeriklased?“ Ta vaatas tagasi Sasha poole. „Teie mõlemad?“

„Paistab sedamoodi.“ Riley jälgis tema pilgu nihkumist, langemist visanditele. Ta ei öelnud midagi, kui mees sirutas käe ja tõstis ühe visandi kuuest inimesest üles.

Mitte vapustatud, mõtles ta. Intrigeeritud.

„Kas pole lummus. Sina oled see kunstnik?“ küsis ta Sashalt. „Sul on hea käsi ja silm. Mulle on öeldud, et mul on sama.“ Ta naeratas. „Kas panete pahaks, kui ma teie juurde istun?“

Nõusolekut ootamata tõmbas ta naaberlauast tooli nende laua juurde ja istus.

„Ma ütleksin, et meil on paljust rääkida. Ma olen Bran. Bran Killian. Miks ma ei võiks teile, daamid, joogi osta ning me räägime kuust ja tähtedest?“