Читать книгу Saatusetähed. 1. raamat - Нора Робертс - Страница 9

Sasha võitles, et oma tasakaalu leida, kui mees end mugavalt sisse seadis ja klaasi kohalikku punast veini tellis.

Mees oli tema unenägudest välja kõndinud, otsekui oleks ta soovinud mehe tulekut tegelikku ellu. Ta tundis mehe nägu, tema keha, häält, lõhna. Ta oli olnud temaga lähedane.

Ent mees ei tundnud teda.

Ta ei teadnud, et Sasha süda peksis kiiresti kurgu all, või et ta oli käed laua all tugevasti kokku pigistanud, et hoida neid värisemast.

Ta vajas veidi üksiolekut, et end kokku võtta, mõtles laualt oma visandid võtta ja ära minna, kuid mees pööras oma tumedad silmad tema poole.

„Kas ma tohin?“ küsis ta ja enne kui Sasha mõistis, oli ta vastust ootamata ühe visandi Rileyst üles tõstnud.

„Ta on sind väga hästi kujutanud.“

„Paistab sarnane.“

„Kas te olete teineteist kaua tundnud?“

„Umbes pool tundi.“

Mehe ainus reaktsioon oli üksainus tõstetud kulm – see, millel oli välguarm. „Lummav.“

Ta uuris üksteise järel kõiki visandeid, pannes need korralikult virna. „Ja need kolm inimest?“

„Ta ei tea. Sulle ei paista see väga veider olevat.“

„Maailm on täis salapära, kas pole?“

„Mida sina Korful teed?“ küsis Riley.

Mees naaldus, veiniklaas käes, istme seljatoele ja naeratas. „Ma olen puhkusel.“

„Mine ikka, Bran.“ Riley viipas oma joogiga. „Pärast kõike, millest me koos läbi oleme läinud.“

„Ma tundsin, et see on koht, kus ma pean olema,“ vastas mees lihtsalt ja võttis visandi kuust selle kolme särava tähega. „Ja ilmselt ongi.“

„Sa tead, mis need on.“

Bran nihutas pilgu Sashale. „Ta räägib. Jah, ma tean, mis need on. Kus on hoopis teine asi. Mul on üks sinu maale.“

„Mis?“

„See, millele sa panid nimeks „Vaikus“. Mets mahedas hommikuvalguses, kitsas rada looklemas suvest roheliste puude vahel, mõned puud kaetud samblikuga, mis helgib valguses vaikselt kui sosin. Raja taga kumab see valgus eredamalt, julgemalt, otsekui kutsudes. See paneb vaataja imestama, mis on selle raja lõpus.“

Ta tõstis üles veel ühe visandi, seekord iseendast, jalad kindlalt maas, pea tagasi heidetud, jõuline sinine välk sähvimas ülessirutatud sõrmeotstelt. „See kõik on väga huvitav.“

„Ma ei tea, mida miski sellest tähendab. Ma ei saa millestki aru.“

„Kuid sa tulid sellegipoolest. Ameerikast?“

„Jah.“

„Ja ka sina oled Ameerikast, Riley.“

„Algselt. Ma liigun palju ringi. Ja sina tulid Iirimaalt.“

„Algselt. Kuid siia tulin New Yorgist. Mul on seal üks koht.“

„Millega sa tegeled?“ nõudis Sasha.

Kui mees märkaski tema teravat tooni, ei näidanud ta seda välja. „Maagiaga,“ vastas ta ja pakkus talle kannatuslille rikkalikult purpurse õie. „Käed on kiiremad kui silm,“ lisas ta muretult, „eriti kuna silma on nii lihtne valesti suunata.“

„Sa oled maag.“

„Olen. Lavamaagia, tänavamaagia, kui tuju peale tuleb.“

Maag, mõtles Sasha. Välk võib sümboliseerida tema tööliini. Aga see ei selgitanud kõike ülejäänut. Mitte miski ei selgitanud.

Ta vaatas alla lillele oma käes, seejärel üles mehe poole.

Päike loojus läänes mehe selja taga tulipunase ja särava kulla kuumades nilpsatustes plahvatusena.

„Siin on rohkemat,“ ütles ta, kuid mõtles: sina oled rohkemat.

„Nagu alati. Arvestades seda ja teist.“ Ta asetas visandi tähtede visandite kuhja peale. „Ma arvan, et meie kolm vajame üht arutelu. Miks me ei võiks seda teha eine juures?“

„Ma võiksin süüa küll. Kas sina ostad, iirlane?“ küsis temalt Riley.

„Privileegi eest jagada õhtusööki kahe ilusa naisega – muidugi ostan. Mida te ütlete väikese jalutuskäigu kohta, kuni leiame koha, mis meie vajadusteks sobib?“

„Mina olen poolt.“

Kui Sasha midagi ei öelnud, võttis Bran temalt lille ja torkas talle kõrva taha. „Sa ei ole argpüks, Sasha Riggs, või muidu sa ei oleks siin.“

Sasha üksnes noogutas, pani oma visandid mappi tagasi ja tõusis. „Ma räägin teile, mida tean, vahetuseks selle eest, mida teie teate.“

„Üsna õiglane.“

Nad kõndisid mööda vanalinna kitsaid munakivitänavaid nende värvikate poodide ja kioskite ja kõnniteekohvikutega. Hämarus andis õhule mahedalt lavendelsinise tooni, mille Sasha oma mällu talletas, teades, et ta peab seda maalima. Vanad päikeses küpsenud hooned, hullumeelselt õitsevad lillepotid, sügavpunane riie rippumas pesunööril pea kohal koos teiste linadega, oodates, et nad sisse viiakse ja ära pannakse.

Kui ta mõtles perspektiivist, toonist, tekstuurist, ei pidanud ta mõtlema, mida ta praegu tegi. Kõndis ringi võõras kohas koos inimestega, keda ta ei tundnud.

Ta imetles, kui kergesti Riley ja Bran tühjast-tähjast vestlesid, kadestas nende võimet olla hetkes. Nad näitasid igati välja, et naudivad ilusat õhtut iidses kohas, grillitud lamba ja vürtside lõhnad õhus.

„Mis teile meeldib?“ küsis Bran. „Sees või väljas?“

„Milleks raisata sees head selget õhtut?“ küsis Riley vastu.

„Nõus.“

Ta leidis otsekui võluväel koha pargimuru lähedal, kus lauad seisid puude ja muinasjutuliste tulede all. Kusagil läheduses mängis rõõmus muusika – piisavalt lähedal, et lõbu pakkuda, piisavalt kaugel, et see ei segaks.

„See kohalik punane on hea. Petrokoritho. Võtame pudeli?“ küsis Bran.

„Ma ei ütle napsist kunagi ära.“

Võttes Riley vastust üleüldise nõustumisena, tellis Bran pudeli. Sasha mõtles Bellinidele, kui ta menüüd vaatas. Ta võtab paar lonksu veini, et viisakas olla, ja jääb siis vee juurde. Ja toidu – jumal teadis, et ta vajas oma süsteemi veidi toitu.

Ta tundis end tühja ja väriseva ja kuhtununa.

Ta võtab kala, otsustas ta. Nad olid lõppude lõpuks ju saarel. Ta uuris oma valikuid, samal ajal kui Riley ja Bran rääkisid eelroogadest ning Riley tegi ettepanekuid.

Lugedes Sasha küsivat pilku, kehitas Riley õlgu.

„Esimene kord Korful, kuid mitte esimest korda Kreekas. Ja mis toidusse puutub, on mu maol endeemiline mälu.“

„Siis ma jätan selle sinu hooleks.“ Bran pöördus Sasha poole. „Kas riskid?“

„Ma kaldusin kala poole,“ alustas Sasha.

„Ma hoolitsen selle eest. Kuidas sinuga on?“ küsis Bran Rileylt.

„Mu mõtted on lihal.“

„Saab tehtud.“

Kui vein oli maitstud ja serveeritud, paristas Riley mitu rooga kreeka keeles. Sasha magu värises võõraste roogade välja­vaatest.

„Oled sa palju reisinud?“ küsis Bran temalt.

„Ei, tegelikult mitte. Veetsin mõne päeva Firenzes ja Pariisis paar aastat tagasi.“

„Võibolla mitte palju, aga sa valisid hästi. Mõtlesin, et sa oled Iirimaal käinud.“

„Ei, ei ole. Miks sa seda mõtlesid?“

„Maal, mille ma ostsin. Ma tean seda kohta või igatahes väga sarnast üsna kodu lähedal. Kus on siis sinu mets?“

Ta oli seda unes näinud. Ta nägi oma maale tihti unes. „See ei ole tõeline. Ma kujutlesin seda.“

„Samamoodi, nagu sa kujutlesid mind ja Rileyt ja neid teisi, keda me peame veel kohtama?“

„Lao välja, Sasha,“ soovitas Riley. „See mees on iiri maag. Ta ei hakka veidi veidra jutu pärast perutama.“

„Ma nägin seda unes.“ Sasha pahvatas selle välja nagu pihtimuse. „Kõike seda. Teid kõiki. Ma nägin unes Korfut – või lõpuks nuputasin välja, et see on Korfu, seega ma tulin. Siis kõndisin ma välja hotelli terrassile ja nägin Rileyt. Seejärel sind.“

„Unenägudes.“ Bran jõi veidi veini ja jälgis teda nende tumedate varjutatud silmadega. „Sa oled selgeltnägija. Tulevad su nägemused ainult siis, kui sa magad?“

„Ei.“ Teda rabas, et Bran ei reageerinud – ka Riley polnud –, nagu teised tavaliselt reageerisid. Skepsise, muheluse või mõtlematute küsimustega omaenda tuleviku kohta. „Need tulevad siis, kui tahavad tulla.“

„Pagana ebamugav.“

Sashalt pääses kiire naer. „Jah. Pagana ebamugav. Nad tulevad siia, need teised kolm. Ma tean seda nüüd. Või ehk on nad juba siin. Kuid nad leiavad meid või leiame meie nemad. Kui see juhtub, ma ei tea, kas saab olla mingit tagasiminekut.“

„Mille juurde?“ küsis Bran.

„Meie elude juurde, nagu need olid varem.“

„Kui see paneb mure su silmadesse, siis edasi on alati parem minna kui tagasi.“

Sasha ei öelnud midagi, kuni kelner eelroogasid serveeris. „Te mõlemad tahate neid tähti leida ja teie põhjused on arvatavasti ­olulised, kuid kõik, mida mina tean, on see, et keegi tahab, et me need leiaksime, või muidu me ei oleks siin. Aga miski muu ei taha, et me need leiame. See miski on tume ja ohtlik ja võimas. Siin võib asi olla mitte edasi- või tagasiminekus, vaid üldse mitte olemises.“

„Mitte keegi ei ela igavesti.“ Seda öeldes kaevus Riley oma baklažaani eelrooga.

Bran tõmbas käega kergelt üle Sasha käe. „Mitte keegi ei saa panna sind tegema, mida sa teha ei taha. See on sinu valik, fáidh, kas minna edasi või tagasi.“

„Mida see tähendab… kuidas sa mind nimetasid?“

„Selleks, kes sa oled. Nägemuste nägija, prohvet.“

„Mulle tundub, et prohvet peaks nägema asju selgemalt.“

„Võin kihla vedada, et teised sinu võimega on mõtelnud seda­sama.“

„Ma ei usu, et ma iial enam rahu leian, kui ma tagasi lähen.“ Kuigi see oli tõsi, teadis ta veelgi sügavamat tõde. Ta ei saaks Brani juurest minema kõndida. „Seega paistab, et tuleb minna edasi. Ma ei ole kunagi õhtust söönud koos kahe inimesega, kes aktsepteerivad mind sellena, kes ma olen. See on hea.“

Ta proovis rooga, mida Riley oli nimetanud tzatziki’ks, ning leidis, et mahe jogurt, küüslaugutükid ja kurgi jahe kõrvalmaik läksid lõppude lõpuks kergesti alla.

„Ja see samuti.“

Toit rahustas teda. Võibolla oli see veinist või lõhnavast õhtust või faktist, et ta oli oma otsusega lõpuks täielikult leppinud, ent tema närvide valusad servad rahunesid.

Kui Bran lõikas veidi liha ja pani selle tema taldrikule, jäi ta seda ainiti vaatama.

„Sa peaksid proovima,“ ütles Bran.

Ta proovis, et viisakas olla, ütles ta endale, kuid mehe teguviis tundus naeruväärselt intiimsena. Et tähelepanu kõrvale juhtida kuumuselt, millel polnud mingit tegemist suutäiega grillitud lambast, tõstis ta oma veiniklaasi.

„Kuidas sa nendest kolmest tähest tead?“ küsis ta Branilt. „Need on põhjus, miks sa siin oled. Miks meie kõik siin oleme. Kuidas sa neist tead? Mida sa tead?“

„Ma räägin teile legendi kolmest tähest, mille lõid kolm jumalat – nad olid kuujumalannad. Või on, sõltuvalt sellest, kus sa seisad. Nad tegid need tähed kingituseks uuele kuningannale, kes oli alles beebi, räägivad mõned legendid, samal ajal kui teised…“ Ta vaatas Riley poole.

„Teised ütlevad, et noor tüdruk. Kuningas Arturi laadis – tõeline kuninganna, valitud veel ühe valitsemisaja lõpus sobivuskatse kaudu.“

„Nii see on. Need õed-jumalannad tahtsid ainulaadset ja kestvat kingitust kuninganna jaoks, kes valitseb headuse nimel, nagu nad teadsid, kes hoiab valitsedes rahu leebelt oma käes. Seega lõi igaüks tähe, ühe tulest, ühe jääst, ühe veest, kõik säravad ning täidetud tugevuse ja maagia ja lootusega, mis võivad olla seesama.“

„Rannas – valgel liival,“ lisas Sasha.

Bran jätkas söömist, kuid jälgis teda hoolikalt. „Nii mõned räägivad.“

„Kõrgel mäekünkal on palee, hõbedane ja särav, ning kuu on valge ja täis, helkides üle vee.“

„Oled sa seda näinud?“

„Ma nägin seda unes.“

„Mis võib olla seesama,“ kordas Bran.

„Nad ei olnud rannas üksi.“

„Ei, nad ei olnud üksi. Oli veel üks nende taoline, aga siiski niisama erinev kui valge mustast, kes tahtis seda, mida nad olid loonud ja mis oli kuningannal – võimu maailmade üle. Need kolm tundsid teda, teadsid, kes ta on, teadsid, kui nad viskasid tähed kuu poole ja too teine neid oma pimedusega ründas, et nad peavad kaitsma seda, mida nad olid loonud, ja kõike, mis elas.

Tähed pidid kukkuma alla,“ jätkas mees, „too teine oli selle eest hoolitsenud ja ta võib oodata. Seega need kolm kasutasid oma võimu, et kui tähed alla langevad, kukuvad nad üksteisest kaugele ja nende täielik võim saavutatakse ainult siis, kui nad on koos. Nad pidid langema salajastesse kohtadesse, peidetud ja väljaspool ohtu, kuni tuleb aeg nad üles tõsta, kokku tuua ja järgmisele uuele kuningannale viia.“

„See on ilus lugu, kuid…“

„Mitte kõik sellest,“ katkestas Riley. „Räägi talle ka teine pool.“

„Kui too teine saab tähed oma võimusesse, keeratakse lukust lahti kõigi maailmade kõik uksed. Pimedus, needus, hävitus saavad vabaks ning neelavad kõik, mida suudavad. Inimmaailmad ja teised, niisama haavatavad, ei jää selles ellu.“

„Maailmad.“

Naeratades lõpetas ta Sasha veini. „Kas sa imestad mõnikord inimeste ülbuse üle, kes mõtlevad, et nad eksisteerivad üksinda selles universumis?“

„Enamik pärismaalaste kultuure ja ürguske teab paremini,“ märkis Riley.

„Sa oled teadlane.“

„Ma olen kaevaja,“ ütles Riley Sashale. „Ja ma olen piisavalt üles kaevanud, et teada, me ei ole kunagi üksi olnud. Selle legendi juures on veidi rohkemat.“

„Veidi jah,“ möönis Bran.

„Need, kes neid otsivad, riskivad surmaga – loomulikult –, aga kui nad võidavad, päästavad nad maailmad, mis on väga tähtis. Ja igaüks leiab omaenese saatuse.“

„Te mõlemad usute seda.“

„Ma usun seda piisavalt. Olen neid aeg-ajalt otsinud umbes seitse aastat.“

„Kaksteist,“ ütles Bran. „Samuti aeg-ajalt.“

„See on minu jaoks olnud otsekui hobi, kuni praeguseni. Nüüd?“ Riley jõi ära viimase oma veinist. „Ma arvan, et see on muutunud mu hirmutavaks missiooniks.“ Ta pani klaasi lauale ja kummardus Sasha poole. „Kas me oleme selles kõik kolm?“

„Kuus. Meid peab olema kuus. Ma ei usu, et jõuame kaugele, kuni oleme kuuekesi.“

„Hea küll, aga see ei tähenda, et me ei saa otsima hakata.“

„Kust?“

„Põhjapoolsetest mägedest, seal on palju koopaid. See võib olla hea koht, kust alustada.“

„Kuidas me sinna jõuame?“

„Mul on džiip. See viib meid kuhu tahes. On sul matkasaapad?“

„Jah. Ma matkan kodus palju.“

„Kuidas sinuga on, iirlane?“

„Ära muretse.“

„Suurepärane. Seega kohtume hommikul ja suundume välja, ütleme, umbes kell kaheksa?“

Bran võpatas. „Hommikuinimene, eks ole?“

„Ma olen see, kes pean olema.“

Sasha läks koos nendega hotelli tagasi poolvines. Liiga palju veini, liiga palju reisi, liiga palju stimulatsiooni. Ta läheb magama ja lihtsalt magab ning sorteerib ülejäänu hommikul välja, ütles ta endale.