Читать книгу Täiuslik lootus - Nora Roberts - Страница 2
ESIMENE PEATÜKK
ОглавлениеVana maja sättis end oiates ja ohates ööunele. Selle kiviseinad hõõgusid tähistaeva kumas ning kerkisid Boonsboro väljaku kohale samamoodi, nagu olid seda teinud juba kahe sajandi vältel. Isegi ristmik oli praegu vaikne ning sellelt hargnevad tänavad varjude ja tulede kumas. Tundus, nagu oleksid kõik peatänava äride vaateaknad sumedas suveöös unne suikunud.
Peaks ise sama tegema, mõtles Hope. Minema voodisse, sirutama end välja. Magama.
See oleks aruka inimese tegu ja ta pidas end arukaks inimeseks. Kuid ta oli pärast pikka päeva ärgas ja rahustas end mõttega, et Carolee tuleb hommikul vara hommikueinet tegema.
Võõrastemajapidaja võib pisut kauem magada.
Õigupoolest polnud ju veel südaöögi. Georgetownis elades ja töötades polnud tal reeglina õnnestunud nii vara magama minna. Siis oli ta muidugi Wickhami hotelli juhataja ja kui ta ei pidanud just tegelema mõne väiksemat sorti kriisiga või mõne külastaja palvega, nautis ta ööelu.
Marylandis Blue Ridge’i mäestiku jalamil paiknev Boonsboro oli küll rikkaliku ajalooga ja linnakesel oli oma võlu – sealhulgas taaselustatud võõrastemaja, mille juhataja ta nüüd oli –, kuid ööelu polnud siin kiita.
See aga muutub kindlasti pärast seda, kui sõbranna Avery avab restorani ja õlletoa. On päris vahva näha, mida energiline Avery McTavish saadab korda otse võõrastemaja kõrval asuvas uues ettevõttes, mis on ta pitsarestoranist üle väljaku otse teisel pool tänavat.
Juba enne suve lõppu peab Avery saama hakkama kahe restorani juhtimisega, mõtles Hope.
Ja siis püütakse veel väita, et tema võtab liiga palju ette!
Ta vaatas köögis ringi: köök oli puhas, särav, soe ja kutsuv. Ta oli juba puuviljad lahti lõiganud, kõike oli piisavalt, külmik oli täis. Nii et kõik oli valmis selleks, et Carolee saaks valmistada praegu oma tubades mõnusalt magavatele külastajatele hommikusöögi.
Ta pani paberid kokku, kontrollis, kas kõik uksed on lukus, ning tegi majas ringi, vaadates, ega kuskil pole nõusid ega midagi muud laokil. Töö on tehtud, mõtles ta endamisi, kuid tema polnud ikka veel valmis oma kolmanda korruse elamisse minema.
Ta valas endale klaasikese veini, tegi veel ühe ringi hallis ja kustutas kaunite suvelilledega laua kohal oleva lühtri.
Ta läks kaare alt läbi, katsus veel korra peaust ning suundus siis trepi poole. Ta silitas selle raudkäsipuud.
Ta oli juba raamatukogule ringi peale teinud, kuid läks veel kord tagasi. Võis ju juhtuda, et mõni külastaja on tulnud võtma klaasikest või raamatut. Kuid raamatukogus valitses samasugune vaikus nagu kogu majas.
Ta heitis üle õla pilgu. Sel korrusel olid külastajad. Härra ja proua Vargas – Donna ja Max –, kakskümmend seitse aastat abielus. Öö Nicki ja Nora toas oli tütre sünnipäevakink Donnale. Kas pole armas?
Teised külastajad korrus kõrgemal Westley ja Buttercupi toas olid valinud võõrastemaja pulmaööks. Ta lootis, et pruutpaar April ja Troy lahkuvad siit kaunite mälestustega.
Ta katsus teise korruse veranda ust, keeras selle siis lahti ja astus öisele verandale. Veiniklaas käes, läks ta rinnatise äärde. Teisel pool väljakut oli Vesta restorani kohal olev korter nüüd, kus Avery oli kolinud Owen Montgomery juurde, pime ja tühi. Ta tunnistas – vähemalt endamisi –, et tundis puudust sellest, kuidas oli vaadanud üle väljaku teadmises, et sõbranna on seal.
Kuid Avery oli just seal, kuhu kuulus, leidis Hope. Avery oli Oweni juures, kes oli ta esimene ja nagu tuli välja, ka viimane kallim.
Kui armas.
Ta aitab pulmi organiseerida. Maikuu pruut, maikuu lilled siinsamas hotelli siseõues, nagu oli olnud Clare’i pulmade ajal möödunud kevadel.
Selle peale mõeldes vaatas Hope raamatupoe poole. Clare’i raamatuäri oli olnud suur risk noorele kahe lapsega kolmandat ootavale lesele. Kuid Clare sai sellega hakkama. Ta sai kõigega hakkama. Nüüd oli ta Clare Montgomery, Becketti abikaasa. Ja talvel saavad nad lapse.
Tundus kummaline, et ta kaks sõbrannat olid elanud nii kaua Boonsboros, tema aga kolis siia kõigest ligemale aasta eest. Tema oli siin uus.
Ja nüüd on tema neist kolmest ainsana endiselt siin linnakese südames.
Nii tobe oli nende järele igatsust tunda, ta nägi neid ju iga päev, kuid rahututel öötundidel soovis ta ikka veel, et nad oleksid lähemal.
Viimase aasta jooksul oli nende kõigi elus nii palju muutunud.
Hope oli olnud eluga Georgetownis igati rahul; ta oli rahul oma kodu, töö ja rutiiniga. Ta oli rahul Johnathaniga, tolle igavese petjaga.
Tal olid head ja kindlad plaanid, ei mingit kiirustamist. Wickhami hotell oli tema oma. Ta tundis selle rütmi, stiili ja vajadusi. Ning tema töö Wickhamite ja nende igavese petjast poja Jonathani heaks oli olnud paganama hea.
Ta kavatses Jonathaniga abielluda. Ei, ametlikku kihlust ei olnud, polnud konkreetseid tõotusi, kuid abielu tundus loogiline jätk.
Ta polnud idioot. Ent kogu see aeg – või vähemalt viimased kuud –, kui Jonathan jagas tema voodit või tema Jonathani oma, oli Jonathan käinud teise naisega. Naisega, kelle kohta võiks öelda, et ta oli kõrgemast seltskondlikust kihist, mõtles Hope teatud kibestumisega. Naisega, kes ei pidanud tegema kümne- ja vahel ka kaheteistkümnetunniseid tööpäevi – teinekord veelgi pikemaid –, juhtides peent hotelli, vaid kes ööbis loomulikult selle kõige uhkemas toas.
Ei, Hope ei olnud idioot, kuid oli olnud liiga usaldav ning lausa alandavalt šokeeritud, kui Jonathan ütles talle, et teeb järgmisel päeval teatavaks kihluse – teise naisega.
Alandavalt šokeeritud, mõtles Hope taas, kuna nad olid tol hetkel alasti voodis.
Kuid teisalt oli ka Jonathan šokeeritud, kui Hope käskis tal kus kurat kaduda. Jonathan ei saanud tõepoolest aru, miks peaks nende vahel midagi muutuma.
See hetk juhatas sisse suurte muutuste rea.
Nüüd on ta Boonsboro võõrastemajapidajanna ja elab kaugel suurlinna tuledesärast väikeses Marylandi lääneosa linnakeses.
Ta ei veetnud vähest vaba aega, kavandades elegantseid õhtusööke, ega käinud tegemas sisseoste peentes poodides, et leida järgmise ürituse jaoks just õigeid kingi ja just õiget kleiti.
Kas ta tundis kõige selle järele igatsust? Ka ta tundis puudust oma lemmik-poest, lemmikrestoranist, oma kodu kõrgetest lagedest ja lilli tulvil siseõuest? Või tähtsate tegelaste, kuulsuste ja ärihaide visiitidega kaasnevast pingest ja elevusest?
Vahel, tunnistas ta endamisi. Kuid sugugi mitte nii sageli kui oli arvanud, ning sugugi mitte nii palju, kui oli eeldanud.
Ta oli olnud rahul oma isikliku eluga, ta töö oli põnev ning Wickham oli olnud tema hotell. Kuid viimaste kuude jooksul oli ta avastanud ühe asja. Siin polnud ta mitte üksnes rahul, vaid õnnelik. Võõrastemaja polnud mitte pelgalt tema võõrastemaja, see oli kodu.
Selle eest oli ta tänu võlgu sõpradele, Montgomery-vennastele ja nende emale. Justine Montgomery võttis ta pikemalt mõtlemata tööle. Hope ei tundnud tol ajal Justine’i nii hästi, et olla ta kiire pakkumise peale üllatunud. Kuid ta tundis ennast ning oli endiselt üllatunud, et oli ise nii kiiresti ja järele mõtlemata koha vastu võtnud.
Sekundiga nullist sajani? Pigem kahesajani, ja kiirus üha kasvas.
Ta ei kahetsenud seda impulssi, otsust, siia kolimist.
Tema plaanides polnud uuesti otsast alustamist, kuid ta oskas plaane muuta. Tänu Montgomerytele oli armastuse ja hoolega taastatud võõrastemaja ta kodu ja töö.
Ta käis terrassil ringi, kohendas ampleid ja sättis tooli paremini.
„Ja ma armastan siin iga viimset kui tolli,“ lausus ta endamisi.
Elizabethi ja Darcy toa uks avanes. Õhus oli tunda kuslapuuhõngu.
Keegi on veel rahutu, mõtles Hope. Aga ei tea, kas vaimud magavadki üldse? Vaevalt vaim, kellele Beckett oli pannud nimeks Elizabeth toa järgi, kus too kõige enam viibida armastas, sellele küsimusele vastaks. Seni polnud Lizzy suvatsenud oma kaasüürilisega rääkida.
Hope naeratas selle sõna peale ja rüüpas veini.
„Kaunis öö. Mõtlesin just, kui hoopis teistsugune mu elu siin on, ning kuidas kõike arvesse võttes on mul selle üle hea meel.“ Ta lausus seda rahulikul ja sõbralikul toonil. Oweniga tehtud uurimistöö tulemusena oli tulnud välja, et võõrastemaja alaline elanik Lizzy – või Eliza Ford, sest seda nime kandis ta eluajal – oli Hope’i esivanem.
Hope arvas, et pereliikmetega suhtlemine peaks olema pingevaba ja sõbralik.
„W&B toas on noorpaar. Nad on nii õnnelikud ja mõjuvad kuidagi nii värskena. N&N toas ööbiv paar tähistab naise viiekümnendat juubelit. Nemad ei näe välja värsked, kuid õnnelikud küll, ning nii mõnusad. Mulle meeldib, et saame pakkuda neile ööbimiseks erilise paiga, erilise kogemuse. Seda ma oskan.“
Vaikus püsis, kuid Hope tajus vaimu lähedust. Ta taipas, et see mõjub meeldivalt. Kummaliselt meeldivalt. Lihtsalt kaks naist, kes ei saa und ning naudivad hilist öötundi.
„Carolee tuleb hommikul vara. Ta teeb homme hommikusöögi, minul on hommikupoolik vaba. Nii.“ Ta tõstis klaasi. „Klaasike veini. Heietan mõtteid, haletsen end pisut – ja tegelikult saan selle tulemusena aru, et õigupoolest pole mul midagi haletseda.“ Hope võttis naeratades lonksu veini. „Nii et – klaas head veini. Nüüd, kus olen sellega ühele poole saanud, peaksin minema magama.“
Kuid ta jäi veel mõneks ajaks vaiksesse suveöösse, ta ümber hõljumas kuslapuu aroom.
Kui Hope hommikul alla tuli, tundis ta värske kohvi, praepeekoni ja kui ta nina teda alt ei vedanud, siis ka Carolee õuna-kaneelipannkookide lõhna. Ta kuulis söögisaalis kõnepominat. Donna ja Max rääkisid enne kojuminekut linnas ringi vaatamisest.
Hope läks köögi poole, et uurida, kas Carolee vajab abi. Justine’i õde oli lasknud lõigata säravblondid juuksed suveks lühikeseks ning ta lustlikud pähkelpruunid silmad särasid vallatu tuka all. Need silmad särasid Hope’ile otsa vaadates, kuigi sõrm tegi noomiva žesti.
„Mida sina siin teed, noor daam?“
„Kell on juba peaaegu kümme.“
„Sinul on ju vaba hommikupoolik.“
„Mille ma veetsin kella kaheksani magades, joogat tehes ja koristades.“ Ta valas kohvi kruusi ja sulges seda rüübates tumepruunid silmad. „Esimene kruus. Miks on esimene kruus alati parim?“
„Kui ma vaid teaksin. Üritan ikka veel tee peale üle minna. Darlal on peal mingi tervisliku toitumise vaimustus ja ta üritab mind ka ringi veenda.“ Carolee rääkis tütrest kiindumusega, milles oli ahastuse sugemeid. „Mulle meeldib su Titania ja Oberoni teesegu. Aga… see pole kohv.“
„Miski pole kohv, mis pole kohv.“
„Nii see on. Ta ootab suure elevusega uue spordisaali valmimist. Ta väidab, et kui ma ise end joogatundi kirja ei pane, siis teeb seda tema ja veab mu vägisi kohale.“
„Jooga meeldib sulle kindlasti.“ Hope puhkes naerma, nähes Carolee näol kõhklust ja ärevust. „Usu mind.“
„Hmm.“ Carolee võttis käteräti ja asus graniittööpinda läikima lööma. „Vargased olid toaga rahul ja – nagu ikka – sai vannituba ning eriti just selle imetualett suure vaimustuse osaliseks. Noorpaarist pole veel kippu ega kõppu.“
„Oleksin neis pettunud, kui oleks.“ Hope tõmbas käega läbi juuste. Erinevalt Caroleest eksperimenteeris ta nendega, kasvatades välja viimased kaks aastat kantud poisipead. Tumedad läikivad juuksed ulatusid nüüd lõuani ja käisid talle kohati närvidele.
„Vaatan, kas Donna ja Max soovivad midagi.“
„Lähen ise,“ ütles Hope. „Tahan neile niikuinii tere hommikust öelda ja pärast seda lippan Clare’i juurde raamatupoodi nii kauaks, kui mul veel vaba hommikupoolikut alles on.“
„Nägin teda eile õhtul raamatuklubis. Tal on nii armas kõhuke. Kui noorpaar peaks tahtma pannkooke, siis tainast on veel küll.“
„Küsin neilt.“
Hope läks söögisaali ja lobises külastajatega, vaadates ühtlasi, kas värskeid suviseid marju, kohvi ja mahla on ikka piisavalt.
Veendunud, et külastajad tunnevad end hästi, läks ta tagasi üles kotti tooma – ning sattus kokku tagauksest siseneva noorpaariga.
„Tere hommikust.“
„Oh, tere hommikust.“ Värske pruut õhetas pulmaööle järgnenud kirglikust hommikust. „Kui imeline tuba. Mulle meeldib seal kohe kõik. Tundsin end nagu printsessist pruut.“
„Teie soov on meile seaduseks,“ lausus Hope, mille peale mõlemad naerma puhkesid.
„Nii hea mõte panna tubadele romantiliste paaride nimed ja need selles stiilis kujundada.“
„Õnnelike lõppudega lood,“ ütles Troy, mille peale ta pruut saatis talle uneleva naeratuse.
„Nagu meie. Suur tänu, et meie pulmaöö nii eriliseks tegite. Kõik oli just nii nagu vaja.“
„Selleks me siin olemegi.“
„Aga… me siin mõtlesime… Me teame küll, et peaksime toa varsti vabastama.“
„Võite ka hiljem lahkuda, seda annab korraldada…“ alustas Hope.
„Ausalt öelda…“
„Lootsime, et ehk õnnestub veel üheks ööks jääda.“ Tory võttis Aprilil ümbert kinni ja surus ta enda vastu. „Meile meeldib siin väga. Mõte oli sõita edasi Virginiasse, otsustada lihtsalt tee peal, kus peatume, aga… meile meeldib siin. Võime võtta suvalise vaba toa.“
„Meil on hea meel, kui soovite siia jääda. Teie tuba on täna vaba.“
„Tõesti?“ küsis April keksides. „Oh, see on ju lihtsalt imeline. Suur tänu.“
„Rõõm on meiepoolne. Mul on hea meel, et teile meeldis.“
Rahulolevad külalised teevad ka võõrastemajapidaja rahulolevaks, mõtles Hope üles koti järele joostes. Ta tormas uuesti trepist alla kabinetti, et noorpaarile tuba kinni panna, ning seejärel tagaukse kaudu välja.
Ta läks ümber maja nurga ja heitis pilgu Vesta poole. Ta teadis Avery ja Clare’i päevaplaani peaaegu sama hästi nagu enda oma. Avery valmistub restorani avama ja Clare on hommikuselt arstivastuvõtult tagasi.
Ultraheli. Kui veab, siis saavad nad teada, kas Clare ootab tütart, nagu lootis.
Nurga peal rohelist tuld oodates vaatas ta ringi. Ryder Montgomery seisis maja ees, mida Montgomery pere ehitusfirma parasjagu ringi ehitas. Maja on peaaegu valmis ja varsti saab linn taas oma pagariäri.
Ryder kandis põlve juurest rebenenud ja värviplekkidega teksasid. Tööriistavöö oli puusal madalal nagu vanade heade aegade šerifil relvavöö – või vähemalt nii tundus see Hope’i pilgule. Tumedad juuksed pesapallimütsi all lokkis. Päikeseprillid varjasid silmi, mis olid Hope’i teada rohelised ja kuldsete tähnidega.
Ryder rääkis töömeestega, osutas käega ülespoole, tegi sõrmega ringi, vangutas pead, seistes talle omaselt kindlalt, jalad pisut harkis.
Kuna maja fassaadi kattis ilmetu kruntvärv, rääkisid nad ilmselt värvist.
Üks töömees pahvatas laginal naerma, Ryder naeratas ja kehitas õlga.
Sarnaselt kindla kehahoiakuga oli ka see õlakehitus talle omane, mõtles Hope.
Vennad Montgomeryd olid nägusad, kuid Hope’i meelest olid sõbrannad saanud parema noosi. Tema arust oli Ryder pisut tõre ja isegi seltsimatu.
Ja noh, primitiivsel ja karusel moel seksikas.
Sugugi mitte tema tüüp.
Just siis, kui ta oli tänavat ületamas, kostis vali ja liialdatud vile. Kuna ta teadis, et tegu on naljaga, saatis ta pagariäri poole üle õla võrgutava naeratuse ja lehvitas maaler Jake’ile. Jake ja tema kõrval seisev töömees lehvitasid vastu.
Kuid Ryder Montgomery loomulikult mitte, mõtles Hope. Ryder pistis vaid pöidlad taskusse ja saatis teda pilguga. Seltsimatu, mõtles Hope uuesti. Ryder ei suvatse end isegi nii palju liigutada, et lehvitada.
Hope ütles endale, et sisimas tuntav kuumus on lihtsalt naisterahva loomulik reaktsioon seksika, kuigi pahura mehe saadetud pikale pilgule.
Pealegi polnud see naisterahvas olnud meesterahvaga tõsisemas kontaktis juba – pühade vahe! – terve aasta. Pisut rohkem kui aasta. Üksikuid päevi polnud siin mõtet enam lugedagi.
Oma viga, oma valik, nii et sellele pole mõtet mõelda.
Ta jõudis tänava teisele poolele ja keeras paremale raamatupoe suunas just siis, kui Clare selle ilusale terrassile astus.
Ta lehvitas uuesti, kui Clare seisatas hetkeks ja pani käe õhulise suvekleidiga kaetud kõhule. Clare’i pikad päikesekarva juuksed olid seotud sabasse ning siniste raamidega päikeseprillid leevendasid ereda hommikuse päikese sära.
„Tulin lihtsalt vaatama, kuidas sa elad,“ hüüdis Hope.
Clare’il oli telefon käes. „Hakkasin sulle just sõnumit saatma.“ Ta pistis telefoni tagasi taskusse ja jättis trepist alla tulles käe hetkeks sinna.
„Noh?“ küsis Hope sõbranna nägu uurides. „Kõik korras?“
„Jah. Korras. Jõudsime just tagasi. Beckett…“ Ta heitis pilgu üle õla. „Beckett sõidab pagariäri taha. Tal on tööriistad autos.“
„Selge.“ Pisut murelik Hope pani käe Clare’i käsivarrele. „Kullake, sul tehti ultraheli, on nii?“
„Jah.“
„Nii?“
„Oh. Lähme Vestasse. Räägin teile Averyga korraga. Beckett helistab emale ja räägib vendadele. Mina pean oma vanematele helistama.“
„Kas lapsega on kõik korras?“
„Täiesti.“ Ta patsutas käies kotile. „Mul on pildid.“
„Tahan näha!“
„Ma uhkustan nendega ilmselt päevade kaupa. Nädalate kaupa. Lihtsalt imeline.“
Avery tuli restorani peauksele, valge põll Capri pükste ja T-särgi peal. Ta hüples lillades Crocsides. Päike paistis ta Ðoti sõdalaskuninganna juustele ja pani need läikima.
„Kas roosa?“
„Kas sa avad restorani üksi?“ küsis Clare.
„Jah, ihuüksi. Fran tuleb paarikümne minuti pärast. Kas sinuga on kõik korras? Kas kõik on korras?“
„Kõik on täiesti täiuslikult imeliselt korras. Aga ma pean istuma.“
Sõbrannad ta selja taga pilke vahetamas, läks Clare sisse, otsemat teed leti juurde ja vajus pukile. Ta ohkas. „Ma olen esimest korda lapseootel nii, et kolm poissi on pääsenud just suvevaheajale. See pole sugugi kerge.“
„Sa oled pisut kahvatu,“ märkis Avery.
„Lihtsalt väsinud.“
„Tahad külma jooki?“
„Kogu hingest.“
Avery läks külmiku juurde, Hope aga võttis istet ja uuris Clare’i. „Sa hiilid kõrvale. Kui midagi pole lahti, siis…“
„Mitte midagi pole lahti ja võib-olla tõesti hiilin pisut kõrvale. Mul on suur uudis.“ Ta naeris vaikselt ja jõi Avery toodud limonaadi.
„Siin ma siis nüüd olen koos oma kahe parima sõbrannaga Avery armsas restoranis, kus lõhnab juba pitsakastme järele.“
„Pitsarestoranis on see paratamatu.“ Avery andis Hope’ile veepudeli. Pani siis käed rinnale risti ja uuris Clare’i. „Tüdruk. Balletisussid ja juuksepaelad!“
Clare raputas pead. „Tundub, et mina spetsialiseerun poistele. Nii et pigem pesapallikindad ja superkangelased.“
„Poiss?“ Hope puudutas Avery kätt. „Kas oled pettunud?“
„Mitte sugugi.“ Clare avas koti. „Kas tahate näha?“
„Sa veel küsid!“ Avery tahtis pilte võtta, kuid Clare tõmbas ümbriku enda poole. „Kas ta näeb välja sinu moodi? Või Becki moodi? Nagu kala? Ära pahanda, aga minu silmis näevad nad välja nagu kalad.“
„Kumma kohta sa küsid?“
„Mis mõttes kumma?“
„Neid on kaks.“
„Kaks?“ Hope oleks peaaegu vee hingekurku tõmmanud. „Kaksikud? Kas sa saad kaksikud?“
„Kaks?“ kordas Avery. „Sul on kaks kala?“
„Kaks poissi. Vaadake mu ilusaid poisse.“ Clare võttis ultraheli väljatrüki ja puhkes nutma. „Need on õnnepisarad,“ sai ta suust. „Hormoonid, aga head hormoonid. Oh taevas küll. Vaadake mu titasid.“
„Kui imelised!“
Clare pühkis Averyle naeratades pisaraid. „Sa ei näe neid.“
„Ei, aga nad on ikkagi imelised. Kaksikud. See teeb kokku viis. Sa ikka oskad liita? Sul on viis poissi.“
„Liitsin kokku, aga see pole mulle veel päris kohale jõudnud. Me ei oodanud – me ei arvanud – ehk oleks pidanud. Ma olen suurem kui tavaliselt. Aga kui arst ütles… Beckett läks näost valgeks.“
Ta puhkes naerma, kuigi pisarad jooksid ikka veel mööda nägu. „Lubivalgeks. Mõtlesin, et ta minestab. Ja siis vahtisime teineteisele otsa. Ja siis puhkesime naerma. Me naersime nagu idioodid. Olime vist mõlemad hüsteerias. Viis poissi. Pühade vahe. Viis poissi.“
„Te saate hakkama,“ kinnitas Hope.
„Saame muidugi. Ma olen nii õnnelik ja nii rabatud. Ma ei mäleta, kuidas Beckett koju sõitis. Minu pärast oleksime võinud Hagerstowni asemel Californiast tagasi sõita. Ju ma olin vist šokis. Kaksikud.“
Ta pani käed kõhule. „Vahel on ju elus hetk, kus tunned, et just see ongi see. Et ma pole enam kunagi nii õnnelik või nii erutatud. Ma ei tunne enam iial rohkem, kui tunnen praegu. Just praegusel hetkel. Minul on praegu just selline hetk.“
Hope kallistas teda ja Avery võttis neil mõlemal ümbert kinni.
„Mul on sinu pärast nii hea meel,“ lausus Hope. „Ma olen õnnelik, segaduses ja erutatud koos sinuga.“
„Lastel on selle üle hea meel.“ Avery tõmbus tagasi. „On ikka või?“
„Jah. Ja kuna Liam tegi juba teatavaks, et kui ma saan tüdruku, siis ei kavatse tema nii madalale laskuda, et temaga mängida, siis on temal ilmselt eriti hea meel.“
„Millal sa sünnitad?“ küsis Hope. „Kaksikud tulevad tavaliselt varem.“
„Pisut varem. Mulle öeldi kahekümne esimene november. Nii et jõulubeebide asemel tänupühabeebid.“
„Kulu-kulu-kulu,“ ütles Avery, mille peale Clare uuesti naerma puhkes.
„Sa pead laskma meil lastetoa sisustamisel abiks olla,“ alustas Hope. Plaanide tegemine oli tal veres.
„Loodan teie abile. Mul pole mitte kui midagi. Pärast Murphy sündi andsin kõik ära. Ma ei uskunud, et kunagi armun või abiellun või rohkem lapsi saan.“
„Beebipidu tuleb ju ikka? Kaksikuteteemaline,“ leidis Hope. „Mõtlen selle peale. See tuleks pidada igaks juhuks oktoobri alguses.“
„Beebipidu.“ Clare õhkas. „See hakkab mulle lõpuks kohale jõudma. Pean helistama vanematele ja rääkima tüdrukutele,“ lisas ta, pidades silmas raamatupoe tüdrukuid. Ta ajas end püsti. „Novembribeebid,“ kordas ta. „Maikuuks ja pulmadeks peaksin olema uuesti vormis.“
„Õige jah, mina ju abiellun.“ Avery tõstis käe ja imetles briljandiga sõrmust, mille Owen oli talle mängusõrmuse asemele kinkinud.
„Abiellud ja avad teise restorani ja aitad korraldada beebipidu ja sisustad üksiku meesterahva magamistuba paari magamistoaks.“ Hope toksas Averyle vastu kätt. „Meil on palju planeerida.“
„Homme õnnestub mul pisut vaba aega leida.“
„Tore.“ Hope käis mõttes päevaplaani läbi, tõstis üht-teist ringi ja hindas ajakulu. „Kell üks. Saan selleks ajaks augu tekitada. Kuidas sinuga on?“ küsis ta Clare’ilt. „Võin meile lõunasöögi teha, siis jõuame enne uute külastajate tulekut pisut plaani pidada.“
„Homme kell üks.“ Clare patsutas kõhtu. „Oleme kohal.“
„Olen kohal,“ lubas Avery. „Kui jään pisut hiljaks, siis on meil järelikult palju külastajaid. Aga ma tulen.“
Hope läks koos Clare’iga välja ja kallistas teda enne lahkumist veel kord. Ning kujutas ette, kuidas Clare räägib rõõmu-uudisest vanematele. Kujutas ette ka seda, kuidas Avery saadab Owenile sõnumi. Ja Beckett näpistab päeval töö juurest paar minutit, et vaadata, kuidas Clare’il läheb või et lihtsalt temaga koos olla.
Hetkeks soovis ta, et ka temal oleks keegi, kellele helistada või sõnum saata või kelle juurde minna; keegi, kellega jagada häid uudiseid.
Ta läks aga hoopis tagasi võõrastemajja, välistrepist kolmandale korrusele ja, kõrv kikkis, oma korteri poole.
Jah, mõtles ta, kui kuulis Carolee elevil häält. Justine oli kindlasti juba õele helistanud ja kaksikute-uudist jaganud.
Hope pani korteriukse selja taga kinni. Ta otsustas veeta paar tundi vaikuses, otsida internetist informatsiooni võõrastemaja vaimu ja Billy-nimelise mehe kohta, keda too ootas.